Šaakal ja rebane kui oht rannaniitude lindudele

TEKST URMAS SAARMA, HARRI VALDMANN, AGNES PUTNIK, EGLE TAMMELEHT, Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi zooloogia osakonna terioloogia õppetool FOTOD JÜRI JÕEPERA, KALLE PIHELGAS

Šaakal (Canis aureus) on uus liik Eesti imetajate nimestikus, kelle arvukus on jõudsalt suurenenud ja kes on ilmselt meile tulnud, et jääda. Šaakal on kiskja, seega on vaja teada, milline on tema mõju teistele liikidele, sealhulgas lindudele.

Šaakal elutseb peamiselt Lääne-Eestis, kus asuvad linnurikkad alad. Selle liigi negatiivne mõju võib olla suur rannaniitude lindudele, sh ohustatud liikidele. Artiklis tutvustatakse hiljutise teadusprojekti tulemusi, mis käsitles šaakali ja teiste kiskjate, aga ka koerte mõju rannaniitude lindudele.

Rannaniidud on pärandkooslused, mida inimesed on sajandeid hooldanud. Need on tähtis pesitsuskoht paljudele linnuliikidele, kellest mitmed on ohustatud, nt esimese kaitsekategooria liigid niidurüdi ja tutkas. Samuti kasutavad rannaniite läbirändavad linnud toitumis- ja puhkekohana ning ala on vajalik paljudele teistelegi liikidele. Rannaniitude lindudele (siia alla kuuluvad nii otseselt rannaniitudel, aga ka roostikes pesitsevad linnud) on mitu ohuallikat, neist üks on kisklus. Varasemad ja ka selle projektiga samal ajal toimunud uuringud on viidanud, et kisklussurve Eesti rannaniitudel pesitsevatele lindudele võib olla suur. Uuringus, kus kasutati nii tehis- kui ka pärispesi, leiti, et 33 tehispesast rüüstati 28 (85%) ja üheksast pärispesast seitse (78%) ning peamised rüüstajad olid kährik ja hallvares (Mägi, 2017).

Teises uuringus, kus kasutati vaid rajakaameratega tehispesi, tuvastati, et kahe aasta jooksul jälgitud 38 tehispesast rüüstati kokku 21 (55%) ning tehiskurnade peamised rüüstajad olid rebane, harakas ja hallvares, vähemal määral šaakal (kummalgi aastal rüüstasid kaks pesa), ronk ja kährik (Laos ja Männil, 2017). Kolmas uuring (Kaasiku ja Rannap, 2019, 2020), mis korraldati Matsalus 2018–2019 ja kus uuriti kiskluse mõju niidukahlajate pesitsusedukusele, näitas samuti, et kiskluse roll pesarüüstel on suur: 88% pesadest rüüstasid kiskjad. Selles uuringus kasutati samuti rajakaameraid, mis paigaldati mitte tehis-, vaid pärispesade juurde. Uurimisalused liigid olid kiivitaja, liivatüll ja punajalg-tilder (kokku 61 pesa). Peamiseks rüüstajaks osutus rebane (57%) ning šaakal oli pesarüüstaja vaid 5% juhtudest. Seega polnud šaakali roll pesarüüstajana eelnevate uuringute põhjal kuigi märkimisväärne. Valimid aga olid kõigis nendes uuringutes üsna piiratud. Samuti keskendusid nimetatud uuringutest nii esimene kui ka kolmas väga väikesele arvule linnuliikidele.

