Etioopia Palestiinas
“Kas te inglise keelest ikka aru saate,” küsis mureliku näoga abessiinlasest giid, kui ta ei suutnud oma Lalibela kaljukirikutest toimunud loengu lõpetuseks meie tuimadest nägudest mingeid emotsioone välja lugeda. Mehest võis tegelikult ka aru saada, sest paik on kuulutatud kaheksa maailmaime hulka kuuluvaks ning juba 16. sajandil kirjutas Portugali jesuiit Alvares, et ta ei julge nendest asjadest kirjutada, sest muidu peetaks teda valetajaks, keegi nagunii ei usu teda.
Ruttasime giidi rahustama, öeldes, et eestlased põhjamaalaste kombel ei näita oma tundeid avalikult välja, aga et tegelikult on kõik suurepärane. Kas see teda veenis või mitte, jäi siiski arusaamatuks.
Olime jõudnud Biet Gabrieli Raphaeli kiriku juurde ning selle ümbrus lausa kihas tegevusest. Oli parajasti peaingel Gabrielile pühendatud kirikupüha ning kohale oli saabunud hulk palverändureid üle kogu provintsi. Selles rahvaste muuseumiks kutsutud kohas võis kohata kõige erinevamate rassitunnustega inimesi. Oli nii valgeid, tõmmuka nahaga rahvast kui ka päris tumedaid. Mõnedel juuksed krässus, teistel sirged. Esindatud olid ka kõik soo- ning vanusegrupid. Näha võis nii terveid kui vigaseid. Ühine oli aga valge riietus ning religioosne ekstaas, mis kõigi silmist vastu leegitses.
Paljudel olid vaatamata parasjagu kehtivale kuivaperioodile kaasas vihmavarjud, mis lahtistena pidid sümboliseerima pühakute pühapaistet. Näis, et see ikonograafiline vorm oli hulgale inimestele väga tähtis.
Üritasime kitsast silda mööda, mis ületas kirikut ümbritsevat sügavat vallikraavi, hooneni pääseda. See polnudki kõige lihtsam toiming, sest rahvast oli palju ning kulgeti kolmes tihedas rivis purde peal. Mitme inimese vahele pressituna asusime sillale, kus tundus, et väiksemagi paanika ning trügimise korral võib suur hulk rahvast alla sügavusse kukkuda. Jõudsime siiski õnnelikult ukseni, mille trepi peal keegi kõrgema järgu preester rahvale amhara keeles moraalijutlust pidas. Jätnud jalatsid väljas ootava kingamehe kätte, sisenesime hämarasse ruumi. Valgust tuli vaid läbi ukseava ning paarist kitsast Aksumi stiilis kujundatud aknast. Sinna 19 korda 17 meetrisele pinnale oli end pressinud mitusada inimest Kõikjal oli tunda maaharijatega kaasaskäivat lamba- ja kitselõhna, mida isegi rohkelt põletatava viiruki suits matta ei suutnud. Paremale jäävas nurgas laulsid valgetes turbanites kirikuteenrid mingit geesikeelset palvet, saates seda trummilöökidega ning lisades rütmile käes olevate muusikariistade sistrumite kõlinat. Meie sisenedes tõusid kõik seni istunud mungad ühe hiiglasekasvu mehe juhtimisel püsti ning laul läks kaks korda kõvemaks.
Äkki tundsin, et miski liigub säärt mööda. Just seal, kus sokk lõppes, oli tekkinud paar punast täppi. Kirbud, pagan, oli tahtmine kõva häälega vanduda. Hoidusin siiski sellest, sest kirikuvalvurite umbusklikud pilgud reetsid, et iga vale liigutus võib esile kutsuda palverändurite ootamatu reaktsiooni. Kuid oli selge, et see kodumaal üliharuldaseks muutunud putukas tundis sealsetes oludes end hästi. Üritasin liikuda rohkem kiriku keskkoha poole, kus kardina taga asus püha koht. Sinna rahva eest varjatud paika on igas Etioopia pühakojas paigutatud Piiblist tuntud seadusetahvlite koopiad. Vasakus servas oli keegi preestritest punase ristiga mütsi pähe pannud ning jagas rahvale õnnistust. Seda saatis inimeste poolt keele ja huulte intensiivse liigutamisega kaasnev monotoonne halleluujat meenutav lalin. See oligi sündmuste kulminatsioon ja teenistus hakkas lõppema.
