Viimasel nädalatel on Tansaania pildis olnud rahvusvahelises meedias ning Eesti uudistekanalites. Ikka ja jälle saan sõpradelt linke erinevatele uudistele ja artiklitele, kus räägitakse Tansaaniast tulnud turistidest, koroonapoliitikast või riigiametnike surmadest. Riigiteadusi õppinuna on mul päris põnev nende poliitikat ja meedias toimuvat jälgida. Seega kirjutan natuke nende poliitilisest olukorrast ja riigivalitsemisest.

Riigikord ja valimised

Tansaania on presidentaalne vabariik, kus viieks aastaks valitav president on nii riigipea kui ka valitsusjuht. President määrab riigi kaks asepresidenti ning üks neist on alati Sansibarilt, mis on Tansaaia pool-autonoomne osa. Alates 1992. aastast on kasutusel mitmeparteisüsteem. The Economisti demokraatia indeksi järgi on Tansaania hetkel maailmas 92. kohal 167st. Demokraatia seisukohast on see kategoriseeritud kui hübriidrežiim ehk riik, kus on regulaarsed valimispettused, valitsus avaldab survet poliitilisele opositsioonile ja kohtusüsteemile, laialt on levinud korruptsioon, meedia survestamine ja poliitiline survestamine. See takistab neil olemast õiglane ja vaba demokraatia.

Viimased presidendivalimises toimusid oktoobri lõpus vahetult enne minu siia saabumist ning presidendiks valiti tagasi John Magufuli, kes oli seda rolli kandnud ka eelneval viiel aastal. Kuigi väliselt üritati näidata, et tegemist on vabade ja õiglaste valimistega, kasutati tegelikkuses erinevaid hirmutamise ja vägivalla vorme, et piirata opositsiooni kampaaniategevust Näiteks arreteeriti mitu kõrgemat opositsiooniliidrit, keelati või blokeeriti nende meeleavaldusi, hirmutati nende toetajaid ning ka tapeti mõned protestijad. Kõige tipuks blokeeriti hääletamise alguses ja häälte lugemise ajaks paariks nädalaks peamised sotsiaalmeediakanalid nagu WhatsApp, Twitter, Facebook ning ka üldiselt oli Interneti kasutamine ilma rahvusvahelise VPN-ta väga piiratud. Valimised võitis John Magufuli 84,4% häälteenamusega, mis polnud üllatav, kuna kellegi teise võit poleks antud olukorras olnud võimalik. Sotsiaalmeediakanalitele ligipääsu takistamine tuli inimeste jaoks ootamatult – lihtsalt ühel hetkel enam sõnumid läbi ei läinud. See ilmselt iseloomustab päris hästi kogu olukorda.

John Magufuli Tansaania presidendina

John Magufuli oli Tansaania president üle viie aasta ning nagu iga liidri ja valitsusjuhi puhul oli nii positiivset kui ka negatiivset. Kui eelnevad presidendid olid rohkem diplomaatilisemad, siis John Magufuli esindas end kui Tansaania “rahvameest” ning tema ühels trumbiks oli oskus suhelda “lihtrahvaga” ja jätta mulje, et seisab riigi vaesema ühiskonnakihi ja nende heaolu eest.

Positiivse poole pealt võttis Magufuli eesmärgiks piirata valitsuse kulutusi. Näiteks vähendati otstarbetuid välissõitusid, suuri riigiasutuste üritusi ja pidustusi ning delegatsiooni inimeste arvu, President vähendas ka enda palka ning ministeerumide arvu 30 kabinetilt 19-le. Kulude kokkuhoiu eesmärgiks oli kasutada antud raha haiglate ja sanitaartehnika parandamiseks, et võidelda koolera levikuga. Samuti seisis tema valitsus palju infrastruktuuriprojektide eest, et edendada Tansaania majandust.

Teisest küljest oli tema valitsemises üha rohkem näha autokraatlikku riigijuhtimist, mis sisaldas sõnavabadust piiravate regulatsioonide kehtestamist ja opositsiooniliidrite represseerimist. Samuti olid tal väga tugevad ja äärmuslikud arvamused homoseksuaalsusele, perekonnaplaneerimise ja koroona teemade suhtes. Mõned näited on järgmised.

Homoseksuaalsus. Tansaanias võib homoseksuaalsuse eest süüdi mõistetud inimesi vangi saata kuni 30 aastaks. Veel äärmuslikum on näiteks see, et 2016. aastal keelustas valitus HIV/AIDSi teavitusprojektid ja sulges USA programmid, mis pakuvad gei-kogukonnale HIV-testimist, kondoome ja arstiabi. Samuti tehti avaldus, kus öeldi, et kõik inimesed, kes on Facebookis või Instagramis homoseksuaalsust praktiseeriva inimesega “sõbrad, on samamoodi süüdi. 2018. aastal loodi lausa 17-liikmeline arstidest, juristidest ja politseist koosnev komisjon, et neid gei kogukonda ja nende toetajaid tuvastada.