Tehispesade uuring, mida kasutati nii esimeses kui ka teises töös, annab küll

aimu, millised kiskjad uurimisaluses piirikonnas tegutsevad, kuid kiskluse tegelikku mõju tehispesade rüüste abil mõõta ei saa. Ka kisklussurvet noorlindudele ei õnnestunud neis uuringutes kasutatud meetoditega analüüsida. Et hinnata kisklussurvet kõigile rannaniitude lindudele, oli vaja põhjalikumat uuringut. Kõige sobivam meetod on koguda rannaniitude piirkonnast suur hulk kiskjaliste väljaheiteid, millest analüüsida söödud linnuliike. Selleks tuleks kogutud väljaheidetest eraldada DNA ning teha geneetiline analüüs, mis tuvastaks usaldusväärselt nii väljaheite jätnud kiskjaliigi kui ka väljaheidetes leiduvad linnuliigid. Sarnast meetodit oleme edukalt kasutanud hiljuti lõppenud metsiseprojektis, mis andis infot kiskluse mõju kohta nii metsisele kui ka teistele maaspesitsevatele kanalistele ja tuvastas, et ka metssiga võib neile olla märkimisväärne oht (Oja jt, 2017; Soe jt, 2017). Seetõttu ei keskendunud me ka siin ainult šaakalile, vaid võtsime uurimise alla kõik leitud kiskjaekskremendid. Koerte mõju kohta rannaniitude lindudele on vähe teada ja varem on vaid näidatud, et koerad häirivad maaspesitsevaid linde (Hopken jt, 2016). Seetõttu oli vaja uurida ka koertest lähtuda võivat ohtu. Eeldasime, et oht on olemas, eriti paigus, kus on arvukalt hulkuvaid koeri.

Selle töö eesmärk oli teha kindlaks väikekiskjate gildi (eelkõige šaakal, rebane ja kährikkoer), aga ka koertest lähtuv ohtu rannaniitude lindudele ning saadud tulemuste põhjal anda soovitusi nende kaitseks.

Uurimisala iseloomustus ja välitööd Uurimisalusteks piirkondadeks olid Lääne-Eesti rannaniidud, kus pesitsevad rannaniitudele tüüpilised linnuliigid. Matsalu rahvuspark oli peamine uurimisala, lisaks veel Häädemeeste ja Hiiumaa rannaniidud. Kiskjate ekskremente koguti 2018–2019 aprillist juulini. Kokku valiti 17 erinevat, umbes viie kuni üheksa kilomeetrist transekti Matsalu rahvuspargis, lisaks kaks transekti Häädemeestel, üks Piklas, kümme Hiiumaal ja üks Haapsalus (Herjava rannaniit), mida läbiti üksinda või mitmekesi. Matsalu transektid asusid Haeska, Põgari-Sassi, Kiideva ja Puise lahe põhjakaldal ning Kloostri, Liustemäe, Penijõe, Saastna, Keemu ja Teorehe lõunakaldal. Uurimisaladeks valiti eritüübilised rannaniidud, mille hulgas oli nii suurepindalalisi (nt Keemu, Saastna, Haeska) kui ka kitsaid, väikse pindalaga või põõsa- ja puudetukkadega killustatud alasid (nt Kiideva, Liustemäe, Saastna, Häädemeeste ja mitu niitu Hiiumaal). Transektid kulgesid nii rannaniitudel kui ka nende servaaladel ja need läbiti kahenädalaste vahedega.

Tulemused Koguti 624 proovi, millest 577 pärinesid peamiselt Matsalu rahvuspargist, aga ka Häädemeeste piirkonnast ja Haapsalu lahe lõunakaldalt. Hiiumaa rannaniitudelt koguti 47 proovi. Iga leiu kohta pandi kirja selle GPS-koordinaat. Kiskjatega levivad inimestele eluohtlikud parasiidid, nagu põistang-paeluss (Echinococcus granulosus sensu lato)

ja alveokokk-paeluss (E. multilocularis) (Moks jt, 2005, 2006; Laurimaa jt, 2015, 2016), seetõttu hoiti parasiidimunade inaktiveerimiseks proove vähemalt seitse päeva –80 °C juures.

A. Kiskjate geneetiline tuvastamine Väljaheiteproovidest kiskjaliigi tuvastamiseks kasutati TÜ terioloogiatöörühma hiljuti välja töötatud geneetilise analüüsi metoodikat (Oja jt, 2017; Plumer jt, 2018), mis võimaldab tuvastada imetajaliike, sh eristada hunte koertest. Vaid nende proovidega, millest õnnestus geneetilise meetodiga tuvastada väljaheite jätnud kiskjaliik, jätkati analüüse lindude tuvastamiseks. Selleks töötati välja uus geneetiline meetod.

