Piisku läigatas vanas käes värahtav kann, kui ta kogeldes ütles ...

Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:16 PM Page 601 

601 | L EHTE H AINSALU /1938 

Piisku läigatas vanas käes värahtav kann, 

kui ta kogeldes ütles: “See nimi on Ann.” 

Nagu vaenlane teada sai tüdruku nime, 

kohe uduloor linna eest langes kui ime. 

Kohe sülgavad suurtükid täpipealt tabasid. 

Kohe orjusse suruti helmekaid vabasid. 

Lasti pihuks ja puruks kõik majad ja taremed. 

Sissemüüritud Annega püsti jäid varemed. 

1971 (1972) Põhjavesi, 1974 

PÜHAJÄRVE EMA, SÕDALASE LESK 

Muistsel ajal laasi leidus, 

kus on linnu jalg vaid keksind, 

kuhu võõras eal ei eksind. 

Elas eit seal metsa peidus, 

hiiu kasvu, mehe rühti, 

mõõtis laialt metsa-alust. 

Eemal elust, ilma jalust, 

ei ta üksi kartnud ühti. 

Viis tal poega kasvas kukil, 

viis tal möllas mürakaru, 

rõõmust rõkkas laas ja aru, 

eidel õhe põsenukil. 

Selles hellas õnnepidus 

sõjasarv kui kaaren huikas. 

Nagu ärkvel hammas tuikas, 

vana valu võrseid idus. 

Eit kõik aknad kinni mattis, 

aga sõnum kätte jõudis, 

sõjasõnum poegi nõudis. 

Vesi eide pilgu kattis. 

Poisid olid kohe traksis — 

seni tühjalt aega viitsid, 

mängumõõgal ohtjaid niitsid, 

kas see meeste vaeva maksis! 

Surmaohtu, võitlusmaru 

õige mehepoeg ei põlga. 

Kui on käsivart ja õlga, 

siis on oidugi ja aru. 

“Küsib isamaa me higi. 

Kallis eit, võid hiljem nutta, 

praegu kähku aita rutta, 

tubli moonakott sea ligi. 

Ei me lähe sõtta kauaks, 

lahing meeste käes ei veni. 

Noorem vend las jäägu seni 

pesamunaks, ukserauaks.” 

Vööle mõõk ja selga vammus, 

vennad valmis sõjaretkeks. 

Eite kaisutasid hetkeks, 

läksid öhe südis sammus. 

Kostis sõda metsa takka, 

kuuldi huikeid, lõõbikära, 

hooste hirnu, relvatära, 

nähti tule punast lakka. 

Noorem vend ei leidnud püsi. 

Ja siis eite embas äkki, 

näitas tare poole päkki, 

nagu oleks püksis süsi. 

Eit ei hüüdnud, jooksnud takka. 

Isust ilma, unest ära, 

kuulas ahnelt tapakära. 

Kuni äkki kõik jäi vakka. 

Hirmus aimus hinge asus, 

ema räti ümber rabas, 

luusis laanes, roitis rabas, 

kahlas kõrges laibalasus,



välku lõi ja vihma kallas, 

sumpas läbi vereojad, 

leidis kätte poisid-pojad, 

leidis kõik nad surmavallas. 

Ema lapsed kokku kandis, 

ise tuikus-suikus jalgel, 

kaevas hauad täiskuuvalgel, 

viimset korda suud veel andis, 

käharad kõik kauniks silus, 

enne kui need mulda peitis. 

Väsind, kääbastele heitis. 

Elutöö kõik kalmuvilus, 

milleks köhmid vanuigi, 

kui sul köhmida ei maksa. 

Tundis, nuttagi ei jaksa, 

kuid ta nuttis ometigi, 

vaevakrambis kulmukaared. 

Kus on mure lõpp ja algus? 

Pühajärveks vesi valgus, 

aga kääbastest said saared. 

1972 Põhjavesi, 1974 

NÄKIRATSANIKUD 

Mis on lapse mängumaa? 

Karjamaa ja marjamaa. 

Karjamaa on hoida karja, 

marjamaa on leida marja. 

Mis on lapse mängukann? 

Lepavits ja maasikmann, 

kivid, käbid, kaste rohus, 

kullerkupud niidulohus. 

Tiik ei ole sõita merd, 

tiigis elab näkk, kes kuri. 

Keeldu trotsid, maksab turi. 

Tiik ei ole sõita merd, 

aga siiski sõidetakse, 

näkihirmu võidetakse, 

kisatakse, kilatakse, 

memmepoegi pilatakse. 

Miks meil isa lusti keelab, 

kas see lomp siis lapsi neelab, 

vaikne sulistamisvesi, 

sulistame salakesi. 

Sekka sigis uhke ratsu, 

valge, kenus kaelaga, 

kuldse lakapaelaga. 

Hopsti selga saada katsu! 

Mahtus lapsi kolm ja neli, 

maha jäi vaid väike veli, 

suurem laps on rohkem kraps. 

Jonnis mahajäänud laps. 

Hobu kõrvu lingutas, 

ringutas ja pingutas, 

oh kui pikaks puhus end! 

Hõiskas kõige suurem vend: 

“Istu näkinägarale!” 

Nii kui nimetati näkki, 

hobu läinud oli äkki, 

kigarale, kägarale 

lapsed vette paisati, 

rõivad märjaks raisati. 

Viimane kui lambakarjus, 

uljast pead ja vaprat verd, 

nuttis memme põlle varjus. 

Tiik ei ole sõita merd. 

Homme jälle sõidetakse, 

näkihirmu võidetakse, 

kilgatakse, kilatakse, 

valget ruuna pilatakse. 

1972 Põhjavesi, 1974



NAISTEJÄRV 

Kord humalaväsimust vägimees Tõll 

all leedripõõsaste põõnas. 

Ta punakaskarvane vägilasrind 

kui merepind 

tõusis ja mõõnas. 

Käis Piret, ta kaasa, ees takune põll, 

ja taris kerisekiva. 

Ta põlle sees pirakas raudkivipank 

näis väeti kui varblase iva. 

Kuid vallale harunes põlle seos 

ja vaata, see Tõlluste päratu rank 

tal äkitselt jalale kukkus. 

Jäi seisma siis Piret, hell suurvarvas peos, 

ja tööhimu sootumaks hukkus. 

Läks haledaks meel, piisk pudenes harv, 

siis laskis kõlada kisal — 

ja kokku kihutas naisi parv, 

kulp pihus või lapsuke nisal. 

Näe, Pireti varbal on piisake verd! 

Nad vahtisid seda kui määratut merd, 

neil süda sai koguni haledaks, 

neil silmad said silmaveekaledaks, 

nad Tõllu kirusid ühest suust: 

Tõll vedeleb humalauimas! 

Nii vähe ta hoolibki küljeluust! 

Ei armastust südames tuimas! 

Läks kibedaks meel, 

nad kaebasid veel, 

nad õngasid seda ja toda. 

Üks halas, et jälle on käimateel, 

ja teine, et riivis tal koda, 

üks kurtis, et leidnud veel pole meest, 

ja teine, et mees närib südame seest, 

seal ühtedel mini ja teistel ämm 

teeb eluaseme põrguks. 

Peitmõttedki sulatab pisaralämm, 

mis keel muidu lausumast tõrguks. 

Üks lõpetas, teine hakatas, 

suur meeleheit kõiki seal nakatas, 

ja naiste ulg paisus ja pakatas 

ning Koigi soo kohkunult vakatas. 

Läks keerdu ja krussi teekäija närv, 

kes kuulma sai otsata häda. 

Ning silmaveest sigines suuruke järv — 

õõtskaldad ja põhjakiht mäda. 

Sai tilgatuks ometi Pireti kaev, 

ta sirutas seljasooni 

Nii piskuks kahanes teistegi vaev, 

et seda võis kanda kui krooni. 

Nüüd rind on rahul ja valu on tumm 

ja lukud lõksasid keelde. 

Sai otsa see pidu ja läbi on lumm, 

tööd-toimingud tärkasid meelde. 

Veel igaüks silmnägu uhas, 

siis laiali mindi. Kuid Koigi soos 

uusjärvel jäi ulpima vesiroos 

nii kaunis ja valge ja puhas. 

1971 (1972) Põhjavesi, 1974 

KAALI JÄRVE MÕISTATUS 

I 

Kaali mõisnik õesse armus, 

aga pühakirja karmus 

neil ei lasknud paari heita. 

Patt kuis ilma silmist peita? 

Mindi pastorile pärra, 

mõisa toodi kirikhärra, 

lauldi, loeti nagu kohus. 

Pastor teadis: hing on ohus, 

käskis tuulekiirul paeda, 

keelas karmilt taha kaeda. 

Kutsar piilus varga moega, 

sest et tõmbas eevapoega 

kõik, mis iial keelatud. 

Keerisesse neelatud, 

mõis siis vajus praginaga, 

jooma-sööma saginaga, 

vesi ujutas kõik kuplid, 

katused ja kuldsed nuplid.



Nüüd kes valvamast ei väsi, 

kellel puhas hing on sees, 

armus ühendatud käsi 

jaaniööl võib näha vees. 

II 

On nõgu kui trehter, 

täisümar on säng. 

Kas langatuslehter? 

Kas tulemäe mäng? 

Kui langatuslehter, 

kust ümbritsev vall? 

Kui tulemäe trehter, 

kus ava jäi all? 

Tark targa käest küsib 

ja pilves on laup. 

Kuid Kaali järv püsib, 

vait, tüüne ja raup. 

On nõgu kui trehter, 

täisümar on säng. 

Just langatuslehter! 

Ei — tulemäe mäng! 

III 

lendav keha vilistas kõik hingelised juhmiks 

tulekera heleduses päikegi läks tuhmiks 

nagu vihma sadas rauda kamakaid ja teri 

mürinaga lõhkes maa must ooker kuld ja veri 

dolomiiti jahvatasid plahvatuse hambad 

vastu pilvi pillutati puud ja savikambad 

vapustatult hiigellaineid tõukas Läänemeri 

kõik see elav tule söödaks langes tuule peri 

päikest katsid tolmupilved rusked suitsusambad 

aga suurel mandril varsti edasi sõid lambad 

IV 

… … … 

… … … 


Ainsa ööga läbi maa, 1980



VARGA MÕRSJA 

Kui muiste ei tuntud veel taba, 

kui müts põles varga peas, 

üks näpumees, kommetes vaba, 

käis ausate randlaste seas. 

On meri kord helde, kord kitsi, 

tee kindlaks, et näpati loomus. 

Nii mängis teistele itsi 

see muretu luusikuloomus. 

Ei nähtud ta keeles küll kida, 

üks lõputa lora ja luul 

ning tüdrukud ootasid — mida? — 

ja ohkas nii mõnigi huul. 

Sel väänkaelal oli üks piiga, 

üks armuke nägus ja hell. 

Poiss tõotas ta viia kord Riiga, 

on imevõim tõotusel sel. 

Ää võttagi kindlasti lubas, 

kui näpitses kallima vööd. 

Õnn heinasel asemel hubas 

ja ilusad olid kõik ööd. 

Lõpp saabus nii narrilt ja argilt 

ja purunes ulmade riik — 

üks paatkond tabas ta vargilt. 

Poiss kohkus: kas kaelakiik?! 

Siis täismehed rannikuäärsed 

said sõnale hiiepuu all, 

ka emandad tulid auväärsed 

ja mõrsjagi, põskedest hall. 

Poiss naljaks kõik pöörata tahtis, 

kuid silpi ei sulanud suust. 

Kõik rahvas kui vaenlane vahtis. 

Poiss värises lihast ja luust. 

Siis näitas merele käega 

üks paklase parraga taat. 

Poiss paati sunniti väega 

ja laineisse lükati paat. 

Pruut jooksis ja kaasa vist kippus, 

ta kisendas südame seest, 

ta oimetult isa käel rippus, 

ta juuksed tilkusid veest. 

Las haldjate võimu jääb väeti, 

kel haldjaid on solvata trots. 

See küna lausvetele jäeti, 

ja arvata tuleb tal ots. 

Ei mõla, ei purje, ei tüüri. 

Poiss lihast on lodev ja loid. 

Kuis ületab raudhalli müüri 

arg süda ja hirmunud oid? 

Hing elev, jäi vahtima kallas, 

siis lagunes armuta summ. 

Umbmõtete meelevallas 

käis vargapruut, hüljatud, tumm. 

All tinase, trööstitu taeva 

ta seisis ja puri huult. 

Öö kusagil pillutas laeva 

ja lained kogusid tuult. 

Veepisarad laupa tal katsid, 

usk, lootmatus sündis ja suri. 

Oh, nöörideks palmitseks patsid 

ja põllest saaks mingine puri. 

Ta mõtles end kallile aeruks, 

peapadjaks ta mõtles end 

ja loitsis pisarad naeruks 

hullarutu mõttelend. 

Ta valjusti kostis ja küsis, 

tal ununes ase ja toit, 

kolm päeva nii jalul ta püsis. 

Ent neljanda verine koit 

tõi randa kaks lootsikulauda, 

mis kandsid üht vaevatud meest, 

kes oli küll määratud hauda, 

kuid elu ei andnud seest. 

Siis rahvahulk valgmale tulvas, 

kõik jahmunult põlvili heitsid, 

siis rahvahulk hõiskas ja ulvas, 

ja lilli puistasid neitsid. 

Kus halastust haldjad ei pelga, 

kas inimlaps otsib seal süüd! 

Nüüd räbaldund heidik sai selga 

õhkvalevad vanemarüüd. 

Mees armsama najale tuges 

— oh unenäoline tund! — 

ja harali sõrmiga suges 

halljuukseid kui südasuist lund. 




JÄRVEPIIR 

Hallil ajal Ähijärv oli jõukas vähijärv, 

latikate pärusmõis. 

Karula ja Antsla piiril lebas lahke päikse kiiril, 

laineis luigelille õis. 

Moonak mõisa võrke lappas. Hooseid jootma junkruid kappas, 

luikas lõbus jahisarv. 

Proua nimepäevaballil noorel rannarohul trallis 

uhke emandateparv. 

Karula ja Antsla parun ükskord vaidlesid kui marun, 

kumma on see vähijärv, 

kumbki oma õigust raius, aga häirimatult laius 

laante rüpes Ähijärv. 

Olid sõbrasuhted sassis, vaevalt teretada passis, 

naaber vaikis, külm kui sein. 

Elu igav nagu hauas, tühi tool on kaardilauas, 

jahtub praad ja lahtub vein. 

Antsla härra viha vindus, kõndis, süda mõru rindus, 

oli teine julm ja äkk, 

hirmsa lepituse tegi, käskis võtta parim regi, 

rakendada parim täkk. 

Mõtles jaanipäeva reede üle järve teha reetee, 

sest saaks kahe mõisa piir. 

Tallimehed, nagu kästi, puhastasid hoose hästi, 

säras loom kui päiksekiir. 

Jaanireede määrat ajal tõllas hõbekella kajal 

saabus naaber, kortsus kulm. 

Ootel seisid juba trepis pärisproua mustas slepis, 

Antsla parun, irv ja julm. 

Jääjad kummardasid maani, härrad seadsid ennast saani, 

ees neil seisis viimne tee. 

Mitmel pikal hirmuviivul regi nagu tonditiivul 

luikas üle laia vee. 

Järele jäi välkav vagu — teine pool on teise jagu. 

Tänapäev veel näha triip. 

Pärast lärmitseti kaua ümber lookas pidulaua, 

suitses mõnus rahupiip. 




VESIKÜLA KAEVUD 

Mustpea noorik truubilämmus uudseleiba sõtkus, 

hernesvesi kattis põski, ristluu raskelt nõtkus. 

Võttis välja elussüsi, pühkis ahjusuud, 

juhtus äkki aknast kaema, pihus ahjuluud. 

Hing jäi rindu, pilk jäi seisma naabri pullil ruskel — 

kargutab me õhva taga, sarved puha puskel! 

Lendas noorik mätasmaale, kus need asjad toimusid, 

ahjuluua narmasteks lõi vastu sõnni oimusid. 

Tõprale sai hirmu nahka mustpea noorik südi. 

Sonnikohal tuli vastu turriskulmne küdi. 

“Näh, sa hilpad ilma pidi — tanuta kui piiga.” 

“Andestust, nii kuum mul oli, kiirustasin liiga!” 

“Vahest pead mu venda narriks? Naisepõlve pilkad?” 

Häälte peale kogunesid naabrinaised vilkad, 

tõttas tanus noorikuid ja mutte roduribu, 

uudistasid — seal ta seisab tanuta kui libu. 

Vahi nüüd jah varbaotsi, kuhu jäi su kõrkus! 

Noorik tahtis sõna seada — kohus kuulmast tõrkus. 

Teab-kust-ilma-otsast tulnu, teistest justkui parem! 

Kas üht hukkaläinud naist ei kaitsnud ta kord varem? 

Kaitseb keegi viletsat, siis ise ka on madal. 

Kes see teab ta kõndimisi: miks on vili kadal? 

Miks meil orikas sai otsa? Teistrel lehmik suri? 

Tuleriidale see liba, tema silm on kuri! 

Noorik ehmus, noorik pehmus, tõendas sulasüütust. 

Sajad sõrmed sikutasid vaesest kinnipüütust, 

valgepäised nuheldasid õde mustapäist, 

tanutule uhkas vastu põlgust kiilasjäist. 

Vaese elu kitsikuses teda süüdi peeti, 

oma luhtund elu pärast mustpead ära neeti, 

sasiti ta tukast kinni, kiigemäele veeti, 

veeti lausa räbalateks hamepitsid iidsed, 

veeti mustaks verekorbaks põlvenukid siidsed, 

vanutati uhked juuksed, peksti, naerdi, pilgati, 

ümber igritseva lõkke jubedusest kilgati. 

Surmatuli julgust kogus, körtsikut tal puutus. 

Hüüdis noorik kiledalt, hääl põletavaks muutus: 

“Saagu teite kaevud kuivaks, et ma süütult surin! “ 

Lõõmav riit siis kokku vajus, kostis tume urin, 

nagu keerlev tungal tantsis sädemete ring,



lendu valge linnu kujul tõusis naise hing. 

Enne veel kui jahtus tuhk, ta vanne läkski tõeks. 

Vesiküla nimetati nüüdap Kuivajõeks. 

Saanuks sõna kõik need poodud, põletatud, pilgatud. 

oleks ammu Maarjamaal kõik kaevud tilgatud. 

1972 (1973) Põhjavesi, 1974 

SANTJÄRV 

Vette vindus päevapaistus, 

kuu läks kuhja magama. 

Neli santi kohtus Paistus, 

istus saaki jagama. 

Üks ei kuulnud, üks ei näinud, 

üks ei laulnud, üks ei käinud. 

Kaelakotid võeti maha, 

ootas vaevarikas töö: 

kantud kaatsad, tuhmund raha, 

palad, mida koer ei söö, 

mulle-sulle-talle-talle, 

mulle-sulle-talle-talle. 

Üks ei näinud, ja see halas, 

sõbrad muudkui tüssavad, 

arvas pettust igas palas — 

nagu lehma nüssavad! 

Kärtsus kerjus, kes ei käinud, 

sõimas santi, kes ei näinud. 

Üks ei laulnud, selle andam 

polnud kuigi annikas. 

Otsiti tal läbi kandam, 

leiti veel üks kannikas! 

Igamees sealt tüki kaksas. 

Salakooner! Riid nüüd raksas. 

Üks ei kuulnud ja see arvas, 

et on haavatud ta au, 

krapsti kinni naabri karvas, 

käiku läks ka pahklik sau. 

Põlvemütsud, jooksumadin, 

rebeneva rõiva radin. 

Kõik üht kaltsu ihaldasid, 

neljal kämblal rebisid. 

Vähe pilgul vihaldasid, 

vähe sõnul sebisid — 

võõrad sõnasõja jandid, 

nad ju olid lihtsad sandid. 

Põrus põld, maa vajus, vajus. 

Sõbrad muudkui naklesid. 

Kes neist ilma lõppu tajus — 

võidu pärast kaklesid! 

Kuni paistab veest veel käsi, 

enda poole räsi, räsi... 

Oleks keisrid selles kohas 

suurt maailma jaganud, 

oleks kuulsus lainekohas 

nime kestvust taganud. 

Nüüd on lihtsalt laugas rabas, 

surm kus viletsamaid tabas. 


LÜHIKE LUGU 

Kord Jurjevis, kord Ülejõel 

üks kaupmees õlut pruulis tõel. 

Tünn tehti hüva märga täis, 

kuldõlu virdas, käis ja käis. 

Ja tudengrahvas ringi saalis. 

Ja meister oskustega praalis. 

Siis lendas tibu tõrrele 

justnagu õhtul õrrele.



Oh õnnetust! Vaat ära lagus 

ja Emajõkke voolas magus. 

Mis võimas jook, ei jõeski lahtu, 

näe Peipsi poole voolab vahtu! 

Suud seadsid valmis peipsiäärsed 

lõõtsmooniksäärsed, 

nad maitsesid ja mekkisid, 

nad sülgasid ja rekkisid, 

nad täitsid plaskuplekkisid. 

“Jah, pole hädagi sel praskal, 

kuid vodka parem on me Vaskal.” 

1972 Pika Hermanniga, 1994 

HÕBERIST 

Narva jõest kord neljapäeval välja astus neidis, 

astus otse vooluvetest tahekuivas kleidis. 

Vaatas kohkvel kaua ringi, siis ta teed vist teadis, 

karauuliputkast sisse kärmed sammud seadis. 

Kükitas seal koikuserval soldat vahipostil, 

vats tal üsna ümarake kroonu t?ail ja kostil. 

T?ai on aus, kuid muidu elu igav üleliia. 

Rõõmustas, et nüüd on jumal saatnud talle piia. 

Oli piial sulnis hääl ka sõdurpoisi meelest, 

kuigi ta ei mõistnud mõhku kohalikust keelest. 

Astus tüdruk lähemale, armsalt näkku vahtis, 

näitas käega — hõberisti teise kaelast tahtis. 

Aga soldat õigeusklik risti ei või anda, 

küll võib soldat õigeusklik piiat sängi kanda. 

Ent see kaunis külaline sängist ei pea lugu, 

ja see slaavi tõug ei mõista läänemere sugu. 

Neitsi tõmbas põuest koti, valis ühe mündi, 

ootas võõra poisi silmis mõistmisrõõmu sündi. 

Aga poiss ei mõistnud mõhku, narrilt näkku vahtis. 

Neitsi näitas jällegi, et hõberisti tahtis. 

Soldatil on avar süda, napsas antud raha, 

jättis putka ilma hooleks, jättis posti maha. 

Algul astus, pärast plagas, lõpuks lausa lippas. 

Kolksus kaubakambri uks, mis kõverik ja kippas. 

Veeretades näpu vahel kahekümnekopkast



vahtis sõdur letil riste, ise mõtles topkast. 

Keel tal vääratas ja küsis... küsis kortli viina. 

Seda jõi siis kulinal ja tundis hingepiina. 

Tiirat-taarat tuli soldat... Tüdruk taipas, et ta 

lihtsameelne laskis ennast lihtsameelsel petta. 

Tiirat-taarat tuli soldat. Polnud hõberisti. 

Neitsi süda haledusest nagu kaheks kisti. 

Ulgudes ta jooksis jälle Narva vete poole, 

kisendas, et peab end andma jahedale voole. 

Isa lossist põhjanõid ta röövida kord julges, 

Narva kärestikku tõi ja vetevangi sulges. 

Ainult sulahõberist, mis lahke soldat annud, 

oleks hirmsa nõiavõimu ükskord seisma pannud. 

Jälle enne sadat aastat ei ta pääse maale. 

Sada aastat igavleda mööda lossisaale... 

Jõge pidi, meelest ära, jooksis ilus piia, 

laskis ahnel keeriskurgul ennast põhja viia. 

Vatras kaldal vananaiste nuturohke sülem. 

Mööda läks ja teada sai kõik karauuliülem. 

Pokri vee ja leiva pääle pandi soldat vaene, 

tema kaasatundlik süda, arvati, on paene. 

Iga karauuliputka riste sai nüüd küllalt, 

et võiks kammitsetud neitseid lunastada üllalt. 

Igas karauuliputkas ristid seisid tasuta. 

Igas karauuliputkas ristid seisid kasuta. 

1972 Pika Hermanniga, 1994 

IGAVENE NEITSI 

XVIII AASTASADA 

Nenda laulab neitsi noori: 

ma pole ööda üksi olnud, 

kahte ööda katsumata, 

nädalaida näppimata, 

kuud kahte kuulamata — 

siiskid ma terve kui tihane, 

puhas kui puurilinnuke, 

kui see vaga varbelane. 

(Rahvaluule)



Üks sirgus memmel meelismari, 

üks kudruskaela taadil kasus. 

üks midrilind, üks hõbesõlg, 

juus vahajas kui rukkiõlg, 

suu vereküps kui pihlatari, 

oli säherdune kõnnak tal, 

et igal perra kaeda tasus, 

kõik õnnistus ta käte all, 

ta ühtki toimetust es pelga, 

kõik passis talle jalga, selga, 

ja iga vastne päev oll hää. 

Neid hakkas silma härralegi. 

Ükskõik mis iial härra tegi, 

ta süda rahule es jää, 

kustahes käis või kuhu vaatis, 

üks naeratus, üks kõnnak saatis, 

ja vahavalge palmikpää 

end härra unenäkku segas. 

Neid mõisa teenma võeti. 

Egas 

see nõndasamati ei jää. 

Küll härra käis ja meelitas, 

silm mesine, keel vesilahe, 

küll kudrutas ja keelitas. 

Oli kammerneitsi töös ning jahe. 

Kui tüdruklats ei urju hääga, 

ta väänatakse purjupääga. 

Nii oligi. Mis väike jaksab, 

kui toores käsi vaotab ta 

ja sängipõhja kaotab ta, 

kus suure vägivald vaid maksab. 

Sai valla köitmest pallapool 

ja hame abaluiest üle, 

kõik tissid ja mis allapool, 

kõik ihunahk ja rõõsa süle 

läks äkki ilmsiks. Pakil lusti, 

prink rinnaubin pihu sees, 

käis härra neitsi ihu sees. 

Kui kõuepilv, täis mõtteid musti, 

neid aknamulgust õue kargas, 

paar hilpu mõsunöörilt vargas, 

et kinni katta häbedust. 

Kui virmaline öhe kadus. 

Ei kärsimist, ei lähedust, 

neid salajalgteid mööda ladus, 

neid tallas tiidakile teid, 

ta vantsis viidakile teid, 

ta lantsis liigteid, haruteid, 

ja sajuteid ja maruteid, 

ühtjutti tõttas Tarbatusse. 

Ja üle pöetud mõisamaade 

ta jõudis linnavärje taade, 

poikvile paotas rauast usse. 

Ei teda lastud linna sisse, 

ei teda lastud Dorpatisse, 

sest omal maal ja omas linnas 

veel saksa keel ja meel oll hinnas. 

Eeslinn siis kanapoega varjas. 

Sääl riistu mõsi, uule harjas 

ja elas ära. Kuni rammis 

ränk sõda Ugandit kui trull. 

Salk venelasi linna kammis, 

teistmoodi rõivil, habemikud, 

harkpüssid käes ja püssil tikud. 

Noort heitund kanakest üks kull 

hää naabrimehe poolest ründas 

ja möödaminnes ära kündas. 

Küll raples palmikpää, küll rappis, 

küll noortmeest ruskutega tappis, 

kuid väikesel on väeti jõud. 

Jäi kägarale nukka maha 

see midrilind, see meelismari, 

oli pulstitud ta juuste vaha 

ja pudend huulte pihlatari, 

sõlg ripakil ja silmis õud. 

Siis tõusis, likku pani nõud, 

end kogus vähe, kosus veitsi, 

siis suges pää, siis nöpsid nööpis 

ja oli jälle suisa neitsi, 

rind kikkis kõik ja püsti kaal. 

Kui tõstis pilgu, tema ees 

end keerutas üks rootsi mees, 

et päikses küütles rinnakilp. 

Võib olla küll, et omal maal 

suursugune ja ülik on ta, 

siin rüüstas neitsi ülikonda,



kõik helmekorrad katski trööpis, 

et sirises hää vastne hilp. 

Soe üsk kui uudseleivasisu 

eks ärgitanud võitjaisu. 

Töö tettu, silitses ta veel 

är ratkutatud juustenisu 

ja armastusest lõõris keel. 

Tad kulles neitsi põlgvel suuga — 

eks teotusel on sama tee. 

Ent mõtted tegelesid muuga. 

Kui himutsejast sai kord rahu, 

kui võõra lõhn ta sõõrmeist hajus, 

neid kaelast saati töösse vajus. 

Käed tainas, rüpes jämmet jahu, 

ta jälle häiritsejat tajus. 

Kaes neitsi kurale ja hääle, 

sääl märkas traksis poolakat 

ning kuulis vada voolakat. 

Too oli sõudnud võõrsiranda 

iks sellesama asja pääle — 

hoolt kauni neitsi pärast kanda. 

Võim vastne varsti kappas öhe. 

Võis neitsi minna oma töhe, 

sest eluke taht elamist 

ja oluke taht olemist 

ja tulevik taht tulemist. 

Nii elli-olli tasapisi, 

kuid mõtles vaikselt endamisi, 

et ütsinda ei ela vist 

noor kõigist kaitsemata neitsi. 

Ta ehtis end, kaes ringi veitsi, 

ja pühas hiies palvet tegi — 

ja saigi äkki käima pääle. 

Nii pandi jalastele regi, 

ilm käändus hüvale ja hääle. 

Eks võõras seeme omas ihus 

on oma rukis omas vihus. 

Ja seatud ajal seatud moel 

ja Rõugutaja-eide toel 

poisslapse priske ilma kandis. 

Täis kuuma rahu-ihkamist 

sääl neitsinisa talle andis 

ja jootis vaenunihkamist 

ja endakaitse tihkamist. 

Emm armastustki talle jootis; 

põikpäisust, trotsi, imetas 

ja elumõtteks nimetas, 

aupäästjat väetikesest lootis. 

Säälsamas sündind müüti vestis, 

kuis sirgus memmel meelismari, 

kuis kudruskaela taadil kasus, 

ja kus too kuldne Kungla asus, 

ja kuidas langes häbivari, 

ja kuidas poeg võib häbi pesta. 

Jutt noore hommikuni kestis, 

jutt võinuks lõunassegi kesta. 

Kui hoidis rakkus pihu sees 

pungrõõsku esiklapse päkki, 

kõik maa ja ilm sai teiseks äkki 

ning ümber sündis aeg ja ruum, 

Läks ilmsiks olemise tuum, 

ta tundis seemneid vihu sees 

ning igavikku ihu sees. 

1972 Taprite pidu, 1989 

VAESLAPS JA TALUTÜTAR 

Kui see laubaõtak jõuab, 

mis see talutütrelt nõuab ? 

Rõivakirstust välja tõsta 

undrukud ja hamed uued, 

keed ja vööd ja aluskuued, 

leilitada end ja mõsta, 

korda panna vastsed sukad, 

juussetukad, rätinukad, 

helmekorrad kilgendama, 

rõhud puusal liigendama, 

kavaler veel kurakäele, 

mõlemad nii ühtepikku, 

minna lusti kiigemäele, 

kõnnisklema kõivustikku. 

Kui see laubaõtak jõuab, 

mis see vaeseltlapselt nõuab? 

Sada pange kaevust tõsta,



kaalpuid kandes kipelt joose, 

kes see teine vett veel toose! 

Põrmandud kõik üle mõsta, 

raspeldada liivaga, 

lähkrid, pütid, luitsahännad, 

vitsikud ja pudrumännad 

kärmalt-kärmalt üle nühi, 

pliitapäälne puhtaks pühi 

rootsus hanesiivaga, 

kausid ritta kuivusile, 

piimalännik aiateiba, 

sööda sead ja küdsa leiba, 

sannakeris tahab kütta. 

Mütta, mütta, mütta, mütta, 

silmin vesi, kõrvun vile. 

Ammu päevatera tuhas, 

karjad kodus, piigad vainus, 

õitsilised Luutsna luhas, 

ammu võetud piima-leiba, 

vaenelats ju ihuainus 

astus, kaenlas hame puhas, 

saunaleili vaeva viima. 

Sugu leiget vett veel kapas, 

kaselehelist veel napas 

hoolsalt uhked juuksed uhas. 

Särtsas vett ja pildus lõunu, 

mõsi palgeid nagu õunu, 

kuigi lõssil toputatud, 

lämmas, suitsukirbes õhus 

pesi ihu nagu siidi, 

kuigi magand kalges põhus. 

Oli varsti loputatud, 

mõtles panna ennast riidi. 

Sai just hame üle rinde, 

kuulis äkki: kolin-kilin, 

nagu hõbekella tilin, 

nagu saistuks sakste hoosed. 

Süda kohkus, ajas pinde, 

kus nüüd vaenelats veel joosed! 

Suska hame peale särgi — 

— ega verest minna massa —, 

tegi kähku nõiamärgi, 

uksepraost siis hiilis tassa. 

Oh sa õnnistuse vägi, 

mis ta vaenekene nägi! 

Nägi nelja musta täkku, 

laiad laudjad, kenus kaelad, 

kuldseis kabjus kuldsed naelad, 

siidisabus siidipaelad. 

Põrgurahvast näost näkku 

vahtis läbi palgipilu — 

Vanatühja uhke moega, 

emakrõbi, kolme poega. 

Tütarlatsel hakkas vilu, 

tõrre manu peitu kükkas. 

Vanapagan ust küll lükkas, 

aga see ei andnud järgi. 

Sarvik imetegu katsus, 

nägi ära nõiamärgi, 

nüüd ta akna taade tatsus, 

meelitas sealt mesikeeli: 

“Tule välja, tütar magus, 

terve tõld on sinu jagu!” 

Tüdruk mõtles aega võita, 

usse irvakile pragus: 

“Pole rõivit lusti sõita!” 

Vanapagan küpsikeeli: 

“Riidekraami täis mul maja, 

kirstud pakil rõivavärki, 

ainult ütle, mis sul vaja!” 

Hiir see nukast andis märki: 

“Õeke, õeke, ühekaupa!” 

Ükski õppus ei tee liiga, 

tasatselt nii ütles piiga: 

“Pole seljas siidisärki.” 

Ennäe moori, vanaraupa, 

oma poegi käsib-sosib, 

peksab nii kui naela seina: 

“Kes teist kontsi nüüd ei leina, 

see teist kauni lapse kosib.” 

“Nagu tuul ma,” vanem lubas. 

“Nagu vesi,” teine ubas. 

“Nagu mõte,” kolmas sahkas. 

Nooremale moor nüüd lahkas, 

peksis nagu naela seina: 

“Jookse, lenda, rutta, tõtta,



siis saad lustil naise võtta, 

too kodunt siidisärki!” 

Kostis minekide tümin, 

õkva tulekide rümin, 

juba siidisärk om päral. 

Tüdruk särgi tähesäral 

laskis silitseda silma, 

tassa nimmas kohe aga: 

“Hõbekörtsikust ma ilma.” 

Moor see poiskest sundis taga: 

“Jookse, lenda, rutta, tõtta, 

“siis saad lustil naise võtta, 

too kodunt hõbekörtsik!” 



juba hõbeundruk päral. 

Tüdruk kördi täiskuusäral 


argselt nimmas kohe aga: 

“Kuldapärjast ma ju ilma.” 

Moor see poissi togis taga: 

“Jookse, lenda, rutta, tõtta, 


too kodunt kuldapärga!” 



juba kullapärg kah päral. 

Tüdruk pärja päiksesäral 


ütel, ehetest ta ilma: 

“Ehtekraami täis mul maja, 

kirstud pakil naistevärki, 

ütle, määndseid sulle vaja.” 



Ükski õppus ei tee liiga, 

kitsikuses nõu on hinnas, 

hilju ütel vaene piiga: 

“Tinapreesi pole rinnas.” 


hambad suus kui rehapulgad: 

“Oh mul preese murduhulgal, 

jookse, lenda, rutta, tõtta, 


too kodunt tinapreesi!” 



tinaprees sai piiga peiju. 

Mõtel, ütel vaene neiu: 

“Pole mul veel helmerida.” 

Helmed kaelas, tõrkuv püsis, 

vaskseid rõhusid veel küsis, 

rõhud puusal, sõrmust nõudis, 

ja kui hõbesõrmus jõudis, 

tahtis kuldseid rinnalehti. 

Lõpuks noore koidu hakul, 

nii kui seisis lävepakul, 

kuu ja tähed tuhmiks tehti. 


meelitas ta sohikaupa: 

“Tule tõlda, tütar magus, 


Vaene piiga, nina kirtsus, 

padjad põlgas, vaibad pirtsus, 

tahtis istme alla heina. 

Ennäe moori lahke moega, 

sudis poega, mudis poega, 

peksis nagu naela seina: 

“Ära nüüd küll kontsi leina, 

Oiust otsi, Nuiast nuhi, 

leia ilma vööta kuhi!” 

Kostis minekide tümin. 

Piiga silmas, metsaviirgu — 

triip seal sõrmelaiu, ere. 

Äkki valgus latva lahvas 

nagu tuli kuiva piirgu. 

Ühtemaid ka kires kikas. 

Kostis nagu pikse rümin. 

Kadus, hävis põrgupere. 

Hõbekördis, kuldapärjas 

seisis ubinheinas märjas 

vaeslaps, kogemata rikas. 

Kadedus on saanud mõnne 

juba üsas, emapiimal, 

suu tal saamal, varbad viimal, 

kõverusi kõlab kõnne.



Talutütar orvu sabas 

tatsas, pilgul ehteid abas, 

nõudis teada teise õnne. 

Vaeslaps nagu nalja heitis, 

justkui enne küüris, mõsi. 

Kuid ta ehted olid tõsi. 

Kuskil saladus end peitis. 

Talutütar taga tuias, 

sõlge silis, preesi paitas, 

pangepaari viia aitas, 

ühte-teist nii välja nuias. 

Nüüd ta nagu lapsetooja 

seisis, soigus tareveeri, 

vahtis pilvi, kratsis seeri — 

mil see päev küll lõpeb looja, 

millas nätal otsa kulub! 

Sai siis laubaõtak kätte, 

talutütar asja tegi, 

ühest teise tõstis rätte, 

kirstu kraamis, pildus segi, 

valmis sai just kesköö kamul, 

pani sanna nii et ulub. 

Vaevalise küünla hamul 

mõsi palgeid tuhatooni, 

kuigi koorel poputatud, 

hirmsas ootamise ängis 

vihtus vitsjaid pihasooni, 

kuigi põõnand pehmes sängis, 

padjad ema soputatud. 

Sugu leiget vett veel kapas, 

kaselehelist veel napas, 

pesi juukseid justkui takku. 

Ja siis kuulis: kilin-kolin, 

nagu aisakella tilin, 

nagu võõrast valgust paistuks, 

nagu sakste hoosed saistuks. 

Talutütar palgiprakku 

läbemata pistis nõna, 

tõmbas abudele särgi, 

ise tegi nõiamärgi 

ega läinud ühti pakku. 

Kuulas kirumist ja mõna, 

kui see uks ei andnud järgi. 

Sarvik imetegu katsus 

ja siis akna taade tatsus, 

maalutas sealt mesikeeli: 

“Tule välja, tütar magus, 


Tüdruk kostis, ukse pragus: 

“Rõivit olema ei paista.” 

Sarvik isegi ei ohand, 

juba sada aastat kohand 

polnud säänest-määnest naist ta, 

kellel aitaks rõivakraami. 

Silis vatsa nagu aami, 

see tal kahte külge läppus, 

naeris nii et lava rappus: 

“Riidekraami täis mul maja, 

kirstud kuhjas rõivavärki, 

ainult ütle, mis sul vaja.” 



Tütrikut kui madu nähvas, 

vihasoon tal rikkus laupa, 

kui nii tõrre taade kähvas: 

“Kas sa jätad piiksumise, 

talutütar tark om ise!” 

Poolest saati saunast puges, 

ise ludistades luges: 

“Mulle tarvis siidisärki, 

siidisärki, hõbekörti, 

hõbekörti, kuldapärga, 

kuldapärga, tinapreesi, 

tinapreesi, vaskihelmeid, 

vaskihelmeid, hõbesõrmust, 

sulakullast rinnalehti!” 

Moor seal poegi käsib-sosib, 

peksab niikui naela seina: 

“Kes teist kontsi nüüd ei leina, 

see teist rikka lapse kosib.” 

“Nagu tuul ma,” vanem lubas. 

“Nagu vesi,” teine ubas. 

“Nagu mõte,” kolmas sahkas. 

Nooremale moor nüüd lahkas, 

peksis niikui naela seina: 

“Jookse, lenda, rutta, tõtta,



nüüd saad lustil naise võtta, 

too kodunt kõik need värgid!” 



nõutud riminad kõik päral. 

Tüdruk astus üle läve, 

tõlla poole sõkelt tatsus, 

sarvik-rahvas peran käve, 

ohjaharu laudjaid latsus, 

tõld läts teele kiral-käral, 

segi kapjasid ja sõrgu. 

Nõnda rõõsal piimal hoitu 

enne kukke, enne koitu 

viidi õkva pärapõrgu. 

Küll sai elupäevad vatti, 

pesta, küürida ja mõsta, 

kanda, tirida ja tõsta. 

Kuid ei töö, mis rikkus rühti, 

kuid ei mees nii hirmus ühti — 

tosin last tal kargas natti, 

kui vaid sõnakese poetas, 

teine tosin põrgukratti 

emairvitajaid toetas. 

Oma liha, võõras veri, 

omad lapsed, põrgust peri. 

Aga vaeslaps, lahke neidis, 

kallimeelse mehe leidis, 

elas kestvas, vaikses õnnes. 

Ehk küll tööd ja valu jagus, 

armastuses vaevgi magus. 

Nende rohkeis lapsepõnnes 

püsima jäi ema virkus. 

Kuid too sannakaasavara 

võeti kirstust pidu juhuks, 

jaanipäevaks, pulma puhuks, 

tolle ilu, värvikirkus 

palju inimpõlvi kestis. 

Hoidis ühte hõbekammi 

veel mu vanavanamammi. 

Tema selle loogi vestis. 

1973 Tuli tuhkhauas, 1986


617 | A RTUR A LLIKSAAR /1923–1966/ 

ARTUR ALLIKSAAR 

SIDRUNIBALLAAD 

Kuu, naerust kollase näoga, 

tüdinuna ujumast taevajões, 

väänab välja oma tumesinised supelpüksid 

ja heidab sidrunipuu võrasse puhkama. 

Kuni ta magab, sügavalt nagu noor loom, 

sünnivad väikesed sidrunid 

ja krimpsutavad hapult suukesi. 

Uudistades üksteist, märkavad nad äkki kuud, 

kelle põsed on unenägudest pisut punnis. 

“Milline kummaline, milline naljakas sidrun, ja kui suur!” 

ütlevad sidrunijõmpsikad 

ja lasevad talle kuklasse nipsu. 

Kuu ärkab, kuid ei mõtlegi solvuda. 

Ta ringutab magusalt 

ja hakkab oma väikestele sugulastele vestma 

kuumuinasjutte, mida on mitu miljonit tosinat 

ja veel rohkemgi, ja millest ükski teist ei korda. 