Pereplaneerimine. Lisaks oli Magufuli vastu ka pereplaneerimisele. Ta kutsus inimesi üles mitte kuulama neid, kes soovitavad kasutada rasestumisvastaseid vahendeid, millest suur osa pärineb välismaallastelt, kellel on õelad motiivid. Magufuli väitis, et kõik, kes piiravad laste saamist on laisad ning nad ei taha piisavalt tööd teha, et oma lapsi toita ja kasvatada. Eriti huvitav oli tema 2019. aasta sõnaavaldus, kus ta kutsus naisi üles “vabastama” oma munasarju.

John Magufuli ja koroonapoliitika

Enne koroonapandeemiat tõenäoliselt siiski suurem osa maailmast John Magufulit väga ei teadnud. Esimese koroonalaine ajal järgis Tansaania teiste riikide käitumist ehk kehtestati karmid piirangud, lockdown, maskide kandmine – karmim isegi kui Eestis möödunud kevadel, kus maskide kandmise peale ei mõelnud keegi. Seejärel võeti aga uus lähenemine – palvetamine. Nimelt kutsus president kõiki riigi katoliiklasi ja moslemeid kogunema kirikutesse ja mošeedesse palvetama, et jumal koroonaviiruse Tansaaniast ära kaotaks. President väitis, et kirikutes toimub tõeline tervenemine – koroona on kurat, kes ei saa Jeesuse kehas püsima jääda. Maikuus teataski riigipea, et koroonaviirus on Tansaanias tänu Jumalale kõrvaldatud ja kutsus üles inimesi avalikke pidustusi korraldama. Viimased andmed positiivsete tulemuste ja statistika kohta avaldati aprilli lõpus. Magufuli andis julgeolekujõududele ülesandeks testida pimesi koroonaviiruse PCR-testikomplekte kitsede, papaia, lammaste ja mootoriõli kvaliteedi osas. Tema sõnul leiti, et kõik need on COVID-19 suhtes positiivsed.

Suvel avati Tansaania ilma piiranguteta ka turismile ning hetkel on Sansibar tõeline turistide meka. Sansibari lennujaamast väljudes on taksojuhtide põhiline hüüe “tulge lennujaamast välja, siin koroonat pole” justkui oleks mingi nähtamatu müür, kust viirus edasi ei pääse. Tegelikkuses koroonaviirus Tansaaniast ja Sansibarilt kadunud pole. Väidetavalt siiski haiglad eksisteerivad normaalselt, kuid “tagatoas” räägitakse, et üldine suremus on tõusnud. Kuna meediat kontrollib paljuski riik, ei saa öelda, mis on tõsi või mitte. Üldiselt arvatakse, et üsna noor ühiskond, tervislik eluviis ja hea kliima soodustab viirusega võitlust.

Lockdown ja karmid piirangud kindlasti antud riigis ei toimiks, sest inimesed sureksid selle tagajärjel nälga või veelgi hullematesse haigustesse. Kahetsusväärne on aga see, et president on juba kuid koroonaviiruse olemasolu riigis eitanud ning maskide kandmist ja muid ettevaatusabinõusid tauninud. Näiteks ütles riigijuht nunnade kohta, kes jumalateenistusel maski kandsid, et järelikult polevat nende usk piisavalt suur, kui peavad seda tegema.

Samuti oli riigijuht täielikult vaktsineerimise vastu ning väitis, et vaktsineerimine on ohtlik ja mürgine. Eriti huvitav oli tema põhjendus, mis ütles, et kui valged inimesed ei ole suutnud leida ravimit AIDSi, vähi ja muude haiguste vastu, siis miks peaks tema COVID-19 vaktsiin toimima. Kui teised Ida-Aafrika riigid on alustanud oma rahva vaktsineerimist, siis Tansaania pole neid isegi tellinud. Magufuli soovitas selle asemel kasutada taimseid ravimeid ja taimeauru. Kindlasti on see väga tervitatav, et oma immuunsust tugevana hoida ning kohalikud tõesti tarbivad palju ingverit jms, kuid ilmselt siiski haigust ära ei kaota.

Veebruaris suri aga mitu kõrget poliitikut (seal hulgas ka Sansibari juht), kes olid küll vanad ja haiged, kuid lõpuks siiski ka positiivse koroonaprooviga. See sundis Magufulit natuke oma väljaütlemisi muutma ehk ta tunnistas, et riigis levib “hingamisteede haigus” ning soovitas kasutada maske – siiski ainult neid, mis on Tansaanias toodetud, sest teised olevat mürgised. Samuti mõjutas teda ilmselt ka katoliku kiriku pea, kes polnud presidendiga ühte meelt ning rõhutas, et Tansaania pole üksik isoleeritud saar keset ookeani, kuhu viirus ei pääse. Samuti noomis ta inimesi ettevaatlik olema, kuna suremus kiriku koguduse liikmete hulgas olevat kasvanud. See oli küll samm edasi eitamispoliitikast, kuid suuri muutusi ei tulnud. Sansibaril seevastu levisid kuulujutud, et peagi hakatakse statistikat avaldama, kuna kardetakse, et Euroopa riigid hakkavad vastasel korral turismi Sansibarile piirama, mida mõned juba ka teevad (nt Tšehhi).

