Kunstnik loodus (1)

Siiski arvan, et ligi 1000 lehekülge paksu raamatu väärtus poleks kahanenud, kui loodusimesid oleks valitud näiteks 101. Siis oleks autorid algul öelnud oma eelistused, seejärel kriitilise pilguga objekte või nähtusi maha tõmbama hakanud, kuni alles jäänuks need kõige-kõigemad.

Imede hulgas on piirkonnad, objektid ja nähtused

1001 ime hulka valitute nimekiri hiilgab mitmekülgsusega. Raamatusse on pääsenud huvipakkuvad piirkonnad – kõrbed, märgalad, mäestikud, rahvuspargid. Siis muidugi objektid – kanjonid, joad, geisrid, kaljud jne. Ei puudu taimestikukooslused, näiteks huvitavad metsad. Ja kindlasti ka nähtused – näiteks Inglismaal Severni jõe tõusulaine või rohusööjatest loomade Mara jõe (Keenia) ületamine ja võitlus krokodillidega.

Objektide kirjeldus on pigem ülevaateline, sest muidu ei mahuks nad raamatusse ära. Ent rännuhuviline saab vajaliku teabe kätte. «1001 loodusimet» võiks olla reisijale alus, mille põhjal ta külastatavad paigad välja valib ja siis reisijuhtidest lisainfot hangib. Või teine võimalus: oled juba otsustanud, mis riiki sõidad, ja siis vaatad raamatust järele, kuhu seal minna tasub.

Raamatusse mahtunud imedest pindalalt suurim on Sahara kõrb – suurem kui Euroopa ilma Venemaata või USA Alaskata.

Valik sõltub liialt palju autorite suvast

Ei saa kahjuks mööda sellest, et raamatus on mõningaid küsitavusi. Arusaamatu, kuidas on loodusimede hulka sattunud Hispaaniast 33 (koos Aafrika osa juurde kuuluvate Kanaari saartega isegi 39) ja Itaaliast vaid seitse imet. Mingil juhul pole Itaalia loodus imeliste nähtuste või objektide poolest vaene.

Kuid tasub vaid vaadata autorite nimekirja, kus inglaste ja ameeriklaste seas on ka üks hispaanlanna. Eks tema suruski omalt maalt kõikvõimaliku raamatusse, ent Itaaliast ei «hoolinud» keegi.

Kui tuua välja mõistmatul põhjusel puuduvaid objekte, saan rääkida nendest, kus olen ise viibinud. Näiteks Vesuuvi vulkaan Itaalias või Postojna koopad Sloveenias ei kuulu 1001 loodusime hulka. Kuid 1981. aastal eesti keeles ilmunud Martin Schwarzbachi raamatus «Kuulsad loodusmälestised» on mõlemad sees, ehkki sinna mahtus vaid 38 paika.

Või kui raamatusse on mahtunud Kanadas asuv Banffi rahvuspark ja Moraine’i järv, miks siis mitte Jasperi rahvuspark ja Maligne’i järv. 2001. aasta augustis õnnestus mõlemas paigas viibida kolm-neli päeva ja nad on kindlasti võrdselt imelised.

Eestis pole loodusimesid

Eestist pole mahtunud loodusimede sekka mitte midagi. Mis võiks olla? Järsku rabamaastik, kuid samasugust leidub ka Soomes, Rootsis või Venemaal. Kaali meteoriidikraater ei torka samuti omasuguste seas liialt silma. Igal juhul arvas tuttav loodusteadlane: polevat ime, et Eestist pole imede hulka midagi arvatud.

Nimekirjas pole ka paiku Lätist-Leedust ega Venemaa Euroopa-osast. Soomest on vaid kaugel põhjas asuv Inari järv ja polaaraladega seotud nähtus – virmalised. Nii tuleks meile lähimaid loodusimesid otsida hoopis Rootsist – näiteks Ojamaa (Gotland) saarest raamatus räägitakse.

Olgu Balti riikidega kuidas on, aga autorid pole vaevunud ka Gruusiast ühtki imet leidma. Ei ole sugugi normaalne, et Alpid, Andid ja Himaalaja on esindatud rikkalike nähtuste ja objektidega, kuid Kaukasust pole mainitudki.

Kui ostate raamatu, siis vaadake, kui paljudes imekohtades olete ise käinud. Minul tuli 34. Ei peagi väga rikas olema, et näiteks Euroopas paarkümmend imet ühe reisiga läbi käia. Kõiki 1001 niikuinii ei jõua.

Michael Bright «1001 looduse imet, mida elu jooksul peab nägema»

Tõlkinud Lauri Laanisto, Tõnis Värnik. Varrak