Kuni kuu jutustab, rändavad tema asemel väikesed sidrunid 

järjekorras mööda taevamaastikke. 

Ööd on aga pimedad, ja mis saab siis, kui keegi tuleb, 

võtab kuu sidrunipuust, viib ta koju ja pigistab ta 

mahla tilkhaaval oma teeklaasi kihisema?! 

(1964) Luule, 1976


618 | E NN V ETEMAA /1936 

ENN VETEMAA 

MIDA MULLE RÄÄKIS KANEPI-EIT KUI TALT 

KÜLANEIDUDE KOHTA ARU PÄRISIN 

“... Sel Varblase-Liinel on tütreid kaks, 

ja mõlemad kabedad preilnad. 

Nad Tartus õppida eesti keelt 

ja mullu veel käisid meil nad. 

Mis sest eesti keelest nüüd õppida on, 

seda muidugi mina ei tea. 

Aga lahked nad on, mulle ütlevad tere 

ja endid uhkeks ei pea. 

Siis veel Leida on — see meie agrunoom. 

Suvel elas ta minu pool kostil. 

Mind nimetas vanaemaks ta 

ja iga päev ära tõi posti. 

Külanõukogus elab üks tüdrukuhull, 

kel on püksid ja mehe juus. 

Mis tas leiavad poisid, ma aru ei saa: 

iga nädal tal kavaler uus. 

Nad ise ta sikliga Raplasse viib 

laubaõhtati tantsupeole. 

Ei tea, kas pole mõnd seadust, mis 

lõpu teeks selle häbiteole...” 

“Aga Palmsel... või eksin,” ma pärisin, 

“elas ennemalt kah vist üks laps?” 

“Ah et Palmse Mildat sa mäletad... 

Ta oli meil lüpsjaks. 

See oli üks vagane tütarlaps —


619 | E NN V ETEMAA /1936 

ei ta kinus käind ega kiigel. 

Ja teavad küla peal rääkida: 

olnd padja all temal piibel! 

Milda oli na kinnine... Teised vist 

ei seltsind suurt temaga. 

Ta rammult ja kondilt oli kui mees 

ja näust põlnd just kena ka. 

Aga töökas ja tubli oli ta küll. 

Ja loomaõnn oli tal hea... 

Teist nii virka ja krapsakat karjanaist 

koloosis enam ei tea. 

Hästi teenis. Ei uland. Ei poistega käind. 

Jäigi teadmata põhjus ses loos, 

miks süütalastepäeva ööl 

Milda lauta end üles poos. 

Üle penni käis nöör. Milda põlvitas maas. 

Nõnda sai tema jumalarahu. 

Aga enne veel sõime lehmade jaoks 

olla kalland ta koti jahu...” 

(1964) Lumesõda, 1966


620 | A UGUST A NNIST /1899–1972/ 

AUGUST ANNIST 

TOOMA JA MARETA LUGU 

MARETA SURM 

Kalk kodu 

Toomas, see Mäe toreda, tõotas naisega elada, 

hästi hoida immekesta, muiltki kaitsta kaasakesta. 

Said elama, said olema, ei eland hästi ta ometi, 

ei ta hoidnud naista noorta, mõistnud mõrsijat mahedat. 

Mis see maksab maa hobune saksa sälgude seassa, 

hõbehelmiste vahella? Nõnda see Maretki vaene, 

tinaristi tillukene, Mäe mukkide seassa, 

rahva kõrgi keske’ella. Ei ta sünni suurte sekka, 

mahu ei rikaste majaje, kõrgi kõrval istumaie, 

oska ei käia ustestagi ega veereda väravaist 

talutütre taoliselta, olla ei emanda moodi, 

tunne ei tuldagi puhuda ega leenta lämmitella 

talu meeste meelta mööda. 

Oli küll usin alati, ärkas hommikul varaja, 

läbi käis kõik karjalaudad, lendas läbi lehmalaudad, 

ao eella andis süüa, enne kukke keetis keedu, 

pidas puhtustki kõvasti, virgalt vokkida vuristas, 

kudus kangad kauni’isti, piluteli peiu särgid. 

Oli tal hoolt hobuse võrra, muret musta ruuna võrra. 

Aga ei sellest palju peetud, tööst sest kaunilt ei kõneldud, 

öeldi ainult orjatööksi, paljalt palgapiiga tööksi, 

mitte tööks ise emanda. Kästi orje vaid ajada,


621 | A UGUST A NNIST /1899–1972/ 

valjult piigasid pidada, tagant torki tüdrukuida, 

käritada karjalapsi, kuulata salakõnesid, 

anda teada tõrkujaida, võsa varjul veltijaida, 

valvata talu varada, hoida kokku koorikuida, 

kiskuda kavalusega, pressida ka pettusega. 

See oli Maret maheda, pardikene pehmekene, 

õel olla ei osanud, veel vähem kärkida kõvasti, 

võõralt kiskuda valesti, ei ka petta peenikeselt. 

Oli hea ta orjelegi, andis leiba halvalegi; 

hale oli olla andemata, paha palvet täitemata. 

Sest tulid tülid talusse, sündisid sõnad pahased. 

Äia see oli äkiline, ämma pikipakiline, 

ütles korra — ühmateli, teine kord jo kärgateli, 

kolmas — kämblaga virutas, neljas — põlvega põrutas. 

Sõimas eessa ka sulaste, ütles uimaseks kanaseks, 

hurjutas unipeaksi, talu rikka rüüstajaksi, 

vara võõraile jagajaks, kulla kandijaks külasse. 

Ei saanud tahtmist tal ealgi, teinud ei küllalt kiskudessa. 

Jo hakkas ämma haugutama, ette vaesust viskamaie, 

põlve noort põlastamaie, liigalahkust laitemaie, 

emagi häbistamaie, sugu sandiks sõimamaie. 

“Ei ole anda sul midagi ega lahkesti lubada! 

Mis oli sulla siia tulles, siia tulles, siia saies? 

Kits oli kiidukirstukene, annivakka ahtakene. 

Väikesed olid veimekimbud, häbiasjad mõrsjaannid. 

Liig olid helde endagagi, liiga lahkelt kõik lubasid, 

ise ennast nii häbistid, teotasid kogu talugi.” 

Nii oli äia, nii oli ämma, nii olid tädid tigedad, 

nii oli Mai, mehe sõsara, nii oli meesi see isegi — 

meesi meeleksi pahaksi, südameksi haige’eksi. 

Tõtt need kaasikud kõnelid, õigust õpetas Marigi: 

sai kui sipelgapesasse, herilaste hoone’isse, 

sipelgad siin sõivad silmad, herilased hea südame. 

Vingus käisid vennad uued, uued sõimasid sõsarad, 

uksesuus olid õelad silmad, päratoas päris vihased, 

ahjukook see hauguteli, sõnu loopisid lusikad, 

kerilauad kandsid keelta, vimma seinadki vedasid. 

Toomas uhke, meesi musta, eest ei seisnud see sõnaga, 

kaitsnud ei kahe sõnaga, vahel veel ütles, ässiteli: 

“Ise ta siia sundisite, võtma mind manitsesite!”


622 | A UGUST A NNIST /1899–1972/ 

Jälle kõndis kõrtsi poole 

Toomas uhke, meesi musta, kosis naise kolmeks päevaks, 

võttis viieks ehk nädalaks, või siis ka kaheksi kuuksi. 

Seni oli Toomal naine armas, naine armas, kaasa kallis, 

kui sai rüppe rüpetäie, käte peale taas pisikse, 

siis juba naisest ta tüdines, naise naljadest tusanes, 

hakkas naista naeremaie, pisikesta pilkamaie, 

mahedat mõnitamaie. Läksi aasta, kaks kadusi, 

hakkas uut ta otsimaie, vanu arme vaatamaie. 

Jälle kõndis kõrtsi poole, astus ka alevi poole, 

istus õlletoobi poole, kiskus kõrtsinaise poole. 

Taas jäi kõrtsi kõigeks päevaks, kõrtsi ka kogu ööksi. 

Jõi ta ise, jootis muida, ei olnud kitsi siin kunagi: 

jagas viina joomareile, kallas kõrtsikäimareile, 

joomar heldeks siis ülistas, kõrtsikäimar see kõlistas. 

Hobu aga koogussa konutas, silmad sõivad, suu vaatas, 

kabjad kangasta kudusid, saba lõhkus lõuendida. 

Jõi ta kõrtsi kõrvikese, turki jõi tulipunase, 

linalaka linnateele, musta ruuna muiduteele. 

Öö ta kõrtsissa käratses, laulis kõrtsi laua ääres, 

kaksi kannuda eessa, kaksi kannuda käessa, 

kaksi kätta kannu pealla, viisi sõrme vitsa pealla. 

Hulk oli hoori tal ühessa, lipp oli litse tal järella, 

ostis hoorile õluta, liitis saia litsidelle. 

Oma aga naine, naisukene, istus koerana kodussa, 

hagijana alla õue. 

Kui tuli kõrtsista koduje, kiskus riidu kinda’ista, 

jonni jalarätikuista, süüdi kas või söömisesta. 

Viskas sukad sõnnikulle, kingad keski põrmandalle: 

“Küllap marja võtab maasta, armas ahjule laotab, 

kallis kannab kuivamaie. Kui ei marja võta maasta, 

küllap matar võtab maasta, kantsik kannab kuivamaie.” 

Kui aga säng oli seadimata, panemata sängi patja, 

leidis voki seisevada, vokipooli peatavada, 

lõi ta pooli puuda vastu, vokiaisad aida vastu. 

Veel enam laitusest vihastas, kurjemaks läks kaebustesta, 

mustemaks manitsusesta, naise noore nutmisesta, 

silmaveest sinipunaseks. Karjus siis, käratelie: 

“Nuta, nuta, hundi hoora, vala vetta, veiderdaja! 

Ise kõrtsi mind kihutad, ise mu elu hävitad.” 

Ikka nuttis naine noori, virbi voodissa vesistas,


623 | A UGUST A NNIST /1899–1972/ 

saanud ei olla soigumata, võinud ei vesistamata, 

ise ütles, nii küsisi: “Oh mu Toomake toreda, 

kuidas sind mina kihutan, kuidas su elu hävitan?” 

Karjus Toomas, kärgateli: “Nii sa mu elu hävitad, 

nõnda sööd sa mu südame: seod mu sängi samba’asse, 

tahad, et koltuksin kodussa, norutaksin noorenagi.” 

Ei see võinud virbi vaene, võinud ei olla oigamata, 

muinasta mälestamata: “Oh mu Toomake toreda, 

kuidas kord mind meelitasid, meelitasid, keelitasid, 

magatid salu seessa, meiumetsade vahella...” 

Veel enam Toomas sest vihastas: “Küllap ka muudega magasid, 

minu aga maksjaks meelitasid, panid võtma end vägisi!” 

Võttis piitsa pingi pealta, kaika kamberi lävelta, 

lõi ta selga seitse hoopi, kaelale kaheksa hoopi, 

mööda külge kümme hoopi. Pähe peksis märjad männid, 

kaelale kased kõverad, seljale sinised lepad: 

“Seda sa ise ihaldid, seda tulid siita otsimagi.” 

Siisap tormasi toasta, karga’eli kamberista, 

pani uksi paukudessa. Kõndis jälle kõrtsi poole, 

kiskus kõrtsinaise poole, kõrtsi jäi kogu nädalaks. 

Isakodus 

Ohusta veel pääseb orja, ikkestagi pääseb härga, 

pääse ei pere minia, kinnikihlatud sulane, 

rahal pandud palgaline, palgatagi päeviline. 

Mareta, murene noorik, läksi käimaje koduje, 

otsis ta abi isalta, kaeba’eli kandijalle: 

“Oh seda endista eluda, kaunist kasvupõlvekesta! 

Isa kodus maksin kulda, ema õuessa hõbedat, 

kui sain, virbi, veeremaie, hani, võõrsil astumaie, 

nüüd ma ei maksa maasta rohtu, maasta rohtu, puusta lehte, 

kevadise keltsa vetta, mulluste munade koorta. 

Nüüd mind klopib koerapoissi, sõimab näljaseks sulane, 

nüüd mul pihal piitsahoobid, kaelalla on kaikahoobid, 

kuule ei kuul oma nimeda, aasta otsa ausamada, 

ämm see kutsub kerjuseksi, äi see haugutab haneksi, 

meesi see vanaksi vannub, nadu napakaks mõnitab. 

Ei ole õhtut, kus ma ei itke, ega ööd, kus ei halise: 

arud kõik täis armutusta, lehtimetsad lemmetusta, 

metsad meelida pahuda.”


624 | A UGUST A NNIST /1899–1972/ 

Kaebas nii Maret murene, silmad vetta veeretavad, 

kulmud vetta kukutavad, pale laseb laine’ida. 

“Ei ma sünni suurte sekka, mahu ei rikaste majaje. 

Palju teen suurtele pahada, palju söön pere varada, 

kuhja heinu ma kulutan, salve kaeru ma kahandan, 

vaadi viina ma vähendan, rüüstan kõik talu ma rikka, 

varad võõrsile jaotan, mehe kõrtsije kihutan, 

Toomalta elu hävitan... 

Ära peaks mina minema, ära sealt härraste seasta, 

herilaste hoone’ista...” 

Kihvatas ema ägeda, Tiiu tarka see kõneles: 

“Kui sa ei sünni suurte sekka, suurte sekka, kõrgi kõrva, 

rikaste manu magama, ole uhke siis isegi, 

ära sa hooli uhke’ista, karda ei liiga kõrkisida! 

Kõrgilt kõrgiga kõnele, maha sõtku suurelised! 

Löö aga uhket huulte peale, kõrkidelle kõrva peale, 

küll siis uhke see häbeneb, kõrk see kõrvu raputeleb. 

Kui ei kõlba sa Mäele, tule Alttoale tagasi — 

küll siit tööda saab tegija, küll saab töösta toidusegi.” 

Tiit aga, taati see tasane, teomeesi taltsakene, 

küsis nõuda kukla pealta, püüdis tarkust puusa pealta, 

arvasi, aru pidasi, viimaks siis sõnad kõneles: 

“Ära tule siiski, tütrekene, ära aja asja uisa-päisa, 

ära tee häbi isale, ära lõhu endagi eluda! 

Enne kaks kord kannatele, viis kord vitsa väänutele, 

kui et murrad ta koguni — hiljem ei enam paranda. 

Vähe on kohta ka kodussa, pea toob naise ehk Tõniski, 

või ehk võtab Jaanikene, või ehk Malle saab mehele — 

lähete, naised, nääklemaie, lapsed, rinnu riidlemaie. 

Vesine on venna armu, vennanaisel veel vesisem. 

Häda on eessa eema’algi, häbi suur on aetud naisel. 

Parem lepi ka pahaga, vaata veelgi veidikene! 

Ori on pandud orjamaie, vaene koormat kandemaie, 

kurjale kumardamaie, õelalt hoope võttemaie. 

Ei sellest pääse nii pagedes, ennem ehk pääsed headusella 

või pääsed paksulla nahalla; läheb hukka hellakene, 

langeb rappa liig ägeda, elab kaua kannataja.” 

Kuulas see Maret murene, tihkus nutta veel, tasane, 

kogus uuta kannatusta, õppis endagi alandust, 

nahka paksemaks parandas, südant tuimemaks tasutas. 

Taas hakkas astuma Mäele, kõndima koduradada. 

Ütles see Tõnis tõsine, sõnas Jaangi, Jantsikene:


625 | A UGUST A NNIST /1899–1972/ 

“Oh sa, me Maret maheda! Ära ole nüüd mahe enambi. 

Ütle Toomale omale, ähvarda sa uhket konna, 

kui sind puutub veel kunagi, julgeb lüüa su lihada, 

siis teda ennast tambitakse, kael tal keerdu käänetakse.” 

Vastas see Maret maheda, ohkas ainult hellakene: 

“Oh mu virved, vennakesed! Kuidas saan nõnda ma kõnelda, 

öelda halvasti mehele? On mul ju süda sihuke, 

tihka ei olla ma tigeda, oska ei ütelda pahasti.” 

Madli, kõrtsi kaunikene 

Madli, kõrtsi kaunikene, kudruskaela kõrgikene, 

leski noori, lee emanda, see oli kauplema kavala, 

hoolikas äri ajama, meelekas maja pidama. 

Oskas hoida ta mehigi, poisse vinnassa pidada, 

rahvast kõrtsije koguda, joota joobnuksi alati, 

korjata veel kinkisidki, võtta rasketa rahada. 

Toomas musta, mees toreda, kaua Madlit meeliteli, 

meeliteli, keeliteli: “Tule mulle, saa minule, 

tule mu kulla korjajaksi, hõbedate hoidijaksi! 

Panen sind helmisse üleni, panen sind kulda kandadeni.” 

Naeris Madli, naljateli: “Kuidas sulle ma tuleksin? 

Sul on enne naitud naine, enne ostetud emanda, 

see minust meelelta mahedam, iga töölegi agaram.” 

Vandus Toomas see tuline, ähvardas ägesõnane: 

“Selle panen lauta lehmi juurde, sööstan söötma ta siguda! 

See küll kõigile maheda, haletseja orjelegi, 

oska ei meeldida mehele, suuda ei meeli meelitada, 

südant ei süüdata põlema, nii nagu ise sa, ilves.” 

Naeris Madli, naljateli, kõrtsi kuldne kudruteli: 

“Nii juba vanad kõnelid, eided enne õpetelid: 

ei see kõlba naista kaksi ühe velle voodi’isse, 

ei mahu ka kaksi katelt keema koldele ühele, 

ühes koogus kõlkumaie.” 

Madli oli mukki naeremaie, mees vihane vandumaie. 

Vandus Toomas see toreda, mõtlema jäi mees tusane: 

“Ei tule minule Madli ega heldi helmikaela, 

kui on naine mul kodussa, Maret endine elussa. 

Kuhu sööstan naitud naise, tõukan endise emanda? 

Ei ole lehmaks linna viia, lambaks laadale vedada.” 

Toomas uhke, meesi musta, kaunis poiss, kõva rusikas,


626 | A UGUST A NNIST /1899–1972/ 

jõi ta kõrtsis kolme päeva, kõrtsis kõige see nädala. 

Saadeti sõnum järele, karjalapseke kõnega: 

“Tule koju, Toomas-meesi, küllalt kõrtsis sa konutand: 

lehm on laudassa tõbine, hobu hinge heitemassa, 

tule aitama omasid, valvama talu varasid!” 

Vandus Toomas see toreda, siingi mõnnitas Maretat: 

“On seal sihver teil isegi, laudas kange lamberikku — 

las see lehmadki toherdab, terveks teeb head hobused.” 

Jõi veel kõrtsis kolme päeva, kõrtsis kõige see nädala. 

Sündis taas siis teisel korral, jooksis piiga palve’ega: 

“Tule koju, Toomas, kulda, küllalt kõrtsis sa kolanud! 

Ema on haige voodi’issa, isa hinge heitemassa, 

tule aitama omasid, hoidema talu elusid!” 

Ütles Toomas, meel tusane, taaski meenutas Maretat: 

“On teil seal Maret isegi, haigeaitaja haleda, 

las see aitab ja haletseb, abiks saab saunasta Marigi, 

kokku kontide siduja, ühte paaride panija. 

Mul veel asju siin ajada, perekaupu kaupeleda, 

küll tulen koju peagi.” 

Pärtel 

Jälle kõrtsissa kõristas, viinakruusi vilguteli, 

õlletoopi upiteli, kõrtsinaista naeruteli. 

Jõi nüüd junkruga ühessa, prassis paaris Pärteliga, 

saksakambrissa käratses, saksa keeltki solgerdeli. 

Taas tuli sõnum järele, jooksis jo Maret isegi: 

“Tule koju, Toomas, kulda, kaua oled, kallike, kodunta: 

laps on haige hälli seessa, teine sängissa suremas, 

tule aitama omasid, iseenda su elusid!” 

Hakkas Toomas see tõrama, meesi musta vandumaie: 

“Kas pole asja sust sedagi, kõlba ei, naine, sa kuhugi, 

ei ka tite aitajaksi, väätsukese valvajaksi, 

ikka pean ise minema, jälle Toomas see tulema. 

Petsid poega tuuessaie, ehk nüüd petad uuestigi?” 

Hakkas naine nuttemaie, virveke vesistamaie, 

mees veel rohkem vandumaie, lapulised lõõpimaie, 

joomavend jorisemaie; tõusis siiski, ka tõrades, 

hakkas samme seadimaie, varna poole vaarumaie, 

varnast võttema kasukat. 

Pilkas Pärtel, pulgajunkur:


627 | A UGUST A NNIST /1899–1972/ 

“Mine aga mine, mehike, sörgi järgi seelikulle, 

hoia seeliku sabastki! Muidu memm see sul pahandab, 

paitab viimaks vitsagagi.” 

Siis vast Toomas see tigenes, rapsis naist rusikatega, 

tõukas täiella kehalla, välja uksesta virutas, 

järgi põlvega põrutas. 

Tuli siis taarudes tagasi, lausus lauda istudessa: 

“Kurat see hoolib eitedesta, pärgel naise nuttudesta! 

Kui päästaks eidest sest kuratki, viiks ta surmgi sarviline, 

saaks mult viina vaaditäie, surma eest sada rahada.” 

Naeris junkur, naljateli: “Oled nüüd meesi sa mehine! 

Aga ei pärgel viinast hooli, see tahab verda su verista, 

ihkab hinge su ilusat. Pärtel su sõber parembi, 

see sind aitab viina eesta, kaitseb kangesta rahasta.” 

Jõivad taas mehed, jorutid, õlletoopi upitelid, 

viinakruusi vilgutelid. Ütles Pärtel siis, sosistas: 

ise pärgel õpeteli: 

“Kui tasud nii, nagu tõotid, sulle siis abi juhatan, 

viisi ausa annan teada, kuidas pääsed eidest eilsest, 

vabaks saad vanast emandast. Saada metsa see Mareta, 

kas või mäelta mahla tooma, vahtravetta otsimaie, 

kaema kõivu alt magusat. Kase alla kaeva hauda, 

küünart kümme tee süviti, küünart kolm ehk laiutigi, 

kata oksil hoolikasti, mätsi mättailla kenasti, 

et ei märkaks eema’alta. Saada metsa mees mõnusa, 

kes see naista seal kohutaks, eide auku ehmataksi. 

Ise aga heida voodi’isse, ise padjulla hädalda, 

hakka mahla nõudemaie, vahtravetta tahtemaie.” 

Hakkas Toomas tõrkumaie, mees valge võdisemaie, 

käsi käskis, teine keelas; küsis küünte külmetades: 

“Aga kui kohus tulekse, surma asja uuritakse, 

liigasurma leietakse, mindki surma saadetakse?” 

Naeris Pärtel, pärgli poissi: 

“Ära sest, vennike, värise, ei sa jää saksaga hädasse! 

Kui on saks ise seassa, teised saksad seadimassa, 

ei maksa kohtust siis kõnelda. Kuidas seisus, nõnda seadus, 

kuidas kukkur, nii kohuski.”


628 | A UGUST A NNIST /1899–1972/ 

Mine, too mäelta mahla! 

Toomas uhke, meesi musta, kuu ta kõhkles ja kõheles, 

teise arvas ja arutas, kolmandalla end kogusi, 

läksi metsaje mäele, kaevas augu seal sügava, 

põhja teibad lõi teravad, vaiad viltuotsalised, 

tegi kui hundi hukkamiseks, karu otsa kukkumiseks. 

Kattis oksil hoolikasti, mätsis mättailla hüvasti. 

Täkkis kõivu kalda’alla, vahtra nõo nõlva pealla, 

pani alla puise püti, kadakase kaljavaadi. 

Õhtul heitis õlgedelle, pani end padjule magama, 

ütles haige end olevat, keha kõik nagu põlevat, 

hakkas mahla nõudemaie, vahtravetta tahtemaie. 

Mareta, maheda naine, ütles, kaunisti kõneles: 

“Ei tahaks minna ma hämaras, pelgan minna ma pimedas. 

Meil on toassa värske taari, astjassa mõdu magusa, 

see on haigele hüvemgi.” 

Toomas tõmmu, meel madala, ikka endiselt ajasi: 

“Ei taha taari tilgastanut, ihka ei mõdu magedat, 

mine, too mäelta mahla, kanna vetta vahterasta!” 

See oli Maret maheda, linalakka linnukene, 

ei tahtnud tõrkuda tigedalt, hea oli heldesti lubama, 

läks ta täitma kaasa käsku, varnast rüüda võttemaie. 

Ori ohkas õrre alla, Anne halvake kõneles: 

“Ära mine, Maretakene, vaata ette, hea emanda — 

sinna soed jo salgas läksid, karud karjassa kadusid.” 

Ei sest heitunud Mareta, tahtis täita kaasa käsku. 

Läks veel aita ehtimaie, võtma kirstust kapukaida — 

nägi ehteid itkemassa, paatrid nurgas nuttemassa. 

Hakkas noorik nõudemaie, hellake imestamaie: 

“Miks sa itked, helmekene, nutad, nupuke hõbene?” 

“Seda itken ma, emanda, ei jää meile kandijada, 

karra kaela seadijada, paatri rinnale panijat.” 

Vastas see Maret maheda: “Ärge nutke, ehtekesed, 

maha jääb mul maimu kaksi, leinavada linnukesta. 

Küll need teidki kord küsivad, paatreid rinnale panevad.” 

Tundis ta häda tulevat, aimas ette õnnetusta, 

läksi äialta küsima, taadilt tarkust otsimaie: 

“Ütle, tarka taadikene, Toomas õhkab õlgedella, 

puhkab sängissa siruli, tahab mahlada mäelta, 

vahtravetta voore pealta. Kardan käia ma pimedas, 

kas pean siiski ma minema?”


629 | A UGUST A NNIST /1899–1972/ 

Vastas äia see ägeda: “Mine, mine, mu minia, 

mine mehe meelta mööda, käi aga kaasa käsku mööda!” 

Hakkas ämmalta küsima: “Emakene, eidekene, 

kas pean mäele ma minema, mäelta mahla otsimaie? 

Kardan kangesti pimedas, aiman nii kui õnnetusta.” 

Vastas ämma see ägeda: “Mine muidugi, minia, 

mine mehe meelta mööda, käi aga kaasa käsku mööda!” 

Ütles see Maret, anusi: “Emakene, hellakene, 

kui sinna teele ma kaongi, maha jäävad maimud vaesed, 

varja siis mu vaeseid lapsi, hoia mu emata lapsi!” 

Ütles ämm, ägeda moori, palju-jutusta pahanes: 

“Mine aga mine, minia, käi aga, käi aga, käskujalga! 

Küll su vaeseid valvatakse, küll su kalleid kasvatakse.” 

Ori ohkas õrre alla, Anne halvake kõneles: 

“Küll jah siin, talussa sessa, lese lapsi hoietakse, 

pesa neil pehme — pingi alla, tuba soe — läve lähedal, 

saavad luida nad lihasta, kalapäida vaid kalusta.” 

Mareta surm 

Hakkas jo Maret minema, üle õue astumaie. 

Ütles Peeter õue pealta, karjateelta Kaiekene: 

“Ära mine, Maretakene, vaata ette, hea emanda — 

sinna soed ju salgas läksid, karud karjassa kadusid, 

viisi valda läks vareseid, kaksi parve kaarna’ida, 

veerevad sinu verele, kokku end saagile koguvad.” 

See Maret mahedakene, linalakka linnukene, 

hoolinud ei hoiatusest, ei küsinud keelamisest, 

läks ta mehe meelta mööda, käis aga kaasa käsku mööda. 

Oli tal süda sihuke: ei tahtnud tõrkuda tigedalt, 

halb oli olla käimatagi, paha palvet täitemata. 

Läks ta mahlale mäele, mahla pütist püüdemaie. 

Kuulis metsasta müdinat, risupõõsaista raginat. 

Veeris välja musta meesi, musta meesi, põrgupoissi, 

kirves raudane käessa, vaskivarsi välkumassa. 

See oli Maret murene, tundis tulnud viimse tunni, 

peale saavat hukupäeva, ainult vaatas ja võbises. 

Kuulis lindu lepikussa, sinisirku sirtsuvada. 

Ise lindu nii palusi: “Sinisiiba sirgukene, 

vahajalga varbelane, vii sa teada vendadelle, 

kuis siin ulli hukatakse, veri vaikne vaevatakse!”


630 | A UGUST A NNIST /1899–1972/ 

Kirves mürkjas jo mürises, hääl see äkine käratas: 

“Pane aga pea nüüd paku peale, säe hiuksed õrre peale!” 

Ehmus see Maret maheda, hüüateli, hüpateli, 

püüdis pakku veel pageda, ise haudaje vajusi, 

kukkus otseti odasse. Sinna jättis hella hinge, 

sinna kaunike kadusi, hukkus maimu liig maheda. 

Jäid kõik nurmed nuttemaie, põllud silmi pühkimaie, 

alemaad haletsemaie, muretsema metsad mustad, 

et oli lapsi liig laheda, liig maheda marjakene. 

Jäid need lapsed leinamaie, pisikesed piuksumaie, 

toatäisi tuikumaie, lauatäisi laulemaie, 

iga tuule tuigutada, iga saolegi sadada. 

Mees see naib veel uue naise, leiab uuegi emanda, 

leia ei lastele emada, helladelle hoidijada, 

emaarmu andijada, rinnapea suhu surujat. 

Nutsid nurmed need nädala, kodu leinas kuuda kaksi, 

eluaeg aga eidetumad, ea kõik ematud lapsed. 

Sakste kohus 

Sinisiiba sirgukene, vahajalga varbelane, 

kandis see sõna koduje, viis ta teada vendadelle. 

Tulid vennad vaatamaie, armaid jälgi otsimaie, 

leidsid august naise noore, kallikese koltunulta. 

Kandsid kallikse koduje, ei jäänud juurde nuttemaie, 

jätsid naised nuttemaie, vanemad vesistamaie, 

ise tulid Mäele taas tagasi, asja jälgi uurimaie, 

musta jälgi mõõtemaie, kuulama pere kõnesid, 

augu kaevajat küsima, naise saatmist nõudemaie. 

Käisid päeva, käisid teise, nõu otsisid nädala, 

kuulasid küla kõnesid, jutu juuri urgitsesid. 

Läksid mõisa kaebamaie, õe õigust otsimaie, 

kohut karmi nõudemaie. Naeris Pärtel, pulgajunkur: 

“Mis on asja sest minule või on asja haakrehile? 

Vist läks viltu virvekene, eksis auku õnnetuke.” 

Veel ei uskund vennikesed, ikka jälgi veel ajasid, 

kuulasid küla kõnesid, jutu juuri urgitsesid. 

Kuulsid siis kõnet külassa: Kaks enne kõrtsissa käratses, 

kolm nüüd kõrtsissa käratseb, pillub laiali rahasid — 

üks on Pärtel, pulgajunkur, teine Toomas, Mäe toreda, 

kolmas see on Mango musta, maa hulkuja õela,


631 | A UGUST A NNIST /1899–1972/ 

teele tõkete tegija, kaukameeste kimbutaja. 

Kust rahad on Mangol mustal? Riisutud kas rikka’ilta, 

võetud maade matkajailta? Nii see hoopleb Mango musta: 

“Ei joo riisutud rahasid, pillan nüüd raha paremat, 

mehe ausa annetuda, tühja tööga teenituda.” 

Käisid vennad kuulamassa, ääri-veeri uurimassa, 

jootsid joobnuks sellikese, panid poisi pinni peale, 

ähvardid elu hädaga, armu ette ju lubasid. 

Saidki siis tõe jälile: joob ta Tooma taalereida, 

prassib Mäe ta penningeida, tühja tööga teenituida, — 

ainult ehmatas emandat, tegi nalja noorikulle, 

läks siis auku see isegi, eksis hauda, hullukene! 

Tiit läks mõisa kaebamaie, härralt õigust nõudemaie. 

Ütles Roodus roogadesta, kärkis kausside vahelta: 

“Toomas mõisa toodanegu, Toomalt teadust nõuetagu! 

Junkur asja las arutab, Pärtel selgemaks seletab, 

kas on asja haakrehile, käib kas kõrge kohtu alla.” 

Tuli Toomas mõisa’asse, jõudis junkrule pihile, 

nöör oli käessa nirginahku, rihmatäis rebasenahku, 

need tõi härrade hüvaksi, kohtumeeste meelituseks. 

Küsis Pärtel, pulgajunkur: “Toomas Tõrma Mäeperesta, 

kas oled süüdi naise surmas, hukus su hea emanda?” 

Vastas Toomas see toreda, kiusujutust kurjusteli: 

“Ei ole süüdi ma sugugi, tegin augu hundi jaoksi, 

karu kurja kaotuseksi, mitte noore naise jaoksi, 

saatsin maimu mahla tooma, vett mulle haigele vedama, 

vist läks viltu virvekene, eksis teelta õnnetuke, 

Jättis üksi mu hädasse, jättis lapsed leinamaie, 

toatäie töinamaie, pisikesed piuksumaie. 

Seni nüüd soiun, kui surengi, seni kurdan, kuni ma koolen.” 

Ütles Pärtel, pulgajunkur, rääkis Rooduski, paruni: 

“Asi on selgem selgestagi, oled õigem õigestagi. 

Ei ole asja siin kahelda, kuulata küla kõneta, 

kaaluda neid kõrtsi jutte. Tiidul kaebus on tühine, 

Tiit saab vitsu tühjast jutust, maksab taalri me tasuksi.”


632 | A UGUST A NNIST /1899–1972/ 

Käraja kohus 

Tuli Tiitu mõisa’asta, kutsus kõik pere koguje, 

ise nii sõnad kõneles: “Eks ole ikka ma öelnud: 

kuidas seisus, nõnda seadus, kuidas kukkur, nii kohuski — 

õigus ainult härradella; kui aga õigus orjallagi, 

ori siis püksid alla lasku, maksku taaler veel tasuksi.” 

Ütles see Tõnis tõsine, viisi venda kõik kõnelid: 

“Ei saa õigust saksa käesta, kaitset ei isanda kohtult. 

Vaja on vana kohuta, otsust endiselt kärajalt, 

rahva enda õiguselta.” 

Kohtu endise kogusid, kokku said kärajad muistsed 

alla hiie endisaegse, kadund põlve kalmetilla, 

kohtu endise kividel. 

Istusid eakad taadid, suveöösel tol sumedal 

käraja vanul kividel, kadund põlve kalmetilla — 

näod nõella moonutatud, varjatud valehabemeil, 

et ei satuks saksa silma, saadaks ilmsi ei susijad. 

Toodi Toomas see toreda, veeti varjulta vägisi — 

kaksi jalga kammitsassa, viisi sõrme kõik sidemes. 

Küsis kohtumees ülembi, kärajavanem kõneles: 

“Toomas, sa Mäe toreda, miks tegid augu sa mäele, 

saatsid öösella emanda, hukutasid naise noore?” 

Vastas Toomas, mees madala: “Tegin augu hundi jaoksi, 

mitte noore naise jaoksi, saatsin maimu mahla tooma — 

vist läks viltu virvekene, eksis teelta õnnetuke.” 

Ütles kohtumees ülembi, Mauru katte alt kõneles: 

“Miks sa võltsid, miks valetad? Miks tegid augu mahlateele, 

saatsid öösel just emanda, miks ei august hoiatanud?” 

Vastas Toomas, mees madala, ikka keerutas, kadala: 

“Ei olnud meeles hoiatada, olin haige ju isegi.” 

Korda kolmandat küsiti, tõde lauale laoti: 

“Miks sa võltsid, miks valetad, miks sa õigust ei kõnele? 

Miks sa saatsid Mango musta õrnakesta hirmutama, 

arga aukuje ajama, linnu päevi lõpetama?” 

Vastas Toomas, jo vabises, kuid veel nüüdki keeruteli: 

“Oh seda selli, see valetab, võltsib see varas alati!” 

Nii kõneles Mango musta, teede-hirm ise tõendas: 

“Ise sa võltsid ja valetad, ise oma orjadelt varastad, 

piinad enda piigasidki, sunnid täitma su himusid, 

naid nad naiseks ehk nädalaks, siis ajad hüppama jõgeje, 

jooksma alla allikasse. Veel mul taskus su hõbedad,


633 | A UGUST A NNIST /1899–1972/ 

vanad taalrid su verised, mis sain naise hirmutuseks, 

linnu päevi lõpetuseks. Nii sa viltu mu vedasid, 

häbiteole hukutasid.” Said mehed sõnulemaie, 

halvad ühtteist hurjutama, patte paljaksi tegema. 

Ütles kohtumees ülembi, mõistsid kõik mehed kärajal: 

“Kuulge, mis kohus kõneleb, nii on otsus me ühine: 

Toomas, Mäepere isanda, see’p see tappis naise noore, 

hukkas enda hea emanda. Surm tuleb surmaga tasuda, 

hing oma hingega lunasta!” 

See oli Toomas, mees madala, tundis tulnud viimse tunni, 

veernud viimse päevakese. Hakkas armu jo paluma: 

“Seda tegin, hullu, hullusessa, ruttasin rumalusessa, 

viina uimassa vihassa, saksa halva õppust mööda, 

saatsin surma naise noore, tahtsin teista taas kosida. 

Andke armu, mu isaksed, armu, hea käraja rahvas!” 

Ütles kohtumees ülembi, Mauru karmi see kõneles: 

“Ehk saaks armu sa ühesta, andeks ainsa eksimise, 

ei saa andeks sa eluda, kogu ea su eksimisi, 

teiste õnne hukkamisi, elude hävitamisi. 

Ikka kõrtsis kõllerdelid, õllekannu upitelid, 

püüdsid naisi paariks päevaks, kokku kolmeks ehk nädalaks. 

Siis juba teista sa kosisid, uuega himu ajasid. 

Hukkasid nii naisi noori, ise porduna elasid, 

pordu surma nüüd suredki, porduna tules põledki.” 

Nii oli surm sel poisist pordul 

Võeti Toomas see toreda, viidi Toomas see viletsa, 

kaksi jalga kammitsassa, viis sõrme kõik sidemes. 

Virve viisi vennakesta, need tegid tule orusse, 

salavalge’e võsasse, laane paksu peitusesse, 

panid Tooma seal tuleje, palavasse poisist pordu. 

Toomas veel tulest kõneles, lausus leekide vahelta: 

“Ärgu tehku teised nõnda, kui tegin mina rumala 

oma hullulla pealla, rumalalla mõtte’ella. 

Elasin elu ma halba, suren surma nüüd jäledat, 

viin see viltu mu vedasi, saks see halba õpeteli, 

kõrts see käänas mu kõverdi, ajas hulluksi himudki. 

Ärgu tehku teised nõnda, kui tegin mina rumala, 

ärgu käigu kõrtsi teeda, vedagu ei viina teeda. 

Naigu naine päeviks kõigiks, hellake eluajaksi!”


634 | A UGUST A NNIST /1899–1972/ 

Nii oli surm sel poisist pordul, kadu Toomal sel toredal, 

perepojal peenikesel, Mäe uhkemal isandal. 

Ütles nii Mari-emake, laulutarka taibuline: 

“Süü polnud ainult poisi süüdi, oli ka õela õlle süüdi, 

vihasema viina süüdi, kavalama kõrtsi süüdi, 

herise emanda süüdi, salakurja saksa süüdi. 

Veel aga süüd oli varalgi, isa liigarikkusella, 

ema liigahellusella, see tegi lõdvaks lapsenagi, 

ülbeks noorella ealla, õpetas himu ajama, 

sõitma teiste selja pealla, kehvemate küüru pealla. 

Veab viltu see varakus, uhkus see ojasse lükkab, 

rikub rikkus nii alati, rikub rikkaima südame, 

ahnusega, aplusega, ihnsusega, ülbusega, 

kalkusega, kõrkusega, lõtvusega liiatigi.” 

Karske Pireta, maheda Mareta ja mehetapja Maie lood. 

Perekonnaballaade vanast orjaajast, 1970


635 | A LEKSANDER S UUMAN /1927–2003/ 

ALEKSANDER SUUMAN 

KIUSATUS 

Soe ja vaikne kevadhommik. 

Oma punanina 

nisuoras välja pistnud, 

et näeks taevasina. 

Kaer on juba kahel lehel 

keset musta mulda. 

Lehtedel on kastepiisku 

ja päikese kulda. 

Aurab kartulipõld taamal, 

vaod kui püssist lastud. 

Edenemas on tööd ja teod, 

ükskõik kuhu astud. 

Põllul hobu otsa jäi küll. 

Nüüd pole häda tal. 

Küllap rammu jälle läheb 

ristikuädalal. 

Õhvakesel värsket rohtu 

rohkem kui ta jagu. 

Peremees on karjamaal 

ja raiub talveks hagu. 

Vaatab, mööda raiesmikku 

jookseb kena piiga. 

Paljastele jalgadele 

kas ei tee ta liiga? 

Kergel kargel mööda kände 

hüpped nagu hirvel. 

Laseb langeda mees alla 

kärmel käel ja kirvel. 

Ammuli sui vahtima jääb 

neiu nõtket keha. 

Unustab maailma ära. 

Ei tea, mida teha. 

Kleit on õhulisest siidist. 

Täitsa paistab läbi. 

Imelik, ei tunne tüdruk 

üldse sellest häbi. 

Mehele ta näkku naerab 

nõnda lähedalt, et 

tunda on ta hingeõhku, 

magusamat kui mett. 

Uim lööb oimudesse. Ärkab 

mehes vägev iha. 

Väikesele võlurile 

käed lööb ümber piha. 

Kui ta käed lööb ümber piha, 

ehmatusest tardub — 

külm kui lumi piiga selg on. 

See on, see on mardus. 

Susisedes, suust ta puhub 

puhast tuld ja tõrva. 

Puhang riivab mehe nina, 

silmi, suud ja kõrva. 

Valu jookseb abaluuni 

läbi laia rinna.



Mees on surma suus, veel vaevalt 

jõuab koju minna. 

Seitse pikka nädalat näeb 

sängis kurja vaeva. 

Hing on vali, põrgu ta ei 

lähe ega taeva. 

Viljalõikamise ajaks 

on ta jälle jalgel. 

Murrab tööd ja isemoodi 

tõsidus tal palgel. 

Krähmukirjad, 1966 

TÄDI JA KARU 

Tädi ükskord Simunast läks viina tooma. 

Karu tuli poegadega Pedja äärde jooma. 

Tädil oli ilus nimi — Flink Anette. 

Karu nime seni pole teada saanud mitte. 

Kõndisid nad asjalikult, rahuliku moega, 

tädi ja karu, kel taga kaks poega. 

Vinta-vänta rada viis nad purde juurde kokku. 

Hirmsal kombel ehmatasid ja siis jooksid pakku. 

Tädi lippas kodu poole, karu kahlas rappa. 

Mõlemale torgatud kui tuli oli sappa. 

Mõlemad nad värisesid. Tädi oli kaame. 

Karu kohta seda öelda kindlasti ei saa me. 

Tädi pea siis valutas ja vaene süda kloppis. 

Karu janu kustutuseks pohli suhu toppis. 

Pojad lasid uperkuuti üle samblamätta. 

Tädi ennast välja magas, ka ei jäänud hätta. 

Oli temal ilus nimi — Flink Anette. 

Karu nime seni pole teada saanud mitte. 

(1967) Valguse kuma sees, 1972



VANAEIT KLAUS 

Kindapaaride, sokipaaride 

all on lookas pael. 