Analüüsitud 624 väljaheiteproovist tuvastati kiskjaliik geneetilise analüüsiga 356 proovist (edukus 57%; ülejäänud väljaheiteproovides oli DNA ilmselt juba liiga lagunenud), millest 299 olid pärit Matsalust, 34 Häädemeeste aladelt, 16 Hiiumaalt ja seitse Haapsalu lahe lõunakaldalt. Geneetilise analüüsiga suudeti kiskjad määrata liigini ning neist enamiku moodustasid rebane (n = 149), koer (n = 95), šaakal (n = 72) ja metsnugis (n = 21), teisi oli märksa vähem (kährikkoeri seitse, minke viis, hunte kaks).

B. Geneetilise metoodikaga tuvastatud linnud ja muud toiduobjektid Kiskjaproovidest õnnestus toiduobjektid tuvastada 206 proovis, neist linde 138 proovist, mis moodustas 39% proovidest, mille kiskjaliik oli eelnevalt tuvastatud (vt ka Putnik, 2020). Kolmes valimis kõige arvukamalt esindatud kiskjast (rebane, šaakal ja koer) leidus linde proportsionaalselt üsna võrdselt nii šaakali (40,3%), koera (38,9%) kui ka rebase (38,3%) väljaheidetes (joonis 1). Metsikuid linde oli enim söönud rebane (25,5%), järgnes tihedalt šaakal (23,6%) ja koer oli linde söönud juba märksa vähem (15,8%). Kodulinde (kanu) sõid enim seevastu just koerad (23,2%), samal ajal kui šaakal ja rebane vastavalt 16,7% ja 12,8%.

Metsikud linnud jaotasime omakorda kahte rühma: rannaniitude linnud ja muud metsikud linnud (metsalinnud). Rannaniitude linde sõi enim šaakal (18,1%) ja pisut vähem rebane (16,8%;

45%

40%

35%

30%

25%

20% 40,3 38,3 38,9

15%

10%

5% 23,6 25,5 15,8 16,7 12,8 23,2

0%

Söödud linde kokku Metsikuid linde šaakal rebane koer Kodulinde

Joonis 1. Šaakali, rebase ja koera söödud metsikud linnud (rannaniitude linnud ja metsalinnud) ja kodulinnud (peamiselt kanad).

20%

18%

16%

14%

12%

10%

8%

6%

4%

2%

0% 18,1

4,2 38,916,8

8,7 4,2 11,6

šaakal rebane koer rannaniitude linnud metsalinnud

Joonis 2. Šaakali, rebase ja koera söödud linnud ja metsalinnud rannaniitudel.

joonis 2). Muid metsikuid linde tuvastati enim aga koera väljaheidetest (11,6%), järgnesid rebane (8,7%) ja šaakal (4,2%).

Peale lindude võimaldas geneetiline meetod tuvastada kiskjate väljaheidetest ka muid toiduobjekte. Enim olid neid tarbinud rebane (24,8%), kusjuures närilisi ja arusisalikke oli rebane söönud võrdselt (12,1%; joonis 3).

C. Morfoloogilise analüüsi tulemused Peale geneetilise meetodi kasutasime linnuliikide tuvastamiseks ka morfoloogilist meetodit, mis seisneb väljaheites leiduvate linnujäänuste identifitseerimises nende morfoloogia alusel. Morfoloogilisel analüüsil tuvastati lindude jäänuseid kokku 38 korral 356 väljaheitest (10,7%), mille kiskjaliik oli eelnevalt geneetilise analüüsiga tuvastatud. Arvestades, et geneetilise analüüsi abil tuvastati linde kokku kiskja 138 väljaheitest (38,8%), osutus geneetilise analüüsi täpsus võrreldes morfoloogilisega 3,6 korda täpsemaks. Geneetilise analüüsiga õnnestus enamik linde määrata liigini, kuid morfoloogilisega ei olnud see võimalik mitte ühelgi juhul. Lagunenud sulefragmentide või muude linnujäänuste alusel oli võimalik küll tuvastada, et tegemist oli linnuga, kuid mitte enamat.

