Mahtra sõda Pirgu moodi

Nagu lahingukuulsuse paikadele kohane, on ka Pirgu küla naabrite kümneaastase sõja verisemate kokkupõrgete tähistuseks mälestustahvel.

“Siin põllul panid arstid E. ja U. Pered toime Erki vastu veretöö!” teatab roostes kiri plekitahvlil ühe tülitalu väravas. Ja nagu sõja mälestusmärkidega kunagi, on ka see vahepeal maha lõhutud, taastatud, üle soditud ja jälle taastatud. “Siin elab jobu!” võib aimata graffiti jälgi restaureeritud sildilt.

“Ühe korra ainult lõin silma siniseks. Teine kord oli puhtalt enesekaitse,” kinnitab sildil veretöös süüdistatav arstist pere-isa, 66aastane Udo, kes on jutuajamisel oma puhtas ja hoolitsetud kodus leebus ja tagasihoidlikkus ise.

“Kurat, selle kohta on riigikohtuni ära käidud ja otsus jõustunud!” kraamib sõnades ägedama loomuga 71aastane loomapidaja Eldor Helemäe enda maalitud sildi õigsuse tõestuseks vanaautode varujuppide, seaduseraamatute ja paberipahna seast välja paki kohtuotsuseid.

Eesti kombe kohaselt olid suhted naabrite vahel algul ideaalsed - käidi vastastikku sünnipäevadel ja saunas. Vimm sigines, kui arstidest naabrid vana sepikoja asemele piiri äärde uhke maja üles lõid.

“Samal ajal käis põlenud Seli mõisas tervisekeskuse taastamine. Ehitasid samad mehed. Kurat, tekkis kadedus!” ei salga enda küljes otseütlemise viga tunnistav hallipäine Eldor. Lõplikult ajas tal kopsu üle maksa see, et uus maja sai vanast vundamendist pikem ja trügis nurkapidi kahe talu vahel kunagiseks piiriks olnud kiviaiavarele liiga ligidale.

“Maja nurgast piir läbi sõita ei saa,” tunnistab Juuru valla maakorraldaja Peeter Teras, et maade erastamisel tuli uue maja kohale sakk sisse teha.

Muide, nõukogudeaegse Mahtra sovhoosi alusplaani järgi oli piir kogu ulatuses paar meetrit kiviaiast eemal, mistõttu said Helemäed maakorraldaja hinnangul üldkokkuvõttes hoopis maad juurde.

Olgu kuidas oli, igatahes on pärast seda naabrid pakkunud külas etendusi, mille kõrval Pirgu mõisas tegutsenud näitemänguselts kahvatuks varjuks taandub.

“Neile ei meeldi, et ma karjandusega tegelen,” räägib pojaga 26pealist veisekarja pidav Eldor.

“Ma saan aru küll, et teisi häirib, kui hakkan varakult kolistama, aga lehmad tahavad lüpsmist. No üks loom sai kord ketist lahti ja kohe nende maa peale. Läksin talle järele, tiku maasse löömise kang käes. Tulid kallale - “Sina nüüd meie maa peal!” - ja mees lõi rusikaga alt hambad välja,” demonstreerib Eldor keelega enda puhast sahtlit.

“Palju polnud vaja, kahe hamba küljes sillaga olidki. Naine virutas aga selja tagant kaikaga pähe. Mõelge - ise on tervisekeskuse direktriss...”

Teisel pool rindejoont kirjeldatakse esimest lahingut teisiti. “Ta mõtleb asju välja ja hakkab ise kah oma juttu uskuma,” kinnitavad naabrid.

“Ütlesin talle, et sina ei saa oma karjapidamisega hakkama,” räägib naabrimees. “Tema aga vehkis kangiga ja ähvardas: “Tule, sa kuradi mõrtsukas, tule ja sa saad!” Taevas hoidku, mu oma maa peal! Mul ei sobinud ära kah öelda. Võtsin vasaku käega kangist kinni ja andsin paremaga ühe tou,” tunnistab Udo.