Istub kambris Klausi vanaeit, 

palg kui kuivand tael. 

Ei küla tea, ei mäleta küla, 

millal naeratas tema. 

Oli ta, oli ta mehenaine 

ja kolme poja ema. 

Ammu, ammu oli see päev, 

kui pähe pandi tanu. 

Mees ta kähku maha jättis, 

võttis Savi-Anu. 

Ei ka poegi kuigi kauaks 

hoida saanud lasteks. 

Märkamatult nad meheks said 

ja hakkasid kangelasteks. 

Kangelaste rajad kadusid 

otsatusse öösse. 

Istub kambris Klausi vanaeit. 

Süvenenud on töösse. 

Silmad kui tulekivid peas tal 

sädemeid sähvivad. 

Õhtu on ja üle aedade 

penid klähvivad. 

Kraasib, ketrab ja korrutab. 

Käed tal kui nahk ja luu. 

Katuste kohal konutamas 

vahatahke kuu. 

Konutaja alla neelab 

tahmjas pilvekoon. 

Eidel üldse pole suud. 

On ainult joon. 

Ei ta puhkust ega armu 

anna oma kõbile kerele. 

Uusi ja uusi kindaid-sokke 

koob oma kadunud perele. 

Peosokke ja veosokke, 

labakuid laiu ja käpiseid, 

sõrmikuid miniatelegi, 

kärje- ja särjesapiseid. 

(1970) Valguse kuma sees, 1972 

METSAVAHI JUTUSTUS 

Inets on hädas! 


See kostis kui käsk läbi une. 

Virgusin. Pere magas. 

Vihur vuhistas akna taga. 

Oli oktoobriöö. 

Suikusin uuesti. Sama hüüd 

veel valjemini 

ja painajalikumalt kõmas nüüd, 

et kajas maja. 


Tõusin. Pole õige asi see. 

Mis imelik nimi ja nõudmine 

sel südaöö tunnil? 

Lõi põue kartus 

ja oimu aim, 

see võigas hääl 

ja võõras jõud 

on õnnetus. 

Aga kes või kus? 

Et vaikiks vaim 

ja haihtuks õud, 

panin põlema lambi. 

Käisin läbi toad. 

Kõik rahulik näis. 

Und tütrel ja kaasal 

olid silmad täis. 

Tommi liputas saba 

ja kass lõi nurru. 

Võib-olla hobune tallis poob? 

Ehk äkki lehm või voon 

on hädas? 

Võtsin laterna, läksin välja. 

Mind hetkeks haarasid 

ehm ja jahm; 

käest kiskusid ukse 

tuul ja vihm. 

Oli laotus kui süsi, 

oli laas kui tahm. 

Jah. Ja



ses pilkases mühas 

kilasid hagijad, 

kes lähenesid üha. 

Ahaa. 

Ja juba üle põllu ja aiamaa 

läks nende lärm. 

Ja suure looma mütsuv samm 

ka oli kuulda. 

Ja samas jälle laande ja öhe 

kõik kadus kohe... 

“Inets, Inets, 

kaitsku sind mets!” 

sõnasin. 

“Kuis saan sind aidata praegu 

mina siin?” 

Kui kentsakalt te üksteist küll kutsute! 

Hehee! 

Haldjate keel. 

Hommikul valges aga 

uurisin jälgi. 

Emapõder oli põgenenud 

vasikaga. 

(1970) Valguse kuma sees, 1972 

Kaunis on kummaline, 1988 

VÕÕRAS 

Unenatukest silmist pühkides 

magusat ja hella, 

kuulsin, mitte kuskil pole 

kuulda karjakella. 

Salusid-välusid pahmasin 

ja peagi taip lõi oimu: 

jäljed suundusid laane poole, 

millest mul polnud aimu. 

Pedja jõe kärestikust läbi 

olid läinud kõik sarvikud. 

Oh, te mu saatana sigidikud, 

armsad kadunud karvikud. 

Mina. Et jooksen trummi kaudu. 

Mulk oli trummil ees. 

Aialatile lõuaga toetas 

väikene võõras mees. 

Justkui kuuldud härjapõlvlane, 

valges kuues ja pükstes. 

Mina jahmel, ta külmas rahus, 

vahtisime üksteist. 

Kohe teadsin, see pole laps. 

Ta kuju kõneles muust. 

Uuriv pilk ja muie suul 

mul läbi lõikasid luust. 

Peaga vangutas, mõista andis 

inimene-käbi: 

kulla karjak, kus mina seisan, 

sealt ei minda läbi. 

Tahtsin ümber pöörda. Võtku 

ta mu lehmad-lambad. 

Tundsin, jalad olid jäigad 

nagu soolasambad. 

Vaia kombel otsapidi 

olin maasse rammitud. 

Tema seisis. Valged juuksed 

keskelt seitli kammitud. 

Veikles päike, mängles puhang 

siidivoldistikul. 

Härrasmehe rüht ja keha 

oli küünarpikul. 

Kaamenäone, helesilmne. 

Naaldas siis end käele. 

Pikad hetked allusin ta 

võimule ja väele, 

kuni leidsin, olen vaba. 

Tuulekiirul koju. 

Suhkruvett memm andis. Sõnas: 

“Mine voodi, poju!” 

Isa ühmas: “Ah, seesamune 

jälle näitab ennast. 

Lähen karja.” Igaks juhuks 

kutsus kaasa vennast. 

Valguse kuma sees, 1972



AUKÜSIMUS 

Veel viimne minut valgust sametrohelist. 

Siis olen seal, kust tagasi ei tulda. 

Jõe põhjas vähkresid kaks inimlast. 

Vett pea peal oli oma poolteist sülda. 

Ta kägistas mind kõrist, tiris juustest. 

Meist üle ujus mingeid suuri kalu. 

Mu ainus mõte oli: ema, ema, 

kes lohutada suudab nüüd su valu? 

Ma olin kuulnud küll, et päästmine 

on kole ohtlik. Aga tema karjus 

nii ahastavalt. Ei ma saanud vahtida 

niisama pealt, kui upub naabri karjus. 

Vett voolas sisse, pehmet külma vett. 

See noana rinda torkis. Õhumulle 

kui laulvaid pärle tõusis pinnale... 

Seal keegi nagu ulatanuks mulle 

kivi pihku põhjamuda seest. 

Lõin uppujale pähe. Lõtvus pinge 

mu kaela ümber. Välja ujusin. 

Las röövib Pedja ainult ühe hinge! 

Soe päike paistis, mina lõdisesin. 

Lehmad sõid ja magas lambakari. 

Ei saanud mina pilku lahti paigast, 

mis endale nüüd nõudis Voldemari. 

See on üks hauakoht, kus vesi pöörleb 

ja keeb ja kihiseb kui katla sees. 

Ah, vaja poleks olnud edvistada 

mul oma võimetega tema ees! 

Küll mitu korda teda hoiatasin, 

et ära sina tule, sa ei oska! 

Siin kisub alla! Ah, mismoodi nüüd 

sest õnnetusest kodustele kosta! 

Sel silmapilgul ootamatult tõusid 

jõe pinda Volli selg ja linajuus. 

Siis sinikaame nägu, silmavalged, 

nõrk, kauge hüüe veega täidet suul. 

Kõik kordus. Mina päästma läksin jälle. 

Mu kõrri sõrmed klammerdusid tugevad. 

Kes tahab saada ammendava mulje, 

võib salmid veel kord otsast peale lugeda.



Ja jälle kaldal. Hingeldasin, istusin. 

Me majad kaugel paistsid üle lageda. 

Mind miski kinni hoidis veel ses paigas, 

ehkki kiirelt tahtsin ära pageda. 

Ja ennäe! Veel ta tõusis. Hõljus lõdvalt. 

Kummuli. Ei enam mingit ohtu 

ta endast kujutanud. Juurde kroolisin. 

Kättpidi ujutasin kaldarohtu. 

Sealt tirisin ta heinakuhja põhjale. 

Maapinda ei ma usaldanud kalki. 

Vaest inimkeha sõtkusin ja tampisin. 

Pea poisivolask näitas elumärki. 

Ei söönud ma sel õhtul, polnud isu. 

Liig lähedalt sai nähtud surma lõusta. 

Öö läbi nägin nägemusi. Raske 

mul oli õigel ajal üles tõusta. 

Jäin karjas magama. Kui virgusin, 

mu lehmad-lambad teinud olid sääred. 

Pea leidsin ma nad rahus mäletsemas 

eilses õudses paigas Pedja ääres. 

Ja vaat kus ootamatus! Naabri kari 

ka kõrges angervaksas teispool jõge. 

Näen — Volli oma uppumise kohas 

üksipäini ujub! Täitsa sõge! 

Järjepannu ühest kaldast teiseni. 

Ja ikka täpselt sealt, kus alla neelab. 

Puristab ja mulle näkku irvitab. 

Mina jahmunud ja teda keelan: 

“Volli, tule välja! Alles eile 

sind kindlast uppumisesurmast päästsin!” 

Ta tuli. Sõnas kalasilmil: “Tead, 

praht sa oled praegu minu käes siin!” 

Tal hambad külmast plagisesid suus 

(vist ujumist siin õppis mitu tundi), 

kui kõrgel laulval häälel assetas 

mu karja peale oma hullu Hundi. 

“Või sina päästsid mind! Päh! Pole kuulnud. 

Niisugust lugu juhtuda ei saagi!” 

Ta oli minust suurem. Väga viisakalt 

ta käest veel vastu võtsin lõuahaagi. 

Miks Voldemar nii käitus? Palju aastaid 

ma vangutanud pead. Nüüd hall on juus.



Jah küllap! Ära riiva mehe au! 

Mees ise teab, mis teeb ka surmasuus. 

Ehk kui sa riivad, ära ole käpard! 

Kui mõistust vähe, olgu rammu ihus! 

Ja ära iial haletse sa ligimest! 

Ja ära lahmi pähe, kivi pihus! 

Maa paistel, 1975 

PÕRGUKÜTT 

Käsi nagu piksenool 

ja silmadeks kaks sütt, 

käis ja kõndis mööda soid 

ja metsi Põrgukütt. 

Kõndis hääletult ja ruttu 

ulukite õudus. 

Väsimusest polnud juttu. 

Samm tal oli jõudus. 

Ikka liikvel, ikka kiikvel 

samblal, roos või rohus. 

Kaenlas jaapani vintpüss — 

jäik, väle välikohus. 

Lõokesi ja pääsukesi 

noppis lennuhoolt. 

Ütles:”Oskus ohvreid nõuab 

ja ka nõuab hoolt.” 

Ütles, naeris. Valged hambad 

parkund põsil paljastas, 

meie õuel oma nuga 

käia peal kui haljastas. 

Murdund rohukõrred talle 

olid kirjatähed. 

Põlvili neid uuris, veeris. 

Täpselt õppis pähe. 

Märgid kastel või ka lumel 

olid värsijalad. 

Linnud olid luuletused, 

loomad — proosapalad. 

Kirjutas neid aegamööda. 

Meistrikäega äkki ta 

lõpetas ja pani punkti 

väikse tinatükiga. 

Sügisel kord karu kannul 

seitse päeva püsis. 

Sadas lobjakat või vihma, 

kas ta sellest küsis. 

Öösel lõkketule ääres 

kuumaks paistis piha. 

Jalarätid kuivatas ja 

näris leiba-liha. 

Aoga aju algas jälle. 

See käis Sallast Paduni. 

Kõrge kuusemetsa alla 

jäljed ära kadusid. 

Mees nüüd näitemängu mängis, 

mõttes loomaks muundus. 

Vaistuga läks täpselt sinna, 

põgenik kus suundus. 

Karu viimaks vihastas 

ja tüütut kütti ründas. 

Samas kuhilasse tardus 

nagu pohlaküngas. 

Erutus- ja õnnetunne 

kütsid keema vere. 

Tubaka mees ette keeras 

justkui kärbikere.



Süda kloppis, ihu vappus. 

Koost või ära lagune. 

Aegamööda andis rahu 

armas pinutagune. 

Märtsikuu. Nüüd valged nirgid 

tõsiselt ja tuhinal 

ema salapärast tantsu 

lõivad risukuhilal. 

Mustad ninad, sabaotsad 

ilmusid ja kadusid 

ootamatult, imekähku. 

Nagu välku tagusid. 

Ise vaevu kämblapikku, 

tollilaiu kerelt. 

Kevadele tervitusi 

saatsid tervelt perelt. 

Mis jäi jäägril enamat 

veel soovida või tahta — 

kuulid silmadesse saatis, 

et ei rikuks nahka. 

Kuuseoksi seljaga tõi 

metsast Põrgukütt. 

Meie tagaväljal valmis 

madaluke hütt. 

Terve öö me passisime 

keltsakõval kesal. 

Purihambad plagisesid 

õleprahist pesal. 

Kui ju vähe hahetas, 

siis esimene kukk 

vurrdi! lendas põllule, 

ise must kui tukk. 

Ajas seljasuled turri, 

tiivad längu, liuhka. 

Selgel valjul häälel laulis, 

vahel laskis siuhka: 

“Tulgu siia, kesse julgeb 

puutuda mu emast! 

Armetumad narmad-nartsud 

järel’ jäävad temast!” 

Nähtamatut verivaenlast 

näitlikult ta kolkis. 

Jääger mulle iga salmi 

täpselt ära tõlkis. 

Sõimas tõhku, neas ronka. 

Jumal teab küll, kust ta 

õppind oli sõnu, mis 

ei talu trükimusta. 

Samas rippus ta mu käes, 

läbilastud poost. 

Ei ta loobuda veel suutnud 

oma laululoost. 

Alateadvuseski jätkas 

oma ll-e, rr-e, 

uu-sid, ka-sid õige tasa. 

Siis kõik kustus verre. 

Jää ja lumi olid läinud. 

Kena maikuu algus. 

Pedja jõgi oma sängist 

heinamaale valgus. 

Maarjahavid keerutasid 

toa all ja taga. 

Põrgujääger kätt ja silma 

proovis ahingaga. 

Laskis havil põgeneda. 

Kiirelt nagu iil 

mööda niitu jõe poole 

liikus lainekiil. 

Raudahambuline lohe 

tõusis samal hetkel. 

Kõrge sinitaeva taustal 

tegi kaarja retke. 

Vuhisev ja võnklev saba 

justkui andnuks vunki. 

Purikaga samaaegselt 

jõudis ühte punkti. 

Läbi akna õue hüppas. 

On aga mehel himu vast, 

mõtlesin. Seal sisse astus 

politseinik Simunast.



Imetlesin vahvat kütti. 

Laanes luusib, looma vaist. 

Isa: “Meil vaid oma rahvas.” 

Politseinik: “Vaat, kus raisk.” 

Mütsi plekknokk kurjalt veikles 

laualambi paistel. 

Nuhkis läbi meie toad. 

Sai näägutada naistelt. 

Karjas. Vihmasadu halliks 

luhapealse maalis. 

Kükitasin kuhja all 

kui Alle “Pastoraalis”. 

Oli külm ja oli igav. 

Tegin otsuse: 

Lõunamaale lähen. Põrgu 

saadan kodukotuse. 

Siis ma nägin, püha taevas, 

üle minu abaluu, 

hääletult kui vaim, kui madu, 

välja roomab püssisuu. 

Karjuda ei suutnud. Tundsin 

kurgus kuuma pitsitust. 

Samas heinakuhjast kostus 

kuratlikku itsitust. 

Metsavahti-mehikene 

ootas kõrget ülemust. 

Ülem tuli. Juba õues 

röökis: “Räbalad teen sust! 

Kas ma oma valdustesse 

sattusin või põrgu?” 

Karupea oli aiateibas, 

maas oli sokusõrgu. 

Metsavaht oli lumivalge. 

Suu tal jäigi ammuli. 

Sammal ihuüksi kuulis 

kaugenevaid sammusid. 

Töid ja tegemisi jätkus. 

Põrgukütt ei väsind. 

Metsmee röövimine oli 

järjekordselt käsil. 

Vara, enne päevatera 

sahises meil saag. 

Hirmsa raginaga maha 

vajus vana haab. 

Lõõtsas põlesid mul kaltsud, 

villased ja takused. 

Tema kärgi välja tõstis 

lõhestatud paku seest. 

Töötas nagu käsikurat, 

mõnus muie palgel. 

Mesilased olid puntras 

mättal hallavalgel. 

Ära tõime hobusega. 

Pesuvann sai äärteni. 

Ihu oli nõelu täis 

mul silmist säärteni. 

Temal polnud mingit viga. 

Ma kui lumememm 

paiste läksin. Ja siis voodi. 

Päitsis tihkus emm. 

Jälle sügis. Koltus kask 

ja sünkus taevalaotus. 

Iga latv ja iga põõsas 

nõretas ja raostus. 

Pilved-hiiglakäsnad käisid 

nõnda madalalt, et 

vabalt käega pigistada 

välja võis neil alt vett. 

Põrgukütil nagu ikka 

polnud püsi. Sompas soos. 

Põdravasikale kuuli 

saatis, tehtud Tokios. 

Tollel silmapilgul keegi, 

keda me ei usu 

ega näe ja kuule, tuli 

üle tuulerusu. 

Tõstis kompamatu käe 

ja õhku tegi märgi. 

Etendus siis käima hakkas 

tema tahte järgi.



Pildid vaheldusid kiirelt, 

inetult ja imetult. 

Aga peagi selgub plaan, 

mis oli Nimetul: 

Kukkus loom ja kohe tõusis. 

Vaata aga vaata! 

Tuli teine kuulgi varuks 

vasikale saata. 

Langes kõrge kulu sisse, 

valgeid jalgu loopis. 

Märkas mees nüüd, et see oli 

teine uluk hoopis. 

Kolmandana kokku vajus 

pull, kes ründas kütti, 

sõjapüssi naasklitorkest 

otse kaelaütti. 

Emasloom siis tapja poole 

ummissõru sööstis. 

Aga vaikis raud, ehk küll mees 

õigel ajal päästis. 

Männitüve taha jääger 

kadus tuulekiiru. 

Loomale sealt lagipähe, 

vastu külgi, küüru 

ronte, kaikaid, mättaid pildus 

hüpeldes ja hõigeldes, 

surmatoovast jalahoobist 

kõrvale põigeldes. 

Minu kadund isa oli 

metsas abiks lahkamas. 

Kolmed lihad jahtusid 

ja nõrgusid kolm nahka maas. 

Pajurägastikust välja 

vaarus põdraema siis. 

Vaikselt meeste juurde astus. 

Seal jäi seisma tema siis. 

Seisis ja ei läinud ära. 

Tummalt paigal püsis. 

Suuril silmil otsa vaatas. 

Nagu miskit küsis. 

Mehed jätsid töö. Ka nõutult 

seisid kühmus õlul. 

Üks suur vaatamine toimus 

soisel metsavälul. 

Looma silmis peegeldusid 

jäägri kuriteod. 

Pillas pussi ta ja tõstis 

oma räämas peod. 

Küll ta neisse peita püüdis 

sarnu, silmi, juukseid. 

Laane pärapõrgus kuulda 

oli mehe nuukseid, 

mis ei lakanud. Mu isa 

siis ta juurde astus, 

peast ja pihast raputas 

ja karjus: “Juks, pea vastu!” 

Hiljem ise kaua kahtles, 

tuli mõtteid teisi: 

Kas see üldse oli loom, 

kes meie juures seisis? 

Kauaks pisaraid! Oh saatust! 

Ei karakter lagune. 

Sõjaajal inimesi 

varjas Alutagune. 

Kauaks kahetsust! See vahel 

peale tuli hiiliti. 

Hinged oma täiusesse 

välja viiliti. 

Eluteed, mis seni ikka 

otsejoones jatkusid, 

järske käände tegid nüüd 

või ootamatult katkesid. 

Iseloomud avanesid 

nagu uksed käginal. 

Sulgumisse sisse murti 

vägisi ja häbita. 

Inimesed metsistusid. 

Ulukiteks kah 

hakkasid. Sai mõnest jänes, 

mõnest hunt või ahm.



Ühel ööl, kui pärisloomad 

sõid ja võltsid magasid, 

Imukvere taha sohu 

langevarjud sadasid. 

“Omakaitse” luuresalgas 

kolme värvi lindiga 

Põrgukütt nüüd partisane 

jahtis saksa vindiga. 

Jahtis nagu pääsukesi, 

nagu nirke nobedaid, 

nagu karusid või põtru, 

nende poegi tobedaid. 

Ometi kord seadus lubas 

tappa. Süttis nagu pirg 

kahest otsast põlema 

nüüd mehes pime jahikirg. 

Elu jooksul mõistma õppind 

oli ainult loomi. 

Inimesteski nüüd nägi 

kärsse, kihvu, kooni. 

Oma tasakaalu leidis 

vastavuses ajale. 

Õnnetusi kaela käänas 

mõnelegi majale. 

Ei ta ennast muuta suutnud. 

Tabadega raamis 

püsis. Tema surnukeha 

leiti rabakraavis. 


PÕLENDIKU JAAN 

Sõnnikuveo talgu algul ikka 

kõhetuke Põlendiku Jaan 

raksti! hargivarre katki murdis. 

Sestap nõnda oli tema plaan. 

“Ah, sa kurat! Liiga rängalt tõstsin!” 

sõnas. Mis tal sõnadagi muud. 

Kuurist, aidast, lakapealseilt otsis 

mures näoga hargivarre puud. 

Lõpuks leidis. Mõõtis tema pikkust. 

Uuris, kas on õigel kohal jonks. 

Käias kirvest, ihus taskunuga. 

Aega polnud puhata üks tonks. 

Tahus, vestis. Kraapis klaasikilluga. 

Liivapaberiga hõõrus, silus. 

Otsa tappis kargu. Lausus targu: 

“Tööriist olgu korralik ja ilus.” 

Sõrmede jaoks kühmud-mõhnad voolis. 

Muidu lööb veel pihku vill või rakk. 

Välgumihklist pläru peale tuld ta 

rapsis. Istus. Istmeks raiepakk. 

Lõuna jõudis kätte. Rohu peale 

lasti iga hobune ja varss, 

talgulised kööki laua taha. 

Jaanil valmis oli hargivars. 

Maitsti riigiviina, koduõlut. 

Söödi kapsasuppi sealihaga. 

Lasti leiba luusse. Jälle tööle 

kogu pihajõu ja nõu ja vihaga. 

Esimese koorma ajal kohe 

varre murdis Põlendiku Jaan. 

Ütles: “Toorik oli tunamullune, 

pehkinud. Mis mina teha saan!” 

(1973) Maa paistel, 1975 

Tondihobu tõugud vetikatega, 2002 

KAEVUMEISTER JUHKAMI 

MATUSED 

Juhkam eluaeg kaevusid kaevas. 

Viimaks tinakajoomise tõttu 

jäi põduraks ja suri ära 

sinna Simuna vanadekottu. 

Hauakaevaja Julius Lilienthal 

peost pihku sai rahapataka 

külanõukogu esimehelt. Ole pai, 

osta kirst ja ilusti mata ka! 

Oli Julius krips-kraps vana. 

Tema võttis kangi ja labida.



Asus ägedalt asja juurde 

kellamees Sikkari abiga. 

Lund teravalt tuiskas sel päeval. 

Oli maa nõnda kõva kui raud. 

Ei meeste käes põrmugi edenenud 

kaevude kaevaja haud. 

Ka kirstu ei saanud nad osta, 

sest kapital kulub, nii-öelda. 

Ja millega pead sa, hing, lapid, 

kui homsele päevale mõelda? 

Küll mõtlesid nemad sügavalt. 

Kole raske oli otsust teha. 

Kanti öö varjus palitu sees 

vaest Juhkami surnukeha. 

Lasti vastkaevat võõrasse kalmu. 

Põhi tasaseks uuesti rihiti. 

Sealsamas oma teisedki patud 

taevale viimseni pihiti. 

Oli hommikul uhke matus. 

Tuli rahvast kokku kui murdu. 

Üks vististi väga tähtis mees 

oli Kissa kandis surnud. 

Enne ilmalik talitus peeti. 

Pärast vaimulik kah igaks juhuks. 

Küll “Isamaa armu” seal lauldi, 

küll “Tähtede taga” seks puhuks. 

Ka kellamees Sikkar ja Lilienthal 

haua ääre peal esireas 

surmtõsiselt seisid, käed ristis, 

teiste kurbade saatjate seas. 

Oma Simuna kaevumeistrit 

nad matsid. Hea olgu ta ase! 

Halb ainult, et otse ta otsa, 

sindrid, setivad kissalase. 

Siis kõnesid peeti. Siis vanikuid 

kuhjaga kalmule kanti. 

Pole kuuldud-nähtud, et kuskil on 

nii austatud vallasanti. 

Ka Julius kõneles. Allikaveest 

ja kaevudest käis see jutt. 

Kui kujundirikas keel on tal, 

nii arvasid kõik, kurgus nutt. 

Ja mõtlesid ja mõistatasid, 

kes on küll need kaks väärt meest, 

kes võõrale leinale kaasa 

nii õhkavad südame seest? 

Vist Orguse palvevennad, 

kes kuulsa kadunu hauda 

austavad. Kissasse kutsuti 

nad õhtuks peiedelauda. 

Läks nädal. Külanõukogu esimees 

kohtas Juliust viinasabas 

seal Simuna männiku ääres. Küll 

mehi mõmises maanteel ja rabas 

kui karusid ja nende poegi, 

kes une pealt ülesse aetud. 

Esimees küsis: “Lilienthal, 

kuhu see Juhkam sai maetud?” 

Ei Julius kohkunud karvavõrd. 

Aus vastus oli valmis tal: 

“Ah Juhkam? Mis temal nüüd viga! 

Ta puhkab Toominga all.” 


Tondihobu tõugud vetikatega, 2002



MUTIKÄPP 

Jälle mürsud-miinid olid virnas. 

Susises ja suitses süütenöör. 

Pommilehtris, puu või kännu taga 

lamas iga poisike-sapöör, 

nägu vastu mullapinda surut, 

pihkudega kinni kaetud kõrvad. 

Äkki: “Inimesed! Heitke pikali!” 

karjus meie leitnant minu kõrval. 

Piilusin. Üks naine ja üks laps 

lagendikul seisid, korvid käes. 

Ometi meil valve oli väljas 

ümber terve Ebavere mäe. 

Marjulised seisid jahmund ilmel. 

Paistis, nendel polnud mingit taipugi, 

et otse läheduses lõhkeb miinikuhi. 

Seisjaist järgi ei jää laipugi. 

Hilja oli miskit ette võtta. 

Aga püsti tõusis Mutikäpp. 

Jooksma hakkas mürsuvirna poole. 

Nagu ikka, hoidis põues kätt. 

Varjas seda nüüdki meie eest, 

ehkki ise tõttas surma sülle. 

Käel ei olnud sõrmi. Ainult küüned 

olid kasvand pihupesa külge. 

Seda karatees vahel kasutas, 

kui poisid liiga õelalt torkisid. 

Jooksis üle lagendiku Mutikäpp 

mööda oksarisu, mööda orkisid. 

Ohmuks teda veidi pidasime. 

Käsi oli looduse poolt loodud. 

Sinist suitsu välja ajas nöörijupp 

lõhkeaine otsas ühtesoodu. 

Komissariaat meid siia suunas — 

Avanduselt, Määrist, Kissast, Rohust. 

Ütlesime ikka: “Mutikäpp! 

Kraabi meile miinid välja rohust!” 

Fritsud uisapäisa olid õhkinud 

oma suured sõjamoona laod. 

Tüvetüükad seisid püsti. Lamasid 

ärajärat ladvad, haod ja raod.



Lõhkemata mürske ja granaate 

lebas kulu all kui käbisid. 

Sõjajärgsel aastal inimesed 

surma said, kes metsa läbisid. 

Otsa leidsid lehmad-hobused. 

Kohale nüüd jõudis Mutikäpp. 

Süütenööri kapslist välja rebis, 

üles tõstis, surtsus tuletäpp. 

Läksime ta juurde. Vaikisime. 

Igaüks nüüd tundis — olen rumal, 

alatu ja arg. Me keskel seisis, 

käsi põues, mutiküüsne Jumal! 

Õhkuvpõskne, higist märg kui kalts. 

Meeletumad silmad kilasid. 

Nüüd ta sõprust ihkasid need poisid, 

kes varem kõige rohkem pilasid. 



ÜKSJALG 

Kord isa-ema olid kodust ära. 

Me esialgu puksisime ust. 

Kõmm! ja kõmm! Kumb kõvemini jõuab? 

Silme ees tükk aega oli must. 

Siis paelus meie pilku leivajahu, 

isemoodi valge, kerge, kohev, 

külimitus astja kaane peal. 

Uueks mänguks lahti läks meil kohe. 

Siputasin jahu pingi peale. 

Õde põrandale siputas. 

Loki meie juurde selle peale 

tuli, nuuksus, saba liputas. 

Kui ju küllalt puistatud meil oli 

toolidele, voodi, voodipäitsi, 

pliidile ja pliidipuudelegi, 

kiljatas mu õde: “Kesse käib siin?” 

Nägin — soojast müürist välja puges 

veider olend. Kontsust piht ja palg, 

silmitu ja kätetu ja kole. 

All tal oli ainus lambajalg.



Kõpat! Kõpat! üle kambri kõndis 

kindlal sammul küünrapikku tont. 

Välisseina sisse läks. Ei raksund 

seinapalk, ei ükski tondi kont. 

Meie haruldaselt lolli tempu 

küllap ta ei suutnud taluda. 

Ei ka meie oma vanematelt 

suutnud seda andeks paluda. 


ÄKSI NÕID MEENUTAB 

I 

Juhtus nii, et naabrinaine suri. 

Lesk pereisand oli hädas veistega. 

Käisin abis lüpsmas, jahutamas. 

Viisin ükskord piima meiereisse ka. 

Rohkem ei ma viinud. Polnud julgust. 

Ehkki mees mind mitu korda palus. 

Et temal ajanappus. Teadagi, 

neid töid ja tegemisi terves talus. 

Polnud tahtmist näha seda veel kord, 

mis ma tookord nägin metsarajal 

noore tüdrukuna. Seda küll, 

kes mu juttu usub nüüdsel ajal. 

Piimanõude keskel vankris istusin. 

Kiirel käigul astus naabri võik. 

Järsku seisma jäi. Küll nõõtasin. 

Ei enam ühte sammugi. Ja kõik. 

Vist ohjad kiilund rangirooma vahele? 

Ettepoole kiikasin poolkülitsi. 

Nägin — kadund naabrinaine hoiab 

oma hobu kaelast kinni sülitsi. 

Pale vastu sapsu. Pikka lakka 

paitab. Ja loom kuulab noruspäi. 

Hele päike oli. Hämuselt 

paistis kõik, mis naise taha jäi. 

Oli nagu tehtud tiigiveest ta. 

Naeratas siis ilmel andekspaluval. 

Astus üle kraavi. Sõitsin edasi. 

Tema minust seisma jäigi salu all.



II 

Tuli naine anus 

Kus mehe haud on 

Läksime üle söödi 

Tähtvere metsa poole 

Metsa ääres viipas keegi 

Oli vastu tulnud 

Otsa ei vaadanud 

Pööras selja 

Kõndisime ta kannul 

Jäi seisma 

Osutas käega risulasule 

Kadus silmist 

III 

Sisse tormas miilits: õhvakene on kadunud? 

Ütlesin: oota, kullakene! Ja läksin tahatuppa. 

Asetasin tooli keset tuba parajale kaugusele. 

Telliskividest soemüürile ilmus roheline laik. 

Nagu selgus, ristikheina ädal. Õhvakene sõi. 

Vana küün, uusi laudu valendamas viilul. 

Peagi leiti üles see koht teisel pool Elvat. 



ÜHEL SUVEPÄEVAL 

Kaldalt kaikaid, kuivand oksi 

vette pilluti. 

Kuskil kalda varjus valjult 

hüüti, kiljuti. 

Keset jõge tantsis kõhn ja 

kühmus eit. 

Kui ta märkas mind, jäi seisma. 

Oli vait. 

Ainult värises. Ta keha 

läbi kumas. 

Järsku minu poole mööda 

vett ta sumas. 

Kes või mis ta oli, aega 

polnud vaeda.



Kodu poole jooksu. Tema 

piki aeda 

minu kannul hüples. Ikka 

keks! ja keks! 

postist postini ja latid 

murdis juppideks. 

Vuhises ja tuhises ja 

uutas, undas 

nagu vedur, nagu vabrik 

õhtul Kundas. 

Mulle selga sülitas ta 

külma sülge. 

Rippuma jäi vahtu pihlapuude 

külge. 

Hambaid kiristas ja kassi 

kombel turtsus. 

Mina tuppa, tema lakka 

läks mis vurtsus. 

Ukselauad põrutasin 

lahti vuugist. 

Järele jäid pilpad meie 

lakaluugist. 

Iialgi ei tea, kes elab 

sinu talus. 

Nägin aknast, ema kaevul 

taevast palus. 


HOIATUS 

Ma lappasin põhjaõngi. 

Ju kahv oli angerjaid täis. 

Kui pealttuule pilvest alla 

vajus üks tumehall köis. 

Küll kõikus see köis siia-sinna 

ja pikemaks venis üha. 

Kui mereni jõudis ta ots, 

siis algas müha. 

Ja müha sees terav vilin. 

Kui tuhat teolist 

korraga ihunuks vikatit. 

Või nagu tuhat peolist 

tõusnuks ürpide kahinal 

ja kokku peksnuks pokaale. 

Rinnuni vees ma sumasin 

maale. 

Taevakõrgune olend, 

koon pilvis, saba vees, 

vongeldes minust möödus. 

Meri kees 

ja kahises ja oli lohkus… 

Alasti kivid ja karid 

tähistasid ta rada. 

See oli angerjajumal. 

Tarduma pannes verd 

ta mulle mõista andis: 

“Ära tee tühjaks merd!” 


Kaunis on kummaline, 1988 

ÕEPOJA METSSIGA JA ÕUEKOER 

Kasvasid kuos üles 

Kodukülas olid kukupaid 

Kaugemal mängisid pätti 

Üks murdis kanu küilikuid 

Teine püeras lillepienraid 

Otsis jorjenijuurikaid 

Üesse tulid meile läbi metsa 6 km 

Tulid sugulasi vaatama 

Kuidas nad tuppa said 

Käisid piatsist piatsini 

Tegin pai puudutasin harjaseid 

Pakkusime süija 

Jutuvada nöhnöh jahjah niutsniuts 

2001 Tondihobu tõugud vetikatega, 2002


652 | E LLEN N IIT /1928 

ELLEN NIIT 

KURBRÕÕMUS LUGU MU ISA 

PUNASE TUTIGA MÜTSIST 

Mu isa, Otto Fromhold Hiob, 

Lasnamäe kiviraiduri Jaan Hiobi 

ja ta nooriku Anna 

kolmas poeg, 

tütreid ja varakult surnuid arvestamata, 

paras väänkael ja vigurivänt 

ning kena ja korralik poiss, 

sai seitsmeaastaselt onu käest kingiks 

uhke 

sinisest kalevist punase tutiga mütsi. 

Hurraa! Hurraa! 

Sellest mütsist paremat olla ei saa! 

Terve hoov seda vahtis 

ja endale tahtis: 

Pärmivabriku Peetri Osvald, 

kardsepp Tiisvaldi August ja Oskar 

ja tisleri poisid Eedi ja Ruudi ja Gustav 

ja lihunik Taumi Aleks 

ja pesunaise isata-Aadu 

ja isegi vene kindrali poeg Nikolai, 

Nikolai nii pikk kui lai, 

kes elas kõrvalmajas, 

ja kelle isal olid mustad vuntsid 

ja punased lampassid 

ja tõllad ja tallid ja traavlid 

ja raudvarbadega värav 

ja viiskümmend kana 

ja pirnipuuaed 

ja neli nuumsiga 

(seasulg otse vastu siithoovi kuuri). 

Isegi vene kindrali Nikolai! 

Mu isa, 

Hiobi Ott, 

seitse ja pool aastat vana, 

oli rõõmus mis kole, 

et kellelgi niisugust toredat mütsi ei ole. 

Ja nii talle näis, 

et ta inimliku õnne mõõt on täis. 

Kuid siis juhtus, 

et mängiti varast ja kardavoid 

mööda hoovi ja planke ja keldreid 

ja kuurikatust. 

Uilgas ja kirgas 

poiste ja plikade summ 

ja tinises sinine taevakumm 

ning munakiviuulits kõmas.


653 | E LLEN N IIT /1928 

Ja Ott, 

oli temagi teiste seas, 

ning tutiga müts 

oli Otil peas. 

Kardavoimängus ohjeldamatus 

mööda õue ja planke ja kuurikatust 

tutt põles kord võmmi, 

kord varga peas. 

Kuid kui kuurikatusel 

vargapoiss keksis, 

ta jalg vähe eksis. 

Ja enne 

kui taipas poisijüts, 

alla 

kindrali sea ette kukkus 

tutiga müts. 

Ning keset kardavoimängu kisa ja kära 

kindrali siga 

sõi mütsi ära. 

Oma aiast seda pealt nägi 

Nikolai 

ja õige tublisti nalja sai. 

Kuid maailm pööras end viltu 

Otto Fromholdi sees, 

ja päike läks mustaks 

ta silmade ees. 

Pool päeva ta kambris sängi peal ulus. 

Ning lohutamisest ei olnud tulu. 

Polnud abi ka uuest nokaga mütsist, 

mille mihklilaadalt 

taat hiljem tõi, 

ega sellestki austavast asjaolust, 

et kindrali siga see oli, 

kes mütsi ära sõi. 

Oh, kindral, kindral, 

kui hukatusse sa ennast ei taha saata, 

siis ole mees 

ja ka oma sigade järel vaata! 

1966 (1967) Linnuvoolija, 1970


654 | J OHNNY B. ISOTAMM /1939 

JOHNNY B. ISOTAMM 

YKS AUAHNE JA INTELLIGENTNE PÄRDIK 

natuke veidrik natuke napakas 

leidis oma pärdikukeeles 

imekspandava omaduse 

see andis riimida 

andis värsistada 

ja pärdikust sai esimene luuletaja 

kõigi omataoliste seas 

aga loorberitel kuigi kaua 

ei lastud tal puhata 

pärdikunatuuri 

iseloomustav joon on 

järele ahvida 

ning mõne päeva pärast 

terve pärdikkond 

sabaga vehkis 

palmilehtedele poeeme 

(1967) Tekstiraamat, 1972 

mina johnny b, 1999 

MINU SÕBER MIˇSKA GOLDBERG 

läks ära pikale reisile 

kaugele maale 

kuhu vabatahtlikult ei minda 

sest oma lihtsameelsuses 

uskus ta end olevat



juba meie helges tulevikus 

ning ajas segamini 

enda ja riigi rahad 

jättes maha 

raseda naise 

sureva ämma 

karja tatiseid põngerjaid 

kelledest yks oli parajasti pyksi teinud 

ja teine koolist poppi teinud 

kala ning mähkmete järele haiseva toauberiku 

aknast avaneva vaate 

räpasesse hoovi täis lapsi kasse 

pryginõusid ja sõimlevaid eitesid 

viiekymnerublase koha 

glavtorsõrjo utiilipunktis 

ja mõnu end palgapäeviti täis juua 

ning naisele tappa anda 

vahel ka tema käest saada 

ja pärast seda mõni väike goldberg valmis teha 

minu sõber miˇska goldberg 

oli ära palju aastaid 

töötas viilis puges 

istus puuris ja lakkus kausse 

ning nägi pikkadel põhja öödel 

lamades lukustatud barakis 

und oma kaunist kodust 

kuhu ta kunagi niijaniimitme 

päeva pärast tagasi pöördub 


saabus tagasi 

pärast pikka äraolekut 

kõhn kollane hammaste ja juusteta 

ning leidis eest 

raseda naise 

sureva ämma 

karja tatiseid põngerjaid 

kelledest yks oli parajasti pyksi teinud 

ja teine koolist poppi teinud 

kala ning mähkmete järele haiseva toauberiku



aknast avaneva vaate 

räpasesse hoovi täis lapsi kasse 

pryginõusid ja sõimlevaid eitesid 

viiekymnerublase koha 

glavtorsõrjo utiilipunktis 

ja mõnu end palgapäeviti täis juua 

ning naisele tappa anda 

vahel ka tema käest saada 

ja pärast seda mõni väike goldberg valmis teha 


röögatas elajahäälega 

viskas naise aknast välja 

lykkas ymber voodi koos ämmaga 

peksis lapsed laiali 

ahju ning lauanõud puruks 

pistis maja põlema 

tormas tänavale 

istus plangu veerde 

ja puhkes härdalt nutma 

kui laps 

kelle ilusaim lelu on kaduma läinud 

Kolme mehe laulud, 1968 

mina johnny b, 1999 

YKS VANA JA VIGURDAV FAUN 

lonkav ja komberdav kumedalt köhiv 

olla kord tahtis 

noor ning tugev kentaur 

ta keerles ning pöörles 

end õliga hõõrus 

pyhades lätetes kymbles 

ja nõiarohtusid põletas 

tõi ohvreid olymposelt kõigile 

ja kerjas ja mangus 

ja palus ja anus 

oh vägevad jumalad seal 

yheksainsamaks ööks 

neli kapja mulle andke



ning võimas täkukeha 

vihisev jõhvine saba 

ja täku mehine jõud 

jumalad kuulsid ta palvet 

ja muiates pidu neil käis 

leidsid et nalja võib teha 

eks vaatame mis sellest saab 

nii tollest faunist saigi kentaur 

oi seda rõõmu ja kapjade kõminat 

tormamist läbi hiite ja mägede 

jõgede vesi lahvatas taevani 

elujõud igast soonest tal purskas 

nymfide salka seal allika serval 

nägi ja tundis kuis pahvatas iha 

korraga kõikide neitsite järele 

möiratas õnnest pyherdas korra 

ja juba viiski ta nõlvakust alla 

kentaurikapjade metsik galopp 

kui tuviparv kotka kyyniste eest 

paiskus laiali kauniste neidude grupp 

ent yhe ta haaras 

kaunima kõigist 

kentauri kaisus see väänles ja peksles 

tumedais silmades nimetu ahastus 

kentauril kirehoos kivistus keha 

veel hetk ja ryvetet olnukski neid 

ent korraga piinavat häbi ta tundis 

kaastunnet halastust haletsust 

ja kindlasti teadis midagi säärast 

iial ei iial ei või tema teha 

neiu ta vabastas nõutuna seisatas 

ning taipas olymplaste nalja 

kentauri keha nood temale kinkisid 

alles kuid jätsid 

heade faunide vere 

1969 Närvitrükk (“Mees tänavalt”), 1971 

mina johnny b, 1999


658 | H ELJO M ÄND /1926 

HELJO MÄND 

UNE-EMA LAPSED 

Käosaare salarohus 

kerratõmbunult kui loom 

magab valge une-ema, 

seljas hame kasetohust, 

unemärsis unelood. 

Vastu õhtut, siis kui taevas 

sulab maaga halliks uduks, 

üles virgub. 

Peoga kergelt libistades 

vaevalt üle näo ta pühib, 

juba silm on unetühi. 

Aga sirgud, tema sirgud 

säkras, turriskulmulised 

põõnavad kui pulmalised 

roostehaljal rabarohul, 

naeratus veel põselohul. 