Arutelu Kiskluse mõju hindamiseks rannaniitude lindudele on võimalik kasutada erinevaid meetodeid olenevalt sellest, mida teada tahetakse. Kõigil neil on omad plussid ja miinused, ent mitme erineva meetodiga tehtud uuringu põhjal on võimalik saada juba üsna kompleksne pilt kiskluse mõjust. Mitteinvasiivne väljaheidete kogumine, ehk meetod, mida kasutati selles uuringus, ei häiri linde peaaegu üldse ja proove saab koguda suure arvu. Rajakaamerate paigaldamisel pärispesade juurde on eelis sel juhul, kui uuritakse kiskluse mõju mõne konkreetse ohustatud liigi pesitsusedukusele, kelle arvukus on väike ja kelle pesade asukohti teatakse (Kaasiku ja Rannap, 2019, 2020). Kui tahetakse teada aga kisklusest lähtuvat ohtu rannaniitude lindudele tervikuna, siis on parim meetod kasutada kiskjate väljaheidete kogumist.

Ainult väljaheite kuju ja suuruse järgi on sageli võimatu usaldusväärselt kindlaks teha, millisele kiskjaliigile väljaheide kuulub. Seetõttu teevad ka kogenud eksperdid liigi määramisel väljaheidete morfoloogia põhjal sageli

30%

25%

20%

15%

10% 24,8

5%

0% 5,6 9,5

Muu toit kokku 12,1 12,1

4,2 4,2 0 1,1

Närilised Arusisalikud šaakal rebane koer 1,4 1,3 4,2 Varia Joonis 3. Šaakali, rebase ja koera söödud muud toiduobjektid. Varia – kalad (haug ja karpkalaline) ning muud imetajad (siga, halljänes ja kass).

vigu ja teadusuuringud on näidanud, et valesti võidakse määrata isegi üle poole proovidest (Davison et al., 2002; Janecka et al., 2008; Monterosso et al., 2013; Mumma et al., 2016). Väga täpne ja sisuliselt ainus teaduslikult korrektne liikide tuvastamise viis väljaheidete põhjal on kasutada geneetilist metoodikat, mis seisneb selles, et väljaheitest eraldatakse DNA ja kiskjaliik tehakse kindlaks DNA-järjestuste alusel.

Ka lindude kindlakstegemine väljaheidetest morfoloogilise uuringuga on problemaatiline, sest linnusuled on väljaheites enamasti nii purustatudlagunenud, et alles jäänud sulefragmendi järgi ei ole liiki võimalik määrata, sageli isegi mitte perekonda (Soe jt, 2017). Ka siin on parim meetod geneetiline analüüs, mis võimaldab usaldusväärselt tuvastada peale kiskjaliigi ka nende söödud linnud. Nii välditakse morfoloogiliste uuringutega kaasnevat viga, kus valesti määratud kiskjad ja linnud moonutavad saadud tulemusi märgatavalt, mis omakorda võib viia valede järeldusteni. Oleme hiljuti lõppenud metsiseuuringus näidanud, et geneetilise metoodika abil suurenes lindude tuvastamise määr võrreldes morfoloogilisega 4,5 korda ja kui morfoloogia abil ei olnud võimalik mitte ühtki söödud lindu määrata liigini, siis geneetilise meetodiga oli see võimalik (Oja jt, 2017).

Selles töös suutsime geneetilise meetodi abil tuvastada enamiku söödud lindudest liigi tasemeni ja tulemused näitasid taas, et geneetiline meetod on oluliselt täpsem võrreldes morfoloogili-

sega: seekord 3,6 korda. Geneetilise analüüsiga sai enamik linde määratud liigini, morfoloogilisega aga mitte ühtegi.

Selle töö tulemustest selgus, et šaakal, rebane ja koer olid põhilised linde ohustavad kiskjad rannaniitudel. Kõik nad tarbisid toiduks linde üsna palju, linde esines umbes 40% proovidest. Lindude suur osatähtsus koerte väljaheidetes oli mõneti üllatav ja kuigi valdava osa neist moodustasid kodulinnud (peamiselt kanad), esines märkimisväärselt ka metsikuid linde. Šaakali ja rebase toidus domineerisid seevastu metsikud linnud (joonis 1).

