Majavamm - puitehitiste probleem

Järgnev artikkel aitab igaühel varakult leida võimalikud kahjustuskolded ja annab juhtnööre edaspidiseks tegevuseks.

Kõigepealt puitkonstruktsioone ähvardavatest ohtudest, eelkõige pruunmädanikku põhjustavatest seenorganismidest. Neist levinuimad on majavammi eri liigid: majamädik, majanääts, mustjas kõrbik ja kollane hambalehik. Need seened söövad puidu koostisest ära tselluloosi ja hemitselluloosi, järele jääb vaid ligniin. Pruunmädanikku põhjustavate seente tekitatud kahju iseloomustab kuubikuteks lagundatud puit.

Neist ohtlikem seen on harilik majavamm (ladinakeelse nimega Serpula Lacrymansis), mis võib muuta maja mõne aastaga kasutuskõlbmatuks. Seen roomab mööda põrandaid ning levib teistesse ruumidesse mööda aknaraame, puidust talasid ja poste. Seenenöörid võivad kasvada ka üle kivi- või plekkpinna, kuni leiavad uuesti puitu. Hariliku majavammi eripära seisab selles, et tema seeneniidid suudavad erinevalt teistest seentest transportida vett. Just see võime teebki vammi eriti ohtlikuks. Nii suudab seen ise reguleerida oma niiskusre˛iimi ja hoida see endale vajalikul tasemel. Tselluloosi lagundades eritab vamm jääkproduktina vett. Nii "väänab" ta isegi suhteliselt kuivast puidust viimsegi niiskuse välja, teeb naabruses oleva kuiva puidu niiskeks ja nakatab ka selle. Liialt märja puidu seen kuivatab, eritades vett suurte tilkadena. Siiski peab niiskusel olema algallikas, et seen saaks arenema hakata. Majavamm sööb kõiki materjale, mis sisaldavad tselluloosi (puit, paber, tapeet jne.), ja lagundab kõiki materjale, mis on aluselised.

Vammi otsimist tuleb alustada kohtadest, kus niiskus võib olla sattunud hoonesse. Näiteks lekkivate vihmaveetorude ja vihmaveerennide juurest, kust tuul paiskab tilkuvat vett vastu seina; oma osa on ka lekkivatel katustel, katuseakende, korstnaümbruste, rõdude, treppide jt. väljaehitiste ühenduskohtadel.

Majas tuleks tähelepanu pöörata vee- ja kanalisatsioonitorudele, köögi- ja dušinurkadele, aga ka külmaveetorude ümber tekkivale kondensatsiooniveele. Keldris on tavaliselt vammis süüdi puudulik hüdroisolatsioon ja immitsev maaniiskus, märgatavalt suurendavad vammiohtu vanad lekkivad roiskveetorud.

Majavammi olemasolust annavad teada tugevasti niiskunud ja küünega katsudes pehme puit, spetsiifiline seenelõhn ja nähtav viljakeha või seeneniidistik.

Kui tekib kahtlus, et hoonesse on tekkinud vamm, tuleks pöörduda spetsialisti poole, kes määrab täpselt kindlaks, millega tegu, ja annab konkreetseid soovitusi tõrjeks.

Kõigepealt tuleb määrata seenkahjustaja liik, sest teisi seeni on märksa odavam tõrjuda kui harilikku majavammi. Kindlasti peab puitkonstruktsioonidel tugevasti saastunud (pehmenenud) kohad eemaldama. Kahjustuskoldega piirnevad alad (kuni 1 m kaugusel) tuleb hoolikalt puhastada ja töödelda spetsiaalse kemikaaliga, millest parim on Boracol. Kemikaaliga töötlemine on tingimata vajalik, sest seal võivad esineda mikroskoopilised (silmale nähtamatud) seeneniidid. Kui eemaldada vaid mütseeliga saastunud puit ja kemikaaliga immutamisest loobuda, võib tekkida mitu uut väiksemat kollet, mida on juba märksa raskem avastada, sest need ei ole enam seotud niiskuse algallikaga.

Majavamm levib ka kivipindadele ja püsib seal nakkusohtlikuna pikka aega. Seepärast tuleb seeneniidistik hävitada sealgi. Selleks põletada kivipinda leeklambiga, kuni seeneniidid hakkavad hõõguma, seejärel süvendada 3 cm ulatuses vuugivahed, puhastada pinnad mehaaniliselt ja kanda peale Boracol. Kahjustuse piirkonnas tuleks töödelda ka pinnas (muld, liiv vm. täitepinnas). Selleks sobib kemikaal Boorax.

Hariliku majavammi tõrjesse tuleb suhtuda täie tõsidusega, vastasel korral viib see tulevikus märksa suuremate kahjudeni. Mida varem seenkahjustus avastada, seda kergemalt ja väiksemate kulutustega õnnestub ta kõrvaldada.

"Algul mõtlesin, et jooksevad niisama, aga kuidagi väga palju tekkis teisi. Kui voodrilauad lahti võtsin, avastasin seina seest sipelgapesa. Sipelghape sööb puidu ära ja eks nad seal voodri vahel siis vaikselt tegutsesid. Palgist oli veel ainult sentimeeter alles ja ma usun, et kevadeks oleksid nad end tuppa välja närinud," ütleb Tõnu Havi.

"Eks nad ajapikku olid ehitanud, okkaid ja igasugu sodi kokku tassinud. Kogu aeg ei käi ju sellise pilguga ümber maja, et ega keegi parasjagu su seina söö," nendib Havi, kes pakkis kolm ämbritäit sipelgapesa kilekotti ja tassis poole kilomeetri kaugusele männimetsa.

Aga ju neile see koht meeldib, sest ühel hetkel avastas Havi, et sipelgad on end tema suitsuahjus sisse seadnud. "Kas just need samad, võib-olla sugulased... Siis ma jätsingi ahju neile, et las elavad seal rahus. Kui putukaid häirida, siis võivad nad pahaks panna ja hakata ka maja poole tulema. Looduse vastu ju ei saa," eelistab Havi sipelgatega heanaaberlikke suhteid säilitada.