Hüüab lapsi une-ema: 

“Tõuske, poisid! Tõuske ruttu! 

Teid on inimestel vaja. 

Leevendage ülekohut. 

Väsinud on kannatajad, 

täitke laste tühjad kõhud, 

vaigistage nuttu!” 

Unepoisid 

õhtu udus 

tuhistavad läbi õhu, 

üle soo ja üle laane 

isepaika ilmakaarde. 

Lähevad nõrku lohutama, 

kõrke, kurje kohutama. 

Teevad tühjaks ihnurite 

viimasedki varalaekad, 

kalki südant ahistavad, 

võimukandjaid vahistavad, 

karistavad kahekeelseid. 

Timukad ja valitsejad 

piinapinkidele veavad. 

Preestreid, 

pappe, 

praoste neavad 

ja siis neid nii naljaviluks 

nende enda loodud põrgus 

vardas küpsetavad pisut. 

Vaestest aga teevad rikkad, 

õnnetutest õnnelikud. 

Võimalik neil iga ime — 

jalutu saab jalad alla, 

tantsu lööb kui arutu, 

särasilmil vaatab pime. 

Koidukastes 

unelapsed 

tuhistavad läbi õhu, 

üle soo ja üle laane 

koju


659 | H ELJO M ÄND /1926 

igast ilmakaarest, 

tühjad unemärsid käes. 

Käosaare salarohtu 

puhkama siis heidavad, 

oma väsind sasipead nad 

ema sülle peidavad. 

Vaiksete õuede õunapuud, 1968 

LIBASÄLG 

Päeval silmis uje argus, 

astub noorik tasa-targu, 

viisakas ja ontlik. 

Aga öö on endavargus. 

Vaevalt laskub õhtu tontlik, 

päeva köisik lahti hargub, 

teda painab jooksunälg, 

ta on libasälg. 

Kepjades kapjades 

minekupakk, 

ulmade hullusest 

turritab lakk. 

Silmapiir triibuna 

verduv haav, 

kustub siis, mustub ja 

algab traav. 

Tühja kõndu kaob 

kabjaplagin 

just nagu marduse 

naerulagin. 

Kuu on kuulume 

sinises sajus, 

öösse öötume 

pimedus hajus. 

Sinises valguses 

hobused punased, 

ajatus alguses 

kodused tunased. 

Hämune vine 

meelitab, sinetab. 

Ükskord see minek 

kodutee minetab, 

tavatu avarus 

neelab ta ära, 

täna veel avatud 

tagasivärav. 

Meelisklusi, 1977 

AJAVIIDE PEERUVALGEL 

Kirp tuli kõrtsist lauluga 

ja mööda maanteed keksis, 

viis versta vehkis jutiga 

ja teise valda eksis. 

Noh, mõnel mehel oleks küll 

sant tuju olnud platsis, 

kuid tema, lõbus peiarpoiss, 

vaid kõrvatagust kratsis. 

Käepärast kohe hüva nõu, 

kui nägi võõrast taret, 

jäi seisma lävepakule 

ja mängis hädavarest. 

“Pai perenaine, mul on külm, 

ma palun ulualust. 

Ei jõua enam longata, 

nii otsas olen jalust. 

Toon teile meelelahutust, 

ei taha ennast kiita, 

kuid oskan suurepäraselt 

te õhtust aega viita.” 

Vist oli naine kohtlane, 

et uskus kirbu juttu, 

sest tuppalaskmist kahetses 

ta juba üsna ruttu. 

Meelisklusi, 1977


660 | U RVE K ARUKS /1936 

URVE KARUKS 

SAVINUKK 

lapsepõlves kunagi 

savinuku voolisin. 

talle elupunagi 

põske panna soovisin. 

sõnu peale lugesin 

embasin ja sugesin 

posisin ja proovisin. 

aga nuku käed ja silmad 

ikka olid savikülmad 

vihas viskasin ta maha 

viisin tükid aia taha 

matsin hoopistükkis maha 

nüüd ta mulle neima uhkab 

— tema hing on minus vangis. 

mina aga tema sängis 

peatselt puhkan 

Savi, 1968 

LILLELAPS 

Lillelaps, lillelaps 

kus on sinu kodu? 

Kas sa tungalteri sõid 

Hipikülas tantsu lõid? 

Kukud meile kadu 

Isa vandus 

ema nuttis: 

oli meil ilusam õieke 

taadile silmaterake 

memmele murumunake 

kullakukuke kasvamas 

Kas on lillelapsel muret 

mis ta sööb 

kus ta saab 

kas ta süüfilisse sureb 

Ei ta looda Looja peale 

ei ta looda enda peale 

heidab käega kõige peale 

maalib lilled ihu peale 

tõmbab poisi tekiks peale 

(1968) Kodakondur, 1976 

MÄNNI VANNE 

Pärast prassi ja pillerkaari, 

toredat tralli ja trimtramtraari, 

nii õige mitutki retke baari, 

otsustas seltskond pugeda põhku, 

sest hommikuks kippus käänduma õhtu. 

Taevaäär algavat päeva ju õhetas.


661 | U RVE K ARUKS /1936 

Äkitselt viisaka vaikuse lõhestas 

Koletu-inetu — 

“Vaak!” 

Vaat kus suli, 

torisesin. 

Silmad kõrvad padjasulis, 

unejatku norisesin. 

Vaak! Vaak! kostis toatagant männilt. 

Vakka! Vakka! 

Laulmast lakka 

pärapõrgute karune karrisoo! 

Muidu lendad taevalakka, 

püssiorelist põrutan saateloo. 

Vaak! Vaak! tuli toatagant männilt. 

Ah nii! või soo! 

Oo, saatana sorts — 

nüüd lõpp on sel lool. 

Sul pihustan pää. 

Käib püsti sul suss, 

vaid siniseks suitsuks hajud. 

Kus kuram mu püss? 

Silm täppis ja — krahhh! 

Potsatas toatagant männilt 

okaskeradest matile 

sasitud ikaros inetu häälega 

vereplekitud siidsaterkuues. 

Kael veidi õieli, nokk poolavali 

vaakumas Suure Valguse poole. 

Matsin ta kärmesti-kärmesti maha, 

Et peatseltärkav päikene 

ei märkaks mu nurjatud veretööd. 

Päike oli siiski sõnumi saanud, 

sest tõustes ta nägu oli kurbusest kaame. 

Nii tülgastund oli, kurbläikene, 

et puges peadpidi pilvedepatja 

ega näidanud päev otsa nägugi.


662 | U RVE K ARUKS /1936 

Vares ei vaakunud toataga männil. 

Männijalale matsin ta maha. 

Tiivanukid rinnale risti. 

Ei tea isegi miks. 

Oli ju inetu lauluga ristitud. 

Kuid ikka, kui lendas, meenutas risti 

— musta risti taeva all. 

Männijalale matsin ta keha, 

pusisin peatsisse koguni risti 

— ei tea isegi miks. 

Vareste hauale teevad ju riste 

vast ainult väikesed rumalad lapsed, 

kes õieti tavu ei tunnegi veel. 

Ent ikka, kui lendas, meenutas risti 

— musta risti taeva all. 

Vaikus valitses toataga männil. 

Nõristas hiinapisaraid mänd 

koredaist koorepiludest, 

leinates taha kakofonsõpra, 

kes koletu-inetu häälega 

laulis maailma iludest. 

Mõistis mänd ehk varese laulu? 

Meeldis see temale isegi? 

Kukkusid vaikvalusalt 

ja pisaraid sops sops sops 

ei häirinud kellegi pohmeluspahurat 

ulma. 

Veeresid vaikselt vaiguseks valguseks 

mulda. 

Tuhatkordtuhande aasta pärast 

kõnnib ilotar, helmekee kaelas, 

ega teagi, et vaik vaid varese pärast. 

Ega teagi, et iga helmes ses paelas 

männi poolt lausutud sajatust särab: 

Kes kord 

kes kord 

kandes kaelas 

minupisaratest pärga 

Linnu vastu tõstab käe 

ja ta l a u l u p ä r a s t surmab 

valla päästab needusväe 

iga helmes pärlikees 

muutugu siis mürgitilgaks 

immutagu kurja märga 

aegamööda läbi keha 

et ta kooleks hirmsas vaevas 

valuvingutuste sees 

Kuhu jäi inetu “Vaak!”? 

Päeval ja ööl vaid — vaak! 

vaak! vaak! kajab mu seest. 

Ja must rist, 

Must rist vareste taeva all 

viirastub silmade ees. 

1968 (1977) Laotusse lendama laukast, 1992


663 | A RVI S IIG /1938–1999/ 

ARVI SIIG 

HIRVE SURM 

Tuled katkesid äkki kui õmblused, 

seiskus kihutand metsade võra. 

Auto taga abituis tõmblustes 

tühja asfalti ropsisid sõrad. 

Järsu vaikuse kuupaistehalluses 

hirve naisesilm anudes hangus. 

Sõra koputus, südames valjudes, 

nagu karjatus mõistusse kandus. 

Kümme... kaheksa... kuus... Teele tähnine 

viimast koputas teadet ja soovi. 

Tundus: võpatas taevaski tähine, 

rõhus õlule, kõri soonis. 

Neli... kolm... Heli kaja mind jahmatas — 

karm komandopunkt välgatas mälus: 

“... üks... ja...“ Mikrofon vakatas. Lahvatus 

stepis valgeks lõi tohutu välu. 

Miski vabanes meesteski. Kõrgusse 

startind teras lõi kustuva mõra. 

Hetkel taevasse nägin ja põrgusse. 

Maanteel hirv suri, siruli sõrad. 

(1972) Vaikuse tähtkuju, 1973


664 | A RVI S IIG /1938–1999/ 

TURISMIBALLAAD 

Oli Rommi kui seltsimees, sõber ja vend — 

traktorist, tore poiss iseendast. 

Keskmist kasvu ja lihtne kui fotostend — 

esmakordselt üldse lennukis lendas. 

Läänes käinu jutust ta aru sai nii: 

sõit sinna on sama, mis sõtta — 

ideeline relv, suveniirid + viin, 

peotäis muldagi kaasa vist võtta?! 

Nagu matusteks, ülikond oli tal must. 

Lennul ustavalt rihmades istus. 

Ainult ohkas, ja kui ta ei ohanud just, — 

lipsu lõua all lõdvemaks kiskus. 

Kuid Pariisis... tal vajusid valla ka käed! 

(Suust rääkida — see oleks liialt.) 

Poisi põlvist lõi nõtkuma vikerdav Lääs — 

“Booˇze moi!” vaid ja “Mamma mia!” 

Mis sest, et ei tea ega tunne keelt — 

linn lööb öös kui forelliparv lupsu! 

“La Pigalle”! “Molin Rouge”! “Lidó”! “Élysée”! 

Luksus särab ja lõhnab, et luksu! 

Elu kohab kui kosk! Ainult viska õng! 

Veni-vidi-ja-viitsi ja kombes! 

Jõua’s mõelda, mis asi on tõeline õnn — 

tormad, unustanud kõik kombed! 

Vanem seltsimees rääkis: “Asja teine külg... 

rämps... viletsus... prügikastid...” 

Kuid Rommi, äsjaostetud jopp juba üll, 

kael sõlmes, vitriine vaid passis! 

Kes mismoodi aru saab välismaast — 

see, küllap, on vajalik mure. 

Reisi lõpul matkaveteran kordas taas: 

“Lääs on kapitalism — ta sureb!” 

Nagu hauale lilli, koni sõrmedest siis 

Rommi paigaldas prügikasti 

ja ütles: “Jah, sureb. Kuid sureb ju nii — 

kurat võtaks, kui ilusasti!” 

Grupikaaslane, doktor, jäi kuulama seal, 

talle dialoog oli sürpriisitu. 

Ta ütles: “Selle kohta on rahva seas 

ammu väljendus “õitsev tiisikus”.” 

1968 (1975) Murdeajastu,1976


665 | A RVI S IIG /1938–1999/ 

BALLAAD ESIMESEST IHAST 

Oli päikene päevaharjal, 

talus lõunaund magasid kõik. 

Kolmeteistkümneaastane karjak 

rohuaias tikreid sõi. 

Järsku õueteel heletas miski. 

Poisil tikker jäi pidama suus: 

läks kaevule kahupea Kristi — 

linnast palgatud teenija uus. 

Nii elav ta oli, et kleidil 

kaasa niheles viimne kui mumm. 

Talle kleit oli kitsuke veidi — 

keha kleidi all pingul kui kumm. 

Sahmis põlvi ja kurduvaid õndlaid 

kleidi kroogitud palistus... 

Teda neelas põõsastest nõnda 

... kaduv enesetalitsus. 

Polnud Kristi enam ammugi plika. 

Poisi unedes kõlas ta naer. 

See naer kõlas ikka ja ikka. 

Selle kõlast sai vaevade vaev. 

Poiss rääkida Kristiga pelgas, 

silmad tema ees maha lõi. 

Julges ainiti kaeda vaid selga, 

peas kujutlus puhkes kui õis. 

Mis pilte küll kujutlus maalis! 

Poiss neid häbenes päeva ees. 

Kristi kaevu- ja saunateed saalis... 

Poiss äkitselt teadis, mis teeb: 

sauna seina ta urgitses augu. 

Õhtul... saun oli auru täis. 

Naine oli ja hõõgus ses aurus! 

Verd piitsavaks ihaks vaid jäi. 

Pool ööd, ennast põhjates tolmuks, 

naise nime poiss ülistas. 

Aga hommikuks Kristit ei olnud. 

Õuel peremees sülitas. 

1969 Murdeajastu, 1976


666 | O LIVIA S AAR /1931 

OLIVIA SAAR 

NÕIDADE ÖÖ 

Üks kleenuke tüdruk 

on tuljakuhoos 

ja luuravad nõiad 

on peadpidi koos. 

Käib susin ja vusin, 

nii pime on öö, 

sest nõidadel käsil 

on nõidumistöö. 

Miks tantsib see tüdruk? 

Ja miks ta on noor?” — 

oma raudrehast hambaid 

plõksutab moor. 

Teisel sisinal silmades 

tökat keeb, 

nõid sellega tüdruku 

mustaks teeb. 

Kui tantsivast neiust 

saab inetu moor, 

siis luudadel limpab 

kootjalgade koor. 

Käib sisin ja visin, 

kuid valgeneb maa, 

ei nüüd enam neiut 

nõiduda saa, 

sest päike toob päeva 

ja päev toob töö 

ja möödas on tänaseks 

nõidumisöö. 

Tüdruk seisab, 

ja nõiadki valges on paid — 

nendest Kassari saare 

kadakad said. 

(1969) Päike jookseb kaasa, 1971


667 | H ELGI M ULLER /1932–1971/ 

HELGI MULLER 

KULLAMAA ANNO DOMINI… 

Hunditubakas, leinapajud, 

kõrbeb liivikul liivatee. 

Kederluudeni liiva vajud. 

Vonkleb rästik su jalge ees. 

Päike virutab selga väitse, 

küürus künnivaol poiss on kõhn. 

Leivatükil siin vaeva maitse, 

läppund soolaka higi lõhn. 

Ainult sundijad — kubjas ja kilter… 

Leivakõrvaseks teotus, sõim. 

Piitsalöögid ja siunuilked, 

mida omaks siin öelda võid? 

Kullamaa — kuis, nimi, pilkad! 

Siin on vaeva- ja muremaa. 

Lapsemaim, kes kätkis kilkad, 

elu naeru sul suretab… 

Kirikmäel aga kirik kõrgub 

nagu jumala kivist sõrm. 

Praost siin jaotab taevast, põrgut, 

kui kord liivaks saab su põrm. 

“Issand, andeks meil anna võlad…” 

Kirikmäele tõld vuriseb. 

Proual sonnenprits hõljub õlal, 

härra põlglikult uriseb: 

“Näep see mats seal suurtee juures?” 

Proua naeratab vaguralt.


668 | H ELGI M ULLER /1932–1971/ 

“Näep see kott, ta sinna, kuulep, 

korjab mu täkkude pabulad…” 

“Fuih, wie Schande! Fuih, kuis vöid sa!” 

Proual vääratab pits ja sats. 

“Pabulate eest, Liebling, möistad, 

panin nimeks tal SITT-KOTI-MATS. 

Jah, ein bischen tal andsin maad ma, 

siis tal huvi on orjata. 

Sinna rammuks, ma luban, saab ta 

täkunonnisid korjata.” 

Härra naeru ja proua “fuih”-ga 

kaob härraste uhke tõld. 

Liivarähale rammu puistab 

Mats, aust kallim on talle põld. 

Läbi aastate kadalipu 

astub Mats oma nimega. 

Läbi aastate kaduviku 

seda maad omaks nimetab. 

1969 Linnulina, 1970


NELJAS OSA 

1970–2003...


670 |


671 | J. RANDVERE /1880–1973/ 

J. RANDVERE 

ÖÖ SALADUSED 

Ära ihka aimatuida, 

peidetuida püüaskele. 

Oli korra noori meesi, 

perepoega peenikene. 

Ei ta teiste taoline, 

sugulaste sarnaline. 

Teised kurni keelutelid, 

külaväljalla kärasid: — 

tema hulkus üksinesa, 

kõndis teida kõrvalisi. 

Teised naljuda norisid, 

suurta pilgeta pidasid, 

lustimeelil lärma’elid: — 

ta elas oma eluda, 

tundis omi tunde’ida, 

ihkas teisida huveja. 

Tööd ta jättis teiste teha, 

õe, venna õiendada, 

sugulaste sooritada. 

Karjad kõrbeje ka’otas, 

lehmad metsaje minetas, 

laia laandeje hobused. 

Temale oli orjus raske, 

elu argine igava, 

toimed tarbesed tühised. 

Tal oli muida mõtte’ida, 

palju teisi tahtemisi, 

tal oli ihkeida ilusaid, 

sõnatumi soovimisi. 

Tahtis teada tarkusida, 

aimata imeolusid, 

mis on teisi tundematta, 

ilmale avanematta. 

Paljugi ta teadu teadis, 

tarkust mõndagi mäletas: 

oskasi salasõnuda, 

linnukeelilla kõneles, 

tundis loonu suured sünnid, 

raua sünnid, rooste sünnid, 

kõrgete kivide sünnid, 

taudide tõhusad taiad, 

loitsud loomade mõnede. 

Ega sellest küllalt saanud, 

muid veel meelis mõistatada, 

uusi aimata olusid. 

Säällap sattus kuulemaie, 

juhtumisi jälgimaie, 

et veel imeilmutusi, 

salasida sünnitusi, 

pimedas pidutsemisi, 

mis on varjule varatud, 

metsapõueje ma’etud, 

surelikelta salatud.


672 | J. RANDVERE /1880–1973/ 

Külatargult kuulusteli, 

nõiulta nõu küseli, 

kõiki paljugi palusi, 

aiva härdasti anusi 

sala-asju silmamaie, 

varjatuida vaatamaie. 

Palju kuldada kulutas, 

hõbedada heidiskeli, 

rohkest’ muidagi rahuda. 

Soota kuldada kulutas, 

andis asjata hõbedat. 

Sorts ei teadnud suurembada, 

külatark ei targembada 

ega võlu viisa’amba. 

Korra juhtus juhtimatta, 

üsna ilma ootamatta 

Soome tarkada tabama, 

Lapi targa leidemaie. 

Seep oli muida viisa’ambi, 

teisi targembi puhuja. 

Sell’ ei olnud tundematta, 

salaasjad selgimatta. 

Teadis tarkused tõhusad, 

oskasi igused õpid, 

taiad öösiste imede. 

Sellelta abi anusi, 

õnne teida teadusteli. 

Noomis tarka noorta meesta, 

hoiatas häda-alasta, 

kergemeelista manitses: 

“Ei hüva imesid teada, 

viisas kõike vaata’ella. 

Mõnda ilmassa olevid, 

palju võõraida vägida, 

mis on varjatud mehilta, 

surelikelta salatud. 

Ei neida pe’a nägema, 

surelikud silmitsema. 

Need on, usu, noori meesi, 

õnnetuseks ootajalle, 

viletsuseks vaatajalle, 

turma toojaks teadijalle. 

Rahu hingesta hävineb, 

kui on nähtud nähtavused, 

vaadatud sala-sugemed, 

saadud sala-ilmutused, 

mis on varjule varatud, 

ööde hõlmaje ma’etud 

igaveseks uinutetud. 

Kui ei hooli keelustani, 

kuule ei hoiatuse häälta, 

tahad õnnetust tabada, 

murepäivida manada, 

piinapäivi püüdiskella, 

ma sulle koha juhatan, 

abinõu annan teada, 

kuidas öisi ilmutusi, 

salasida sündimisi 

võiksid vargsi vaadaskella, 

salaja tähele panna. 

Ei siiski salad olegi 

kerge’esti katsutavad 

hõlbusti havatsetavad. 

Selleks, nooruk, nõuetakse 

viie mehe vapperusta, 

kuue mehe kangelusta.” 

Vastas talle noori meesi: 

“Mul on, mul on, kuigi noori, 

viie mehe vapperusta, 

mehe kümne kangelusta, 

mehe mitme julge’usta.” 

Siis talle koha juhatas, 

õnne öö andis teada, 

mil saab vaata varjatuida, 

ammu oodatud imesid. 

“Ei kaugel kodukülasta, 

ei aiva ligilähedal, 

sada sülda samblasoosta, 

tuhat tõistre tammikusta, 

viis veel suuresta salusta — 

murumätaste vahella, 

kolme kühmu keske’ella —: 

sinnap iga seitsmes aasta 

ilmub usside kuningas,


673 | J. RANDVERE /1880–1973/ 

säällap uhkesti ilutseb, 

pidulustida pühitseb 

roomavase rahva’aga 

mürgise maleva kaasa. 

Eessa usside kuninga 

seisab kuldakausikene. 

Kuldakausissa kenassa, 

välkuvassa vaagenassa 

püha kitse piimakene, 

taeva talle nestekene. 

Kui sinule õnneks ünneb, 

õnneks ünneb, saateks sünnib 

kasta piimaje paluke, 

liudaje vaid leivatükki, 

suhu pista siis see leiba, 

aiva hammaste vahele, 

hammustada tükikene, 

alla neelda natukene 

enne kui ära põgened, 

turma paigasta taganed. 

Siis, oh siis, oh noori meesi, 

siis saad näha nähtavusi, 

silma’ella sündimusi, 

imet vargsi vaadaskella, 

mida varjab ööde hõlma, 

peidab metsade pimedus.” 

Kuulas nooruk näänduvana, 

silmad suuresti särasid, 

põsed pingesta punasid, 

huuled õhku ahma’elid: 

Lisas veelgi Lapi tarka, 

igiteadija tähendas: 

“Tänavu on vooru voosi, 

aasta seitsemes esilla, 

õnne öö ligilähedal: 

päeva seitseme pärasta. 

Kui tahad, kasuta ööda, 

nõuta nõiduse vägeda. 

Siiski ütlen uuest’ jälle, 

uuest’ jälle, taas tähendan: 

kuule targema tõdesid, 

mehe mõisteva mõjusid: 

pigem astu etve’esta, 

loobu lausa lollusesta.” 

Tänas nooruk teadijada, 

andis õpista rahada, 

naasis siis kodukülaje: 

astunud ei etve’esta, 

loobunud ei lollusesta. 

Öölla siis osutetulla, 

soome targa teatetulla 

väljus vargsi noori meesi, 

astus üksi metsa teeda, 

salamahti soode teeda. 

Süda rinnassa rabeles, 

veri soonissa värises. 

Pääsis viimati pärale, 

oskas õigele kohale, 

murumätaste vahele, 

kühmu kolme keske’elle. 

Seisis kaua noori meesi, 

ümberringi olba’eli, 

suurta sooda silma’eli, 

ilmuvusta oodaskeli: 

ei midagi muuda näinud 

kui vaid murumätta’ida, 

kohevaida kühmusida. 

Ootas kaua… ei midagi… 

süda öö juba lähenes. 

Jo hakkas temal igavus, 

oodates temal tüdimus. 

Kartis targa tüssanuksi, 

võlu kõik valetanuksi, 

kui äkki keseta ööda, 

tõusis soos hele tuluke, 

valgus mätaste vahella, 

kirkus kühmu keske’ella. 

Oli kui tulikerake, 

taevast kukkunud täheke. 

Soo nüüd hakkas õõtsumaie, 

lagendikku liikumaie, 

küngas küine kõndimaie: 

need olid usside hunikud, 

mätta’ad madude suurte.


674 | J. RANDVERE /1880–1973/ 

Need üksteisest erganesid, 

tule poole rooma’elid. 

Sääl neid kuhjaje kogunes, 

liitus laiaksi lasuksi, 

heinakuhja kõrguseksi, 

lauavirna laiuseksi. 

Kuhja otsassa tuluke, 

kumava tähe kerake. 

Kuhi kangesti kihises, 

hunik hirmsasti ähises, 

et ei noormees, noorukene, 

julgenud ei juure minna, 

lähemalle liigatada. 

Seisatab veri südames, 

tarretab ajussa aade, 

hiuksed harjana kohuvad, 

meeled hirmust mustenevad, 

vaadates kolekoguda, 

õudu olvates oluda: 

sääl oli usseda saduda, 

madusid mõnesugusid, 

tuhandeida teisemaida, 

mulla karva, maksa karva, 

söe karva, sarapuu karva, 

rooste karva rästikuida, 

neeru karva nastikuida, 

vaskisid vesimaduda, 

maa-alusid ussisida, 

mädasoode siugusida. 

Koledaim on keske’ella, 

madu määratu kogulta, 

palgi paksema jämune. 

See oli usside kuningas, 

vürsti mürgiste madude, 

tal oli päässa kuldakrooni, 

seep see kiirgas kange’esti, 

tähe hiilgena helendas. 

Vingerdid ma’od madalas, 

vaheliti väändudessa, 

kobaraie keerdudessa, 

mürkipäid üles ajades, 

ise kuhjana kihisid, 

hiigla hulgana sihisid. 

Jo tahtis tagasi minna, 

nooruk paigasta pageda, 

hirmu sunnil eemalduda, 

kui nägi kuninga eessa 

kuldasessa kausikessa, 

välkuvassa vaagenassa 

püha kitse piimakese, 

taeva talle nestekese. 

Tormas tuulena esile, 

kargas kiiresti lähele, 

kastis piimaje palase, 

hammustas sest tükikese, 

alla neelis natukese. 

Tõusis määratu mühina, 

kerkis kange’e kihina: 

maod ähvardes ähisid, 

päida õieli ajasid, 

sabaotsida sirutid. 

Pääse ei keerdude kerasta, 

saa ei irduda se’asta, 

lahti väänduda vahelta. 

Asjata ma’od ähisid, 

vihaseina vingerdelid. 

Juba julge noori meesi 

jõudis käänduda kasasta, 

söösta küisesta kohasta, 

tormas tuulena minema, 

välgu kiirulla kaduma, 

hinge hinnalla paguje, 

surma hirmussa edasi. 

Arvas kannulla olevat, 

juba siugeda saduda, 

tuhandeid taga ajavat. 

Jooksis, jooksis, mida jaksas, 

jooksis teeda, jooksis sooda, 

jooksis maada mättalista; 

jooksis jalad jõuetumaks, 

enda üsna hingetumaks, 

mõtted päässa meeletumaks. 

Viimati väsis koguni, 

ei saanud enam edasi,


675 | J. RANDVERE /1880–1973/ 

kukkus kummuli murule, 

uimasena allikalle, 

aiva surnuna arule, 

tapetuna tanderelle. 

Pääse ei siiski piinadesta: 

ulmad õudised ahistid, 

koledad nä’od kohutid, 

asjad sünged surva’elid: 

merena ma’od kihasid, 

kogu välja ümbritsesid, 

polnud pääseda kuhugi. 

Ise usside kuningas 

ke’a kauhe’e avasi, 

tahtis haarda õnnetuma, 

alla neelda nõuetuma. 

Surma hirmussa rabeles, 

karje viimese viritas. 

Ärkas äkisti unesta: 

kumas päike kõrge’ella, 

laululinnud lõõritsesid, 

pesalinnud pääritsesid, 

hommik helge’e helises; 

ise üsna haavamatu, 

varmasti vigastamatu 

lebas lepiku tagana, 

ei kaugel kodutalusta. 

Ootab õhtu ilmumista, 

piki silmi saabumista, 

öista tundida igatseb, 

nägemaksi nähtavusi, 

vaatamaksi viirastusi, 

öisi ime ilmumisi 

kitse piima katsumisest, 

taeva neste nautimisest. 

Päev ei paista lõppevada, 

ei hämarus ilmuvada, 

ei õhtu lähenevada 

kärsitumalt ootajalle, 

piki silmi soovijalle, 

õnne ööd igatsejalle. 

Ilmus viimati hämarus, 

öiste varjude viludus. 

Jälle väljub noori meesi, 

astub üksi metsateeda, 

salajase soovi teeda, 

hellada igatsusteeda. 

Süda rinnassa rabeleb, 

veri soonissa väriseb, 

hinges ihke’ed helavad. 

Öö oli imeilusa, 

suvine salu sumeda, 

metsa kuudamu kumassa. 

Seisid saared sirge’ina, 

kased kergesti kahisid, 

männid mõtteissa mühisid. 

Täiskuu pilvede taganta 

kurnas kahvada kumada, 

hõbevalgusta valasi, 

mähkis metsa mantelie, 

õhulooreje udutas. 

Seisis nooruk mõtte’issa, 

tundis ootuse ärevust, 

salapakitsust südames. 

Sammus hiilides edasi 

puude varjude vahella, 

ootas ilmumist imede. 

Säälap kaskede kohalla 

hele hõõguvus kumakse, 

imevirvendus näikse. 

Sammukse kohe kumada, 

imeväärist virvendusta. 

Ja nägi, nägi imeta, 

salalista silma’eli: 

lepalehvade vahella, 

haavarühmade rajalla 

lava laasine levikse, 

hõbeämberid asuvad, 

kuldakapad kullendavad, 

kuldavihad virvendavad. 

Aga ei näha kedagi. 

Ei veel ole vihtlejaida, 

ei keegi leba lavalla. 

Ega kesta kauemini, 

palju aegada minegi,


676 | J. RANDVERE /1880–1973/ 

ja tõuseb salasahina, 

kuulukse mahe müdina. 

Hakkab kõikjalta koguma, 

ilmuma igalta poolta 

neitsida nägusamaida, 

kaokesi kaunimaida, 

imbida imekenida, 

ülimaisesti ilusaid. 

Kõik üsna alastumaina, 

aiva särgita säravad, 

hametagi hüppelevad. 

Asuvad üles lavale, 

kuldavihul vihtelevad, 

hõbepangedest pesevad, 

linul kallil kuivatavad, 

alasti laval lebavad, 

paljastena pikutavad. 

Vaatab nooruk ja imestab, 

hääletuna olba’eleb: 

sääl oli sirgeid ja saledaid, 

oli pitki peenikesi, 

kehidagi puusakaida, 

nähti naisi täidelasi. 

Sääl oli mustajuukselisi, 

sääl ka kullakarvalisi, 

sääl oli silmista sinisid, 

sääl oli palgeista punasid. 

Jõua ei küllalt silmitseda, 

ei kõike tähele panna. 

Sada silmada ihaldab 

nägemaks imenäheta, 

vaatamaksi viirastusta. 

Hurmub silmade särasta, 

nõidub suude naeratusest, 

ülimaisesta ilusta. 

Hiilib hiljuli lähemaks, 

kikivarbailla edeneb 

otse laasise lavani, 

aiva neitsite edeje. 

Vaatab nooruk ja ihastub, 

vaatab silmade säralla, 

palgella punetavalla, 

ihkesta õhetavalla. 

Vaatleb kõikide kujusid, 

näeb kõiki nähtavusi, 

nisida mõnesugusid, 

jälgib jalgade iluda, 

vaatleb reite vormisida, 

paneb puusida tähele, 

tuharaida tunnisteleb, 

salatuidki silmiskeleb. 

Kuivab keeli suulageje, 

hingeldab ihasta rinda, 

olvates seda iluda, 

kaedes kõike kaunidusta, 

ihaldades arma’usta. 

Suve sooja öö edeneb, 

taevas öösine heleneb, 

ida rannalla hahetab, 

hommik helge’e läheneb: 

kahvatas lavade kulda, 

hääbus ämberde hõbedus, 

hõõgus ümbritsev hõrenes. 

Muutus sündis surge’embi: 

kustus silmade säravus, 

kahvatid punased huuled, 

haihtus hurmastav alastus, 

neitsid kauni’id kadusid, 

nagu õhkuje hävisid, 

udupilveje ujusid… 

Seisis kaua noori meesi, 

üksi silmi olba’eli, 

seisis kaua, seisis vaidi, 

kunni tõusis päeva koitu, 

ilmus auringu iludus. 

Siis vast lahkus laanestagi, 

imemetsasta erines 

ja sammus kohe koduda, 

ei enam ise omane, 

meelemõtte’ed segased, 

südames sala ärevus. 

Jälle ootab õhta’uda, 

päeva pitka lõppemista, 

öö pimeda ilmumista.


677 | J. RANDVERE /1880–1973/ 

Tundub päeva pitkemana, 

tundub aastase oluna, 

taha ei lõppeda koguni. 

Ilmus viimati videvik, 

saabus õhtu oodatumbi. 

Leia ei metsasta midagi, 

ei neitsida, ei lavada 

ega hõbeämberida. 

Ootas, ootas pitki silmi, 

ootas kunni hommikuni, 

tuli öölla teisellagi, 

tuli kolmandal koguni, 

igal öösel viimatigi. 

Ootas asjata imeta, 

soota öisi seltsimisi, 

imekaunida kehida, 

aeva taevalist iluda. 

Tunnid tarbeta kulusid, 

asjata ööd möödunesid. 

Rahu hingesta hävineb, 

südanta mure masendab, 

tunne ei millestki iluda 

ega rõõmu raasukesta. 

Asjad päevased igavad, 

kaunid ei külased neiud, 

toimed maised kõik tühised. 

Söök ei sööbinud sugugi, 

ega jooki joobunudki. 

Kõndis varjuna koduna, 

vaarus metsade vahella. 

Lõppes nõnda noori meesi, 

rauges suuresta muresta, 

närbus meele nürbusesta, 

hääbus õnne ihke’esta. 

Johannes Aavik. Eesti rahvalaule, 1970


678 | H ELVI J ÜRISSON /1928 

HELVI JÜRISSON 

MÄGRA MAJA 

MÄGRAL OLI MAJA 

NII NAGU VAJA, 

SEE TEMALT VÕTTIS 

KOGU TEMA AJA: 

JUBA TEHTI TREPPI, 

JUBA PANDI VOODRIT— 

MÄGRA PERES POLNUD 

AINSATKI LOODRIT. 

EI TAL OLNUD MAHTI 

POESABAS SEISTA, 

KÕIK, MIS MAJAS TARVIS, 

ISE VALMIS TREIS TA. 

NÕNDA MÄGRA MAJAS 

KASEMETSA VEERES 

TASASELT JA TARGU 

ELUKENE VEERES… 

KUNI ÜHEL ÕHTUL 

KEEGI ÄKKI KLOPPIS — 

UKSE TAGA SEISID 

KÄHRIKKOERAD TROPPIS! 

TRÜGISID KÕIK SISSE, 

PAMBUD PANID MAHA, 

VAATASID SIIS RINGI: 

“KORTER POLE PAHA.” 

“KUULGE!” HÜÜDIS MÄGER, 

“MISKI SIIN EI KLAPI!” 

KÄHRIK TALLE VASTU: 

“KÕIK ON KORRAS, PAPI. 

RUUM ON TEIL JU LAHE — 

JÄÄME VEIDI SIIA… 

POLEKS MÕTET ASJA 

KAKLUSENI VIIA.” 

KÄHRIKUID ON PALJU, 

KÄHRIKUIL ON KIHVAD, 

PÜKSTE PEAL VEEL KÕIGIL 

ROTINAHAST RIHMAD. 

JÄIDKI KOERAD MAJJA, 

SEADSID ENNAST SISSE, 

OMAKORDA VÕTSID 

SÕPRU KORTERISSE. 

AGA MÄGRAPAPI 

KÕNDIS KOHTU VAHET 

LOOTUSES, ET KOHUS 

NUHTLEB SEDA PAHET. 

AGA KOHTUSAKSAKS 

OLI VANA KARU, 

KELLEL KÕIK LÄKS MEELEST, 

KES EI SAANUD ARU. 

MÄGRAPAPI VISALT 

RÜNDAS KOHTUMAJA, 

KUNI TALLAS SISSE 

SUURE LAIA RAJA. 

SEE EI OLE TEADA, 

KUIDAS LÕPPES KOHUS, 

AGA RADA LOOKLEB 

PRAEGUGI VEEL ROHUS. 

Pioneer 1970, 10


679 | H ELVI J ÜRISSON /1928 

ÖISEL JÄRVEL 

Udumäe kuninga tütred ja pojad 

lehvisid sealt, kus voolasid ojad. 

Tulid ja tulid ja järvele jõudsid, 

meiega koos nad vaikides sõudsid. 

Olime nendega ühes ballaadis 

oma lameda põhjaga paadis. 

Väikeseks draamaks ainet ma pakun: 

Udumäe vanameest habemest kakun, 

tütre loorid kõik kerin ma mõlale, 

pojale peenele patsutan õlale. 

Otsi nüüd kähku, kuningas aulik, 

teotusest itkema Udumäe laulik! 

Rohelised leed, 1971 

TRUMMIMEES 

Ta polnud jonnakas ei pai, 

ei inetu, ei magus, 

kuid vaevalt sõnad suhu sai, 

kui juba trummi tagus, 

tara-ram-tam-tam, 

ta-ram. 

Silm emal liigutusest vees, 

sest marssis poistevägi. 

Käis kõige ees ta trummimees 

ja uhke välja nägi, 



Lokk uljalt laubal, vuntsid ees, 

nüüd laatadel orkestris 

poiss oli lõbus trummimees. 

Töö hommikuni kestis, 



Ja laia ilma trummimees 

siis trummiga läks tükkis 

ning ema ootas silmad vees, 

aeg aastaid ritta lükkis, 



Ei kiida maailm igat meest, 

ei laula talle oodi. 

Lööd trummi? Löö siis elu eest — 

ja löö ka omamoodi, 


taram. 

Ja lõigi mees, sees hirmus vahk, 

et ahhetasid hulgad, 

lõi nii, et katki trumminahk 

ja pooleks trummipulgad, 



Ja pidama ei saanud mees — 

see lööb, kes lööma loodud. 

Tal püsti saatan oli sees, 

kui kann sai tühjaks joodud, 



Kuid ühel ööl siis mõõt sai täis, 

kui välkus väitsetera. 

Kõik elu unenäona näis, 

kui mees sealt viidi ära, 

tara-ram-tam-tam. 


Taas jalge all tal kodutee, 

kuid oh mis võika moega. 

Ja vaevu läbi silmavee 

näeb ema oma poega, 



Taas kõrgel laval seisab mees 

kesk rahvahulka tumma, 

must rätik on tal silme ees 

ja t e m a l e taob trummar, 



1982 Ilmapuu varjus, 1983


680 | PAUL H AAVAOKS /1924–1983/ 

PAUL HAAVAOKS 

SEE SALALIK ORG 

See salalik org see salalik mägi 

kus peidus olla üks salalik vägi 

see salalik küngastik 

kaugusse kaldjas 

kus kivi peal istub 

üks halalik haldjas 

See salalik kaev see salalik läte 

kes teda küll kohtab kes tema saab kätte 

oh ütle oh vasta 

kuis rõõmu saab tuua 

võid huuli vaid kasta 

või tilgatuks juua 

see salalik järv see salalik meri 

su mõtted eks enese ümber kõik keri 

või tuuseldab puistab 

kui näärituisk hangi 

miks ära siit ihkad 

kui süda jääb vangi 

(1971) Palumaa pedajad, 1974 

Suvised nurmed, 1984 

MÄDAJÕGI 

Mädajõgi, hädajõgi, 

piirijõgi tunane, 

öös sa oled must kui nõgi, 

päeval — roostepunane. 

Põlismetsas kaldaid järske 

lõikab sinu allikas. 

Vool on kiire.Vesi värske — 

klaar ja sinihallikas. 

Oled oma lapsetõttel 

laaneojadele õeks. 

Kas nüüd tähtsust ongi mõttel, 

kuidas said sa mädajõeks? 

Müüt on: seal, kus hukkus ori, 

tekkis roostekarva järv. 

Aga must on põhjapori — 

isandate verevärv. 

Piin käis üle sinu pinnast. 

Rõõmud rettu varjusid, 

siis kui pekstud täiest rinnast 

Kahkvamõisas karjusid. 

Siis, kui hoope sadas näkku, 

veli oigas, ägises — 

tormas appi tulitäkul 

Miko, võimult vägimees. 

Siis, kui kaela pandi lõõga, 

ilm läks järsku jahedaks — 

Miko ihus võhumõõga


681 | PAUL H AAVAOKS /1924–1983/ 

pärismõõgaks vahedaks. 

Ilmus Miko orja ette, 

padrikusse peitis ta. 

Aga härra pöörisvette 

põhjamutta heitis ta. 

Tõstsid vahus laintelakka 

sellel karmil koidikul... 

Aga siis jäi kõik sus vakka — 

muda kees vaid: mul-mul-mul! 

Mädajõgi, mudavesi, 

miks sa nüüd ei vahuta? 

Poiss, kes sinus silmi pesi — 

miks ta elas rahuta? 

(1971) Palumaa pedajad, 1974 

Suvised nurmed, 1984 

TÜTREBALLAAD 

Ümbre pää sul pääsöparvõ... 

Eis ka tiiäd, kos sa olt? 

Mäe’ ku keeroh lehmäsarvõ’, 

nigu uddar pilvevolt. 

Tunnõd, sääl om tõõnõ talo, 

tütär tihkõtallanõ, 

kos sa pakõd paljajalo, 

haljas maa om hallanõ. 

Kõrvoh kipõ kabjaklappin, 

igävesti aiva tüü. 

Halotuhk ja hainahappin, 

taiva sirgõ sinirüü. 

Ütle, kes siih põldo harõ, 

õt om leeväl võõras maik? 

Õgal tuulõl uma tarõ, 

hähätümäl hällüpaik. 

Olõkatus, savisaina’, 

põrgulell nä’ peritses. 

Uhaku’ ja halva’ haina’ 

võtva’ varba’ veritses... 

Saadava’ su rassõt rata 

kannujuurõ’, kõrrõkants: 

ahosuun näed nõkist pata, 

vüürüseh käü tonditants! 

Mõni leeväkääro nuias, 

eloaig tä võlgu süüp: 

mõni möiräs, mõni ruias, 

kuni ruheh rassõ rüüp. 

Tarkusõ’ pää sisse müürnü 

vaestõ naistõ elokuul, 

kastõhaina’ maaha püürdnü 

varakeväjäne tuul. 

Punapäiv jäll’ pilvi kerip. 

Kuulõ’, kohe lääd sa, lats? 

Tuulõkappõl, tormikerik, 

haha halla havvaplats. 

(1975) Kanajala linnajagu, 1977 

Suvised nurmed, 1984


682 | J ÜRI Ü DI / JUHAN V IIDING / 1948–1995/ 

JÜRI ÜDI/ 

JUHAN VIIDING 

SALABALLAAD 

J. Krossi palju lugedes 

Ta tundis lõhna, mida laotas pesupali, 

ja rullikuuri läbilõhki tundis. 