Meie peamine huvi oli analüüsida rannaniitude linde kiskjate toidus. Ohtlikumateks osutusid šaakal (18,1%) ja rebane (16,8%), aga rannaniitude linde leidus ka koerte ekskrementides (4,2%). Seega võib järeldada, et šaakal on rannaniitude lindudele ohtlik maismaakiskja, kelle mõju on senised uuringud alahinnanud. Samuti on ohtlik rebane, kuid seda oli eelnevate uuringute alusel ka oodata. Tulemustest selgub, et ka koera tuleb arvestada ohuna rannaniitude lindudele, eriti paigus, kus vabalt ringi liikuvaid koeri on arvukalt. Käesolev uuring on esimene, mis käsitleb lindude esinemist koerte toidus rannaniitude piirkonnas. Meie töö tulemuste alusel tuleks arvestada, et koerad mitte ainult ei häiri linde, vaid ka ohustavad. Siiski tuleb silmas pidada, et osa metsikutest lindudest olid arvatavasti tarbitud raipena. Kui suur on tapetud ja raipena söödud lindude osa, on paraku võimatu öelda.

Kährikkoera väljaheiteid oli valimis vaid seitse. Põhjus võib olla kähriku arvukuse madalseis uurimisajal. Kuigi kährikkoer võib avaldada negatiivset mõju nii maaspesitsevatele lindudele kui ka kahepaiksetele, siis arvukuse madalseisu jätkudes ei ole ta kaugeltki nii suur oht kui rebane ja šaakal, ent suure arvukuse korral tuleks selle liigi mõju rannaniitude lindudele kindlasti põhjalikumalt uurida. Tuleb rõhutada, et kisklussurve ohtlikkus oleneb otseselt kiskjate arvukusest-asustustihedusest, aga ka sellest, kui hajusalt on rannaniitudel linnud paigutunud (kisklussurvet mõjutavaid tegureid on mõistagi veel). Kui kisklussurve osutub suureks, siis võivad väiksemad rannaniidud töötada ökolõksudena, kus linnud, kui nad on sunnitud paiknema tihedalt, on kiskjale kerge saak. Sel juhul ei ole linnupopulatsioonide taastumine võimalik niiduala märgatavalt suurendamata.

Rajakaamerate uuringu põhjal osutus niidukahlajate pesa põhiliseks rüüstajaks rebane, kes hävitas 57% kurnadest (Kaasiku ja Rannap, 2019, 2020). Meie töös tuvastati niidukahlajaid ainult kolmel korral (kiivitaja kaks, merisk üks kord). Seega võiks uuringu põhjal justkui arvata, et kiskluse mõju kahlajatele on peaaegu olematu. Nii see aga pole, sest toitumine oleneb suuresti kiskjatele sobivate toiduobjektide kättesaadavusest. Niidukahlajaid on rannaniitudel arvuliselt märgatavalt vähem kui paljusid teisi linnuliike, seega on ka kahlajate kättesaadavus väiksem, mis kajastub omakorda söödud niidukahlajate väikses arvus. Seetõttu on väljaheidete geneetilisel analüüsil põhinev meetod, mida me selles projektis rakendasime, väga hea kiskluse üldise mõju hindamiseks lindudele, kuid et saada infot mõne väikesearvulise linnurühma kohta, tuleks koguda ja analüüsida tuhandeid kiskjate väljaheiteproove, mis on väga töömahukas ja kallis. Sellisel juhul on mõistlik kaasata uuringusse rajakaameratega pärispesad.

Rannaniitude lindude parema kaitsmise soovitused Kuigi väikekiskjate arvukuse piiramine võib tunduda tõhus rakendatav meede, et vähendada kisklussurvet rannaniitude lindudele, ei pruugi see kaugemat tulevikku silmas pidades olla parim lahendus. Kõige tähtsam on lindude (ja ka paljude teiste loomarühmade) kaitseks säilitada või taastada terviklikke

10

ristsõna!

Eesti rahvussport, 5 tähega?

