Valdo Jahilo: nais(t)ega kekutamas (3)

Sõbrapäeva eel võtsin südame rindu ja andsin mõista, et nüüd pole enam pääsu - vajugu ta kasvõi pärast häbi pärast maa alla, ei ole enam minu asi! Võtan tantsujalad alla ja teeme koos ühise tantsutunni. Sest mis võiks olla sõbrapäeval parem üheskoos peegi ees ringi kekutamisest?

Tõe huvides olgu lisatud, et erinevatesse tantsutreeningutesse on ta mind üritanud meelitada juba enam kui aasta jagu. Ikka, et tule ja proovi ja küll oleks äge ikka kahekesi koos midagi teha.

Broadway jazz, zumba ja kõk need teised stiilid. Nagu aru olen saanud, siis meeshinged sinna just üleliia sageli ära ei eksi. Mis tekitas päris äreva tunde, sest ööklubis suudab diskomuusika järgi igaüks enam-vähem oma osa ära tammuda, kuid kindlate tantsusammude järgi... ühesõnaga, need tantsimised erinevad nagu öö ja päev.

Eelneval õhtul tegi naine elutoas zumba tantsusammude kiirkursuse, käskides mul mõnda kombinatsiooni järgi aimata. Et teaks, mis ees ootab. Kuna elame esimesel korrusel, oli kogu aeg kahtlus, et keegi mööduja passib akna taga ja peab seal peenikest naeru, nähes meid seal niimoodi kahekesi lambivalgel ringi paarutamas.

Ööuni oli rahutu. Mida lähemale jõudis minek, seda ärevamaks muutus hing. Kui teised matšod valmistuvad Tartu Maratoni läbimiseks ja määrivad suusasentimeetreid, otsustab üks pehmo hoopis zumbatama minna. Piinlik...

Ja siis oli see hetk käes. Suur peegelseintega ruum, noori naisterahvaid täis ja mina ainsa mehena nende hulgas. Treener Ene Ottokar pani muusika mängima ja tõmbas õhu kohe rütmi nakatavalt täis.

Soojendus oli okei. Tuli ühe jala pealt teisele õõtsuda ja kätega külgede peal vehkida. Siis ütles treener, et nii, sissejuhatus on läbi ja hakkame tantsima. Kõlama hakkasid kiiremad latiinorütmid ja esialgu oli päris raske aru saada, mida ette näidati.

Paganama kiirelt toimus kõik! Nõks siia, teine sinna, siis kand ja varvas ja... Vastupidavusala esindajana olen ma aeglase stardiga, aga kui kord masinvärgi tööle saan, võin pikalt tuksuda. Pisitasa hakkasin teiste rütmi järele jõudma.

Kui esmalt olin kõige enam kartnud seda, et kindlasti hakkavad kõik mind passima ja naeru pidama, et kae karujalga, siis tegelikult oli igaüks iseendaga nii paju ametis, et tähelepanu peale tantsusmmude muule suurt ei jagunud. Jumal tänatud!

"Kui sa tahad näha, mida teha tuleb, siis ära viimasesse ritta mine, vaid tule ette, kus on treenerit parem näha!" oli õpetanud naine. Nii ma seal teises reas siis olin. Ja tegelikult oli suhteliselt ükskõik, mis seal selja taga toimus.

Pärast esimest kiiremat lugu oli higi lahti ja pulss üleval. Et kogu liikumine oli kiiremas muusikatempos, siis võttis sammudest ja kombinatsioonidest arusaamine aega. Nii palju kui oskasin, üritasin treeneri liigutusi järele aimata.

Õnneks oli muusika lahe ja rütmikas, nii polnud trenn sugugi nii raske ja keeruline. Nagu võluväel oli paarkümmend minutit juba selja taga. Üks stiil ja teine stiil ja... Mõni neist oli täitsa lõbus ja lustiline, teised sammud veidi raskemad. Saan aru, miks mu naine seal käia armastab! Isegi minul oli täitsa lõbus ja vahva!

Ja mis kõige veidram - kui lõpuks jõudis järg kätte viimaste aeglasemate rütmideni, tundusid need kõige raskemad. Just oli kere soojaks saanud! Nüüd tuli aga peegli ees aeglaselt uimerdada ja keha jõnksutada - oehh!

Kiirmate sammude puhul ei olnud vähemasti väga aru saada, kas midagi õigesti või valesti teed, sest selleks polnud lihtsalt mahti. Pähe puges võrdlus, et kui kaugushüppega saavad muidu enam-vähem kõik hakkama, siis ole mees ja proovi seda kõike hüpet aegluubis teha! Ei saa ju!

Tegelikult mingit passimist ei olnud. Igaüks oli ametis rohkem iseendaga ja minusuguseid üksikuid algajaid oli saalis veel. "Kolmandast trennist läheb juba lihtsamaks," lohutas abikaasa. "Siis jäävad mõned põhikombinatsioonid juba meelde."

Korra isegi kaalusin, et võibolla tõesti võiks zumbat ka edaspidi proovida. Sest positiivseid emotsioone nakatavatest rütmidest ja tantsulisest liikumisest oli pea tunnise treeningu lõppedes kogunenud tugevasti enam kui ahastust uue ala ees. Vaatame.

Julgustuseks teistele mehepoegadele - kartma seesuguseid trenne ei pea. Tänud armsale abikaasale julgustuse ja kutse ning treenerile energilise eeskuju eest. Oli päris meeldejääv sõbrapäev!. :)