Kas oli vali aeg, mis käskis: vali!? 

Või kuningas ta teenistusse sundis? 

Oi tillukene mees kui varsakabi, 

kel aju säravsile oli nagu tiik, 

kes leiti siis, kui väga vajas abi 

ta kodu — päevinäinud kuningriik! 

Kõik tuttavad ta jättis — ootas staap, 

kus kindral elas, rahulik kui reha. 

Ampullid anti, kaart ja nuhikaap, 

mil voodri vahel peidus võõrast raha. 

Ja aeti tõlla ette juba samal õhtul 

üks tüsedam ja teine lahja traavel, 

ta seoti rihmadega vastu lahjat kõhtu 

ja teine ratsunahk tast üle veeti ka veel, 

mis kange liimi abil kleepus vastu looma. 

Päält oli korras kõik, ja peidupesas 

tal oli mugav, kuigi kuumus ajas jooma 

sääl kahekordses musta täku üsas. 

Toll piiripunktis tõlla läbi otsis 

ja kangutas ka uksel vaskset vappi. 

Sääl kõhu all ta kannatusi trotsis, 

ent lõpuks tundis pääsemisgaloppi.



Veel mõni minut, ülalt hüüti: “ptruu!” — 

mets saladusi varjama kui loodud. 

Veel vestab sellest vanarahva suu, 

mis ohvreid kõik on isamaale toodud. 

Närvitrükk (“Aastalaat”), 1971 

KRAUKLIS 

Scout-master puhus pasunat ja rivi tekkis poistel 

kes pikem rivi alguses kes lühike see lõpus 

ja päikest oli mereni mis säras päiksepaistel 

suur lippki aeti vardasse ja meeleolu lõbus 

paar trummi pandi põrama mis tühjad olid seest 

sest pasunasse ülearu palju jooksis vett 

õhk virvendas ja meelekohti tuikas mitme eest 

ja siis üks mõte liikus peast et mul on neli kätt 

jah õige küll ma unustasin selles viivituses 

et olin rivis mille ees scout-master ütles nii: 

nüüd tunnistage üles kes teist trepikotta kuses 

sel ööl ja kui ei tunnista ei liigu sammugi 

siis pikkamööda meenus mulle lukkupandud uks 

ma öösel seda kangutasin (peldik oli õues) 

vist unisena pidasin ma koda peldikuks 

kõik meelde tuli surmahirmu äkki tundsin põues 

scout u s t a v on te oinad võtke kuulda ometi 

s i r Robert Baden-Powellile oleks alles piin 

ja küllap vana kindral paneks maha ameti 

kui teaks et läti scoutidel on vilets distsipliin 

nii rääkis master pööramata pilku rivile 

ja kuigi olin korralik ja väga tahtsin süüa 

ma hetkel tundsin soovi mõeldes telliskivile 

see master sinna rivi ette jalust maha lüüa 

juba jõudis päike minna oma hiilgeseisu 

(nüüd ma tean et selle seisu nimi on seniit) 

meie aga jätkasime sirget paigalseisu 

kuriteost ma vaikisin ei hargnenud see niit 

ja master hirmsa vihaga käed puusas jalutas 

me seisime ma olin arg ja süütud seisid ka 

paar korda ennast kokku võtsin süda valutas 

kuid seda vähem seda vähem suutsin ütelda



siis Krauklis rivi ette astus (minust kolmas koiku) 

ta oli väga paha poiss ma teda vihkasin 

ja ütles: mina tegin ning läks kuivatama loiku 

ma hädavaevalt vaadata ta poole tihkasin 

scout-master ütles: teadagi et Krauklis kesse muu 

nüüd Suvekodust päevapealt ta ära aetakse 

ma nägin 

et on mere ääres kõrge männipuu 

ja söögisaali aknast nägin 

lauda kaetakse 

Närvitrükk (“Aastalaat”), 1971 

Ma olin Jüri Üdi, 1978 

SEL POISIL OLI RASKE VERETÕBI 

ja Päevalille tänavas ta elas 

sääl aknad paistsid hädavaevalt läbi 

ja päevast päeva isa pille neelas 

SEL POISIL OLI RASKE VERETÕBI 

ja surmal oli hammas verine 

poiss teadis süste saades päevad läbi 

et elu surmast suurt ei erine 

SIIS ÜHEL PÄEVAL OLI KOOLISAALIS 

sääl turnimisepuudest ukse pool 

kirst millest koolilapsi mööda saalis 

kes haige puudus muidu terve kool 

JA ÕPETAJA PULDIST RÄÄKIS JUTTU 

ei rääkinud kus Bonn või Pakistan 

ma ukse juures kuulsin keset nuttu 

kui hüüti et ma käimist takistan 

DIREKTOR TULI SIIS ÜKS PABER NÄPUS 

ja ütles: Helmut teame sinu soov 

(õhk järjest rohkem talumatuks läppus) 

on olnud hästi lõpetada kool 

JA TUNNISTUS SIIS KIRSTU TALLE PANDI 

kus igas aines viied kevadeks 

ma tundsin nähes seda viimast andi 

et selg mul pikkamööda tõmbus higiseks 

(1970) Detsember, 1971 

Osa, 1991



TÜTARLAPS KLOAAGIS 

sõrmusteta sõrmedega kinni hoidis võrest 

tüdruk kellest palju keegi me ei tea 

veri TEMAST eemal TEMA väljas verest 

tänavate suurveest vettis TEMA pea 

kümme korporanti marssis TEMAST üle 

TEMA verist häält ei kuulnud ükski kõrv 

POISID läksid ära kõik on kord nii sile 

kõrgeilt katuseilt vaid tilgub sulatõrv 

Detsember, 1971 


POLITSEIBALLAAD 

matusetarvete ärist 

valge kirstu ta tellis 

polnud raske see kirst 

sõber tassida aitas 

30 seeklit maksis 

polegi väga kallis 

teile räägin ma nüüd 

kuidas see teda aitas 

kojast kui kostus samme 

ruttu kirstu ta puges 

musta lina all lamas 

käsi koldiga taskus 

ema esikus aega 

kümneni parajaks luges 

politseimeister siis 

meestega sisse astus 

küsis emalt kas poeg 

elab ja kui siis kus 

ema vastas ei ela 

aga kodus on veel 

juhi juhtis ta tuppa 

lendsalgal esikus 

palus oodata kuna 

kõik polnud selge veel 

kui oma saaki kirstus 

politseimeister nägi 

tärkas ta mundri all 

tükike inimest 

mütsi kahmas ta pääst 

kaastunde kratzfussi tegi 

ütles kahtleva fraasi 

taevassesaamisest 

salgake lendas ära 

päälik mõmises naerda 

kandis ˇsefile ette 

suri kodusel teel 

ülejärgmisel päeval 

viidigi surnuaeda 

see kes ei pidand 

vastu suremisõppustel 

Detsember, 1971



KOHTUMAJA BALLAAD 

üks jube kogemus siis rändas keset linna 

öö oli tuuline öö oli liiga sünk 

ta liikus käikudes vitriinis roomas truubis 

ja kus ka peatus ta sääl mustas õudne lünk 

kuus päeva järgemööda müüri puuris õõsi 

et leida kivi mida ammu tundis ta 

mul käskis enda pääle mõtelda ka öösi 

et nii saaks minusse kõik hirmud tungida 

ta oli surematuid varandusi näinud 

ja linna surnutest sai talle perekond 

kuid teadvus kustus siis ja minuni ei läinud 

ta õudse veendumuse mürkisülgav sond 

ma teda viimaks nägin põgenevat hoovist 

kui lõppes naisevenna lahutusprotsess 

ja veel vaid värisesin ühest suurest soovist 

et viimaks ometi ma teada saaksin 

kes 

Detsember, 1971 

MINISTEERIUMIST SAADETI PSÜHHOLOOG 

Psühholoog Maasikas astus klassi 

silm oli vidulik 

vaatas uurivalt esimest klassi 

klass oli pidulik 

iga särgike värskelt pestud 

paelake triigitud 

lapsed istusid nagu kästud 

näis kuhu liigitud 

psühholoog Maasikas annab teada 

kesse on tasemel 

ettepoole see istuma seada 

endiste asemel 

hoopis arenenud lapsel minna 

teise klassi on luba 

üsna varsti lähevad sinna 

kohe järgmine tuba 

testis küsiti mille poolest 

erineb lennukist lind 

(lapsed kõigist pealinna koolest 

Maasikas teavad sind) 

keegi ütles lennuki tiivad 

paigal on suurt ei liigu 

linnul liiguvad teda viivad 

Maasikas ütles viigu 

see pole hoopiski peamine 

vaid üks on eluta asi 

teisel on elusa teadmine 

verd on ja sulekesi 

Heino arvas et linnul pole 

viisnurgast tiiva all lugu 

aga lennumasinal pole 

jälle niisugust pugu 

kellel linnul on rõngas jalas 

see on vist abielus



arvas tilluke Asta Alas 

aga see polnud ilus 

psühholoog Maasika meelest kes 

puldis vastuseid soris 

lapsed võilillepärgades 

lõputus koridoris 

(1971) Selges eesti keeles, 1974 

PENINUKID 

tüdruk oskas juba hästi olla vait 

ma soovidest ja öisest joogijanust 

kõik on korras ütles tihti isa Raudnael 

enam tädid talt ei küsind tütre vanust 

vastu aknaklaasi tüdruk pani nina 

muudkui mõtles kauneist kunstidest ja muust 

kuni nägi mööda maanteed tuled sina 

sulle ukse avas mis küll oli puust 

jäite magama koos ülestehtud sängis 

aga peninukid öösel tulid aeda 

läksid liivaauku kus kord tüdruk mängis 

et saaks mänguasjad ükskord ära kaeda 

Armastuskirjad, 1975 

Osa, 1991 

SUVETEATER 

mul Tartus sõber Kolla Kobla 

ta akna taga ripub vobla 

mees teenib päevas 15 rubli 

ja ta on tasane ja tubli 

laev “Lermontovi” peal ta koka 

teeb madrustele maitsva roka 

nad sõitvad “Lermontovil” veeteed 

ja puhkepäevad on neil reeded 

seal laeva peal on teater “Tschudo” 

ei näitlejatest ole puudu 

kõik madrused on head aktöörid 

ja kui on tarvis piletöörid



ja minu sõber koka-Kolla 

saab kavalehe-müüjaks olla 

no mis siis pakub teater “Tschudo” 

kus näitejuht on kapten Udo 

neil naljatükk on “Hüppav konn” 

kus Üdi-poisi laulud on 

kui publikum on söögid söönud 

ja Udo kolmat kella löönud 

eest ära tõmmatakse riie 

ja nõudepesija Marie 

ei peida küünalt vaka alla 

vaid laseb selle laulu valla: 

“mu mees on vana Kolla Kobla 

meil akna taga ripub vobla 

ka mina olen päris tubli 

ja teenin oma 10 rubli” 

siis tuleb nummer milles Kolla 

teil räägib: olla või ei olla 

ta küsimuse vastab ise 

ja järgneb nummer “Õngevise” 

ei Kolla pettumusi karda 

ta viskab õnge üle parda 

ja seda mida rahvas soovib 

ta vee seest välja võtta proovib 

suur havi kelle Kolla püüab 

tal inimese keeli hüüab: 

“Mul kingi elu. Teen, mis tahad. 

Võid saada tasuks suured rahad!” 

kuid Kollal pole soovi mingit 

ja kalale saab elu kingit 

siis rahva hulgas tõuseb kära 

miks Kolla lasi kala ära: 

“Meil oleks olnud käsi kullas — 

vaat’ inimestel istmik mullas!” 

siis Kolla püüab uued kalad 

praeb rahvale neist maiuspalad 

ning lõpuks tuleb õhtu nael 

ja kaua pöörleb laevakruvi 

tants algab “Lermontovi” lael 

mis lõpeb siis kui möödub suvi 

Armastuskirjad, 1975 


BALLAAD INIMESTEST JA RAHAST 

Üks kirjanik, kes teenis vähe raha 

ja selle kuhu juhtus, mahutas, 

sai oma teisest naisest jäetud maha. 

Ta naine temast ära lahutas 

ja kosis uue — jälle kirjaniku, 

kuid Jaanuselt sai alimentisid. 

Ja maja, Viive soovil juugendliku, 

nad Maanusega peagi rentisid. 

Uus elu sujus, polnud miskit viga, 

ei Maanus otsind riide tühiseid. 

Ja iga uue eluminutiga 

neil tekkis mälestusi ühiseid. 

Ja Viive mõtles: mõlematel meestel 

eesnimes erineb üksainus täht, 

ja imestas, mis nimed inimestel, 

ning aru sai, kui tähtis on üks täht. 

Mis tegi Jaanus? Külastas arhiive, 

ka valmis sai ta neljas näitemäng. 

Nii ajapikku unustas ta Viive, 

sest nüüd ka temal oli oma säng. 

Siis alimendid üllatasid Viivet — 

nii palju raha pold ta varem näind: 

“Küll aga teenib! Tuleb välja nii, et 

ta näidendid on laia ilma läind.” 

Ka Maanust mõjutasid suured arved, 

ta elas nendest, hülgas kirjatööd 

ning ükskord Viive tegi talle sarved — 

ta oli nimelt teise juures ööd. 

Et oleks asjad selged enamvähem, 

ma mõtlen, nii võiks lõppeda ballaad: 

on seda, mida annad, siiski vähem, 

kui võrdled sellega, mis ise saad. 

(1974) Elulootus, 1980 

Osa, 1991



BALLAAD INIMESTEST JA FRAKKIDEST 

Ei olnud Jaanus Maanusega kohtund, 

see pole imekspandav sugugi. 

Tee nende vahel — see niiöelda rohtund. 

Mis teed sa käid, kui ei pea lugugi?! 

Ei teadnud Jaanus tollest Viive vembust, 

kustsaadik Maanus hakkas manduma 

ja tundma hoopis Kaja vastu lembust, 

kes nõustus veel ka truudust vanduma. 

Üks talveõhtu, lumine ja härmas, 

mil Jaanus jalarätte loputas — 

kui vannituppa kuulis: keegi lärmas 

ja visalt ukse pihta koputas. 

All trepil seisis Maanus laias kaabus 

ja tundus, et ta oli auru all. 

“Kas tõesti Maanus?! Miks ta siia saabus? 

Oh ei või olla, minu ukse all!” 

Nii vaatas Jaanus aknast.“Äkki Viive... 

ja Maanus tuleb surmateatega...” 

Ja Jaanus läks, et lahti teha riive, 

kuid mis nüüd selgus, teadma peate ka: 

“Sul, Jaanus, frakk on, mul on seda vaja,” 

nii ütles Maanus pehme keelega. 

“Ma võtan naise — Kadrioru Kaja — 

ja ilmuks frakis hea meelega.” 

“Kes küsivad, need tihtilugu saavad,” 

tal’ kostis Jaanus nagu niidetult 

ja lisas vaikselt: “Manus manum lavat”, 

läks, võttis kapist fraki riidepuult. 

Ta ütles andes: “Ära tule tooma. 

See frakk on sinu. Kanna terviseks.” 

Lõi ukse kinni, asus viina jooma 

nii enese kui teiste terviseks. 

Kuid teisel päeval sai ta pakiteate. 

Seal seisis: tulla postihoonesse. 

Mis pakk see oli? Venna käest, kas teate. 

Pariisist tulnud otsejoones see. 

Ei uskund Jaanus oma silmi enam, 

ta pea läks paiste, täis üht küsimust. 

Vend saatis frakid?! Teine teisest kenam! 

Üks lumivalge, teine süsimust!



Et oleks asjad selged enamvähe, 

ma mõtlen, nii võiks lõppeda ballaad: 

on seda, mida annad, siiski vähem, 

kui võrdled sellega, mis ise saad. 

* * * 

Ükskõik siin ilmas, millele sa toetud, 

kas vastu klaverit või piljardit, 

see kõik ei loe. Vaid päevad, need on loetud: 

paarkümmend tuhat, mitte miljardit. 

Ka Maanus suri. Ära suri Maanus. 

Ta maeti maha. Mis seal rääkida. 

Ja muude hulgas haual rääkis Jaanus. 

Ta rääkis hästi, mis seal rääkida. 

Ka Jaanus suri. Ümber tema haua 

me seisime. Ka mina olin sääl 

ja rääkisin. Ma tegin seda kaua. 

Mul oli tookord väga ilus hääl. 

(1974) Elulootus, 1980 

Osa, 1991 

* * * 

Kahe rännumehe tee viis mööda jõest 

Kaldal kaunis neiu valas pisaraid 

Neiu ütles: ei saa üle Emajõest 

Aga mehed sellest niigi aru said 

Noorem rändur võttis neiu kätele 

Üle jõe ta viis ja pani kaldale 

Tuli tagasi ja kuivatades end 

Ütles teisele: meil aeg on minna vend 

Paari tunni järel küsis teine mees: 

Kas sa puhas oled oma südames 

Kas ei toonud sulle patumõtteid see 

Kui sa neiu viisid süles üle vee 

Noorem rändur seisma jäi ja ütles nii: 

Jätsin neiu mitu tundi tagasi 

Mina neiu panin maha ammugi 

Sina kannad teda ikka edasi 

Tänan ja palun, 1983


691 | R UDOLF R IMMEL /1937 

RUDOLF RIMMEL 

ESIMENE KOGEMUS 

Noor perenaine ta oli, 

blond, meenutas suveõuna. 

Ja tahtis ta teha 

kaasale 

jumal kui maitsva lõuna. 

Siis esimest korda seisis ta 

kaupluses LIHA-KALA 

ja ostis 

nii suure latika, 

ostis veel elava kala. 

Polivinüülkotis latikas 

rabeles tüdruku süles 

ja õhku ahmis ja paluvalt, 

oi paluvalt 

vaatas üles. 

Tramm rappus, 

ja latikas värises 

otsekui surma ruttav. 

Ja tüdruk latikat vaatas... 

Vaatas ja hakkas nutma. 

Ohvrikivi, 1972



HÄRJAD 

Kuulen sadade sõrgade sammumist, 

kuulen hullunud härgade ammumist: 

kari möirgab ja trambib ja jõmiseb, 

tolmus välguvad sarved, maa kõmiseb; 

sõõrmeist härgadel aur tungib kähedalt. 

Kari müdinal möödub nii lähedalt, 

et võiks higiseid külgesid puutuda, 

ise hullunud härjaks võiks muutuda. 

Härjad mööduvad, mööduvad trampides, 

rohtu tolmuks ja sõnnikuks tampides. 

Härjapidula piirati taraga, 

karjus ringi käib... härjakaraga. 

Soora vorbid on külgedel märgadel — 

tantsib paradoks hullunud härgadel! 

Härjad, maailma sündinud pullideks, 

on nüüd pullina vähem kui nullideks. 

Kuhu kadunud kuninglik tõu üllus?! 

Kuhu kadunud kuninglik jõu küllus?! 

Rasvub härgade õnnis sugu, 

sureb surmata sõnnisugu. 

Olgu püsti neil turjakarvad — 

ei, ei ole nad kurjad tarvad, 

kelle raev 

ei sündinud 

jõuetusest, 

vaid sündis 

alati 

jõust! 

Kõle 

on maailm, 

kui kaovad 

viimased 

tarvaste 

tõust! 

Sõrad sõtkuvad rohtu, maa kõmiseb, 

Kari möödub ja jõmiseb, jõmiseb... 

(1971) Ohvrikivi, 1972



SÜNNIPÄEV 

Tean, mujal on paremaid kohti kui siin, 

kus lutikad seintel ja laua peal viin. 

Vihm märatseb väljas ja triivib barakk 

kui tormides lõhutud kuunarivrakk. 

Ta viirastub öös kui piraatide laev, 

kus võimutseb merejumala raev. 

Siin toas meid kokku on tosinat paar. 

Me brigadir istub kui ülemkorsaar. 

Me brigadir — jah, täna sündinud mees; 

sel beebil on habe ja piip tolmab ees. 

Tal hambad on irvi ja krillis ta silm. 

Ja akende taga on koerailm. 

Barakk on me kodu. Me laual on viin. 

Kuid mujal tean paremaid kohti kui siin. 

Me möirgame: “Elagu! Elagu ta!...” — 

et kustuvad küünlad ja väriseb maa. 

Meil kähedad kõrid, peos kõlksatab klaas — 

ta terviseks joome ja räuskame taas. 

Me telliserüütlid, me näod kui tsement, 

kuid täna me tongis — oh õnnis moment! 

Ei kummita vihmad ja tuba näib kuum 

kui maailma mugavaim soojendusruum. 

Las kõlksuvad klaasid ja ununeb töö — 

mört, kellu ja väsimus, mis nagu öö. 

Joo, loputa tellisetolmune kurk, 

et tuhmuks ka unistus — hubane nurk. 

Saab salatiplekid me mördine frakk 

ja möirates öhe las triivib barakk; 

las ajudest mõtte viib minema viin, 

et mujal on paremaid kohti kui siin. 

Rõõm kerkib meis võimsalt kui tellisemüür, 

sest hingesid lohutab viinavalküür. 

Meid üüriti välja — ja odav on üür. 

Kus on meie purjed? Kus on meie tüür? 

Võib-olla me sedagi teame — ent 

me näkku on närinud jäljed tsement, 

on lihvinud siledaks meid silikaat 

ja lokkab me trepi ees pilgetenaat,



barakiekraanidel jookseb me film... 

Kuid brigadir toosti joob, udune silm: 

“Poisid, et aated ei kustuks nagu koni barakielu lombis! 

Proosit!...” 

Ning aknaisse jällegi vuhiseb tuul — 

ja plekke täis lina käib kardinapuul. 

Ta tuulehoos lendab ja lehvib kui lipp. 

Ja korraks meid raputab külm nagu gripp. 

Mis on, kuulub meile, me maha ei müü. 

Ja meile ei passi ka märtrirüü. 

Las kestavad vihmad, kord variseb ent 

barakk — meie nooruse monument. 

Ööpoeem. Vaikus, 1970


695 | V IIVI L UIK /1946 

VIIVI LUIK 

Kesk kurbi äärelinnu, vihmu, tolmu, viina 

see naine üksipäini ürgas kanga. 

All oli õlleputka, seintest põrus liiva 

ja rooste sööbis traadist prillisanga. 

Ta oli kaua väljas, vaatas südalinna, 

ta luusis hoovides ning vahtis maha. 

Siis oma vana nessessääri poodi vinnas, 

müüs tühje pudeleid, sai valget raha. 

Siis tule üles võttis, otsis prillid kapist 

ja puistas mündid kitsa sängi pääle. 

Veel kobas toosides ja lahti laotas lapid — 

säält paberitki kukkus nikli pääle. 

Ja oli palav juuli, ööseti lõi välku, 

suur vihm tõi jõe ja lambapesu hõngu. 

Soad leidis sahvrist üles, süstik jälle välkus. 

Poest kalli raha eest tõi villast lõnga. 

... Kui Taevaisa annaks pehmet valget ilma, 

teeks väljaõmblusi ja ääreroose... 

Ta kudus tekki nagu ükskord ammuilma — 

siit tumepruun, säält punane ja roosa. 

All oli õlleputka, seintest põrus liiva 

ja rooste sööbis traadist prillisanga. 

Kesk kurbi äärelinnu, vihmu, tolmu, viina 

üks igivana naine ürgas kanga. 

1971 Pildi sisse minek, 1973 

Luulet 1962–1974, 1977


696 | V IIVI L UIK /1946 

BALLAAD 

Pildid astuvad taevast alla, 

me tuleme piltide päält 

ja kesklinna rasked majad, 

need täis saavad hõõguvat häält. 

Raamat laiali laotab lehed 

ja libiseb uksest välja, 

külma punase tähe valgel 

silmist kaob üle lumevälja. 

Suuri haljaid puid tuli poodi 

ja ükshaaval kummardab maani 

ja mina ei tea, mis näoga 

te säält ostate söögikraami. 

Kümnerublastest saavad roosid 

ja kukuvad taskuist välja, 

ent igalt poolt piiravad linna 

need metsikud lumeväljad. 

Ent igalt poolt tungivad linna 

need metsikud lumeväljad 

ja ole sa kuitahes üksi 

või ole sa külmaga väljas, 

tuleb ükskord elus üks laupäev, 

tuleb pime lumine õhtu. 

On uulitsal sinine tuli 

ja uulits viib üles õhku. 

1971 Põliskevad, 1975 

INVALIID 

Ülal kioskid, raagus pargid, rasked juugendmajad, 

allpool lihaturg ja jõgi, raudteesildu kajab. 

Ustel vilistab oktoober, tolkneb võrekeppe. 

Sääl on kassasid, perroone, rõskeid allmaatreppe. 

Kääre teritas ja nuge, püssitääke ihus. 

Pääle pikki ilmasõdu on tal kuulid ihus. 

Tuuletõmbus, prahiurnid, räämas uksepooled. 

Siin ja sääl on kiviseintel valged viidanooled. 

Sääl ta seisab, süda peo pääl, kaelasooned kanged. 

Kes jääb vaatama, sel kohe tuju tükk maad langeb. 

Oli leierkast ja koerad, koerad maha lasti. 

Õhtul poetab niiske tombu peo päält prügikasti. 

1972 Põliskevad, 1975


697 | K ALLE I STVAN E LLER /1940 

KALLE ISTVAN ELLER 

TEOMEES TÕNU 

ESIMENE LAUL 

Suvel käid sahad sylessa 

talvel kirves kaenelassa. 

Suvel heada söödimaada 

talvel heada raiemetsa. 

Aiu-vaiu vaeva näeme 

talupojad tööda teeme. 

Miksa vaesed vaeva näeme 

talupojad tööda teeme? 

Sest me vaesed vaeva näeme 

talupojad teeme tööda 

et saaks saksad saapad jalga 

mõisamees see mõõga vööle. 

Vaadake Varangu valda 

kaunikesta Kambi valda. 

Härjad söövad heinamaalla 

ruunad rohtu koppelissa 

teomehed riide’etta 

vaimulapsed vaate’etta. 

Tõnu tõrdu tõrvaskändu 

peiu pirdu poisikene 

läksi teole hiljapeale 

pullid põigiti e’essa 

sahad serviti kä’essa. 

Kubjas see kuradi rooga 

kilter kirju koera rooga 

mõõtis talle suure tyki. 

Suure tyki söödimaada 

raasukese raadikmaada 

soo äärest sompalise 

mäe äärest mättalise. 

Tõnu kynda ei parata 

kynda maa ja kynda kaksi 

kynda kolmat veidikene. 

Kyyt kyll kyndis kyyr oli seljas 

Tõmmu tõmbas sarved nõksid 

ära need härjad väsisid 

sahad saueje vajusid 

ike jäi inisemaie. 

Katki aie adrakastid 

puruks-jahuks sahaputked. 

Jättis härjad hingamaie 

ise vitsa väänamaie. 

Lõi aga silmad mõisa poole — 

tuli kubjas mõisa poolta 

kilter Kiima kõrtsi poolta 

nopib maasta materaida 

kaenla korjab kaika’aida. 

Hakkas kyndi katsumaie 

vagusida vaatamaie: 

“Vaod sul käivad vinka-vonka 

taga tykid tinka-tönka.” 

“Siga sittus silla otsa



vares kandis kännu otsa. 

Sigines seal siimukene 

kasvas kubjas kaunikene. 

Kynnin maa ja kynnin kaksi 

kynnin kolmat veidikene. 

Kyyt kyll kyndis kyyr oli seljas 

Tõmmu tõmbas sarved nõksid 

ära need härjad väsisid 

sahad saueje vajusid 

ike jäi inisemaie.” 

Kubjas kurjast kihvatelle 

rehepappi raksatelle 

kargas kubjas karvu kinni 

rehepappi rindu kinni. 

Lõi Tõnu kupja kummulisti 

rehepappi rinnulisti 

kiltri karvad keerutaski. 

Junkur aga pääsis jooksemaie 

kilter jooksis killud takka 

junkur jooksis julgad takka. 

Sitatykk jäi silla peale 

teine turri trummi peale 

kolmas koja kynnikselle. 

“Peremees peremehike 

perenaine naisukene! 

Otsi uusi orjasida 

telli uusi teolisi 

palu uusi palgalisi. 

Näpus on minu nädalad 

pihu sees minu päevikesed 

mina vaene mees vaduma 

pikapyksimees pagema. 

Piki välja põiki välja 

lapi välja laia välja 

kynnivälja kynkaid mööda 

orasvälja aedu mööda.” 

Teopoiss tehtud teiba’aista 

aetud kokku halgudesta 

saadud saarejuurikasta. 



läksi alta harva metsa 

päälta pitka pihlametsa 

kõrvalt ta kõrevariku 

hillult hillult hiide kaudu. 

Läksi läksi vastu ööda 

vastu ööda vastu kuuda 

vastu ergasta ehada 

vastu suurde saaremetsa 

vastu kollast koidukesta. 

Taivas laia ja lageda 

soo on suur ja sinine 

põõsas paksu palju vetta. 

Ei ole tugi kus toeta 

ei ole oksa kust või hoida. 

Mees heidi öömajale 

läksi lillevalli alla 

valge lillije vahele 

kullerkupu keske’ella. 

TEINE LAUL 

Oh te kurjad Kuura koerad 

Harju valgepea hagijad! 

Kus te viite meie velle? 

Tuli kinnivõttejaida 

igamehel kymme köita 

iga köies kymme sõlme. 



seal siis kinni seotie 

seal siis kinni võtetie. 

Kinni käed kinni jalad 

kinni kõik sydamesooned. 

Viidi mõisa trepi alla. 

Siis teda vitsul peksetie 

kaseladvul kapsitie. 

Härra kubjast takka sundi: 

“Olge prisked lööjad mehed 

olge terved kinnivõtjad 

teiseks Mihkel teadatooja!” 

“Oh sa kubjas koeranahka 

kilter kirju litsi lehma!



Sõid mu seljast seebirasva 

kubemest said koogirasva 

perse pealt said pekki paksu. 

Oh kubjas kuradi poega 

kilter kirju lehma poega 

aidamees hagija poega! 

Mao pealt said maugurasva 

kylje pealt said kyynlarasva 

seljast sõid mul seitse nahka. 

Kyll löön kupja kummulisti 

rehepapid rinnulisti! 

Mihkel-kihkel kitsehabe 

puhkal-pahkal punahabe 

suur Mihkel suitsuhabe 

väike Mihkel vaiguhabe 

teadatooja lokkulööja 

keelekandja lapsemyyja! 

Kuis sa kostid kupja’alle 

kiitsid kõrva kilterille: 

“Kubjas kulla lullukene 

kilter kirju linnukene 

võta mu tytar teole! 

Ma panen kotti kitsekintsud 

hapu taari tilgakese. 

Siimukene kallikene 

söö kott ja koini teda 

pane aga päevad paperisse... 

En mina hooli seegipärast 

kui mind homme hukatanne 

tuna torni lykatanne 

liha lõhki lõigatanne. 

Kui vähegi välja pääsen 

kohe teeksin koerustykke 

pea teeksin pillakesta 

varsti jälle vallatusta.” 

Kytetie kylmad saunad 

köeti ahjud köömenella 

vihad hauti virde’ella 

tehti leige leheline. 

Viidi velje vihtelema 

laadu luida haudumaie. 

Vihtli peasta piitsahoobid 

käevarrest vardahoobid. 


peiu pirdu poisikene. 

“Oh mu pihta paksudanni 

tugevata turjudanni. 

Kes võti vastu valjud löögid 

kilterite kipped vitsad. 

On mu õlga õunapuine 

pihasooned pihlakasta 

käsivarred vahterasta. 

En mina karda kupja kurjust 

ega kiltri kiusamista. 

Meil on reied remmelgaista 

jalad all meil jalakaista.” 

KOLMAS LAUL 

Tyvenega tyvenega tyllid laulid 

kaljusid merekajakad 

laulid liival linnukesed. 

Hulkusid humalalaevad 

tuikusid tubakalaevad 

kaugelt käisid kaubalaevad. 

Läki venel vetta mööda 

parvela paluda mööda. 

Vene oli alla viigriluista 

parv oli alla pardiluista 

aerud käes hanisulista. 

Viiberi korstnad kumasid. 

Läksi Soome salasti 

läksi Rootsi redussegi. 


peiu pirdu poisikene. 

Soomes sai ta suureks meheks 

Rootsis sai ta rikkaks meheks 

tuli Tallinna tagasi. 

“Kas see Tallinn tahab minda 

Võru linn mind võtab vastu? 

Kui ei taha Tallilinna 

ega tunne Tudulinna 

Võru linn ei võta vastu



kohe ma lähen Läti poole 

sammun jälle Soome poole 

varsti Vaasa linna poole.” 



noori meesi kaunis poissi 

sõie kõrtsis jõie kõrtsis 

magasi kõrtsi laua pääl. 

“Lase nyyd jalga noori meesi 

tehku sääred peiu poissi. 

Juba sinda otsitakse 

otsitakse katsutakse!” 

“Las nad otsi las nad katsu 

las nad otsi oinajalga 

katsu alla kassihänna 

ikka kõrtsis koiduaoni 

lakume laia valge’eni.” 


pista pakku pirdu poissi! 

Juba sinda otsitakse 

otsitakse katsutakse!” 

“Las neil otsi hommikulla 

vantsi varra valge’ella. 

Ikka kõrtsis koiduaoni 

lakume laia valge’eni.” 



noori meesi kaunis poissi 

sõie kõrtsis jõie kõrtsis 

lauli kõrtsi laua pealla. 


tehku sääred Tõnu tõrdu! 

Köis on kinnivõttejalla 

ohjad tagaotsijalla.” 

“Ei mind või ka köied köita 

ega mind ka ohja hoida. 

Olgu ohjad hoosta hoida 

köis on koormat kinnitada. 

Katki mina kisun köiekeermed. 

Ohjad otsani arutan.” 

Siis läks Tõnni kõrtsist välja 

tegi aga linnas mõnda nalja 

mõnda nalja kolme kurja. 

Ymber lykkas saksa saanid 

kummuli kuningatõlla 

ringi lõie linna uksed. 

Siga tuli vastu sillapostis 

sea lõi sillaposti kylge. 

Lehm tuli vastu leinasärgis 

lõi aga lehma lõua pihta 

hane lõi aiateiba kylge. 

Viidi Talna kohtuesse. 

Kolde lõi ta kohtusaksa 

tulle lõi turu isanda. 

Pani papi vastu maada 

papi perse paugatelli. 

Talna myyrid myrtsativad 

linna lukud lõksativad. 

Peeter mõtles pillihääle 

Toomas mõtles tooruhääle 

aga see oli papi persepauku. 

NELJAS LAUL 

Siis oli kohos mõistetud. 



ei tema synni maameheksa 

saks jo soovi soldatiksi 

kohtokubjas kassakaksa 

mõisnik mõõgakandajaksa. 

Siis talle anti hallid riided 

valged rihmad rinna ette. 

ööle toodi vyrstimõõka 

õlale kuningakuube. 

Siis ta roodu roogitie 

siisap aeti alla linna 

alla linna altarisse. 

Ylem hyyab kapten karjub 

kapral karjub teiselt poolta. 

ajur käskis: “Otse odad!” 

kapten karjus: “Pyssid pysti!” 

käskis pyssid pysti panna



pajunid aga otsa panna. 

Tuli siis käsku kärme’esti 

kiri kange Mosku linnast. 

Siis pandi maada marssimaie 

Peeterboori pitka teeda. 

Rygement oli ryyteleida 

sada oli Soome soldateida. 

Sai siis Lasnamäe peale 

vaatas korra ettepoole 

teise korra linna poole. 

“Jääge maha Talna litsid! 

Moskus on mul uued litsid 

Tinapurgis teised litsid 

Venemaal on vene litsid. 

Võtku kurat kohtumeesta 

kypsetagu kylakupja 

kes mind pani soldaniksi 

vene pyssi pyhkijaksa 

rootsi raua rookijaksa. 

Enne ma pyhin vene pyssi 

enne roogin rootsi raua 

enne kui sandin suurta saksa. 

Ei ole eite itkemassa 

taga taati kaibamassa 

venda vaest ei vaatamassa. 

Kes minul ku’ub uue kuue 

kes minul soovib sukapaari 

kes minu peab peenes särgis? 

Kuningas vaid vennukene 

see minul ku’ub uue kuue 

see minul kingib kindapaari 

see minul vaalib valge särgi. 

See minul annab halli ruuna 

käsib võtta võigu ruuna 

muidu annab musta ruuna.” 

Läksi sõitades sõdaje. 


hulku linna uulitsalla 

vahti linna valli pealta 

sihti linna sirmi alta 

linna’aga laia lippusida 

toredaida tornisida. 

Ihub mõõka istub maassa 

vastu linna vallisida 

mööda linna myyrisida. 

“Kas oled mõnus mõõgukene 

kas oled mõnus mõõtamaie 

edev ette võttemaie? 

Kas sina sööned mis mina söödan 

kas sina jooned mis mina joodan? 

Ma söödan sydameverda 

annan rindadealusta 

kopsusoonide kohalta 

maksavarside vahelta. 

Kas sina tohid ka Turki lyya? 

Eest mina kummutan kuninga 

keske’elt on kinderalid. 

Enne mina siit ei lähe 

enne kui vööst olen vyrsti verda 

sadulast olen saksa verda.” 

Ei seal kuulnud kukehäälta 

ega koerahaukumista. 

Seal oli hundi ulgumine 

kraanatite raksumine 

pyssikuuli kiunumine. 

Siis ka roodu roogitie 

Turgi väge värvitie. 

Tuule tuppa maru majja. 

Ei seal kuule kukehäälta 

ega linnu lauluhäälta. 

Seal on pysside pyrina 

suuretykkida surina 

tinalöödide lõgina. 

Seal oli vööni meeste verda 

pooli sääri poiste urma. 

Ratsu kapja kaasa verda 

seal olid velled vehkelemas. 


poissi pirdu peenikene 

meesi keisri kytikene. 

Ei teda puutund Riia pyssi 

ega hakand Harju nooli 

Turgi tuuragi terava. 

Tõnu pani pyssid puusse jooksma



suuretykid soosse jooksma 

mõõgad aga murdu raiumaie. 

Turgi tukiga põleti. 

Rookis päeva rookis kaksi 

siis oli umbne ja urmane 

nii kui kärbes koorekirnus. 

VIIES LAUL 

Tina oli tihke raud oli raske 

tina tihke tõstijalle 

vaski valju haljastada. 

Tina oli tihke raud oli raske 

mure oli mundri mustaks teinud. 

Vahel sai peoga pyssirohtu 

vahel sai kaksi kapsalehti 

vahel sai suhu suhkurida 

ysna selget soola-leiba 

hapukapsa leemekesta 

väsind lehma lihakesta. 

Aeti linna vahtimaie. 

Vahtis valge valli pealla 

seisi sirge silla pealla. 


kaunis keisri kytikene 

pandi veelap utsitama 

utsitama munserdama. 

Ei tema tahtnud utsitada 

ega mõistnud munserdada. 

Pandi vitsad vindumaie 

kasekepid kahtumaie. 

Pandi pitka pingi peale 


hakati keppi andemaie. 

Tuhat tal anti turja pihta 

sada seitsed selja pihta. 

Viidi linna vangitorni 

Tõnu jumalat paluma: 

“Puhu jumal põhjatuulta 

lõõtsu meile lõunatuulta 

kisu katki kivimyyrid 

lõhu lahti vangitornid!” 

Jumal aga kuulis poisi palvet 

puhus siis ta põhjatuulta 

lõõtsutas siis ta lõunatuulta 

kiskus katki kivimyyrid 

lõhkus lahti vangitornid. 

Ära tuli härrade kä’esta 

vene vahtide vahelta. 

Härrad jäivad ähkimaie 

tohterid torisemaie 

vene vahti vandumaie. 

Sõidi Tondi kõrtsi ette 

Tondil võttis toobi õlut. 

Irul hoosta hingastigi 

Kärmul jõi käristes kannu. 

Kaberlas sai kapsaleenta 

Kuusalus kyll kurjaks peeti 

Haljalassa halvaks hyyti. 

Läks siis enda mõisinusse 

toauksed tõmbas eesta 

uksekonksud kaenelassa. 

Hakkas väitsa palumaie: 

Kulla väitsa kallis väitsa 

kas ehk sööned mis ma söödan 

kas ehk jooned mis ma joodan 

kas sa jood sydameverda 

maitsed maksusta lihada?” 

Läks siis saksa surmamaie 

kepikandjaid kaotamaie 

yles prouat poodemaie. 

Saks läks serviti sirbije 

nurgeti noateraje. 

Sõi väitsa saksa maksa 

jõi väitsa härra verda. 

Vahimees sai vastu kõrvu 

koka löönes kummulisti 

toapoisi pikalisti 

vana’ga härra vastu maada. 

Siis tuli kome kammandeeri 

kolme keisri kirasseeri 

husarita otsimaie 

kranaderi katsumaie.



Otsitie hoone’eida 

katsutie katukseida 

torgiti tualagesi. 

Tõnu meesi metsassagi 

pirdu poissi paksussagi. 

Kolme kulda kammandeeri 

keisri kolme kirasseeri 

läksi metsa otsimaie. 

Tõnu metsa tapetie 

velle hinge hukatie. 

Tinalööd lõi kulmu kohta 

tinanooli noore näkku 

surigi Tõnni soode peale. 

Kyll on ammul ambujaida 

kyll on piigil pistajaida 

ei ole kirstu keerajaida 

haudaje asetajaida 

liiva sisse liitajaida. 

Kyll sind korbid koristavad 

hallid linnud hauda teevad 

mustad linnud mulda loovad 

kirjud linnud kella löövad. 

Päeva seisad vennakeine 

päeva seisad pealla mulla 

aasta teist pealla haua 

liha sul söövad linnalinnud 

vere jõid Viru vareksed. 