10/2020

780039 1.90 742022 HIND 4 Peavõit 100 eurot Auhindu 250 € eest

Aastaauhind 2020 5000 €*

ökosüsteeme. Näiteks kahepaiksete arvukuse märgatav vähenemine rannaniitudel sunnib kiskjaid kevadel ja varasuvel suunama tähelepanu teistele toiduobjektidele, sh lindudele, kellel on just sel ajal pesitsemis- ja noorlindude aeg. Seega tagab eri liikide ja liigirühmade hea käekäik, et kisklussurve lindudele, sh ohustatud liikidele, oleks võimalikult väike.

Rannaniitude lindude arvukuse suurenemisele saab samuti kaasa aidata nii rannaniitude taastamiste ja hooldamistega kui ka sobivate elupaikade juurde loomisega, mis aitaks lindudel jaotuda suuremale maa-alale, kus kiskjatel on neid keerulisem leida. Kui rannaniitude lindudele sobivad alad peaksid aga vähenema, siis koonduvad nii linnud kui ka kiskjate tegevus väiksemale alale ja linnud satuvad seetõttu suuremasse ohtu. Ka rannaniitude läheduses elavaid koeraomanikke tuleks teavitada, et nad lindude pesitsusajal ei laseks koeri vabalt hulkuma, sest Rebane on rannaniitude lindudele ohtlik maismaakiskja. Seda kinnitavad ka varasemad uuringud.

koerad võivad lisaks häirimisele linde ka murda.

Hunt on üks väikekiskjate arvukuse looduslikke reguleerijaid, seega tuleks kaaluda meetmete rakendamist selle suurkiskja arvukuse suurendamiseks rannaniitude piirkondades, mis aitaks hoida väikekiskjate arvukuse kontrolli all. Hundi arvukuse suurendamine ei ole küllap meeltmööda mitmele huvirühmale, eelkõige lambakasvatajatele, ent senised kogemused nii meil kui ka mujal on näidanud, et karjakoerad on väga tõhusad lammaste kaitseks huntide ja väikekiskjate, aga ka hulkuvate koerte eest. Lisaks võib kiskjate arvukuse liigne reguleerimine põhjustada omakorda terve hulga probleeme (nt Treves jt, 2017).

Kokkuvõte Selles töös kasutatud kiskjate väljaheidete kogumine koos geneetilise analüüsiga näitas, et šaakal ja rebane võivad ohustada rannaniitude linde märkimisväärselt, aga alahinnata ei tohi ka vabalt ringi hulkuvate koerte mõju. Kõigi kolme väljaheidetest sisaldasid ligi 40% lindude jäänuseid. Vaadates eraldi rannaniitude lindude osatähtsust väljaheidetes, oli šaakalil see 18,1%, rebasel 16,8% ja koertel 4,2%. Seega võib järeldada, et šaakal on rannaniitude lindudele ohtlik maismaakiskja, kelle mõju on senised uuringud alahinnanud. Samuti on ohtlik rebane. Ka koeri tuleks arvestada ohuna rannaniitude lindudele, eriti paigus, kus vabalt ringi hulkuvaid koeri on palju.

Rannaniitude lindude kaitse kaks peamist meedet Esiteks – rannaniitude taastamine ja hooldamine koos lindudele sobivate elupaikade juurde tekitamisega, mis võimaldaks lindudel jaotuda suuremale alale, kus kiskjatel ei oleks neid nii lihtne leida võrreldes väiksemate aladega, kus linnud on enam koondunud.Teiseks – hundi arvukuse suurendamine rannaniitude piirkondades, mis aitaks hoida väikekiskjate arvukust kontrolli all.

Pikemas perspektiivis tagavad vaid terviklikud ökosüsteemid, s.t killustumata suure pindalaga rannaniidud koos väikekiskjate loodusliku regulatsiooniga liigirikaste rannaniitude olemasolu.

Tänusõnad Suur tänu kõigile, kes projektis osalesid ja kaasa aitasid, eriti Riinu Rannapile, Triin Kaasikule ja Kristjan Põldmaale.

Projekti rahastasid keskkonnainvesteeringute keskus (loodusteaduste programmi projekt 14338, „Šaakali ja teiste kiskjate röövlusuuring rannaniitudel“) ning Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituut (baasfinantseerimise grant PLTOM20905).