John Magufuli surm ja kuulujutud

Põhjus miks ma Magufulist minevikus kirjutan on see, et 17. märtsi õhtul tuli avalik teave, et 61-aastane president on surnud pikaajalise südamehaiguse tagajärjel. Rahvas oli šokis – ühelt poolt kurb, üllatunud, mures tuleviku pärast. Teiselt poolt aga kerkis ka küsimus, et kas koroonaviirus oli see, mis presidendile lõpuks saatuslikuks sai?

Tegelikult eelnesid Magufuli ametlikule surmateatele aga juba mitu nädalat kuulujutud, mille eest isegi mõni inimene arreteeriti. Nimelt oli president avalikkuse eest kadunud juba kolm nädalat enne surmateadet. 8. märtsil tuli teade Keenia meediakanalist, et Tansaania president viibib ravil Nairobi haiglas. Ka Belgias eksiilis viibiv opositsiooniliider Tundu Lissu väitis, et Magufulit on koroonaviiruse diagnoosiga Keenias. 12. märtsil kinnitas aga peaminister, et president teeb kõvasti tööd ning antud kuulujutud on valed. Ka rahva seas oli palju arutelu ja isegi ärritust, et miks selliseid “rumalusi” levitatakse. 17. märtsil teatas asepresident ametlikult Magufuli surmast. Kuulujutud aga jäävad ning arvatakse, et tegelikkuses on riigipea surnud juba umbes nädal varem pärast Keenia haiglast tagasitoomist.

Peamine küsimus: kas see oli koroonaviirus või südamehaigus? Õige vastus on tõenöoliselt, et mõlemad. Avalikult muidugi rõhutatakse ainult südameprobleeme, sest Magufuli usk oli ju piisavalt suur….ning koroonaviirust ei eksisteeri. Tsiteerides eelmist presidenti: “Me ei kanna näomaske. Te arvate, et me ei karda surma? Covid-19 ei eksisteeri Tansaanias!”.

Esimene naispresident ja edasine poliitika

Riigipea surm oli ootamatu ja rahvas on leinas. Ametlikult kuulutati välja 21-päevane leinaperiood, kus kõik peod ja valju muusikaga lõbusad üritused on keelatud. Enne lõplikku matmist käib Magufuli surnukeha veel “ringreisil” ning 25. märtsil toimub matus.

Lihtrahvale Magufuli siiski meeldis ning paljud on murelikud tuleviku pärast. Kõige selle juures on aga positiivne ja märgilise tähtsusega muutus – nimelt võtab presidendi surma korral riigipea rolli valitsusaja lõpuni (ehk järgmiseks viieks aastaks) enda kanda asepresident, kelleks on Samia Suluhu Hassan. Seega sai Tansaania endale esimese naispresidendi. Hassan on pärit Sansibarilt ning seega moslem. Kui Magufuli Sansibari inimestele üldiselt oli vastumeelne, on nad uue liidri üle kahtlemata õnnelikud.

Varem on Hassan avalikkuse ees hoidnud üsna tagasihoidlikku joont ehk nii rahvas kui ka välismaailm ei tea veel hetkel, mida täpsemalt oodata. Ilmselt ei minda karmide piirangute teed, kuid äkki hakatakse rohkem probleemi olemasolu tunnistama, sellega tegelema ning vaktiseerimise peale mõtlema. WHO on lootusrikas, et uus president on rohkem koostööaldis, et kaitsta nii enda riiki jarahvast kui ka turiste.

Kogu poliitiline “jant” ja korrapäratus iseloomustab siinset elu päris hästi. Siiski on seda päris põnev kõrvalt jälgida. Kuna minu hetke “elukaaslane” Dar es Salaamis töötab riiklikus teadusasutuses ning teeb tihedalt koostööd nii erinevate riigiorganite kui ka välisesindustega, on mul juba traditsiooniks saanud tema igaõhtune küsitlemine, et mis täna tööl kuulsid või mis kohalikes uudistes räägiti. Loodan, et see pikk poliitiline postitus pakkus kellelgi huvitavat lugemist või informatsiooni. Ise sain fakte kontrollides ka hulga targemaks ning meenutasin enda riigiteaduse aegasid, kus pidevalt taolisi kirjutisi pidim tegema (muidugi rohkem akadeemilsemas vormis).