Meeste kähmlusest ähmi läinud naine rabanud maast tuulega maha kukkunud oksa, mis olnud aga sedavõrd pehkinud, et läks pooleks enne naabrimehe peani jõudmist.

Järgmises aktsioonis vingus mootorsaag, kui Eldori poeg Erki lõikas tugipostidelt maha naabrite ehitatud plangu.

Eldor vehib Juuru vallavalitsuse korraldusega, mis käskis omavoliliselt ehitatud aia täies ulatuses lammutada (plangu ehitamise ajaks polnud piir veel maha märgitud). Alles kolm kuud hiljem esitas vald piiride kohta ettepaneku.

“Noh, poiss kiirustas natuke ajast ette,” möönab Eldor, et plangu lammutamiseks naabritele antud kümme päeva polnud veel täis.

Viimased väidavad, et lammutamiskäsk puudutas võrk-aeda, mille nad ise maha kerisid ja siis kiviaia keskele ümber tõstsid. “Plangu ehitasin hiljem, augustis,” väidab Udo, et selle lõhkumiseks polnud mingit alust.

Naabri võõra vara hävitamise eest süüdi mõistnud halduskohtu otsusest selgub aga siiski, et saag undas 1999. aasta 28. juulil - täpselt seitse päeva pärast aia teisaldamise korraldust.

Vikati ja labidatega verevalamiseni arenenud tüli lahvatas aasta hiljem, 10. juuli varahommikul.

“Naaber hakkas niitma sealt, kus me oleme kümme aastat vasikatele rohtu teinud.” Eldor tunnistab, et maatükk määrati küll naabrile, kuid oli piiramata ja naabril ju niikuinii loomi pole. “Ütlesin, et kulla mees, jäta järele. Tema vastu, et mine ära, muidu võib asi halvasti lõppeda.”

Et vanem mees eelmises tapluses alla jäi, kutsus ta seekord appi poja.

“Kebi eest ära, muidu raiun kossid läbi!” ähvardanud niitja vaalule ette seisnud noormeest.

“Ja raiuski!” kirjeldab vanamees, kuidas veri poja põlveõndlast purskas, kuidas tema enne järgmist lööki vikatist kinni haaras, ja kuidas naabrinaine samal ajal koos lapselapsega labidatega relvastatuna öösärgi väel üle põllu oma mehele ja vanaisale appi tormasid.

“Olin naabrimehe all pikali maas, kui labidaga vastu pead sain,” kirjeldab Eldor sündmusi enne politsei saabumist.

Ehkki kolm kohtuastet on tänaseks naabri-Udo vikatiga löömise eest just kirjeldatud viisil kriminaalkorras süüdi mõistnud (trahv 2650 krooni), on tema seisukoht siiski teine.

“Kohtus valetati,” kinnitab vikatimees, et Erki taganes ise maas lebava vikati tera otsa. “Uimaste kalasilmadega kohtunikud jäid valetunnistajaid uskuma.”

Kohtule valetamises süüdistab Eldor omakorda tunnistajaid, kes naabrite algatatud laimuprotsessil tema vastu tunnistusi on andnud.

Rapla maakohus mõistis ta neil päevil süüdi naabrite laimamise eest (552 krooni trahvi). Otsuses tehakse küll mööndus, et veretööst rääkiv silt U. Pere kohta laimu ei levita, kuid naabrite nimetamine küla peal palgamõrtsukateks ja KGB-lasteks on liiast.

“Mõtlesime küll, et nüüd saab rahu. 500 krooni laimu eest on ju väike trahv, aga ei,” ohkab naabrinaine. “Kui teaks oma viga, läheks ja vabandaks tema ees. Oleks nõus isegi õudse ajaleheartikliga, kui see lepitaks, aga ei lepita ju.”

“Mul on see viga küljes küll, et oma õiguste eest seista julgen,” tunnistab Eldor. Kaks päeva järele mõelnud, jõuab ta ka tegeliku kurja juureni. “Eks sõjad käivad ikka maa pärast. Aga tegelikult oleme meie naabriga mõlemad ohvrid. Viga on maareformis ja vallaametnike suutmatuses piire korralikult maha märkida.”