Davison, A., Birks, J. D., Brookes, R. C., Braithwaite, T. C., Messenger, J. E. (2002). On the origin of faeces: morphological versus molecular methods for surveying rare carnivores from their scats. Journal of Zoology, 257: 141–143. Hopken, M. W., Orning, E. K., Young, J. K., Piaggio, A. J. (2016). Molecular forensics inavian conservation: a DNA-based approach for identifying mammalian predators ofground-nesting birds and eggs. BMC Research Notes, 9: 1‒9. Janecka, J. E., Jackson, R., Yuquang, Z., Diqiang, L., Munkhtsog, B., BuckleyBeason, V., Murphy, W. J. (2008). Population monitoring of snow leopards using noninvasive collection of scat samples: a pilot study. Animal Conservation, 11: 401–411. Kaasiku, T., Rannap, R. (2019). Niidukahlajate pesitsusedukuse uuring. Tartu. Kaasiku, T., Rannap, R. (2020). Niidukahlajate arvukus kahaneb pesade suure rüüstekoormuse tõttu. Eesti Loodus, 118: 38‒43. Laos, L., Männil, P. (2017). Kährikkoera ja teiste liikide kiskluse mõju kahepaiksetele ja rannaniidul pesitsevatele lindudele. KIKi rakendusuuringu aruanne. Laurimaa, L., Moks, E., Soe, E., Valdmann, H., Saarma, U. (2016). Echinococcus multilocularis and other zoonotic parasites in red foxes in Estonia. Parasitology, 143: 1450–1458. Laurimaa, L., Süld, K., Moks, E., Valdmann, H., Umhang, G., Knapp, J., Saarma, U. (2015). First report of the zoonotic tapeworm Echinococcus multilocularis in raccoon dogs in Estonia, and comparisons with other countries in Europe. Veterinary Parasitology, 212: 200‒205. Moks, E., Saarma, U., Valdmann, H. (2005). Echinococcus multilocularis in Estonia. Emerging Infectious Diseases, 11: 1973‒1974. Moks, E., Jõgisalu, I., Saarma, U., Talvik, H., Järvis, T., Valdmann, H. (2006). Helminthological survey of wolf (Canis lupus) in Estonia, with an emphasis on the occurrence of Echinococcus granulosus. Journal of Wildlife Diseases, 42: 359–365. Monterroso, P., Castro, D., Silva, T. L., Ferreras, P., Godinho, R., Alves, P. C. (2013). Factors affecting the accuracy of mammalian mesocarnivore scat identification in South-western Europe. Journal of Zoology, 289: 243–250. Mumma, M. A., Adams, J. R., Zieminski, C., Fuller, T. K., Mahoney, S. P., Waits, L. P. (2016). A comparison of morphological and molecular diet analyses of predator scats. Journal of Mammalogy, 97: 112–120. Mägi, M. (2017). Maaspesitsevate lindude pesarüüste taastatud Pärnu rannaniidul. Hirundo, 30: 1‒15. Oja, R., Soe, E, Valdmann, H, Saarma, U. (2017). Non-invasive genetics outperforms morphological methods in dietary analysis, revealing wild boar as a considerable conservation concern for ground-nesting birds. PLoS ONE 12(6): e0179463 Plumer, L., Talvi, T., Männil, P., Saarma, U. (2018) Assessing the roles of wolves and dogs in livestock predation with suggestions for mitigating human-wildlife conflict and conservation of wolves. Conservation Genetics, 19: 665‒672. Putnik, A. (2020) Rannaniitude linnud kiskjate toidus. Magistritöö. Tartu ülikool (kaitstud 3.06.2020) Soe, E., Oja, R., Kaljulaid, M., Valdmann, H., Saarma, U. (2017). Kiskjatel, aga ka metsseal on väga oluline roll metsise suremuses. Eesti Mets, 51: 40‒45. Treves, A., Chapron, G., Lopez-Bao, J. V., Shoemaker, C., Goeckner, A., Bruskot-ter, J. T. (2017). Predators and the public trust. Biological Reviews, 92: 248–270.