Järgnevas segaduses, vanurite ja laste vahel laveerides õnnestus end üldises inimvoolus lõpuks kiriku uksest välja suruda. Sain kingamehelt õiged jalatsid tagasi ning loivasin vähem rahvastatud piirkonda. Ühe hoone juures jagati kaugemalt tulnud usklikele kloostrites pruulitud koduõlut. Jäin nähtut uudistama ning peagi jõudis roostetanud emailkruus, ääreni täis pruunikat vahutavat jooki, kellegi tumedate nobedate näppude abil ka minu nina alla. Hirm tundmatu märjukese joomise tagajärgede ees oli suur, kuid uudishimu sai võitu. Seega võtsin palverändurite heakskiitvate pilkude all toobist, mida sel päeval olid juba puutunud sajad huuled, tugeva punnsuutäie. Õlu maitses hästi, oli kergelt hapukas ning kustutas korralikult ka janu. Kohe purju ka ei teinud. Tänasin lahket pakkujat ning me lahkusime heade sõpradena. Nüüd sai vabamalt ka teisi kirikuid vaatama minna.
Kokku on neid Lalibela piirkonna päikesest pruuniks põlenud küngaste vahele ehitatud 11 ning nende valmimiseks olla kulunud 23 aastat.
Asula ümbruses asub ka hulganisti varasematest ajastutest pärit pühakodasid. Tuntumate hulka võib lugeda Püha Jürile pühendatud ristikujulist kultushoonet, mille maapinna sisse uuristatud korpust võib näha paljudel postkaartidel. Samuti võib mainida imposantset tagurpidi pööratud noa laeva kujutavat koopakirikut Imrahana Kristos paarkümmend kilomeetrit linnast eemal. Peamine põhjus, miks end Vana Testamendi kangelase Moosese järglaseks kuulutanud kuningas Gebre Mesqel, hüüdnimega Lalibela neid ortodoksse ristiusu templeid oma pealinna Rohasse ehitas, oli see, et pärast Jeruusalemma vallutamist moslemite poolt ei saanud etiooplased enam tõotatud maale palverännakule minna. Midagi tuli ette võtta ning sügavalt religioosne Lalibela otsustas püha linna kodule lähemale tuua. Seepeale ilmutas Jumal end talle valgusesamba kujul ning, näidanud taevas uute kirikute makette, lasi Etioopia Jeruusalemma ehitusel alata. Nii neid hooneid punasesse vulkaanilisse kivimisse raiuma hakatigi. Isegi paljud kohad nimetati Piibli järgi ümber.
See uue palverännakulinna ehitamise komme oli tollal üldse üsna levinud. Seda eriti 11. sajandi 30ndatel, kui oodati pingeliselt maailmalõppu ning messia teist tulemist. Hakkas ju tema eelmisest tegutsemisest Palestiinas mööduma tuhat aastat, millele pidid järgnema tormilised sündmused inimkonna saatuses. Seega rajasid kõik jumalakartlikud valitsejad oma uusi Jeruusalemmasid ning teiste hulgas polnud erandiks ka Eestimaale Jurjevi linna asutanud Jaroslav Tark.
Ilmselt meenutas suure järve ja mere vahele pressitud Eesti talle püha maad, kus Peipsi oli siis Surnumere ning Võrtsjärv Geneetsareti järve analoog. Nende vahel voolas aga Jordani jõe asemik Emajõgi. Toome-, Riia- ja Tähtvere mägi pidid siis aga täitma Moria, Siioni ja Õlimäe tähtsat rolli. Huvitaval kombel on ka Etioopia, nagu omal ajal Eestimaa, pühendatud neitsi Maarjale ning paralleele võib tõmmata teisigi. Mis sai aga Lalibelast ja tema elutööst? Kunagine pealinn Roha nimetati ümber Lalibelaks ning kannab seda nime siiani. Mõnda aega see Moosesest alguse saanud Zagwede dünastia veel valitses, kuid siis õnnestus vaenlasel nad kukutada ning neile eelnenud Saalomoni järglased tulid taas võimule. Kirikud aga jäid ning täidavad oma funktsiooni siiani.