Teomees Tõnu, 1972 

Bärsärk, 2001


704 | V IIU H ÄRM /1944 

VIIU HÄRM 

pähe seoti tutipael 

surnuaiapüha 

seisin vaikselt akna all 

eided läksid üha 

vanaema riietus 

musta siidikleiti 

rinnaehteks hõbenõel 

karbipõhjast leiti 

sukapaelu kummutist 

kaua otsiti 

juukseid hoidev ilukamm 

seati otseti 

kõige uuem kootud jakk 

kapist välja toodi 

lõpuks oli vanaema 

hoopis võõrast moodi 

mind ei lastud õue jooksma 

seisin vagusi 

juba kauges kirikus 

kellad tagusid 

toa eest võetud peiulilled 

pandud olid lauale 

pidime need plekist purgis 

viima taadi hauale 

minu kätte saialilled 

lapselt-surnud onudele 

läksime ja kanarbik 

oli õitest hele 

palju tuli püsti seista 

joosta polnud sünnis 

õpetaja heietas 

surmast uuest sünnist 

suured inimesed nutsid 

lapsed nihelesid 

pärast pumbakaevu ääres 

rõõmsalt käsi pesid 

surnuaia suurim ime 

torust tulev vesi 

esimestes pikis pükstes 

poisid hulgakesi 

ümber roostes pumbakaevu 

varsti läbimärjad 

nägudel ja juuste küljes 

külmad pritsmepärjad 

siis kui mulle vetemängust 

viimaks küllalt sai 

läksin vanaema juurde 

ja ta tegi pai 

seistes vanaisa peatsis 

mõtles ta vist muust 

mitte ühte etteheidet 

tal ei tulnud suust 

mustad olid põlvikud 

kleitki läbimärg 

seda ta ei näinud vist 

roostes plekist pärg


705 | V IIU H ÄRM /1944 

ümber vanaisa pildi 

otse keset risti 

sinna ühe peiulille 

vanaema pistis 

ja mul tuli kole hirm 

et mu vanaema 

läheb ükskord isegi 

hauda kõdunema 

tahtsin koju tagasi 

selga pleekind kleiti 

veel üks arusaamine 

minusse end peitis 

Pealkirjata, 1973 

*** 

ühiskeldris kartulikirstud 

igale korterile 

kirstude üle suripärjad 

õielõhnadest kile 

suvise kartuli läppanud lõhnaga 

rõskuses segamini 

lintide peal on uhkes kirjas 

vanaisa nimi 

kirstus mis oodanud viisteist aastat 

tuuakse tema ise 

lahkamiskambrist ja aetakse hauda 

üle mu mõtlemise 

mina ei taha sugugi nutta 

päev on nii tema moodi 

mulle ta palju kõneles sellest 

klopsides viimase voodi 

olin siis seitse mu vanaisa 

kaheksakümnest just üle 

tahtsin küll aga tema ei hoidnud 

kunagi kedagi süles 

hööveldas laudu ja laulis ja vahele 

rääkis et vanadus tuleb 

mõõtis kirstu ja enese pikkust 

arutas kes seda suleb 

mina ta lapselaps pidagu meeles 

lilli ei ole vaja 

raha raisata matust on õigem 

pidada eluajal 

siis ta saab ise kaasa juua 

näha kes saata viitsib 

hauas ta niikuinii enam ei tea 

kes teda taga kiitsid 

aastad läksid ja mina sain 

rohkem aru pähe 

vanaisa elas ja 

surmast rääkis vähe 

luges lehest poliitikat 

vihtles ja viina jõi 

aeg-ajalt kõrgelt kuurist ta 

kirstu hoovi tõi 

sisse ronis ja mõõtis pikkust 

värvis üle ja siis 

jälle püstakast trepist üles 

puutöökuuri viis 

töötas tantsis ja vihastas 

ise ta ütles kuraas 

üheksakümne kuueselt 

on ta nüüd mustas maas 

1971–1973 Luuletusi, lugusid ja 

midagi ka Margareetast, 1978


706 | V IIU H ÄRM /1944 

LUGU 

1. Võõrasema 

üks naine väriseva käega pühib lapse nuttu 

pikk koridor seal otsas ukseava 

emakene lähme ära ruttu 

ta kannab õue lapse oksendava 

seal võõrast haiget aralt palub viia 

ta oma õele sõna palatisse 

et tüdruk reedel tuleb ema juurde siia 

et täna nad ei tule enam sisse 

2. Ema 

teine ema on kole siis kui ta hüppab ligi 

kargud kukuvad käest kollasel näol on higi 

aeglaselt ümber koondub võõraste naeratav ring 

ema ja tütart ühte kokku soonib see ling 

kuni meeletu karje esimest ema tahan 

kihutab läbi kõikide haigete luu ja naha 

ling laguneb koost ja nii nagu alati 

tüdruk hüüdes ja nuttes jookseb palatist 

naine tahab tõusta aga ei leia karke 

ärge ta poole vaadake ärge ta nuukseid kartke 

reedel tulevad jälle keegi tal sõna toob 

õhtul ta patjade najal lapsekampsunit koob 

3. Ema ja laps 

hoiad põlvedel last ja kuigi ta silmis on pelg 

ta kutsub sind teiseks emaks 

sa oled noor ja vana ja sul on vigane selg 

kas jõuad end mõelda temaks 

kes pruuni pilguga heitleb kaua su vahanäost lahti 

kuni meeletu karje esimest ema tahan — — — 

kustutad näppude vahel endas põlevat tahti 

silmadest sulab vaha 

1971–1973 Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast, 1978


707 | V IIU H ÄRM /1944 

* * * 

sõda käis veel mu onu 

ühe käega nüüd oli 

ta vaikis ja põrnitses tööd ja maad 

ei andnud hingele voli 

ja keegi ei seganud olla tal 

nii nagu olla tahtis 

tema tühjadel päevadel 

mind minu hälli sees vahtis 

siis kui ei olnud lähedal 

ühtegi kaastundjat hinge 

ainult mina ma kätega 

vehkisin kohmakaid ringe 

püüdsin varbaid ja ähkisin 

vaatasin onule silma 

tema mõtles et alati 

lastest peab jääma ilma 

mõtles raiskuläind noorusest 

naistest kes talle ei tule 

vaatas mind kipras kulmudel 

seadis end minekule 

olin ma süüdi et elasin 

jagades temaga tuba 

ema leidis ta laka pealt 

köis oli kaelas juba 

hiljem ta enam ei proovinud 

kuidagi elugi laabus 

koos tema enda lastega 

rahu me vahele saabus 

1971–1973 Luuletusi, lugusid ja midagi 

ka Margareetast, 1978


708 | L EELO T UNGAL /1947 

LEELO TUNGAL 

ITK 

Jätsin tema 

taha Ema-, 

emakese-jõe, 

jätsin maha 

vete taha 

õekese-õe, 

kuni toomed kutsusid 

ta kena keha matma, 

kutsusid mind itkema 

ja peielauda katma. 

Matsin maha 

vete taha 

õekese-õe, 

leidsin kalmul 

küünla kohal 

hubiseva tõe: 

valged toomed temaks saavad, 

ootamata mind, 

palgejooned vähehaaval 

mullaseks, ja rind, 

aga pool ta naeruvina — 

õekese-õe, 

kauaks kustuma viin mina 

üle Emajõe. 

1973 Müüdita, 1977 

JÄRVEMAJA 

Katust kanda 

ja kurgi kanda, 

seista siin igal ajal... 

Polnud kordagi järveranda 

aega minna sel majal. 

Sõitsid suplejad 

mööda, mööda. 

Maja seisis, kaev pihus. 

Siiski järve kord 

sügisööl ta 

hüppas kuu valges vihus. 

Hingas uksega 

mudahõngu, 

vaatas akendest kalu. 

Laastujuustesse 

rohulõngu 

pistis pisike talu. 

Huuli veristas 

vastu luga 

akna peal pelargoonium. 

Nagu haug 

ujus leivanuga, 

laksus kambris harmoonium. 

Järvest tulles 

see vana talu 

istus liival ja puhkas.



Tundis akna all 

vammivalu. 

Kalalõhna trepp uhkas. 

Kaua aega veel 

väike laine 

sulpsu lõi soolatoosis. 

Kella asemel 

perenaine 

leidis käelt vesiroosi. 

1975 Müüdita, 1977 

Käsi on valge ja süsi on must, 2002 

BALLAAD 

Läksin elu pidi, 

tunded olid teemoon. 

Kuskil küll mind pidi 

varitsema deemon. 

Inimesed ümber 

olid head ja kenad, 

punusid mu ümber 

roosikrantsi nemad, 

nende meelest passis 

mulle minu teemoon. 

Tea, kuskohas passis 

ometi see deemon? 

Inimesed ümber 

olid oi kui head: 

paikasid mu rõivaid, 

paitasid mu pead, 

kuri minu meelest 

polnud mingi üks, 

sestap kadus meelest 

mõni väike müks... 

Oh, mis kauneid võtteid — 

head ju sooviti — 

oh, mis kalleid mõtteid 

mulle prooviti! 

Sobis kõik mu pähe 

tanuks värviliseks. 

Millest ma siis lähen 

nõnda närviliseks? 

Deemon ligi astus, 

puudutas mu pead. 

Olid ju mu vastu 

inimesed head? 

Naaber mulle sõnas 

hellalt: “Kanna tanu!” 

Deemon kahest sõnast 

tegi kannatanu... 

1978 Raamat ja kask, 1979 


MULLAKETRAJA 

Lumesajus unesajus 

olin eemal siit. 

Äkki mulle pihku vajus 

pehme elus niit, 

sulas ühte näoga, käega — 

lõputumalt pikk... 

Tundsin keset oma aega, 

mis on igavik. 

Elus sees ja väljas melust 

olin nagu muld. 

Paistis see ehk kujutelust, 

et on käe all kuld, 

et saab kullaks heie pihus — 

lihtne lina ju? 

See, kes kõneles mu ihus, 

olin mina ju? 

Ära peatu, ära lase 

heidel katkeda! 

Viskub üle maarjakase 

ega katke ta, 

üle kase, haabadegi 

kulgeb kaarjana 

kuldlõng linadega segi 

üle Maarjamaa. 

Kullakedrus-mullakedrus 

läbi päeva-öö, 

joobnult vaba, kainelt keerdus



igipäevatöö... 

Mina olen see, kes lõnga 

ketrab edasi. 

Vanal viisil kedrus tõmbab 

mindki edasi. 

Ketran elulõnga, kulda 

otsast alates — 

endist kedrust, praegust mulda 

endas salates. 

Õigus, õigus oli eidel, 

keda kätkeb muld: 

kui ei lase katki heidel 

minna — jätkub kuld. 

Justkui enda kõrval ise 

seisan, eemal siit. 

Mure muutub kõrvaliseks, 

tähtis on vaid niit... 

Pea see jookseb tütre pihust 

üle Maarjamaa. 

Minu mõtteist, minu ihust 

mindki varjama... 

1978 (1980) Mullaketraja, 1981 


ASJALIK BALLAAD HELLUSEST 

Väitsaveiklus, 

hingeheitlus 

asja eest käib, 

asja eest! 

Katel, pada, 

mitusada 

asjanaist ja asjameest... 

Asja eest, 

teist taga aga 

seisan teiste taga 

vaga, 

mõeldes: “Kallid, 

mille eest?” 

Eks need peksjad — 

sõnelejad 

siis mu vastu 

kõnelevad, 

nagu kohtaks 

kohtumeest: 

“Vaata, möödakäija, 

kas ju 

märkasid me 

imeasju — 

küüntest kübar, 

võlukepp? 

Need on selle, 

kes on hellem 

meie seast — 

hõrk õnnesepp. 

Sestap, sestap 

sõda kestab 

suure õrna asja eest! 

Mingu hambad, 

kõrvalestad — 

võitlus näitab, 

veri vestab, 

kellest helluseks 

on meest!” 

Ühman: “Jätku!” 

Mütsti, mütsti! 

jätkub taplev tulevik. 

Vaatan katkist 

küünemütsi... 

Võlukepp on tuletikk! 

Võtaks? Jätaks? 

Kõhklusjuga 

korraks läbi jookseb peast. 

Juba minu kõhtu nuga 

sihib keegi kamba seast! 

Kõrvus kurjad 

sähhid-kõtid, 

jooksen — 

jääks veel ellu sest! 

Koban taskus koduvõtit. 

Koju! 

Mis mul hellusest! 

1979 Tedremäng, 1982 

Käsi on valge ja süsi on must, 2002



VÕLG 

Üks valjult hüüdis teisele: 

“Sa oled mulle võlgu 

kaks köit, mis kulus, sidudes 

su isa-ema õlgu, 

ja selle loomavaguni, 

kus reisida neil lasti — 

platskaarte polnud, nagunii 

sa pääsed osavasti. 

On võlgu sul elektritraat — 

see, mille katki kiskus 

su vägilasest vanataat, 

kui vabasurma viskus. 

On võlgu sul tööaja hind, 

mis asjameestel kadus, 

kui hällis puistati ka sind 

su pahelises kodus. 

Pead võlgu maksma kaua sa, 

mis jätsid sugulased: 

käerauad, kuulid, hauamaa 

ja ristiks murtud kased; 

jah, püssidest ja tääkidest 

suurt hinda ma ei päri, 

kuid vajas — ausalt rääkides — 

neid ohtralt kõik see kari. 

Ei piisa võla maksmiseks 

sul tuhandest või sajast, 

ei piisa vist ka miljonist 

ja ühest eluajast!” 

Siis tahtis teine vastata: 

“Sa küsid hingehinda!”, 

kuid mõtles: ega’s väitluses 

nii väiklaseks ei minda. 

Ta pealegi ei hiilanud 

ka mingi miljoniga. 

Tal polnud üldse miskit muud 

kui oma eluiga. 

1988 Ainus kangelastegu on armastus, 1991 


*** 

Meie teekond 

läheb läbi turu. 

Veel kord, veel kord 

enda vastu suru 

mind, 

ja ära möödujaga 

tingi! 

Ära müü 

ja ära osta hingi! 

Ära vaidle 

kurja kaetajaga! 

Lähme, kuni 

meid ei aeta taga, 

lähme varju 

teineteise sisse, 

kuninglikku 

üleolemisse! 

Muserdatud murul 

turu taga 

sulle-mulle 

kasvab õhinaga 

läbi kalamüüja vana kinda 

imelill — 

ei nime ega hinda! 

1991 Ei nime, ei hinda, 1993


712 | S ALME R AATMA /1915 

SALME RAATMA 

HIIUALLIK 

Kaugel laia laane taga 

algab heitlik laukaraba, 

salakaval samblariik. 

Keegi seal ei usu käia, 

seal on hirmsa Suursilm-äia 

hädaohtlik asupaik. 

Vana Ükssilm kurja hiidu, 

kes kord ammu sattund riidu 

oma suguseltsi seas, 

hoiab vangis ummikraba, 

sivvusõlm ja soetaba, 

õelalt välgub silm tal peas. 

Sellel silmal peegli võlu: 

näed ta pinnal enda elu 

sünnist viimse hetkeni. 

Kõik, mis pettusega võtsid, 

kalgilt tegemata jätsid, 

millele ei mõtlegi. 

Olgu sa kes teab kui vaga, 

ikkagi su hinge taga 

leidub mõni tume täpp, 

mida meenutada paha, 

häiritult lööd silmad maha — 

kohe pääl sul surmav käpp. 

Koletis su verest joobub, 

oled ise elust loobund, 

kinnisilmi andnud end 

tema väevõimu alla, 

ta sind samas neelab alla. 

Ära pilka teda, vend! 

Kui ta möirgab kinnisuuga, 

tõuseb kahaneva kuuga 

üle raba rõske aur. 

Kahkjas lendab metsa varju, 

nastik väldib mätta harju, 

pageb mudakurvits, kaur. 

Metsatarga tütar aga, 

kasvand teiste laante taga, 

midagi ei aima sest. 

Oskab linnu-, loomakeeli, 

kõnnib kõnnul rõõmsameeli, 

harva kohand inimest. 

Astub näitsik raba äärde, 

joovik tõuseb poolde säärde, 

sumu võsast vastu käib. 

Kes end püsti ajab udust, 

lauka leigest samblakudust 

käppi sirutavat näib? 

Kes see muu kui Ühesilmne, 

vereahne, vihailmne, 

haarab saagi järele. 

Ent mis ootamatu ime: 

hiiglasilm on nagu pime, 

piiga laug ei värele. 

Ükssilm ehmub, enda koorem, 

verejanu kõigest toorem



talle peeglist vastu kaeb. 

Sest et piiga hing on puhas 

nagu lumelilled luhas, 

kolli halvab enda vaev. 

Kuis ta igas ohvris otsis 

võika verejanu trotsiks 

vastast, endast võimsamat, 

üht, kes vastu kaeda julgeks! 

Aga aralt silmad sulges 

ikka ehmund inime. 

Näitsik näeb, mis need ei näinud, 

kes siin enne teda käinud, 

kõik, kes kolli roaks said: 

rabamusta meeleheidet, 

peegelpinna taha peidet 

kurja kire tagamaid. 

Näeb, kuis süda raevus peksis, 

oote, hirmu vahel eksis — 

äkki soikub nüüd see torm! 

Vajub jalapealt kui unne, 

enam midagi ei tunne, 

tardub, muutub keha vorm. 

Hiiu pilk jääb piigal rippu, 

käpad kahmama ei kipu, 

varisend kõik vihahood. 

Lõpeb sünge nõiavägi, 

hiiglasest saab haljas mägi 

keset päiksepaistest sood. 

Metsaneid ei pääse valla, 

lilleks mäe veeru alla 

seob ta kolli viimne soov. 

Hiiu silmast sünnib läte, 

mille helkivasse vette 

vaatab valge õiekroon. 

Igas allikas võib näha 

oma kuju, kes ei taha 

rohkem teada enesest. 

Imeallik laane taga 

vestab künkal keset raba 

rahu leidnud hiiglasest. 

1940–1974 (1974) Valge lagi, 1985 

KULDNE SÜDA 

Olid ajad, mil veel tunti 

mustas metsas hullu hunti, 

kuulus oli karujaht. 

Suvel vanker, talvel regi 

küla vahel sõitu tegi, 

valgust andis lambitaht. 

Oli rikkaid, oli vaeseid, 

oli põlde kehvalt paeseid, 

mõnel must ja muhe muld. 

Rikas praalis, vaene orjas, 

ihne sukasäärde korjas. 

Kõik, mis hiilgas, polnud kuld. 

Sellel ennemuistsel ajal 

astus reipalt õhturajal 

keset küla kenamat 

mees, kes seljakotti kandis, 

kerjustele leiba andis, 

teinekord ka enamat. 

Rõõmus andja kergel sammul 

jätkas teed ja tema kannul 

jooksis lapsi nurudes. 

Kui tal oli, andis raha, 

kui ei olnud, jäid nad maha 

nagu sääsed surudes. 

Tööl käis mees küll mitmes peres, 

rõõm ja hool tal istus veres, 

kõht ja kott said kähku täis. 

Ent kui koduteed ta astus, 

ikka tuli keegi vastu, 

kes ta abi ootvat näis. 

Mõni petis sõi ja pilkas, 

mõni lastest rõõmsalt kilkas, 

möödakäija pööras pääd: 

Kes siis nõnda raiskab toitu! 

Vanaks saades — taevas hoidku! — 

teiste kaela toita jääd! 

Mees vaid naeris, käsi laotas. 

Mis tal oli, ära jaotas, 

rõõmsat viisi vilistas. 

Majake tal metsahakul,



orav ootas lävepakul, 

põõsal tilder tilistas. 

Aastad läksid, teised tulid, 

lapsi sündis, vanad surid, 

päevi jagas tunnimees. 

Ikka harvem ilmus saunast 

kuldne hing, ta kortsus paunas 

polnud enam palju sees. 

Tuli talv, mis teistest kangem, 

tuisk ja hanged, tormgi rangem, 

hunte hiilis väravail. 

Mehed vestsid hõbekuulist, 

lapsed ootsid meeste huulist 

tarkust silmil säravail. 

Keegi vaadata ei märgand: 

metsaservas suits ei tärgand 

vana tare jahtund leest. 

Ainult kuused, küüru vajund, 

nagu ängistuses tajund, 

seisid peieliste eest. 

Saabus kevad imeuhke, 

kas või ise õide puhke, 

tundis iga inimkaim. 

Kari lasti laudast valla, 

lapsi lippas metsa alla, 

laulis lind ja lokkas taim. 

Karjapoiss, kes loomi ajas, 

leidis võsa keskel majas 

irvakile uksesuu. 

Piilus sisse, ehmus tummaks: 

rõskust, rämpsu, kõige summaks 

valendamas mõni luu. 

Pistnuks plehku, ent mis keelas? 

Mis ta ahnel pilgul neelas? 

Rahapada? Kullavoor? 

On see kassikuld, mis säetud 

lõksu püüdma, maha jäetud? 

Varitseb ehk lumbumoor? 

Karjus ukse lahti surub, 

kõhkleb, astub üle puru, 

haarab, hirmul luksatab. 

Õues vaatab nagu unes: 

puhas kuld kui pestud lumes 

peopesal tuksatab. 

Kullast süda! Peidab põue, 

üle umbekasvand õue 

pistab jooksu luikama. 

Südamesse rõõmulaine 

lööb kui hoovus ülemaine, 

ajab laulma, huikama. 

Poiss ei aima, mis ta päris! 

Hunt, kes talvel konte näris, 

polnud kullast hoolinud. 

Inime, kel kuldne süda, 

harva ise aimab seda, 

aeg sest müüdi voolinud. 

Ent kui kulla kandja tukub, 

süda kogemata kukub 

mine tea mis matka teel — 

kindlasti ta leiab keegi, 

kuldseks inimeseks seegi 

muutuda võib elus veel. 

1947–1987 (1987) Laululatern, 1993 

PRINTS PALJASJALG 

Moto: 

Üks kuningatütar ja kuningapoeg 

ja kuningapoeg, 

nad teineteist tundsid 

ja kurbusest nutsid 

ja kurbusest nutsid, 

et kokku ei saand. 

Kord oli üks kuldaväärt kuningapoeg, 

väärt kuningapoeg. 

Kuldkingi ta kandis 

ja seadusi andis, 

et õnn igas kandis 

lõi õitsema maal. 

Üks mure vaid varjutas neidude meelt, 

just neidude meelt:



Prints vajas küll pruuti, 

kuid kuuldus käis suuti, 

ei vali ta huupi, 

vaid targu kõik seab. 

Pea tuligi teade ja kuninga käsk, 

hea kuninga käsk: 

Kõik neitsid nüüd lossi! 

Ei maksa see krossi, 

rüü, kingad ja prossi 

saab kuninga käest. 

Kuis kihama puhkes kõik linnas ja maal, 

nii linnas kui maal! 

End igaüks pesi, 

et vahutas vesi! 

Ei vanadki lesi, 

kui minemas pruut. 

Ning hommikukoidul läks liikvele hulk, 

suur neidude hulk. 

Neid vanemad saatsid, 

neid tuttavad vaatsid, 

ei tukkuda raatsind, 

kel jalgu veel all. 

Kõik kaunid kui lilled, sa heldene aeg! 

Oh heldene aeg! 

Neil kohevad värvlid 

ja hambad kui pärlid 

ja juustes mis värvid 

ja silmis mis helk! 

Pea pärale jõuabki tohutu rong, 

oi, milline rong! 

Üks teisest on kenam! 

Kes meeldib neist enam, 

Mis küsida enam, 

ju avaneb uks. 

Seal antakse igale mõrsjalik rüü, 

pikk mõrsjalik rüü, 

nii valge kui udu, 

õrn siidine kudu, 

et õlalt ei pudu, 

saab rinnale prees. 

Kuis abitult astub siidkingades jalg, 

arg kingades jalg. 

Kaks ette, üks taha, 

et kuku või maha. 

Palg kalbe kui vaha 

ja higine laup. 

Nii mõnigi komistas vaipades teel, 

kuldpurpursel teel, 

mis troonsaali läbis 

ning põgenes häbis 

või minestas päris 

ja korjati teelt. 

Ent teistele kiirem sai kätte siis järg, 

see saatuslik järg. 

Kui unes nad sõudsid 

ja troonini jõudsid, 

kus seadused nõudsid: 

tee suur reveranss! 

Kolm küsimust esitas kuningapoeg, 

tark kuningapoeg: 

Kas armastad kulda? 

Kas põlastad mulda? 

Kas peiuks mind ihkad? 

Kõik ohkasid: Jaa! 

Vast õhtuks sai läbi see lilleparaad, 

pruutneitsi-paraad. 

Kõik olid end näitnud 

ja seadused täitnud 

ning südamed läitnud — 

jäi ootuse piin. 

Kuid viimaste taga üks karjane käis, 

noor karjalaps käis, 

pruun piiga kui rosin, 

tuul juustes kui sosin. 

Kas selle ma kosin? 

Prints mõttesse jäi. 

Ei oodanud küsimist karjane teps, 

see metsade laps. 

Tal lühike seelik 

ja pilk ülemeelik, 

käis ringi kui neelik 

täis imetlust silm. 

Neid küsis: Kui kaua sa oled siin vang? 

Oo, kuninglik vang!



Kõik teenrid said krambid 

ning pillasid lambid, 

saal segi sai trambit, 

nii ehmatas hoov. 

Prints kaugusse vaatas, kui karjane läks, 

imb minema läks! 

Ei himustand lossi, 

ei punastki krossi, 

vaest printsi ja lossi 

ta haletses vaid. 

Kolm ööd ja kolm päeva prints kambrisse jäi, 

kuldkambrisse jäi, 

siis uksed lõi valla 

ning trepist läks alla, 

kuldtrepist läks alla, 

kui kuutõves käis. 

Kui kaugele kõndis siis kuningapoeg, 

nõrk kuningapoeg? 

Ta karjase leidis, 

end silmili heitis, 

pea samblasse peitis 

ja nuttis kui narr. 

Kuldkingi vist imetles karjase silm, 

noor süda ja silm. 

Prints talle nad andis 

ning jalga tal pandis 

ja arglikult kõndis 

neis karjusest neid. 

Ei kannatand kaua kuldkingi see jalg, 

pruun karjase jalg. 

Saad tagasi kulla, 

ei lossi või tulla 

need jalad, mis mullal 

on karglend ja käind. 

Täis nukrust läks tagasi kuningapoeg, 

kurb kuningapoeg. 

Silm saladust õhkus, 

kõik aknad ta lõhkus, 

kristalli kõik lõhkus 

ning kildudeks lõi. 

Ei kuulanud keelamist kuningapoeg, 

kurb kuningapoeg.



Ta kõndis nüüd pargis 

liht-lahtises särgis 

ja mõelge, mis värgis 

näis vangis ta meel. 

Kuldkingad kui kargud ta minema löönd, 

need jalast ta löönd, 

ja astub kui karjus 

seal rooside varjus, 

pöet seedrite varjus 

karg-kruusasel teel. 

Prints Paljasjalg harjutab käimist, kas näed, 

oh häda, kas näed! 

Ta kaotand aru, 

nüüd käib paljajalu, 

kuldkingi ei talu 

ta kuninglik meel. 

Ent kuhu jäi karjane, päikesest pruun, 

kui pähkel, nii pruun? 

Printsessina liikus 

ta samblal, mis kiikus, 

kui astuks siidvaibal 

kuldkinges tal jalg. 

1945–1993 Laululatern, 1993


718 | AVE A LAVAINU /1942 

AVE ALAVAINU 

LIBAHUNDILAUL 

Libahundiks, libahundiks läheb ainult see, 

kelle kõrval süvaunne 

õhtul vajub mees. 

Libahundiks läheb see, 

kel pole karta surma 

ja ta ainult meeleheitest 

nõrku maha murrab. 

Naine pandi, naine pandi seina poole sängi, 

kuid ta hoolimata kõigest 

julma mängu mängis — 

üle mehe magava 

ja üle sängi ääre 

astus, hundinaha võttis 

ja läks metsa äärde. 

Lambail aga, lambail aga puudus looma vaist, 

sest nad lõhnast, jala-astest 

tundsid perenaist. 

Sellel ööl ta maha murdis 

kogu oma karja. 

Hommikul ta oma mees 

ta kuritegu varjas: 

Tema naine, tema naine oli kogu aja 

tema kaisus, tema kaenlas, 

tema rinna najal; 

tema naisel pole iial 

nõnda terveid hambaid,



et ta suudaks ühe ööga 

murda sadu lambaid! 

Nõnda kordus, nõnda kordus ööst-see-öösse-mäng: 

ikka sama hundinahk 

ja ikka sama säng. 

Nõnda kordus tapatöö 

veel väga mitmes karjas, 

kuni naine otsustas, 

et enam ta ei varja. 

Hundinahas, hundinahas heitis mehe kõrva, 

hundisaba kaela ümber 

põimis talle õrnalt, 

iseenda jaoks tal oli 

hambus hõbekuul, 

hundikeelne hauakõne 

oli valmis suul... 

— — — — — — — — — 

Tõusis tööle, tõusis tööle hommikul ta mees: 

kähku olid rõivad seljas, 

kähku lipski ees, 

tõusis, võttis kerge eine, 

rubladega mängis, 

AGA MITTE ÜHTE PILKU 

TA EI HEITNUD SÄNGI. 

Naisel lõpuks, naisel lõpuks 

kõigest villand sai: 

hundinaha selga jättis, 

läks ja hundiks jäi. 

1974 Veel üks võimalus, 1982 

PEREKONDLIK POEES 

Mu poeg sai peksa. 

Tütar vägistati. 

Mu emalt varas 

viimse vara viis. 

Mind ennast süüdistati 

korruptsioonis. 

Kuid see ei olnud veel 

see viimne piir:



mees mängupõrgu 

jättis kogu raha 

ja armukene lasti 

lihtsalt maha... 

Üks nädal Eestis. 

Ühe pere lugu. 

Vaid vanaemal 

püsib veel me sugu. 

- - - - 

23.11.01 kl.19 (telefoni teel): 

“Sinu kitsad peremured 

hetkel mind ei huvita: 

meil siin kukkus lennuk alla, 

lähen, — ehk saan aidata!” 

Laulud laialilaotamiseks, 2002


721 | A INO P ERVIK /1932 

AINO PERVIK 

LILL 

Mind hullutas metsa ja kõdu lõhn 

jäi jalgade ette salalik mõhn 

ja osjade vahel ma olingi maas 

ja kõrgus mu kohal see võõras laas 

ei tea ma kuidas küll juhtuda võis 

mu huultele käopäka kuri õis 

mis üleni kahvatulilla ja rusk 

ja pingul ta vars ja siis veel see tusk 

lill kasvas võimukalt sisse mu suust 

ta läbi käis lihast ja läbi käis luust 

ja teele ette jäi sarapuu noor 

ma tundsin kuis rebenes habras koor 

mahl nõrgus soojana üle mu suu 

ja tõmbles juurte peal sanglepapuu 

mu nägu paitas veel ämblikuvõrk 

ah küll olin ikka ma kurb ja nõrk 

1976 Umimetsades, 1977 

PEKSTUD KOER 

Rännujalal jõudsin ilusasse paika 

leidsin koera selga puruks taotud kaika 

pekstud koer seal läheduses üksi ulgus 

minu rada ringiks ümber koera sulgus


722 | A INO P ERVIK /1932 

kabuhirmus kargles haige peni paelas 

haavad kärbseid täis ja verevõru kaelas 

nõnda rabeles ja kütkest lahti kippus 

rebis kuni poodult köie küljes rippus 

verekarva silmad metsikud ja pungis 

sealt siis meeletumalt hing tal välja tungis 

ärevana niutsudes mu ilmet luges 

koera hing mu silmadesse turva puges 

ei ma saanud teda enam silmist aetud 

olgu siis see koer mu laugudega kaetud 


ALLIKAL 

Põlvitan ma allikale maha 

lätte põhjas läigib hõberaha 

ohvriks lepituseks urianniks 

maksuks meeleheaks ja mängukanniks 

iga penning hingehädas toodud 

iga mündi sisse lootus loodud 

iga tooja oma raha vastu 

ihkab kordki olla lendulastu 

sõrmitsen ma hõbedat ja vaske 

rindadel ja seljas hakkab raske 

pajupõõsas ahtraid kehi kõigub 

mardus tuulelapsi kokku hõigub 

Umimetsades, 1977 

PÖÖRIÖÖ 

Öine metsataevas pilkane ja tume 

astun rahutult ma üle külma lume 

puude jäised oksad tuule käes on kiikvel 

metsas unetumaid loomi näen ma liikvel 

loomadele lähemale süda kisub 

hingeliste seltsi ängis meel mul isub 

äkki rinde alla valujuga sihkab 

läheduses keegi veriselt mind vihkab


723 | A INO P ERVIK /1932 

õelust peljates jään seisma vaatan ringi 

lumest üle libiseb seal vari mingi 

jooksmas sute hulgas piki metsariba 

näen ma eemal rääbakat ja kurja liba 

pööriöö meid kõiki ärevile ajab 

mõni valgust mõni pimedust meist vajab 


PISUHÄND 

Mõlki taotud kulunud ja lääpas kiivas 

raskes rahakoormas pisuhänd mind riivas 

rüüstata sain tema rängast kolukerest 

krati lõngapea sai märjaks minu verest 

nägin kuidas jahmatus ta silmi tärkas 

kui ta oma erinemist minust märkas 

tahtis endalegi verd et ellu tõusta 

ihkas äkki olla eluandmisjõus ta 

perult loopis laiali ta võõra kulla 

uskus minus leidvat sooja niiske mulla 

minust soovis näha tõusmas oma hõimu 

aga tehtud kratil pole loomisvõimu 

hooga ligi tormas kerelauad kaardus 

ahjuroopidega minu külge haardus 

ragises ja kriuksus saamatuse vaevus 

hambaid plagistades märatses ta raevus 

viskles peksles lahkus ahastuses tummas 

jälle juurde tuli lootuses ja lummas 

minult usku oma elu sisse nurus 

ise lootmata mu sülle ennast surus 

uskus et mu paljas tahtmine võiks suuta 

pisuhända põhjalikult ümber muuta 

puhuda ta sisse elavate hõngu 

nõtkeks harutada kolbas vanund lõngu 

Umimetsades, 1977


724 | A INO P ERVIK /1932 

TOONE JÕEL 

Toone jões ma pehme veega pesin juukseid 

kuulsin leinajate lohutumaid nuukseid 

nende meeleheite lootusetu raskus 

põhja viiva kivina mu kaela laskus 

põhjas halli kõntsa juuste sisse paakus 

tundsin justkui miski veel mu külge haakus 

jälle pinnale kui tahtsin tõsta lõuga 

tagasi mind kisti ebamaise jõuga 

mõistsin et too minu varal minna püüdis 

koju kuhu lähedane teda hüüdis 

aga siit ei eales väljapääsu leita 

ainult mina võisin juustesse ta peita 

kaldaist välja pritsis rauge Toone vesi 

kui seal vaevas visklesime kahekesi 

raskus polnud see mis tagasi meid rõhus 

kitsilt seatud piir meid rutjus vees ja õhus 

pettumuseks sai küll maise päikse sära 

sest et kodused ei tundnud oma ära 

jätsid mõistmata ta kojupüüu pinge 

kas nad iial olid teadnudki ta hinge 

mida suutsin rohkem siin ma ikka teha 

polnud olemaski enam tema keha 

kiljuma ma pistsin luhtumisevalust 

samas hõbekuul meid maha rabas jalust 

argsi hiilides nad tulid meie ette 

heitsid tagasi meid Toone musta vette 

ja veel eemal põllul keset rukkeid kaeru 

oli kuulda minu isa tondinaeru 


KOERAKOONLANE 

I 

Tuules keerlesin ma kergel kannal 

leidsin peninuki külmal rannal 

peotäis pulsti tokerdanud karvad 

koera koon ja inimkihvad harvad 

küll on teda ristitud ja poodud


725 | A INO P ERVIK /1932 

kuid ta koerakoonlaseks on loodud 

seltsi otsides mul lakkus käsi 

pehmus minu õunapuine säsi 

äkki peninukk mu rindu viskus 

minu ihust hingesooja kiskus 

II 

Oma kutsikatega ma jooksin ringi 

õpetasin neid ma ära tundma hingi 

käies mööda karmi rabaservarohtu 

haistsin äkki läheduses võõrast ohtu 

rabas nägimegi inetut ja hoonu 

ahnes ihas lõõtsutavat koerakoonu 

seal tal läbematust mõnuhimust aetud 

oli karjakaupa kehi lõhki saetud 

priskeid ihusid ta paelus veelgi rüsis 

maialt peninukk neid ümmarguseks nüsis 

meie ilmumine endast välja viis ta 

püüdis varjata ta ruskes vahus riista 

häirituna minu kutsikaid ta vahtis 

nende silmis ennast õigustada tahtis 

ütles hukk ei ole siia tema toodud 

ütles tema koerakoonlaseks on loodud 

nõnda selles imelikus hingevalus 

oma veretööd mu käest ta andeks palus 

kuidas võiksin mina talle õigust anda 

võika kire mõistmist võtta enda kanda 

võiksin ma siis peninuki käega lasta 

oma kutsikate koonu verre kasta 

III 

Hommikut kui olin lindudega üles loomas 

koolev koerakoonlane mu jalge ette roomas 

vastu oma higist loomaihu liibus suuli 

püüdis välja imeda ta tapvat hõbekuuli 

uhmjad silmad olid juba kaetud surmakaega 

polnud koerakoonlasel siin enam pikalt aega 

vaevakarikast muid joodetud ja ise joodud 

siia ilma tema koerakoonlaseks on loodud 

küll ma kõhklesin kui murdsin varsi angervaksast 

nendega ma kuuli võtsin peninuki maksast 

kalgis rõõmus koerakoon siis üle metsa kirgus 

vaenukägu karjatades süvaunest virgus 

1976 Umimetsades, 1977


726 | A INO P ERVIK /1932 

SÕJASULANE I 

Neitsit teenides ta võõraid tappis, 

paganaid kui räimi puhtaks rappis. 

Veri pidi jääma neitsi peale, 

verest tõusma pidi algus heale. 

Kuid sest verest, kus ta vööni sumas, 

musta loitsu vägi vastu kumas. 

Ehkki neitsist uhkas helget jõudu, 

oli mustas loitsus rohkem õudu. 

Ajju jubedus sealt ajas juuri, 

hing kui lind jäi jubeduse puuri. 

Hulgub sõdur sihitult ja teetult, 

ulub uskmatutest luuni neetult. 

Otsib needuse eest kaitsvat süle, 

kus ta hirm ja õudus läheks üle. 

(1981) Kiljub ning kumiseb, 1982 

JÄÄ ALL 

Kannul neid kuminaid kõnnin kui sõge, 

tuisu ja lume seest otsin üht jõge. 

Jää all seal peidus mu kee küljest lüli, 

see, kellel jahmatavlahtine süli. 

Võimsaks sai liiga üks salatud tõde, 

jää alla sellest sai jääpealse õde. 

Kilje sealt ikka veel kumiseb vastu, 

teiseks ei muutu ka jää alla lastu. 

Jää all on ühtlasi ligi ja kauge, 

vesi seal sulatab hangunud lauge. 

Kiljub ning kumiseb, 1982


727 | V ELLY V EREV /1927–1987/ 

VELLY VEREV 

SUVEBALLAAD 

Sõidupilet nukrutsevas taskus 

läksin mere äärde 

viimseks kohtumiseks veega 

kõrkjate liivapuutega 

muuli sõrmesirutusest tehtud teega 

kokku saama 

Endistena uhiuutena 

seob lahkumine meid 

ikka kindlamalt kui ühtejääm 

Täna minu lemmikpaik mu reetis 

Päike kõigepealt Ta kas uppus 

pilvelaama jäiselt sinkjas rüsis 

teda otsitakse 

või end delfiiniks muutis 

lahte sukeldus ja põgenes 


Tungin pilveprakku hõikan küsin 

Vastusena rullub taeva mereteedel 

sinkjasvalgeid päästepaate reas 


Midagi on juhtunud sest meri 

kordab taevast kõike liialdades 

lükib vette paate otsijaterivi 

Kätest kinni merre kaelast saati 

päästeaheliku peadest helmekee 

rannavetes ringleb pinges kaardub


728 | V ELLY V EREV /1927–1987/ 

nagu läbematu käsi tikiks vees 

tikiks oleva ja elusaga 

mure mustreid Etteheidet Süüd 

Keegi oli usaldanud merd 

kui koduteed kuid eksis 

lainepadrikuisse ööseks jäi 


Keegi pidas lainjat põhjavaipa 

kurdudeta kootuks 

sinetava silmapiirini 


Keegi pidas poide ümarpäid 

kes sügavust ja ohte hõiguvad 

kaasujujateks kelle juurde jõuda 


Keegi oma südant uskus 

päiksesooja südant sundis 

vetevõssa võpatavalt külma 


Otsitakse seda kes meid hüüdis viipas 

Neile kes jäid randa kes jäid ellu 

õhku talletus ta hirm ta appihüüd 

viibe mille kutsel astub sünges lahes 

noorte meremeeste vaikiv ahel 

Otsitakse veele usaldatud kätt 

ja südant vereringet mille liitis meri 

enda omaga ja noort või närbund keha 

meest või naist 

Siin asendada võinuks 

neljakümmend nelja liiga hilist 

üksainus õigeaegne kätepaar 


Üht puudujäänud ketilüli 

elu vahel ära hoidmas ööd 

see võinuks mina olla ükskõik kes 


Kes viibet mõistaks mis võib olla viimne 

kes kutset kuuldamatut kuuleks 

kes ka kaugel kaugelolevaks ei jääks 


(1977) Võilillesaatus, 1981


729 | VALEV M IRTEM /1945 

VALEV MIRTEM 

ELUVÕÕRA JA VEIDI KIBESTUNUD ARHEOLOOGI 

UWE THORTONI MÕTTED MAAJADE PÜHA KAEVU 

PÕHJAS, MILLESSE KUNAGI HEIDETI — NAITMAKS 

NEID JUMALAGA — PULMAEHTES KAUNEID 

NEIDE, SADU JA TUHANDEID SAJANDITE VÄLTEL 

Kas hoiab niudeid ja rinda 

habras kuldne narmaskett, 

kas kaitsetult paiskuvad segi 

kõik ehted vastu vett? 

Kas surmahetk avab tõe — 

meeleheitlikuks, lohutuks? 

Kuid vaevalt — oli ju teada, 

et surm peab olema uks, 

mille taga jumalik kaasa 

alles ulatab käe — 

nii preestritar enese surmas 

ju midagi halba ei näe. 

Oh meeletust! Aga see andumus! 

See luu siin on olnud kord sõrm... 

Siin mu kühvel ja sõelumispann. 

Mu jalge all kuld ja põrm. 

See meeletus on nüüd möödas. 

Teiseks saanud ka maajade maa. 

Aga sellist andumust — pole. 

Ja vist ka olla ei saa. 

Et tõelistaks kasvatus, haridus 

andumust ülemaist — 

t e i n e t e i s e s s e viskuma 

õpetaks meest ja naist!... 

Ei visku me teineteisesse — 

või on see siis ainult poos! 

Olmemõtteisse — olmemõtteisse 

hoopis viskume koos. 

Näen maajade preestritare 

ja tõtt nende meeletus teos. 

Seisan kuivanud kaevu põhjas, 

paljas tolmgi on püha mu peos. 

Helemite aed, 1977


730 | I LMAR T RULL /1957 

ILMAR TRULL 

KURB BALLAAD KURVAST KURVAST 

KES ELAS KURVAKODUS 

Kord oli Kurb 

Kurb elas Kurvakodus 

kus löödi lamajat 

kus sakutati santi 

Halb keldris piinas pimedat 

sel Halval oli õdus 

sest lõunalauas maiuspalad 

Halva ette kanti 

Halb sõi halvaad 

ja halvustas 

ja pilas halvatuid 

ja Kurva pale 

nutust oli märg 

Kurb pisarate alla 

seadis mõlkis mannerguid 

neil vett ei olnud 

kaevus elas härg 

Kurb tahtis öelda Halvale 

ent ütlemata jättis 

sest Kurval toetust polnud 

Halb ent oli tugev 

siin majas oli eland Hea 

see endalt elu võttis 

ja tema kambris pööningul 

käis nurgast nurka Jube


731 | I LMAR T RULL /1957 

kes jubedusi tehes 

kollast naeru kõhistas 

suu hambutu 

peas koopad 

milles silmi pole 

luust-lihast läbikäivalt 

luiselt vilistas 

et külla tuleks naabrimees 

kõhn kooliveli Kole 

kõhn kooliveli Kole 

oli hirmsam kõikidest 

ta koolnuid koinis 

rabatud sest tõigast 

Kurb kiljus 

hambad huulde lõikudes 

käis talveöödel kummitamas 

vanahärra Võigas 

ei väsind kurvastamast Kurb 

ja kurtmast Kurb ei väsind 

ta kutsus vennad vanemad 

et olla hulgana 

ent veljed tulemata jätsid 

üks neist oli Väsind 

ja teine vend ei julenud 

ta oli nimelt Arg 

jäi kurvaks Kurvakoduke 

Halb endist viisi hullas 

ja jaurav Jube järjepannu 

Koledaga kokku jõi 

ent kõik see oli väga ammu 

kõik nad juba mullas 

nüüd Kurvakodus Tühjus kondab 

langetatud päi 

(1978) Millest mõtled, seljaaju?, 1984


732 | M ARI VALLISOO / 1950 

MARI VALLISOO 

Söötsin-jootsin-silitasin 

justkui sõpra santi. 

