Kui 5. mail 1858 kuulutati välja 1856. aasta talurahvaseadus, lugesid talupojad sealt välja, et nemad teorendi üht alaliiki „abitegu“ enam tegema ei pea. Juunis keeldusid abiteost 18 mõisa talupojad, nende hulgas ka Mahtra mõisas teorenti tasunud eestlased. 7. juunil kohtusid Mahtra talude peremehed mõisnik Konstantin von Helffreichiga, kes ähvardas neid abiteost loobumisel taludest välja tõsta. Kuna ka mujal tekkisid sarnased konfliktid, saadeti Tallinnast korda looma karistussalgad.
14. juuniks oli talupoegadele määratud abiteona sõnnikuvedu. Mahtra mehed kutsuti juba kolm päeva varem Habajale, kus oli eelneva peksuga karistatud mitme teise kandi mehi. 12. juunil saabus Mahtrasse karistussalk 50 Vene soldatiga. Mahtra talupojad otsustasid end mitte peksta lasta ning kutsusid ümberkaudseid talupoegi ühisele vastuhakule. Kokku saadi 700-800 talupoega.
14. juunil piirasid talupojad, kes olid teivastega relvastatud, mõisas asuvad sõdurid ümber ning käskisid neil lahkuda. Mõned kuraasikamad mehed hakkasid soldatitelt relvi käest kiskuma, mis tekitas konflikti. Tuli avati siis, kui hiiglaslik talupoeg Jüri Tork karistussalga majori pikali lõi. Vähemuses karistussalk taganes. Kohale kogunenud talupojad tungisid mõisa viinaaita, jõid end täis ning peksid läbi opmani. Ootamatult levis ka tulekahju, mis hävitas kõik mõisa hooned peale valitsejamaja. Algselt loodeti minna ka teistesse mõisatesse, ent liigse viinajoomise tõttu seda ei suudetud.
Vastuhakanud talupoegadele langes hiljem osaks raske peksukaristus. Otseselt hukkus 14. juuni „sõjas“ kümme talupoega ja üks karistussalklane.
Kommentaarid