Buenos Airese ­traagilised tantsud

Vanalinnas müüakse samuti nii poodides kui ka lausa pargiteede äärde ritta seatud laudadelt nii kunsti kui kõikmõeldavat antikvaarset kraami, kusjuures tundub, et müüjaile pole see niivõrd töö kui elulaad ja meeldiv ajaviide: ilm on soe ja päikseline (nagu enamasti), meeldiv on teiste müüjate või oma sõpradega vabas õhus jutelda ja kui keegi võõras peatub ning midagi vaatama jääb või koguni hinda küsib, jagub tähelepanu temalegi. Meeldiv kauplemisstiil, milles pole pealetükkivust

Ühe tänaväärse maja ees oli kõnniteel sabas paarkümmend valdavalt vanemat inimest – hiljem sain teada, et töötute supisaba – ja sealt astus välja üks mees ning hakkas mulle midagi seletama. Ma ei saanud ta keelest aru (Ladina-Ameerikas üldiselt ei osata inglise keelt, kõik peavad nagu endastmõistetavaks, et kui sa juba siin oled, siis valdad ka hispaania keelt; iseenesest ehk päris eluterve suhtumine millest tasuks meilgi eeskuju võtta). Kehitasin õlgu, kortsutasin kulmu ja jätkasin oma teed. Veidi hiljem kõnetas mind üks hollandi turist – tema küll inglise keeles – ja manitses, et ma kallist kaamerat rihmaga kaelas ei kannaks, see võidakse kergesti ära virutada, kõigest väärtuslikust tuleb siin kõvasti kahe käega kinni hoida. Lõpuks veel naeratas julgustavalt: “No kui teid juba Rios paljaks ei varastatud, siis siin on märksa rohkem lootust pääseda...” 

Mõistsin, et supisabast välja astunud mees oli mulle hea pärast sama nõu andnud ja mul oli tagantjärele tuline kahju, et olin heatahtlikule nõuandele nii jõngalt reageerinud. Kui meil tunneb kodutu kümne sammu kauguselt ära ja enamasti on nad ka nii oimetud, et neile ei tule pähegi kedagi tänaval röövima hakata, siis siinses kliimas on nad sedavõrd reipad, et ei paista tänavapildis õieti millegi poolest silma.

Argentina pealinn võib uhkeldada kaunite monumentide rohkusega. Vabadussambaid on lausa külluses, lisaks endi püstitatule ka teiste riikide kingitusi, neist omakoda kauneim vahest itaallaste saadetu oma Garibaldi-romantikaga pruunis kivis. See nende päris oma on aga tõesti imetlusväärne: valge samba ümber (meesprintsiip) palju kauneid naisfiguure nagu õhuline haldjate tants. Suurepärane on ka kunstimuuseum, mille külastamine pealegi tasuta. Omal ajal leidus rikkaid argentiinlasi, kes ostsid Euroopa kunstnikelt nende parimaid teoseid, mida nüüd pole võimalik näha Pariisi või Londoni muuseumides, küll aga siin. Kaubanduskeskused on nägusad, hinnatase võrreldav meie omaga, mõneti ehk isegi madalam. Mind üllatas vanast ooperiteatrist ümber ehitatud suur raamatupood Ateneo – kunagised teatrirõdud ja loožid kõik raamatute päralt. On ruumi liikuda ja vaadata ja on ruumi raamatutel. Ingliskeelset kirjandust kahjuks väga vähe, see-eest aga hispaaniakeelset – terve ooperiteatritäis! Buenos Airesest ei saa täit elamust, kui ei külasta ühel õhtul ka tangoteatrit. Alustada tuleks õhtusöögiga. Muidugi loomaliha ja punane vein – need nagu tangogi on midagi Argentinale eriomast. Restoran ja tangoteater ongi üks tervik; kui söödud-joodud, juhatatakse saali. Oleks nagu tegemist ooperiteatriga miniatuuris: kolmest küljest ääristavad ruumi voolujooneliste servadega rõdud, tooni annab punane plüüs, ainult et istmete ees on ka väikesed lauakesed ja neil juba täidetud šampanjapokaalid. Kui oled klaasi tühjendanud, ilmub vaikselt kelner ja valab selle taas täis

Lavapilt kujutab vanalinna tänavanurka, mille taustal on kohad sisse võtnud orkester. Ja siis algab: laval keerlevad tantsupaarid. Ent mis on tango? Tants, milles on läinud suurepäraselt korda kirjeldada muusikalises vormis kahe inimese otsustavust võtta oma armusuhtest kõik mis võimalik, laskmata end heidutada selles peituvatest ohtudest ja olles teadlik sellestki, et kord lõpeb kõik: just kulminatsioonihetkel, kui sooviks, et kõik kestaks veel ja veel ja areneks üha tõusvas joones, saabub pingelangus, iha kustub – just kõige sobimatumal hetkel!... Seegi traagiline noot on tangos sees. Seda kõike on Carlos Gardelil läinud korda kujutada nii täpselt, nii haaravalt, et miljonid inimesed mitte ainult Argentinas, vaid kogu maailmas kordavad tantsupõrandail jälle ja jälle tema briljantset muusikalist nägemust ning võtavad selle kõige intiimsemal moel oma ellu.

Enam kui tunni võime nautida graatsilist tantsu. Kõige liigutavam on aga etenduse lõpp: tantsupaarid on läinud, lavale jäänud veel vaid orkester. Üksteist toetades püüavad pillimehed viisist veel midagi esile tuua, veel midagi... kuni meloodia katkeb lõplikult. Usun, et enamik publikust adub, kas või alateadlikult, mis see on: katse pärast täielikku teineteiseleidmist armusuhtest veel midagi uut oodata.

Pole kahtlustki, et Buenos Aires on Ladina-Ameerika kõige euroopalikum linn. Mind saadab üha tunne, et kunagi võis Pariis olla selline, vahest möödunud sajandi kolmekümnendail aastail. Nüüd valitseb teistes suurlinnades ammugi tümps, siin aga endiselt tango

Isegi vene ajal, mil väga vähesed kodueestlased said Argentinasse sõita, oli meieni jõudnud mingi Buenos Airese romantiline hõllandus, meenutame või ridu Juhan Viidingu kujuteldavale lätlasele Krauklisele pühendatud luuletuses: Kui Buenos Aireses ta aurik randus, lõid sügistormid meie vetesse.

Kui tahta peale pealinna Argentinast veel midagi näha, siis kõige suuremat loodusilu pakuvad kindlasti Iguassu kosed. Kui Buenos Aireses on subtroopiline kliima, siis siin juba ehtne troopika.

Lopsaka roheluse keskel mürisevad sajad kosed, kõik palju suuremad kui meie Keila-Joa. Kõige sügavama mulje jätab Kuradikurk. Kahelt poolt langeb vesi alla sügavikku, mille põhja pole näha, sest vaate katab valge üles tõusev pritsmepilv, teame vaid, et sügavust on üle saja meetri. Millegipärast sööstavad sellesse pritsmepilve alatasa pääsukesed, otsekui tahtes pakkuda meile ekstravagantset etendust

Meie rahvuslinnud! Siin nad siis nüüd on!

Ja mis puutub traagilisse nooti tangos. tantrabudism on ometi kogu inimkonnale tõestanud, et armusuhteis ei pea kõrghetkele sugugi vältimatult järgnema langus.