Endalgi oli elu kasin, 

vana “Singer”-õmblusmasin 

tuli viia panti, 

kapisahtlist välja võtta 

voodilinad viimsed. 

Mõned roosteplekid. Mõned 

armastuse riismed. 

Hoidsin justkui ihuvilja, 

justkui hingesooja. 

Tegin ruumi riiulil ja 

külmahirmus õhtul hilja 

tõin ta tuppa sooja. 

Ärgates, mis silmapettus! 

Läinud ühes ööga 

sõber armas. Topsid tühjad 

nutmas nurki mööda. 

Kallid kleidid kadunud 

ja esiema tanud. 

Peegel kõlgub seina najal: 

kes su päise päeva ajal 

paljaks varastanud! 

Otsisin, ei ainsamatki 

hingelist. Küll rohked 

sõnad. Radiaatorite 

jahemeelsed ohked. 

Savivaasis kriimulises 

pehmed pajuurvad 

pudenevad päiksesärast. 

Hoopis teise asja pärast 

nende näod on kurvad. 

Kallid koerad, 1979 

*** 

Elasid meil iidsest ajast 

uhked hiiepuud. 

Mängisid kes-aias-mängu, 

aias polnud muud 

kui me vana maja madal, 

katus sammalt täis. 

Kes see oli, kes see oli, 

kes me õues käis? 

Mõni vana kerjuseit ja 

mõni võõras mees. 

Mina seisin, pereema, 

trepil ukse ees. 

Pühapäeva-põlle paistel, 

valged lehvid peas, 

mängisid me lapsed murul 

mesilaste seas. 

Oh neid pillerkaare, igal 

seljas selge kleit. 

Leivapala kerjakotti 

sai see kerjuseit.



Oh neid hundi-rundi-rattaid, 

igal vigur sees! 

Õige suuna pihu peale 

sai see võõras mees. 

Läksid siis, jäi tuba tühi, 

süda tühi säng. 

Mina seisin, pereema, 

otsas, otsas mäng. 

Läksin siis ma, kerjuseit, 

mis jäigi üle muud. 

Kohisedes kaasa tulid 

uhked hiiepuud. 

Tulid pärnad, silmad triiki 

sumisevat mett. 

Tulid tammed, tuhat, tuhat 

tundnud kevadet. 

Vaher vilksas kõige ette, 

püüa, kuidas saad! 

Kased jäidki kummargile, 

sõrmed vastu maad. 


LUMINE KUUSK MEIE MAJAS 

Trepil tuisusel raputas 

lumehange jalgelt. 

Tuli koputamata tuppa, 

ei lausunud musta ega valget. 

Valget oli uksetagune täis, 

kuni silm seletas. 

Musta oli tuba maani täis, 

ahjusuu ainult heletas. 

Istus praginal pingi katki, 

ladvaga lage liigutas, 

põrutas põmmdi! põrandatki, 

kapiust kraapis ja kiigutas. 

Karvamüts sulas tule paistel, 

hiiglaojaks jäätus õu. 

Küll oli tegu lastel-naistel, 

triiki täis sai viimne kui nõu! 

Kõneles tumm tema metsapuudest, 

külmalinnud kus kisavad. 

Süda tal praksus, jalaluudest 

voolasid vaigupisarad. 


KALLID KOERAD 

Kes mind toitsid 

ja kes mind katsid, 

hoolest-armust mind ilma jätsid. 

Siis mina salaja tuppa lasin 

koerad, keda ma armastasin. 

Tänavahulkujad kronud ja karvas, 

kellel vigane händ, 

kellel varvas. 

Mitte üks polnud õiges arus, 

pooled kriimus 

ja teised marus. 

Tulid ja tõid oma tõved mu kätte, 

kraapisid katki 

kuˇsetikatte, 

määrisid märga seina äärde, 

pärast lõid sõbrale hambad säärde. 

Kes mind toitsid 

ja kes mind katsid, 

tulid koju ja leidsid: 

katki 

kõik meie uhke elamine. 

Ukse-esine verine. 

Võtsid nemad jalast oma soojad sussid, 

pistsid pihku pikad pussid, 

kohkusid koerad, pagesid pakku, 

kes-teab-kaugesse ilmajakku. 

Kallid koerad, 1979



EHTED KADUNUD 

Lõhutud siidid seljast. 

Ruudulised rüüd 

rebitud robinal neljaks. 

Kuhu ma lähen nüüd, 

jäetud nii ihuväele, 

ja juba kostab hüüd, 

kutsuja kiigemäele. 

Kuhu ma lähen nüüd? 

Kas lähen eide õue? 

— Helmed ja kallid keed 

kõlkusid sinu kaelas, 

kuhu on jäänud need? 

Kas lähen taadi õue? 

— Sinikirja lai 

lint sinul ehtis juukseid, 

kuhu kuhu see sai? 

Või lähen õe õue. 

Mu õde on õunapuu. 

Ta seisab värava kõrval, 

vastu loojakut suu. 

Vastu loojakut paitab 

tuul tema õierüüd. 

Seisab õde ja vaatab, 

ja temal ei ole süüd. 

Kõnelen sinuga kevadekuul, 1980 

HAIGE 

Tundsin tuuletõmbust rinnus 

ja jäin tõvevoodi. 

Anti rohtu, 

ilmatarku ravitsema toodi. 

Üks ei mõistnud, teine teadnud, 

kolmas ütles — hilja. 

Laiast laanest nõid me majja 

jõudis öösel hilja. 

Hallid juuksed ripakile, 

sõnus ta mis suutis. 

Koidu eel mu haige keha 

mustaks linnuks muutis. 

Nüüd see puhkab keset linna 

hallil kivikujul. 

Aga hing käib ilmas ringi 

kirju koera kujul. 

Rändlilinnud kõrvaltoas, 1983 

SUUR TAMM 

Ühes õues seitse aastat 

pidutrall on kajanud. 

Õuetamm oli üleliia 

kõrgeks oksad ajanud. 

Võeti maha, tehti vaadid, 

laoti halud õuepuust. 

Õllemeister õlled tegi 

kõik ja rääkimata muust. 

Pidu hakkas, joodud söödud, 

lõhutud ja lauletud. 

Seitse aastat mööda saadud, 

seitse surnut saadetud. 

Pole lõppu, tule lõppu, 

teabmis pärast saabub sest. 

Nõialaps ma voolin nooli 

suure tamme laastudest. 

Sünnisõnad ja surmasõnumid, 1991 

IMEKOGUJAD 

Käisime, kotid seljas, 

külast külla ja majast majja, 

kogudes vanu asju — 

mina ja minu vend. 

Küsisime, kas pole 

vanu tarkmehi taskus 

või näiteks imepeegleid, 

olgu või tühipaljaid 

lauake-kata-end.



Mõnes majas jäi silma 

korralik küünekübar. 

Peremees muretult 

ütles, et eks te võtke. 

Ühes köögis kuid leidus, 

olgu et auk oli põhjas, 

Ahjualuse kulp. 

Ühes talus suur naine 

kõneles kõval häälel, 

nii kui suu tegi lahti, 

roomasid tasahilju 

tubanurkadest maod, 

pead hiilides püsti. 

Mina veel jõudsin hüüda — 

vennake, tee et kaod, 

ise kargasin aknast. 

Kolinal kukkus katki 

Ahjualuse kulp. 

Vennake vähe väsis. 

Enam ta elu seeski 

minuga ühes ei käi. 

Asjad on kadunud. 

Ainult 

vaeslapse käsikiri 

minule alles jäi. 

Sünnisõnad ja surmasõnumid, 1991 

SUGULASED 

Tulin takusest linast 

kootud tüdrukupõlvest 

Alutaguse kõrvest 

Iisakust Murakasoost 

Rabakaeluste lõhn mul 

meeled lahutas koost 

Nägin, mida ei kuule 

Hoopis muud ütles suu 

Tulin lollike lauldes 

läbi siis Lohusuu 

Pajud paindusid maani 

Tuulest mu jooksuhoost 

Tulin päriselt pärit 

mehetapjate loost 

Maie või Mari 

Peipsis 

pesin ma verist kätt 

Vesi punas küll punas 

ei ma märganud, kunas 

raske sajupilv tõusis 

määrdunud käterätt 

Sugulased sääl seisid, 

kuskohal Kodavere 

Vihm aga uhtus ära 

hallid riided ja vere 

Kõik need linased 

Alles 

ainuke sõlenõel 

Sugulased sääl seisid 

Üks neist lõputuid linu 

loputas Emajõel 

Ainsuse olevik, 2000 

PÕHJANEID 

Käisin kaua Pika aja 

Kuhu kuhu kodumaja 

jäänud Kus see naabripere 

Kus see kurva Kodavere 

Pole ühtki Kadund kõik 

Maha tallat tuhaks muutund 

Ammu pole kõrva puutund 

kukelaul ei linnuhõik 

Ükski hääl ei põllult vainult 

Pajud pujud takjad vaid 

Õnnetuseheinad Ainult 

Häädemeeste surnuaial 

suuri suuri kellukaid 

leidsin Aga jalajälge 

ühtki millel anda suud 

Angervaksad Põdrakanep 

Kõrged võõrad rohud puud



Aga äkki 

märkan muud 

Talu seisab künkal kased 

allpool pajud hõbedased 

Pere lauast tõusmas just 

Ega küllust ega rikkust 

aga jätkub Ajal pikkust 

Valgekirju mõni must 

lüpsi ootel ammub kari 

Tüdruk riided säravhallid 

kumb meist Tiina on kumb Mari 

Vanaeit kah tänupalve 

lausub lahkub Vastu talve 

palgete pääl kortsuvari 

Perepoja olekust 

paistab jõudu olla kesta 

noor ja sirge selge meel 

Vaatan vaatan Võiks ta võtta 

Igavesse Liivi Sõtta 

veel ja veel 


ÜKS POISS 

Tere 

Üks poiss tuli meile ja istus 

puu alla 

Võiks vähe puhata 

Puu oli potipalm 

Nimi mul Kristus 

Kuule kutt ole hea juhata 

misuke tee viib siit 

Kolgata kanti 

Ei ole aimu Kõik teed viivad Rooma 

Nii nagu kombeks 

võileiba anti 

Lauale kohvi ja 

kutsuti jooma 

Äkki läks heledaks õhtuvalgus 

Jõi siis ja tänuks silitas kassi ta 

Sähke no võtke see aegade algus 

Lähen 

ei ole mul aega siin passida 

Läkski Kakstuhat aastat nüüd 

mõtleme pärispoiss oli 

või müüt 


ÖÖ TULE 

Polnud nii, et neid marju 

ihkasin üleliia. 

Sina võid laps neid läägeid 

kellele tahes viia. 

Mine müü aga turul, 

anna või ilma ära. 

Kaela ümber kui ehe 

õhtuvalguse sära, 

lähen ma, lükkan laudse 

karjavärava kokku. 

Uted mu — üheksakümmend 

üheksa ühtekokku. 

Öö tule, tume, pime, 

karja ja koda kaitse. 

Suus aga püsib püsib 

lootuse mõrkmagus maitse. 

Öö tule kuimitu tuhat 

aastat valva mu sugu. 

Saagu siinkohal selgeks 

minu, Raheli lugu. 


*** 

Juagu Matse naene 

põle päävä aegu 

tehnud ühte tüüd. 

Üüsi lehmä lüps ja 

üüsi siga süüt. 

Talve aal läks metsä 

jõhvikile, vai kas



kasevihtu taht. 

Sõge! Lähän kodoss 

egä ennemält 

tule, kui näen koskil 

kolme — kasvai kaht 

niskess ullu, no vai 

viilgi ullemad. 

Nõnna Juagu Mats 

öelnud. Koti, mütsi 

võtt ja kodoss ärä, 

kohe ilmakuarde, 

lõune vai kas suarde. 

Käis ta kavva käis, 

ühekõrra kuuld — 

messi kisa-kärä 

üle metsä, mõisa? 

Kõrge mäe piäl 

ühed, kes ei mõessa 

kedrätä ei kündä, 

õppavad siält tõisa. 

Õmavahel tülin — 

kessi tark kes loll. 

Rutemalt ku moeto 

tulema siält kats. 

Kes ei usu — tulgu 

vastku ise — kodo 

Juagu Mats. 

Ussisõnad. Kodavere keeles, 2001 

KOLM VENDA 

Kolm õli venda minul õdel. 

Üks sii sirge nõnnagu 

Märdi männiku puu. 

Tõene jaksu pualess kange. 

Sii tõss kasvai kümme pange 

ühekõrraga ülesse. 

Saanavett kui sae kannetud. 

Kolmas vend toboke tohmoke. 

Nüid käin koperdan kabeliaida. 

Vaja siädä. Kuniss päävi 

minule õdele annetud. 

Üks sii sirge, tõene kange, 

kolmas toboke tohmoke. 


*** 

Tämä taht jala taeva minnä. 

Vai sa suad kiältä tämädä! 

Muku et tämä taeva lähäb, 

õik aga õege eledäss. 

Tädi tiäs ja õde õppas, 

saananaene kua seletäs. 

Vai sa suad jala taeva minnä! 

Vai kiissakala suad kätegä! 

Ike paab leeväkoti vüüle, 

ei õma joro jätä tä. 

Kosa sii pajossik kruavi-kiänäk, 

kosa niid lepäd läägiväd, 

tõeselpuul tõuviljapõlda ja 

karjamu taga kogoni — 

siäl tämä tramp ja mässäs käädä. 

Ei suand õhtass viil kodogi. 


*** 

Kajakite kisa. Ei 

tiä, kas tormi tuovad. 

Kõneleväd — vanal aal 

õllud tullud ei tiä kost 

õege suured luomad. 

Sarve vahet piäske 

seetse päävä lennänd. 

Parajite karjamual 

Juasep ja ta vennad 

ajand lehmi juuma. Niid 

ullud suured ühen. 

Kõneleväd. 

Vanal aal. 

Ükskõrd enne juani. 

Järve tühjäss tõmmanud 

Venemuani. 

Ussisõnad. Kodavere keeles, 2001


738 | P EEP I LMET / 1948 

PEEP ILMET 

HINGEDEPÄEVAL 

Louhi tuleb lõuna 

meretsi ja maitsi 

talveuni taga ja linnuparved ees 



lumelinik taga ja lobjakas ees 



tuisuilmad taga ja öökylmad ees 



taliteed taga ja mudamylkad ees 



jäärauad taga ja rajulained ees 



teibaragin taga ja raavistikud ees 



kylmaköha taga ja palavikud ees 



siia tema sõuab selle hingeaja sees. 

Tuulekanne, 1980 

Tuulatud luuletused, 1988 

WOUNDED KNEE LUGU 

Maanälg ja käsud ja 

relvis armee 

räbalais laipadest 

märgitud tee 

minejad tabati 

õhtune viski 

kõledas koidikus 

veel ootas miski 

koidikul sarvehääl 

juhuslik lask 

myrsukast tyhjaks ja 

padrunitask 

veidrates poosides 

kylmuvaid kehi 

laaditi kõngenud 

lihunikmehi 

vankrisse pyytudki 

jalaga myks 

naised ja lapsed vaid 

viiskymmend yks 

oli kõik eelnev ja 

lõppki vaid juhus 

jäädavat needust sealt 

jõulutuul puhub. 

Tuulekanne, 1980


739 | P EEP I LMET / 1948 

VALEVA VEELINNU LEND 

Mööda kirmetist roomab kui tuhkuva põndaku ving 

yle pimeda maa lendab põhja yks helendav hing 

teda silmates rändel vaob ammuli öövahi suu 

valev viirastus haihtub kui tiibadevihina luul 

hiieallikail harvadel ootab veel tänuväärt turv 

sellel sydaöös sööstjal on ohtu täis viimne kui kurv 

kuskil ääremaal võib-olla kestab ta viimane paik 

tema taga ning ees lahvab taevasse laskude kaik 

aiva edasi tormavad öövarjul tema ning parv 

igal õhtul ja hommikul väheneb tiibade arv 

nõnda verega makstud saab ränkraske syndimissyy 

keset kirevat salka tal ainsana valendav ryy 

mööda kirmetist roomab kui tuhkuva põndaku ving 

yle pimeda maa naaseb koju yks helendav hing. 

Tuuletee. Ajastaja, 1982 

VIIRASTUSED 

Rabas kailude kaisus imik nuuksatas nuttu 

kooritud pajupuhmast peletis pages uttu 

kuradeid kuivas kaevus keegi vanaeit nägi 

kuhugi kanti laiali lõhutud Lättemägi 

mullas ent myrgitab rooste taprite teri haljaks 

Udumäe ussikuningas rööviti purupaljaks 

väratil päkapikk ihvab pihelgast võitluskeppi 

talus veel taotakse tykkideks tapetud verileppi 

Kõrgemäel keset kuuski kõhnrett raputab lokku 

hyljatud synnisaunas variseb keris kokku 

tare alt kirjatud kyyke kiirustab heitunult heina 

kustunud koldest säde kargab korraga seina 

peninukkide ukselt varjud viilivad taba 

põldude põhjas valvab range raugana raba. 

Tuuletee. Ajastaja, 1982


740 | P EEP I LMET / 1948 

LAUGAS NING SUSI 

Elab tume rabalaugas 

all hapra rabeda jää 

oi ohtlik tollel on liuelda 

millest läbi ei näe 

laugas täis turbamuda 

elab ning synnitab mulda 

naljaviluks ta juurde 

taevas hoidku ei tulda 

vahel lauka yksindust 

leevendab elu eest 

sesse plartsatav soohull 

pagedes enda eest. 

Lõõtsutav susi kord talvel 

libastus laukajääle 

lakkudes tulijäist palet 

kähedaks kylmetas hääle 

tardunult susi ning laugas 

vaatasid teineteist 

mõeldes mõlemi mõtet 

oh mida teatakse meist 

laukale meeldima hakkas 

see mida jää läbi nägi 

sutt aga paigalt ei lasknud 

turbamatt põhjatu vägi 

mõlemad arvasid paistvat 

jääst omi peegeldusi 

aeg pysis paigal 

siis kadus 

meeletu hyppega susi 

tuliste päkkade jäljed 

tyhjusid sygavalt jääs 

ohtlik tollel on peatuda 

mille põhja ei näe 

lõdinal synnitas laugas 

kure ja kuremarja 

ainult saaks tagasi soe 

kurjade kauguste harjalt 

surmlikel sydaöil virvas 

lauka peal virvatuli 

väljudes järgmisest ajust 

lõõtsutav susi tuli 

kihutas lauka poole 

nõtkuvat õõtsikut pidi 

viskudes kõhuli 

peatus 

õõtsiku serval 

ta pidi. 

1985 Tuul tuli, 1986 

Tuuldunud luule, 1998 

KOKKUPÕRGE 

Kunagi mu kukla taga 

leegitsesid sillad 

nyydseks sellest kärsahaisust 

sai mul tõesti villand 

kõnniteele oksendasin 

välja oma hinge 

kogunege imetlege 

ligidale minge 

siin ei ole petvat tausta 

mahendavaid sirme 

ylihästi võite näha 

iseendi hirme 

võite näha 

selle järgi käivad teie neelud 

mille kättesaamatuks 

on teinud teie keelud 

millest ääriveeri ilgub 

nurgas ihar sosin 

päevavalgel vedeleb neid 

enam veel kui tosin 

kuni pole kojameest 

veel lähemale tulge 

näha võite millest teie 

mõeldagi ei julge 

mina seda hingeniru 

sugugi ei leina 

hoian rinnal risti käed 

ning vajun vastu seina. 

1985 Tuul tuli, 1986


741 | P EEP I LMET / 1948 

SULAVATE TINASÕDURITE LAUL 

Me viimased sõdurid malevast tinast kel koed 

ja punases lõõsas on põhi mis taldu meil toeb 

on hävingupidudest jäänud meid muljutud salk 

kel Loojalt ei armu on surm meie viimane palk 

veel synnitusvormidest soojad veel kuivamas värv 

kui lahingus esmases kalgistus tinane närv 

ja lõpmatuist heitlusist läbi läks elutee sõit 

vaid võitluses mõte yks puha kas kaotus või võit 

me seisime vallina rebiti kehadelt päid 

kes seisis jäi seisma ka peatud kõik rivisse jäid 

neid myrske mis oigeta pyydis me tinane rind 

kui alatult madal on tinase sõduri hind 

ei endalt ei Loojalt me aru pärinud eal 

et milleks see maailm ja milleks me sõdime seal 

see viimane laager meil sulamispunkt on nyyd kääs 

vaid viha ja ahastus hingedes — kelle see ääs. 


Tuuldunud luule, 1998 

TERASKI-TÕNN 

Tollel kõledal porisel kooljakuul 

kui Mardus raavikuis kaljus 

läks õdangul kõrtsile Teraski-Tõnn 

et heita noid karme nalju 

tol õdangul mõnigi selgeks sai 

et Tõnn omi sõnu ei loobi 

sest tollel õdangul nähtigi kuis 

lõi Tõnn oma jubeda hoobi. 

Uks visati Tõnni ees vallale 

ning rõõmus kisa käis vastu 

ep olnud see sugugi esmane kord 

kui uksest sest sisse ta astus 

sääl Jõepära-Jaanus ta lauda viis 

ning ulati pilgeni kapa 

ning Tõnn tolle alguseks kõrisse jõi 

tänuks sõnas et too lausa tapab


742 | P EEP I LMET / 1948 

siis pingile istsid ning kõrtsimees tõi 

veel mitmeti murdjamat jooki 

kõik mehed kui yhest suust ylistid sääl 

Tõnni tuutsi ja toredat hoopi 

Tõnn yhmas et kurask on kuldaväärt riist 

kui peos ikka pidada mõistad 

et pussita mees on kui nokata rähn 

ja et too olgu meelega mõista. 

Va Soosaare Juss oli kiususa täis 

et Tõnn teda tunda ei taha 

hyydis: “Oksapead seinas kui tabad sa vaid 

panen pihkusi nugise naha!” 

Vastas Tõnn: “Too märk on kyll päratu suur 

pole nugani narrikuljus 

aga kaelasi serva ma visata võin 

kui seista sul jätkub uljust 

või arvad et polegi ma Teraski-Tõnn 

vaid sitase põiari naba 

ma vasema kämblani pakku löön 

kui karvavõrd nahka sul taban!” 

Kes piiskas põrmandulaudulle 

toda tõmmukat kesvamärga 

nii salamahti et Tõnni silm 

seda õnnele kiusuks ei märgand 

siis Juss astus areldi seinale 

kohe sähvatas nuga kui näljas 

aga Tõnn oli laudadel libisend 

ning piisake verd tuli välja. 

Sõnas Tõnn: “Pole midagi parata 

sest lubadus tuleb mul täita 

pange pakk sinna põrmandu keskelle 

veel oskuni teile ma näitan.” 

Ning kinnisilmi siis Teraski-Tõnn 

suisa näppude sekka raius 

ja raiekaja seinult tagasi lõi 

nagu kivilt kuhu taotakse vaiu. 

Sesse pakku sadasid hoobid kõik 

ei riivand yhtegi sõrme 

ja mehed seda hiljukesi vaatasid 

ning midagi kurgus neil kõrbes.


743 | P EEP I LMET / 1948 

Kui siis võtted ja osud kõik otsa said 

ega sõnagi juletud kosta 

kysis Tõnn: “Kas arvab siin keegi veel 

et ma väitsataiet en oska!” 

Tolle ruske kulmutihniku alt 

korraks säravi silmi veel kõõkas 

ning käesa ni ränga ja soonise 

siis pakku ta kinni sõõkas. 


VALGETE VARESTE LEIN 

Alla Manala madala taeva käib mahlakuu suitsune tuul 

nagu ihates Valget Laeva valged varesed istuvad puul 

nende suled on rapsinguist räsit ning silmades pärlendab äng 

haav mis raiutud Maavalla rinda on yks veritsev viimane säng 

kogu tallermaa valendab leinast kuigi maapind on määrdunud must 

valged varesed vahivad tõrksalt mulda lõhutud avali ust 

kohal linnade pilkavalt kisab õel hallide vareste parv 

valgeil sinised viled on meeles ning yks helisev sinine sarv 

sarv mis luigates julgustab yha neid kes hälbima väsivad teelt 

iga huige on otsekui pyha terveks kinnitav murduvat meelt 

heli võimu ees sisinal taandub lyyasaanuna närune norg 

läbi surma kui hõbetriip särab kõrbetagune haljendav org 

seda orgu sääl kaugustes sihib peos jultunu pilbastund piik 

aga valgete vareste päralt on kõrbetee janune riik 

ega heiduta jonnakaid enam ees tondina varitsev nälg 

yle luidete tulise liiva viib võlukee silmselge jälg 

linnud laskuvad okstelt ning haava pea tasandab sõrisev liiv 

ette vägeva vaskise ukse saab tõugatud murdmatu riiv 

valged varesed tõusevad lendu kandes laiali nõgise tõe 

kylmas läbipaistmatus udus põleb sild yle Toonela jõe. 

1985 Tuulatud luuletused, 1988 

Tuuldunud luule, 1998


744 | P EEP I LMET / 1948 

HIIS 

Irvis kus ussaia tyygastund hambad 

toomingatihnikus poovad end lambad 

tihniku tagamaal laiuvas lodus 

kõrguvad leppade tumedad sambad 

lompide kohal kus pahrud on tõngund 

võbeleb ämblike kleepuvaid lõngu 

aurudest raskesse rõskesse õhku 

karbekas lõhn angervaksadest hõngub 

allpool lehtvõlvide õõtsuvaid harju 

valgus ei synnita yhtegi varju 

imedes hallituslõimelist kõdu 

kypsetab näsiniin myrgiseid marju 

hallide samblike ripnevaid lonte 

pärjamas paakspuude kuivanud konte 

pageva metslise rapsingu kajas 

viirastub hämaras hälbivaid tonte 

seal võibki silmata ronttara toda 

väravas kaks risti pistetud oda 

humalaist põimitud suletud sõõris 

pystub yks taevasse osutav koda 

arutust hulgast kes lodus on käinud 

armetult vähesed koda on näinud 

vähestest nägijaist yksikud ainult 

läbi sealt odade ristist on läinud 

neil tuli jätta kõik uhkus ning vara 

kogu see koorem mis arastab ara 

ainsana alles jäi tyhjunud meelde 

minekumõte kui piitsutav kara 

metsamuld moondas neist heidetud jäägid 

julgete ajju lõid teravad täägid 

mida siis meeletud minejad leidsid 

yhtegi kodalast pole kes räägiks. 

1987 Tuulatud luuletused, 1988


745 | D ORIS K AREVA / 1958 

DORIS KAREVA 

ELUPÄEV 

Oli tuul, suur tuul sel päeval. 

Ta lahti ei lasknud mu kätt, 

kui tahtsin tõmmata ära. 

Ma mõtlesin: teised näevad. 

Ma kartsin ta silmade sära, 

kui ta mind vaatas. 

See pätt, 

see võllaroog, kelm ja lurjus, 

keda igaüks häbistas. 

Ei kurjus, ei pilge, 

vaid kurbus 

ta pilgus mind läbistas. 

Tule, ta ütles. 

Tuled? 

Mu jalad ei liikund maast. 

Ta silmade õitsituled 

mus loitsid kui põlev laast. 

Jaa, ta noogutas, võlla. 

Ja naeris. 

See tume maa, 

need kaledad inimesed 

teisiti tahta ei saa. 

Kes ise ei julge olla, 

see teise valgust ei salli. 

Tuul tõstis ta punase salli, 

see loitis kui tulehaav. 

Tagasi, tüdruk, kuuled, 

meile majadest kisati. 

Ta kuumad ja kurvad huuled 

veriseks visati. 

Tagasi, tüdruk, kuuled! 

Ega me tea, mis on taga, 

rohkem kui seda, mis ees, 

ta lausus. 

Jää jumalaga. 

Mu hinge hakkas see mees, 

ta troostitus tões ja vaimus, 

ta minek viimseni vaba. 

Oota! ma kisendasin. 

Sina,meeletu,ainus, 

oota!... 

Ta pöördus ning 

lausus: Kui nii, siis käsin


746 | D ORIS K AREVA / 1958 

— ta käsi mind puudutas — 

sind. 

— — — 

Oli tuul, suur tuul sel päeval. 

Me läksime üle mäe. 

Ja teadsin, et neid, kes jäävad, 

ma elu sees enam ei näe. 

1980 Puudutus, 1981 

Armuaeg, 1991 

*** 

Nüüd nädal saab mööda sest, 

kui Vanessa viidi. Ta põsed kui 

palavikus, ta silmis jälle seesama 

imelik läik. Jõhker lõkendus, 

rõve hõik. 

Noorkuu tera kinni mu rinnus. 

Süda, sa andestad kõik. 

Kaks nädalat möödas on sest, 

kui Vanessa viidi. Kuldrubla ta 

keele all. Tiigil lõi kõikuma kuu. 

Ta valevannete keeris viis 

põrgusse põhjatu. Portvein oli 

viimne veel, mille järele õhkas 

ta piprast põlenud suu. 

Kolm nädalat läinud on sest, 

kui Vanessa viidi. Vana ja vaevatud 

kuu. Silla all koguneb sülge ja 

rämpsu, põhjamist, vandumist. Enam, 

oh enam ei 

mäleta keegi Vanessat, kuidas ta 

suudles, kuidas ta tantsis, puusade 

ümber punane rätik, kõigile hõisates 

hei! 

Kuu aega on möödunud sest, 

kui Vanessa viidi. Kuu näota, 

vaid vilksatus, vari ja varese- 

kraaks. Raha võpatus rinnus. 

Vanessa, oh õnnetu, vaene Vanessa, 

ons vahetatud su hing? 

Pilk pilkav mind mõnades mõõdab. 

Vanessa! 

Vees mustendav ring. 

1987 Armuaeg, 1991 

Doris Kareva, Marina Tervonen. Kammertoon, 1997 

ÖINE KÜLALINE 

Ta raskelt mustadelt saabastelt 

nirises lumevett, 

kui istus, kühmus ja künklik, 

liikumatult mu vastas. 

Ta alasti kaelusest kumas 

tähtedetume rätt, 

ta vaatas mind väga kaua. 

Lõi pilgu maha, kui vastas. 

Ta kõneles metsikust metsast, 

öösorrist ja noorest kuust, 

ta haaras mu käe — kuuled, peksab! 

Ta süda lõi valusa jõuga. 

Põles lõpuni küünal juba 

ja pisaraid häbenes juust, 

ma noogutasin ja lõikasin 

küüslauku, pipart ja õuna. 

Nii haljas, nii halastamatu, 

ma mõtlesin järsku noast, 

mu enese võimetuse 

tumm tera tungimas rindu. 

Tool kolinal kukkus ümber, 

ta tormihool lahkus toast. 

Jäin hoidma ta kohvitassi 

kui habrast haigetsaand lindu. 

1988 Armuaeg, 1991


747 | T OOMAS L IIV /1946 

TOOMAS LIIV 

BALLAAD KAUNIST BARBARAST 

Lauldes läheb kaunis Barbara 

kaevule ja laseb ämbri peegli 

sügavusse, — ainult sügistaevas 

vaatab kollaselt keti kõlisemist. 

Äkki kiljatab kaevusügavusest 

veevaikus ning peegel 

katkeb, kaunis Barbara kaotab 

ämbri ja veevõtmise võimalusegi, 

— milleks veel hõõgub 

päike? Kauni Barbara juuksed 

raamivad juba mitmeid nägusid. 

Kauni Barbara vesivalged silmad 

jutustavad juba tuhandeid 

tulekuid, aga päike ei kustu! 

Ei hangu tuline raud! Kõiki 

meid, kõiki meid ootab veel 

kaunis Barbara kaevul. 

Fragment, 1981


748 | A STRID R EINLA / 1948–1995/ 

ASTRID REINLA 

RINGI KVADRATUUR 

Puust kuldseid lehti langes alla, 

kui üle Toome, hõlmad valla, 

mees kõndis hilja õhtu eeli, 

ta oli viimaks koduteel. 

See oli füüsik Rudolf Kikas. 

Ta oli õnnelik ja rikas, 

ta mõistis hästi võõraid keeli. 

Mis tahtma pidanuks ta veel? 

Tal oli naine, auto, pere, 

ja rektor ütles talle tere, 

ja tööl kõik imehästi laabus — 

neil oli uhke instituut. 

Ning täna ennustas direktor: 

saab talle varsti antud sektor, 

sest äsja alles teade saabus, 

et oodata on raali uut. 

Too raal on nagu ilmaime: 

kõik vana tehnika on pime 

ja kurt ja tumm ja ilma peata, 

kui lõpuks käiku läheb uus. 

Kes lugenud on ajalehti, 

teab: kümme aastat teda tehti, 

ta töötab vähimagi veata, 

kõik numbrid peas ja keeled suus. 

Ei võtnud enam kaua aega, 

kui Kikas koju jõudis. Praega 

seal teda vastu võttis naine. 

See oli täielik idüll. 

Poeg automudeliga mängis 

ja tütar lebas juba sängis. 

Sai uuest raalist kõneaine 

ja seda jätkus küll ja küll. 

Mees väsimatult raali kiitis, 

ent naine lahutas ja liitis, 

ta palgalisast tundis rõõmu 

ja hetke pärast kuulutas: 

kui Rudolf on nii tark ja tragi, 

võib varsti osta suvilagi. 

Mees rüüpas viimse kohvisõõmu, 

tükk aega tuba tuulutas. 

Veel kaua Rudolf ärkvel püsis 

ja vähkres voodis. Naine küsis, 

kas on tal äkki süda paha 

või põeb ta ehk aneemiat. 

Ei kuule Rudolf — põsil puna, 

ta näeb end akadeemikuna, 

näeb au ja kuulsust, hiilgust, raha, 

ja siis — Nobeli preemiat. 

Nii läksid päevad. Sektor loodi, 

sai juhatajaks Kikas. Toodi 

raal kohale ja kokku pandi 

ja läikimagi klantsiti. 

Vist pooled juhtmed sassi aeti, 

mis üle jäi, see maha saeti.


749 | A STRID R EINLA / 1948–1995/ 

Ja siis kompuuterelevandi 

auks söödi, joodi, tantsiti. 

Kõik vastutus jäi Kikka kanda: 

mis ülesanded talle anda 

ja kuidas andmed sisse sööta, 

nii et kompuuter vastu peaks. 

Ehk küll ei ole võimalikki, 

et võiks too masin minna rikki, 

sest mis siis saab, kui ta ei tööta 

me õilsa inimkonna heaks?! 

Ning Kikas tuli varavalgel, 

ta ärevusest vaarus jalgel. 

Kui füüsik paotas saaliukse 

ja suurde ruumi sisenes, 

ta enda alaväärsust tajus 

ja ulm Nobelist kohe hajus; 

peas tagus rõhuv veretukse. 

Raal suurenes, mees pisenes. 

Peab teadma — Kikas uuris tähti, 

veel hiljaaegu teda nähti 

ööd otsa tähetornis valvel. 

Jah, teda huvitasid kõik: 

nii valge kääbus, mustad augud 

kui punanihe, suured paugud, 

ja kord, see juhtus läinud talvel, 

jäi silma kummaline tõik. 

Tol õhtul vaatles kerasparvi 

vist Rudolf Kikas. Äkki sarvi 

ta nägi tõusmas Marsi tagant, 

see kestis vaid üksainus viiv. 

Ei uskund füüsik oma silmi, 

kuid pärast, ilmutanud filmi, 

ta hirmust neli ööd ei magand. 

Või praak ehk oli negatiiv? 

Küll Kikas püüdis unustada, 

kuid mõte jooksis oma rada. 

Ei saa ju olla sarvi taevas! 

See viirastus võis olla vaid! 

Nüüd on ta valduses kompuuter, 

nii imevõimas, kõikesuutev — 

ja küsimus, mis teda vaevas, 

saab lahendatud sedamaid. 

Küll hirm ja kahtlus teda näris, 

kuid võttis julgust, raalilt päris 

nii otsustavalt mees kui suutis: 

“Kui Maa veel Päikse ümber käib — 

ons võimalik, et taevakeha 

saab enesele sarved teha?” 

Signaallamp veikles, värvi muutis, 

kompuuter kostis: “On või näib.” 

Sest Rudolf Kikas hoopis kohkus: 

kompuutri tõotav anderohkus 

vist oli pelk reklaamikära 

ja tühipaljas seebimull. 

Kuid pole halba ilma heata — 

on paljutki, mis veel ei teata, 

ei vasta keegi kõike ära. 

Või oli too kompuuter hull? 

Mees töötas nii, et higi tilkus, 

signaallamp lakkamatult vilkus — 

nüüd küll see masin langeb lõksu, 

eks mängigu veel lolli ta! 

Kui masinal on mingi viga, 

siis korrutusetabeliga 

(jah, Rudolf leidis vahva nõksu) 

on kerge teist kontrollida. 

Et hõlpsam oleks arvutada, 

ta esmalt küsis: “Kolm kord sada?” 

Raal hoogu sattunult vibreeris, 

et puldilt õhku tõusis tolm. 

Mees raevus puldi juurde astus. 

Miks oodata end laseb vastus? 

Raal uuris, juuris, integreeris 

ja vastas: “Sada korda kolm.” 

Sest hetkest Kikka elu muutus. 

Käest pudenes, mis pihku puutus. 

Jäi tööle hiljaks. Peksis lapsi, 

kaks korda oma naistki lõi. 

Ta neelas ohtralt validooli 

ja pelgas kõike: autorooli, 

külmkappi, vaikust. Võttis napsi 

ehk õigemini lihtsalt jõi. 

Kui viimne kvartal kätte jõudis, 

direktor temalt aru nõudis:


750 | A STRID R EINLA / 1948–1995/ 

kuis töötab raal, ons pretensioone? 

Kas väitekiri juba koos? 

“Oh jaa, ja küllap professuuri 

ma saan, kui ringi kvadratuuri 

ma olen tõmmand viimse joone,” 

nii väitis Kikas jutuhoos. 

Tööst Kikas nüüdsest loobus hoopis. 

Maas istus, münte õhku loopis 

ja ootas. Raali reageering 

peab ennustama: kiri, kull? 

Sa kas või habemest end tiri — 

kolm tuhat korda järjest kiri! 

Kui maha kukkus viimne veering, 

raal undas: null on null on null. 

Ja tundes kuklas raali pilku 

mees rüüpas rahustavaid tilku. 

Kui raal siis äkki teda hõikas, 

me füüsik suisa sõgenes. 

No nüüd on alles põrgu lahti! 

Ta avas ukse salamahti, 

siis vaikselt piida taha põikas 

ja tänavale põgenes. 

Raal kaua Kikast taga ajas. 

Mees jooksis koju. Öösel kajas 

kõik linn kompuutri jala-astest. 

Näis surnukahvatu ta palg, 

mees kähku teki alla puges — 

ja kolmteist saapajälge luges 

ta kokku hommikusest kastest. 

No oli see vast alles jalg! 

Need jäljed viisid Emajõeni 

ja kadusid. Kas viimaks tõeni 

raal jõudis? Mida tähendama 

peab kaldaliival ruut ja ring? 

Kui ruutu langes mehe vari, 

kõik pühkis liivalt lainehari 

ja Kikas teadis, et nüüdsama 

läks tema sisse raali hing. 

On Kikka kodus uksed valla, 

toad segi, asjad pilla-palla; 

on naine teise leidnud juba, 

poeg hulgub, tütar läinud käest. 

Ei Rudolf Kikas enam pelga. 

Ja tõmmanud pidÏaama selga, 

ta istub toolil keset tuba 

ja mõtleb, mõtleb kõigest väest. 

Ta istub õnneliku näoga, 

siis ajab juttu kellakäoga — 

ta aja kulust vähe hoolib, 

ent iga kord, kui kell lööb kuus, 

ta küsib endalt: “Ütle aga, 

mis seisab kvadratuuri taga?” 

Ta plastiliinist lindu voolib 

ja vastab ise: “Lõpmatus.” 

(1981) Lihtminevik, 1982


751 | I NGEL TAEL /1949 

INGEL TAEL 

RAHUSTE* BALLAAD 

SÕRVE SÄÄRE SELLES ÄÄRES, 

KUS EI ASTU VÕÕRAS JALG, 

AINULT ÜHE VANA EIDE 

KODUS SUITSEB PEHKIND HALG, 

PÄRIT LAMMUTATUD MAJAST, 

MEMME ENDA NOORUSAJAST. 

PÕLEB HALG JA TUHMUB TUHAKS, 

PEENE JOANA TÕUSEB SUITS 

MADALASSE RANNATAEVA 

NAGU ELU MIILAV LOITS. 

SELLEST SÜNNIB PIIMJAS UNI, 

OLNUD ELU KUME UMIN. 

Tõuseb tuul, 

käib läbi rohu, 

pöörlema lööb veskitiib, 

kruusal vanker häälitseb, 

tee ta lestaranda viib 

mööda kivist mereäärt, 

Sõrve sääre paljast säärt. 

Tüdruk oma mängukodus 

õuehaldja sahinas, 

kõrge puu toekal oksal, 

väikse rinna kahinal 

vaatab seda minekut, 

mida saadab kibe rutt. 

Jälle hääletu on pilt — 

merre uppuv taevatriip, 

mõned kõrged õuepuud, 

veskitiiva vilgas viip 

läbi virvendava õhu, 

lämbe suvepäeva rõhu. 

Lambad justkui tõusnud lendu 

või ehk pilved tulnud maale, 

pikas rannarohus küllalt 

taeva koridore, saale. 

Sealt, näe, tõuseb ema pale, 

tema käsi kõhn ja kare. 

Hõikab lapsi, 

et nad tuleks, 

tõstab pihu päikse ette... 

PILKASEKS SAAB MÄLUPILT, 

NAGU VAJUKS KÜLA VETTE, 

JÄTTES VIRVENDUSE MINGI, 

MITU EEMALDUVAT RINGI. 

PÕRANDALE VANA EMM 

PLIIDIPAKULT KERGELT KUKKUS, 

RANNAELU IIDNE VOOL 

SESSE MÄLUPILTI UPPUS. 

IHU AGA NÕNDA KERGE, 

AMMU MINEMISE VIRGE. 

RIIDEKIRSTUS VALMIS PANDUD 

TUME SURIKLEIT JA RAHA. 

KÜLLAP KEEGI IKKA TULEB, 

LÄIDAB SÄRISEVA VAHA, 

LEIAB AIDAST KIRSTULAUAD, 

SURNUAIAS HÕIMU HAUAD. 

