Kuidas Pariis sai maailmakuulsa triumfikaare

Naljakaim oli Louis XV aegne kava püstitada tohutu elevanti kujutav hoone, millesse mahuks teater ja ballisaal. Sellest ei saanud aga asja, nagu ka hilisemast mõttest panna püsti marmorvalge hiigel-obelisk, sest Napoleon I otsustas, nüüd juba Täheväljakule (Place de l’?toile), oma suure armee võitude tähistamiseks rajada triumfikaare.

Ehitust alustati 1806. aastal. Ainuüksi vundamendi tegemine võttis nii palju aega, et 1810. aastal tervitas Napoleoni võidukalt sõjakäigult saabumisel puust ja lõuendist kiiruga püsti pandud triumfikaare koopia.

Ehitus lõpetati alles Louis-Philippe’ ajal. Algul loodeti, et kuningas osaleb ka triumfikaare sissepühitsemisel 29. juulil 1836 (juulirevolutsiooni kuues aastapäev). Kuid teda hirmutati atentaadiohuga ja nii õnnistati rajatis varahommikul kell 7. Ilma sõjaväeparaadi ja kümnete tuhandete pealtvaatajateta. Õhtul korraldati 300 silmapaistvale pariislasele küll bankett.

55 meetrit kõrge ja 45 meetrit lai triumfikaar, mille suure kuplini on maapinnalt 29,19 meetrit, on maailma suurim omasarnane. Ümbritsev väljak sai tänapäevase ilme alles paarkümmend aastat hiljem, kui Pariisi karmil käel renoveerinud Hausmann sinna veel seitse tänavat ja avenüüd suunas.

Triumfikaare all puhkab I maailmasõja aegne tundmatu sõdur. Selle alt marssis 1840. aastal läbi Napoleoni kirstu Panteoni viinud inimmeri ja selle alla toodi 1885. aastal ööpäevaks Victor Hugo kirst (kuigi kirjanik oli omal ajal südamest solvunud, kui ei leidnud oma isa, kindral Leopold-Sigisbert Hugo’d nende 558 väejuhi seas, kelle nimed on triumfikaarde raiutud).