* Küla Sõrves 

Merest tõusnud, 1981


752 | R EIN R AUD /1961 

REIN RAUD 

HULL MUNK 

üht hullu munka nägin keset laata 

kes hüüdis mulle kõigest kõrist: “vaata 

kas saab see maailm olla targa looming 

see kirev laat see prassing sööming jooming 

kas ikka võib see kanda Looja nime 

kes luues kobab ringi nagu pime 

lõi tema sinu kannatused valud 

mis mõttega ta käest veel abi palud 

kes peatada ei taha verejõge 

ei saa ju olla muud kui püsti sõge 

kui asja üle kas või pisut mõelda 

siis taipad et ei tohi olla õel ta 

ent kui ta pole õel siis on ta rumal 

sa vaata hästi kes on sinu jumal 

sest oled järgi tema näo sa loodud!” 

see hull sai igaks juhuks üles poodud 

Paljajalu, 1981 

KÖIELKÕNDIJA 

Köielkõndija kõrgustes kiigub 

Ja pilvi püüavad käed 

Ja ta tuksatab jalgel ja üles 

Siis hüüab: oo taevased väed,


753 | R EIN R AUD /1961 

Võtke kuulda mu südame vaikust 

Ja hirmudest kuumavat und, 

Andke märku, kui saatuslik tuleb 

Mul viimane kõndida tund, 

Et end kingiksin tuulele viia 

Kui süütusse sündinud laps, 

Et ei lubaks mind mullale ohvriks 

Mu jalgade juhuslik aps, 

Sest ka minul on elava õigus, 

Kui ümaraks sulgub mu ring, 

Panna voolama kergeks ja tühjaks 

Mu niitidel vingerdav hing! 

Siis ta vaikib ja vaatab ja rahvas 

On ärevalt ootel seal all, 

Kuid ei sosista õrnagi vastust 

Ta kutsele avarus hall. 

Nõnda astub ta, valvsana lootes, 

Et hetk pole saabunud veel, 

Ühe sammu neist kolmest, mis jäänud 

Tal käia on tühjuse teel — 

Siiski miski on teisiti: kuskilt 

Üks kandub ta meeltesse hääl 

Ja ta kõigub, et jalg astuks täpselt, 

Kui kõndija kahtlasel jääl, 

Aina kuulates, mõistes, et tõesti 

See hääl on ta hirmude hind, 

Kuni märkab, et köis on ta jalge 

All katki ja kadunud pind, 

Kuid ei kuku. Ta kuulab veel hetke, 

Siis minema puhub ta tuul. 

Tühi köis, millest teed enam iial 

Ei saa, üksi virvendab puul. 

Kaks küünalt, 1990


754 | A IVO L ÕHMUS /1950 

AIVO LÕHMUS 

KÄEKÄIK 

Kes korra mõisa kaevust joond, 

sel hing on saanud sandiks. 

See oma hingerahu toond 

ja andnud ära pandiks 

ja luband kergel südamel 

seal, maitstes mõisa pekke, 

et kui kord huikab hädakell, 

ta hoiab mõisa rekke. 

Siis koduleiba haukab mees, 

suu täis lööb tungalteri, 

neist kurku krampub tema keel 

ja mädaneb ta veri. 

Nüüd ja enne, siin ja mujal, 1982 

TALGUD 

Kaevus lööb äkki haisema vesi, 

kõrge katus vaob sisse. 

Peninukid on hulgakesi 

asund me elamisse. 

Ei nad paranda, ei nad paita, 

riita ei tõsta ühtegi halgu, 

ainsatki tera ei kanna aita. 

Neil käivad vägevad mustad talgud. 

Hooti sadu silmad meil varjab 

iseenda ja üksteise eest. 

Mustas tuules must talgumees sarjab 

vilja välja kõlgaste seest. 


LOOJANG 

Tuhmub silmavalge, 

töntsiks vaibub ramm, 

maja ümber kõmab 

õõnes tondisamm. 

Võbin jookseb läbi 

kindlast põhjapaest, 

rabisedes liiva 

langeb kambri laest. 

Kõik mu kallis pere 

ahjusuu ees koos, 

viimsed halud tules, 

tühi tikutoos. 

Hõõgvel helki heites 

veel me ahi köeb, 

peagi kustub leek 

ja pudenevad söed. 

Tuhmub silmavalge, 

töntsiks vaibub ramm, 

maja ümber kõmab 

õõnes tondisamm. 

Nüüd ja enne, siin ja mujal, 1982


755 | A IVO L ÕHMUS /1950 

PAGEMINE 

Pilved nagu hallid hundihännad 

lohisevad taevas. 

Kes mu teele, kes mu teele 

äkki hundiaugud kaevas, 

vedas vinna rasked rauad, 

seadis varisema palgid. 

Oh et rõõmsad, oh et pikad 

oleks elupäevad talgi 

nagu minul, kes ma joostes 

ahneist lõksest mööda põikan, 

kuni kaugel mülgastikus 

vere soonist lahti lõikan. 

Voolaku see ennem mutta, 

kastku vesikatku juuri, 

kui et kastaks mõisa matart, 

peksupinki, orjapuuri. 


LIBAHUNDILAULUD 

I 

Selles linnas on uhkeid maju, 

on kõrtsid, kinod ja poed, 

aga õhtusest videvikust 

siin ringi roidavad soed. 

Neid akende all meil ulub 

ja valvab väravasõrvas, 

kuni keskööl end üles ajab 

naine asemelt minu kõrvalt. 

Ta komberdab üle läve, 

maha jätab me pere. 

Ta huuled on hommikul niisked 

soojast, värskelt valatud verest. 

Nii ta hülgab meid igal öösel, 

läheb hulgub ja kisub ja murrab 

ja ma tean, et lõpuks mul tuleb 

oma hambad ta kõrisse purra. 

II 

Me linnas on uhkeid maju, 

on kõrtsid, kinod ja poed, 

aga õhtuses lumesajus 


Neid akende all mul ulub 

ja valvab väravasopis, 

kuni ükskord end üles ajab 

mu nahast üks luitunud topis. 

Ta koigerdab uksest välja, 

veel kange kaelast ja kerest, 

ent hommikuks koonu saab niiskeks 

värskelt valatud verest. 

Nüüd läheb ta igal öösel 

ja kusagil kellegi murrab, 

kuid ma aiman: kas temal või minul — 

ühel meist tuleb uuesti surra. 

III 

Me linnas on uhkeid maju, 

on restoran, kinod ja poed, 

aga õhtusest hämarikust 


Neid akende all mul ulub 

ja nuusib mu uksesõrvas. 

Ma ei karda neid, kuni sa valvad 

asemel minu kõrval. 

Su silmad on ainus tõke, 

mis halle kiskumast keelab, 

ja kui sa nad ükskord suled, 

must murdjakurk samas mu neelab. 

Nüüd ja enne, siin ja mujal, 1982


756 | M AT T I M OGUČI /1957 

MATTI MOGUČI 

HIRMUBALLAAD 

Kui kohvikus sa käid 

siis vali välja laud 

mis uksele on kõige lähemal 

ka kohvikust võib saada sulle haud 

ning riidehoidu mõistlik 

pole anda riideid kahel käel 

eriti kui liiga kylm on 

põgeneda kuueväel 

kuid kõige ohtlikum 

on kõige ohutumas kohas 

kui sind vee marulises kohas 

surm tabab peldikus 

ses viimses peidukohas 

Mina — Eiffeli torn, 1999 [1982] 

AU JA KUULSUS 

Ei suuremat eal kuulsust Saaremaale 

toond ole Airad Juhanid Deborad 

ja paljud kommunistid vargad hoorad 

kui sina lihtne neiu Kingissepast 

ma tean et unistasid sinagi kord EPA-st 

kuid enne veel kui maha tuli lumi 

viis saatus sinu ära tehnikumi 

sääl õppisid sa eetri valdjatariks


757 | M AT T I M OGUČI /1957 

kuid minu silmis jääd sa ikka ainult haldjatariks 

ja öösel töötasid vaid Marxi “Kapitali” kallal 

et valgust tuua kogu kihelkonnal vallal 

jäid sulle võõraks teiste naer ja nali 

ja alkoholisisalduse tõttu näis ohtlikuna kali 

kes Jean-Paul Sartre’i komsomoli agiteeris 

ja talle lambivalgel põhikirja veeris 

ja mõne raskema ja magusama koha peal 

te kokku pistsite kaks kuuma pead 

töörahva võitlusega seotud paigus 

te jalutasite päälinnas operetiteatri ees 

ja igas sulalume mustjas laigus 

verd nägite sääl hinge kinni pidades 

kuid Jean-Paul murdis jala kogemata kooliteel 

ja sulle komistuseks sai halb vene keel 

nii saatus jälle mängis sulle vingerpussi 

sa viimast korda Sartre’i nägid sisenevat bussi 

nyyd pugesid sa Tartu kylje alla Haagel* 

sul yles lyya õnnestus bordelli moodi laager 

kus mustlastants ja musumängud ylesköetud vodkast 

nii mõndagi veel ahvatlesid vana sõjameest ja -kotkast 

kuid seades ise hoolega sääl yles armuvõrku 

su kaitses leidus hulganisti punktikesi nõrku 

eest lahti rind sind ryndasin kui vana merekaru 

su võtsin ma ja ära sõin su talve toiduvaru 

mul tihkudes siis pihtisid sa kuumalt padja sisse 

et yle kõige armastad sa tulpisid nartsisse 

et ˇsokolaadi syya sa võiks kogu oma elu 

et lapsepõlves iial sa ei saanud ihat’ lelu 

et igapäevast võitlust pead sa eetris summutades 

nii kõige veenvamalt kõik valed ära kummutades 

ideede rindel võitlus ju ei tunne iial soiku 

ideede rindel pealetung on permanentselt visa 

eos hääbuma me sunnime nii tõe ees jälgi kisa 

las lämbuvad need laimajad nyyd oma okseloiku 

ja silitades silmi sul mis lapsemeelsed alles 

ma tahtsin hyyda veel ykskord Deutschland yber alles! 

* Tartu–Viljandi maantee ääres asunud suure Lääne raadiosaadete segaja asukoht. 

Mina — Eiffeli torn, 1999 [1982]


758 | M AT T I M OGUČI /1957 

LEILI 

Leili on lesbiline 

noori tydrukuid rikub 

ta nii armastab neid 

et keelega tema neid lakub 

ja samas ka esilypsja 

on tema meie rajoonis 

kõik te ju teate Leilit 

esineb televisjoonis 

medaleist lookas rinnad 

ordeneid kiiskamas mitu 

katsu katsu sa minna 

Leili poole noor neid 

kohe näed et nalja 

pole ma sugugi teind 

varsti tal mudida pihus 

sinu on rinnamuks 

kuigi valitud ta ju 

ka rahvasaadikuks 

Õrn & rõve, 1989


759 | J ÜRI L EESMENT /1961 

JÜRI LEESMENT 

KIIGELAUL 

Kui nemad panid mu kiigele istuma, 

tundsin end tõepoolest lahti kistuna. 

Kiik käis kõrgele, siit nägi ilma. 

Maa vaatas taevale tõsiselt silma. 

Lõõpides-lärmates lükati hoogu, 

et mina miskit ka alla toogu. 

Kiik käis kõrgele, siit nägi ilma. 

Maa vaatas kuidagi kutsuvalt silma. 

Võllipuu kohal, kui kaugenes kära, 

käed lasksin lahti ja lendasin ära. 

1983 Vihm ei võõrasta, 1990 

TEOLAUL 

Kaotused, kallikesed, kujunesid võiduks, 

painajad ja paigalhoidjad valmistusid sõiduks. 

Valukesed, vaprakesed, püsti panid peo, 

mina tegin esimese tahtmist järgi teo. 

Kaela ümbert tirisin katkiläinud rihma, 

riided võtsin seljast ja jooksin läbi vihma. 

Jooksin läbi metsa ja jooksin üle aasa, 

külalapsed kilkasid ja koerad jooksid kaasa. 

1985 Vihm ei võõrasta, 1990


760 | T ÕNU T RUBETSKY /1963 

TÕNU TRUBETSKY 

SUVEHARJANÄKID 

Tule poole vetevallast 

Ilusaid ja rumalaid 

Näkke hiilis mööda kallast 

Nagu ebajumalaid. 

Mõni tuli nagu kala, 

Mõni laineil astudes, 

Mõni kandis sõnajala- 

Õisi vesikasvudes. 

Meelitasid noori mehi, 

Eksitasid noori hingi, 

Peelitasid paljaid kehi. 

Mõdukapad käisid ringi. 

Vabanes kõik endashoitu. 

Tulle kanti uusi halge. 

Söödi ühepajatoitu. 

Peeti kummalisi talge: 

Iga mees, kes mõõka kandis, 

Puusal kirvest kirivööga, 

Võttis, mida võtta andis 

Ühe lühikese ööga. 

1983 (1987) Pogo, 1989 

Trubetsky, 2000 

MA ARMASTAN AMEERIKAT 

Sõidan autos kauni daamiga, 

meile silma teeb 

linn värvilise reklaamiga. 

Veri soontes keeb. 

Ma armastan Ameerikat! 

Teada saan, et ta on Erika, 

justkui oleks nüüd 

avastanud ma Ameerika. 

Ime siis, et nüüd 

ma armastan Ameerikat. 

Lühem olla võiks ta kleidike 

veelgi mõni toll. 

Minu mõtteid saadab veidike 

laisalt rock’n roll: 

“Ma armastan Ameerikat...” 

Äkki küsib minult Erika, 

kauguses on pilk: 

“Armastad mind või 

Ameerikat?” 

Vastan silmapilk: 

“Ma armastan Ameerikat.” 

Kihutame kummisahinal 

luxhotelli. Daam 

väljub autost kleidikahinal. 

Vilgub neoonreklaam: 

“Ma armastan Ameerikat...”



Enne, kui viin preili sängi ma, 

katsun veelkord ust. 

Panen vaikselt raadio mängima, 

läbib pimedust: 

“Ma armastan Ameerikat...” 

Väljas troopiliselt must on öö. 

Hõõgub sigaret. 

Kaminas on juba kustund söed. 

Siiski tunnen, et 

ma armastan Ameerikat! 

1988 (1989) Anarhia, 1994 

Trubetsky, 2000 

STEWARDESS 

Pikkus 100 jardi, 

Ehavalguses 

Seisab lennuk stardi- 

Raja alguses. 

Öö on üpris jäine. 

Uksel kui printsess 

Seisab punapäine 

Hurmav stewardess. 

Trepist oma kõhna 

Keha hiivates 

Tunnen juuste lõhna 

Teda riivates. 

Sisenen salongi, 

Maandun akna all. 

Lennuk juba ongi 

Öise taeva all. 

Äkki keegi peatub 

Minu lähedal, 

Küsib soove teatud 

Häälel kähedal. 

Pööran aknast pilgu 

Mõeldes korraks: “Kes?” 

Minu kõrval kiigub 

Kontsil stewardess, 

Ilus nagu filmis. 

Mulle märku ta 

Annab oma silmis 

Endal järgneda. 

Kilomeetreid Viini 

Veel on tuhandeid. 

Mingisse kabiini 

Astub vormis neid. 

Võtab vormikuue 

Nööbid lahti eest 

Nagu kingi uue- 

Aasta paki seest. 

Paljas rinnanibu. 

Läbipaistev pits. 

Unistuste libu. 

Ehtne lendav lits. 

Imetlen ta keha 

Selles väikses toas 

Aknast paistva eha 

Roosas valgusjoas. 

Mingi tuli vilgub: 

“…Quattuor, quinque, sex…” 

Riivatus ta pilgus 

Teeb mind segaseks. 

Siis kui kõik on läbi, 

Lennuk maandunud, 

Mul on pisut häbi. 

Öö on taandunud. 

Väljume kabiinist: 

Mina ja see daam. 

Leiame end Viinist. 

Paistab lennujaam. 

Trepist alla laskun, 

Võtan pagasi. 

Enne kui ma lahkun, 

Vaatan tagasi. 

Päev on üpris palav. 

Uksel kui printsess 

Roosad sukad jalas 

Seisab stewardess. 

(1989) Anarhia, 1994 

Trubetsky, 2000



INSENER GARINI HÜPERBOLOID 

Öö on siin soe, 

veidi rõske ja soe. 

Miski ei loe. 

Mitte miski ei loe — 

minu ees laual on hüperboloid. 

Insener Garini hüperboloid. 

Pimestav kiir, 

silmipimestav kiir. 

Tunnete piir. 

Meie tunnete piir — 

see on ju hukatus — hüperboloid, 

insener Garini hüperboloid. 

Unistav sarm, 

sinu unistav sarm. 

Zoja, mu arm. 

Minu Zoja, mu arm! 

See on ju igatsus, hüperboloid, 


Uinub Pariis. 

Taas, kui uinub Pariis, 

kohtume siis. 

Siin me kohtume siis. 

See on ju armastus — hüperboloid, 


Pealuuga lipp, 

surnupealuuga lipp. 

Tundmuste tipp, 

sinu tundmuste tipp. 

See on ju vabadus! Hüperboloid. 

Insener Garini hüperboloid. 

Sinavad veed — 

Vaikse ookeani veed. 

Marmorpaleed, 

roosad marmorpaleed. 

See on ju paradiis — hüperboloid, 


Elu ja surm. 

Meie elu ja surm. 

Taevalik hurm. 

Nõnda taevalik hurm. 

See on ju igavik, hüperboloid, 


Lumi on maas. 

Siis kui lumi on maas, 

kohtume taas. 

Siis me kohtume taas! 

See on ju unistus, hüperboloid, 


1993 Anarhia, 1994 

Trubetsky, 2000



KOSMOSESÜGIS 

Kui tuleb kord sügis, meid enam siin pole. 



Meid enam ei olegi siin. 

Me lahkume tuledes kosmoselaevas 

Ning just nagu heledat tähte näed taevas 

Siis, kui me siit lahkume, kui enam pole 

Meid. Enam ei olegi siin. 

Me lahkume lõikuskuu viimasel reedel 

Ja siinsetel nurmedel, siinsetel teedel, 

Meid tõesti, jah tõesti, siis näha ei ole — 


Kui haab poetab tuules veel rohekaid lehti, 

Me läheme sinna, kus raha ei kehti, 

Me läheme sinna, kus puudust ei ole. 


Me lahkume õhtul siit tähesüsteemist. 

Me lahkume üldse siit ajast, siit skeemist. 

See tunne on helge, see tunne on kole — 


Me liigume tähtedetagustel teedel 

Ja siis sellel lõikuskuul, siis sellel reedel, 

Ei siin ega sealgi siis tähtsust ei ole — 


Siis meetrite, valguseaastate taha 

Meist saatus ja elu ja surm jäävad maha. 

Me läheme sinna, kus muresid pole. 






1993 (1997) Trubetsky, 2000



PILLE-RIIN 

Taevas sinetav ja hämar. 

Kuhugi on kadund kuu. 

Sulalumine on tänav. 

Akna all on raagus puu. 

Lume sisse pikad triibud 

teinud sinu soome kelk. 

Nukralt seljatoele liibud, 

silmis äraolev helk. 

Pille-Riin, 

Pille-Riin, 

kohtume me täna siin 

õhtusinas laternate all. 

Pille-Riin, 

Pille-Riin, 

lapsepõlv on möödas siin 

varakevadisel tänaval. 

Sul on suvepäike põues. 

Kevadõhtu on su vend. 

Soovin, et siinsamas õues 

riietaksid lahti end. 

Päästad mantlihõlmad valla, 

kleidinööbid lahti eest. 

Tulvaveega rentslist alla 

häbelikkus kaob su seest. 

Seisad lumes nagu loodi. 

Tead, et tahan tulla ma 

sinu tuppa, sinu voodi 

sinuga koos hullama. 

Tänasest on saanud eile. 

Triibulisse patja pead 

surume ja tundub meile, 

inimesed kõik on head. 

Hommikuses päikses aga 

sinisilmad lahti teed. 

Kuulatad, kuis akna taga 

rõõmsalt vulisevad veed: 

“Ära mulle silma tüki, 

Päikene, va pudrusilm!” 

Läbi väikse klaasitüki 

roheline näib Maailm. 

1994 (1997) Trubetsky, 2000


765 | J AAN U NDUSK /1958 

JAAN UNDUSK 

JAAMABALLAAD 

Sa olid kui linn 

Täis huilgavaid korstnaid 

sirgete juustega 

rööpmeplika; 

ja läksid kui tramm, 

kelle uhkus on suur, 

näpud koiduvalguses pikad. 

Sa palveist ei hoolinud 

enam kui präänikuist, 

vihma sees ainult 

ei olnud sul kitsas. 

Nii nemad lähevad, 

leebed kui trammid, 

näost kaamed kui jumalavitsad. 

Juhtub, et jaamades 

lauldakse laule 

sulle, kes naba alt 

naerust vaid rikas; 

mõnikord lamab 

ja enam ei lähegi 

lõigatud juustega rööpmeplika. 

Edasi 1986, 29. III


766 | K AUKSI Ü LLE /1962 

KAUKSI ÜLLE 

UPPUNUQ VELI 

kasvi tä sysar 

kolm velle täl olli 

kyik laivameheq 

ja pikäq ja hääq 

üts tukõv oll´ ronima 

mastidõ pääl 

torm tulli 

ja varsti 

vii põhjan 

ligusi tä 

tsärupää 


kats velle oll´ täl 

laivameheq 

pikäq ja hääq 

tynõ julgõ 

oll’ tüürmä 

ku ka mädänü 

laiv 

torm tulli 

ja merede põhjadõ pääl 

kalluga 

juttu ai 

tä must pää 


ja veljo oll´ viil 

pikk ja timägi 

laivamiiss 

tuu veli oll´ julgõ 

ja jutuga haak 

kiil terräv 

ja junga käest 

tiid tüür es saaq 

ja varsti tä 

kõllakas linakas hius 

merepõhjan 

sääl hõllus kos 

merimolluski uus 


üle Atlanti sõit 

tiinse säidsetõist aastat 

ja kolmveerand viil 

Imä kirot et uus veli 

säidsetõist saaman 

tulguq veljot kaema 

kuts todagi meri 

lätt pikembäs aos 

vanas jäämän jo sysar 

ja üts timä veli 

mis karva tä hius 

mis pikkus miä julg 

sysar salli kudi 

ja kompassi ost´ 

ja tulõma nakas


767 | K AUKSI Ü LLE /1962 

hummõn päiv 

Iiri randa 

jõvva-as laiv 

ja jõvvaki-s viil 

pikk ja aiglanõ 

merine tii 

veli läpe-es uuta 

ja paati ist 

ja sõud päävä 

tükü tõistki viil 

sysar tulõman säält 

Ameerigamaalt 

ja Atlandi päält 

Saaki-s paita 

vele verevät pääd 

nii ta um 

ku päävägä 

ildas jäät 

1988–1989 Hanõ vai luigõ, 1989 

LEMMELEHT 

Kuu kumõnd 

mõts tumõnd 

kiidsaht kiik 

helgät tiik 

lemmeleht 

täüs kasunu vii 

häidset näidsik 

kuts 

— Tulõq siist 

üle vii 

võtaq minno 

ja viiq — 

Lemmeleht 

nigu liik 

ei virvendä 

tiik 

— Mille iist 

mis-aq ant — 

Nõudaq mõist 

lemmeleht 

tiid tingi taimõkõnõ 

arvõsta aruhain 

Näidsik närvetäs näost 

aga lemmeleht palas 

kõrvuisi tähega 

lumbin 

saa lubatus 

helmi ja krõllõ 

ja paatrid ja preese 

ja süäme kotsilt 

sylg 

Aga lemmeleht 

püsüs vakka 

timä lehe all 

kunn 

kygõs kruuks 

saa lubatus 

esä atra 

vele hobõst 

ja sysara vokki 

imä Maasikut Lehikut Lillikut 

ja väikut Muud 

ja vanaimä kangaspuud 

Ei liigahta 

lemmeleht 

timä nõud muud 

timä kumas ku päiv 

timä kelläs ku kell 

näidsik pallõs 

ja nuias ja 

kuts 

avita-i üts 

ei tõnõ 

ja tassa tuu lemmeleht kos´t 

— lupaq kotu 

kodu lupaq 

miä muud — 

lemmeleht liigaht 

virvõli vesi 

Ja lubas kodu


768 | K AUKSI Ü LLE /1962 

ol-gi lemmeleht 

ligi tä suud 

all süäme 

ja pääleq pää 

a kodu lännüq 

järv jäänüq 

Näidsik 

pääst haard 

aruhaina 

süäme alt 

kraap tarka taimõ 

suupäält 

tsahmas lemmelehte 

Inämb aruta-s aruhain 

liigahta-s lemmeleht 

kodu oll´ lännüq 

järv oll´ jäänüq 

parts prääks 

ja kunn kruuks 

1988–1989 Hanõ vai luigõ, 1989 

Kuldnaanõ. Kultanainen, [1997] 

VÕLG 

Lindiq krondsun 

prunts krontsunuq 

põsõq mulkun 

äräq kukkunuq 

üüaig 

Peigmiis kooluq 

Tä usu-i 

kuis tulluq tä 

sirgõ ja nuur 

tä sõnninguvangõr 

ku uhke tõld 

tä linanõ hamõq 

ku hilkav siid 

Pini hauk 

hobõsõ pruusksivaq 

ja säält timä tull´ 

iin 

kuus hirohalli 

täüskuu kumõndu 

kuldtõlla katusõl 

Tulõq muq 

tulõq noq 

oll´ lühkü jutt 

kässi värisen 

silest linte 

süämetampmisest 

helmi ja krõllõ vasta 

värisi sylg 

tä juusk 

vasta 

uma kallilõ 

Ist tä tõlda 

külm käsi oll´ kallil 

and kinda 

Sild jõud 

jyyn peegeldü kuu 

tä tõllal 

oll´ kirstu juun 

käsi tä ümbre 

oll´ kooljaluu 

inämb paeda 

es kohegi 

joba kerikaid 

külmänü liiv 

Oodaq tan 

ma katõlõ 

ruumi tii 

ku pakõs 

hobõsõ pruusakõ 

Tä kaib 

siidihammõ alt 

kumõndus 

luine olg 

kaap kolju vasta 

pään klõbisõs 

Pruut aru helmekyrra 

pärjä 

sääd kirstu


769 | K AUKSI Ü LLE /1962 

laot üle 

kaali 

ja juusku pand 

hobõsõ pruusassi 

peigmiis kiigas 

pärg punõti kirstun 

tä kaib 

ku kate iist 

tä korgõmpa kiigas 

helmeq helgähti 

tä kaib 

ku kolmõ iist 

hobõsõ pruusassi 

tä kalmust karas 

pruut värte man 

perrä juusk 

kuntõ klõbinal 

kõrdsi ussõst 

sai kangastunuq 

mõrsja 

viil sisse 

ust lahk kooljas 

üts vindine 

vanamiis tiid´ 

— annaq äräq tä syrmus 

ja sylg — 

nii ku kuuljal 

käen oll´ võlg 

kalmuaida 

läts tagasi 

pruudi hamõt 

hoit verrev lang 

1988–1989 Hanõ vai luigõ, 1989 

KAO MAN KOSIJA 

Kosilanõ ehtse hobõst 

— kulda karda — 

kosilanõ ehtse hinnäst 

— kaap saapa — 

läts ämmä palvõõllõ 

— lindu tsirku — 

läts äiä palvõõllõ 

— viina piipu — 

võta-as vanaq palvõõllõ 

— tsirku väiku — 

tulli tarõst kosilanõ 

— vett vilet — 

huulõ tahtsõ andaq 

— janu kaaru — 

löüd näio kaoveerest 

— lindu tsirku — 

— armas näio illos tsirku 

annaq juvvaq — 

— saq olt peräkõrd kosilanõ 

anna-i anna-i — 

— Hopõn lakast palmitseduq 


— Kerkost tulõ kodo lää 

annaq juvvaq — 

— Sul om kindä hähäkirjä 


— annaq juvvaq annaq juvvaq 

tulõq mullõ tulõq mullõ — 

Nii ku kavval meelütämä 

nii olt virka tüühü pandma 

anna-i tulõ-i — 

— Maq lasõ maada suurõ valgõni 

tulõq äräq tulõq äräq — 

— Üles pessät varra valgõn 

tulõ-i tulõ-i — 

— Söödä sinno tsialihalla 


— Hää ku jakus karaskitki 

tulõ-i tulõ-i — 

— Annaq juvvaq annaq juvvaq 


— Anna-i tulõ-i — 

— Tulõq mullõ hobõst ehtmä 

handa linte palmitsama — 

— Miä sul püksõn püllerdeles 

miä sul kaadsun kallõrdõlõs


770 | K AUKSI Ü LLE /1962 

tule-i anna-i — 

— Tüümiis tragi pää punanõ 

tulõq mullõ — 

Näidsik kipõ kiljatama 

— aiah uiah — 

— tüümiis tulõ tüühü panda 

või jah või jah — 

— või-i tedä tüühü panda 

või-i või-i — 

— lasõq oral õitust pitäq 

lasõq lasõq — 

— las meid pappi paari panda 

mustakuubõ kuulutõdaq — 

neiu avit ehti hoost 


neiu ehtse hinnäst 


lätsiq imä palvõõllõ 

— vaja minnäq — 

esä viina vasta võtt´ 

imä kaalast alla vali 

1988–1989 Hanõ vai luigõ, 1989 

SÄIDSE PÄSSÄPIKUT NI 

LUMIVALGÕKÕNÕ 

Ku kasuimä 

jälleki kai piiglit 

ni õigust ütel 

külm ni läükvä 

klaas 

ku killuq joba 

sädeliväq maah 

Lumivalgõkõnõ 

elli joba maal 

tä leemekulpi 

liigut kiit´ 

riisi ni 

egä õdak uut´ 

säidset 

pässäpikut miist 

Läts asi veritses 

kasuimä pakk´ 

kammi 

siidinüüri 

ubinat 

ni Lumivalgõkõnõ 

saie kirstu 

klaasmäe otsa 

illos kotus 

prints tull´ ruttu 

raput´ kurgust 

tükü vällä 

ni taht´ 

üten viiäq 

Lumivalgõkõist 

a Lumivalgõkõnõ 

pakk´ 

— võtaq vaivatasus 

kirst 

mul säidse esikinaq um 

taha’i maq inämb 

miist — 

ni perän mõõdõti 

ni kasuimäle 

oll´ paras 

Lumivalgõkõsõ 

kirst 

tuupääle mägi 

vajju ligi maad 

ni säidse 

pässäpikut miist 

es levväq inämb 

kodotiid 

mäe seest mängvä 

kalliskivvega 

näq niguq 

viiolit vai 

ksülofoni 

mäe pääl ütsindä 

üts hahakõnõ 

laul 

Agu ni Eha. Morn and Eve, 1995


771 | K AUKSI Ü LLE /1962 

UIBONÕ NÄIOKÕNÕ 

Või immä imäkeist 

sündü tälle tütärlats 

velló ütel — viska vette — 

sysar´ saat´ — sõkuq mutta — 

võsa käsk´ viijäq võrõngohe 

sugu sund´ suhuq saatma 

või immä imäkeist 

— miä no tetäq kohe minnäq 

minnäq verdä vette viimä 

umma ojja uputama 

haug et tennüq hammõkõsõ 

kudanu kundsõni kõrigu — 


jäi tä jyy perve pääle 

istõ iks maalõ imetämmä 

mätikohe mähkimähe 

jala kivvi tugõsi 

põlvõ põllu pindrehe 


esi lausõ meelestäniq 

— ku seo kivi keerätelles 

ku seo hüdsik höörätelles 

sõs maq küll vere vette vii 

uma karva kaivandohe — 


egaq tu kivi keerähtelle-s 

egaq tuu hüdsik höörähtelle-s 

ime verd vette vii-s 

kanna-s kapo kaivanduhe 

ime pand´ uibos uja viirde 


vislapuus pand´ vii viirde 

perve pääleq pihlapuus 

määne kasvi uibo uja perve 

vislapuu vii viirde 

määne võsu võrõngohe 


sai no uibu näio usku 

vislapuu näio verda 

keväjällä kuiosigi 

sügüsellä häitsesigi 

talvõl mar´ olõ minehtü 


küleh täl kasvi makõq maráq 

makõq maráq mesitsáuguq 

kiä maidsiq makõq maráq 

mesitsáugaq tsalgotelliq 

nuuq ilolõ isosi 


maitsja saie ilmaillos 

ilmaillos päävähallus 

istõ ilma veere pääle 

kulla kuu poolõ pääle 

poolõ ilma tä ilosti 


müüdä sõidiq suurõq saksaq 

katõkeske kaubameheq 

— määne uibo uja veereh 

määne vislap vii man 

võtkõ vestoq löögeq lastuq — 


— võtku-i vestot löögu-i lastot 

veri jääs vesto pääle 

valu vaiva ravva pääleq 

uibo um iks näio usku 

vislapuu iks näio verdä — 


võtiq vestoq leiq lastuq 

jäie veri vestõq pääleq 

valu vaiba ravva pääleq 

veiq tõsõ liina lillipuus 

maasterahe marápuus 

Kuldnaanõ. Kultanainen, 1997 

HIROHALL 

Perremehel hopõn´ kattõ 

leiko 

Ots´ ma õkva tä huud rutas´ 

leiko leiko


772 | K AUKSI Ü LLE /1962 

joud´ korgõ kundi pääle 

koh ots kivvega kirätü 

ni hopõn tagasi oll´ 

leiko 

— Hirokõnõ mu hal´kõnõ 

koh sa olliq mu hobõnõ — 

leiko leiko 

— Ma käve Jumaldõ sajah 

vaka peräh Marial — 

leiko 

— Miä sääl tetti 

kuis noid peeti — 

leiko 

— Koh oll´ puhm sääl pusõldi — 

koh oll´ mägi sääl maadõldi — 

koh oll´ talo sääl tapõldi — 

koh oll´ vesi sääl vereti — 

— Kas sinno kaarul söödeti 

hää täkona soeti — 

— Piidsolla minno soeti 

köüdsellä pulmah peeti — 

— Kas sait andit hirokõnõ 

halkõnõ mu hobõnõ — 

leiko 

— Lakalõ sai linigu 

kabjulõ sai kapudaq — 

leiko leiko 

— Koh ummaq su andõ 

mu hobõnõ — 

leiko 

— Vaenõlats´ vainu pääl vasta tulli 

säläh hamõq käüssildä 

pallih jaloh linikuldaq 

leiko leiko 

timäle anni andida 

timä saiõ saajast saadu — 

leiko 

leiko 


KUUTÜTÄR 

Uibust satas häiermit 

mino silmist pisarit 

Täämbä saiõ mina teedäq 

kohes matõt uma imä 

Sinnäq liiva kundi sisse 

kahisavvi puiõ man 

Tulli taaha uibu alaq 

nigu uma imä manoq 

Uibust satas häiermit 


Kasuimä minno pess 

viis´kõrd pääväh vitsa and 

Näie kuukõist korgõh korgõh 

naksi tedä pallõma 

— Kuukõnõ kuukõnõ 

võtaq minno hinele 

Päivä tüütäs söömäldägiq 

ilda laulas joomalda 

Kuukõnõ kuukõnõ 

võtaq minno hinele — 

Nii ma isti uibu alaq 

umma ello ikkõma 

Uibust sattõ häiermit 


Kuukõnõ mino võti 

kygõ viipaarõga 

Sääl tä mino taiva nõsti 

viipangiq veeretasa 

Tsilka vett tä maaha-s ajaq 

kannipuid es unõhta 

Noq ma korgõh vett kanna 

inämb vitsa ma ei saaq 

Olõ-i uibut olõ-i ikku 

pisarit ei häiermit 

Kuldnaanõ. Kultanainen, 1997


773 | K AUKSI Ü LLE /1962 

KULDNAANÕ 

Puuq kulusõ velekene 

puuq kulusõ ragodõhgi 

Maaq kulusõ kündehgi 

Kullaq kulusõ saistõhgi 

Saq naasõlda vanas läät 

imändäldäq annat henge — 

— Tah um korát kolmõq kullaq 

eide kullaq taadi kullaq 

ja viil viie vele kullaq 

sysara kolmõq hõbõhõq 

sullõ naase võtmises 

imändä ehitämises — 

— Kos sa läät kirvõs käeh 

kuut´ kura ola pääl — 

— Puust yks tulnuq naanõ tetäq 

taropakust tahvitsa — 

— Kos sa kullaq kos sa kullaq 

kos sa jätät hõbõhõq — 

— Kuld jääss kulmu pääle pandaq 

hõpõ kaalakõrrakõisis — 

— Mis puust mis puust velekene 

sina naasõ vällä raot — 

— Maq vaest tennüq pihlõst naasõ 

marápuusta tõsõpoolõ — 

— Võeh oeh aieh velekene 

Kuis sa kuis sa tuuga elät 

nõiapuu olt valinu 

Pihlõst võetas ossakõnõ 

kurá kavvõh hoitmises 

Marápuust marákõnõ 

tõvõ äräq ajamises 

Saa-i nõiast kodoeläjät 

targast tarõ pidäjät — 

— Naist um tettü lepäst haavast — 

— Rämpsupuist maq ei tiiq — 

— Lepäst leplik 

haavast pehmeq 

kõost valgõ 

tammõst tahhe — 

— Hindäle rao — 

Nii timä läts´ ja naase tekk´ 

pihlõst uibust tsirelist 

Läts´ tä kullaga magama 

hõbõhõgaq hingämä 

Kuld palgõst pudõsi 

hõpõ kaalast kattõ 

Jäi uibunõ näiokõnõ 

pihlapuidsõ pihaga 

tsireliidsi jakkõga 

kyik üü olõq kõhiskõlliq 

nõrgaq lavvaq nõrgahõlliq 

sulispadjaq paugahõlliq 


KAVVÕDAH 

Rannastõ Volli 

pääväraamadu perrä 

Imä ae imä 

mu kurk um kuiv — 

— Juuq poig juuq 

ma tsäi tõi — 

— Imä ae imä 

piimä — 

— Poig tah 

parhillaq olõ-i — 

— Imä ae imä 

rasvaleibä — 

— Poig tah 

parhilla olõ-i 

Võtaq pliinega 

maas´kasahvt´ — 

— Imä tah um 

naid maas´kit 

ni kimmäst 

a kotoh oll´ 

rasvaleibä 

tah maráq 

sorõhõmbaq 

a kotoh sei koorõga


774 | K AUKSI Ü LLE /1962 

kurk um kuiv 

Imä mu kurk 

um kuiv 

Mul um halv — 

— Saq hingeldät 

vähämb targudaq 

Ma panõ viinasukaq 

lätt üle — 

— Säng sõit 

säng sõit 

ma vaest koolõ 

Imä kas minno 

nä pandva 

tsudsuhauda 

taigaan — 

— Mu poig 

koolgu-i 

mu poig 

mu poig 

sjoo muld 

uma olõ-i — 

— Imä ikku-i 

muld um muld — 


LINDORAN TIMAHAVA SATTÕ 

Päiv jäi pilve hillukõisi 

vihma udsut jällekeisi 

Laadõl kävvün läbi vettü 

turun tingin käüse tsilku 

Mille ilmakõnõ om nii undsõnõ 

kuis ta taivas täämbä sadunõ 

Mille Simmun timahva silda 

es tiiq Lindora kandin 

Meheq ütli et lüvväq kah 

sääntse ilmaga ei tahaq jah 

Naaseq märgeq et takah ikk 

Taivaesä taa külä miist 

Mõtsa rakun puu alaq jäi 

kolm latskõist ikma sai 

Taivaesä no hummogust ikk 

silmäviiga vetütäs meid 

Muidu Simmun Lindora laadus 

joba teile sillaq loi 

Ni lumõkas hallikas kirm 

joba kadaja helkäma lei 

Aga täämbä timä leinas 

seokandi maamiist 

Simuna kirvõs paukugi 

täämbä ei lüüq 

Muidu Simmun Lindora laadus 

joba teile sillaq loi 

1998 Nõsõq rõõmu mõrsija, 2001


775 | M ERCA /1965 

MERCA 

TÄDI LEENI 

Miskit jääb me hingesoppi 

ikka varjule. 

Mäletan, kui tädi Leeni 

läx kord marjule. 

Pakkis suure tüki sinki 

pruuni paberisse, 

pani terve pätsi leiba 

marjakorvi sisse. 

Mina teadsin, metsas elas 

Valter, Leeni mees, 

sest et tema oli teenind 

saxlaste armees. 

& kui kommunisti-onud 

said sest teada pärast, 

tulid, viisid tädi Leeni 

igavesex ära. 

Ma ei julend pikka aega 

minna marjule. 

Hirmud jäävad hingesoppi 

ikka varjule. 

MercAmerka, 1989 

KODUKASED 

Astun raskelt üle luha. 

Maas on kaste — märg & puhas, 

jäljed kastes nagu lüngad, 

vabarnaisse kasvand küngas... 

Siin kord oli majaase. 

Kodukased! Kodukased! 

Juurte vastas värsked naadid, 

tüve ümber okastraadid — 

voorusvööna ümber piha — 

kidad kinni valges lihas. 

Neitsid noored, ihajased: 

kodukased, kodukased. 

Püssitoru rõhub selga. 

Kurat, surma ma ei pelga! 

Näed neid kaski nagu mina, 

tunned seda taevasina, 

sina, kes mind selga lased? 

Kodukased. Kodukased. 

Veri rohelisel rohul, 

veri valgel kasetohul, 

tüve küljes kuulitäkked, 

künka kõrval vanad äkked... 

Hommik peale valab vase. 

Kodukased, koduka... 

MercAmerka, 1989


776 | M ERCA /1965 

VARJUD 

Lapsena uskusin sõna ja ilma, 

huviga vaatasin suhu & silma. 

Uskusin võrdsust & rahvaste sõprust, 

vihkasin USA-d, pomme & tõprust. 

Siis aga kuulsin, kui keegi kord karjus: 

“Must reˇziim on punase varjus!” 

Kokku varises maailmapilt. 

Leidsin, et õiglus on hinnasilt. 

Möödusid päevad, nädalad, kuud, 

nägema hakkasin mõndagi muud: 

mees ise verev, kuid tumedad varjud — 

must reˇziim on punase varjus. 

“Kuidas see nii?” ei mahtunud pähe. 

Karjusin ma’gi, et hääl oli kähe. 

Nähti, et iluga valet ei varja, 

väänati käsi & karati harja. 

Muldki kannab ju verevaid marju — 


Aremad taltusid, julged jäid kaduma, 

pidime me’gi teo mõttetust aduma. 

Elada tuleb & pugema peab. 

Keel ütleb üht, kuid teist mõtleb pea. 

Elasin kuni hing mõttega harjus: 


Endale hoian nüüd mõtted & teod: 

kõik, mis on vastane, surmatud eos. 

Säravail silmil söön antavaid komme, 

südames ihates sõda & pomme. 

Punastel kõigil on tumedad varjud: 



SÄNGIPÜHAD 

Ma’i tundnud sinu vastu mingit iha, 

kui seisid keset tuba, rinnal käed. 

Su silmis vabisesid ahastus & viha, 

mis olex paigast liigutanud mäed.


777 | M ERCA /1965 

Me võtnud olime, vaist käskis ühte hoida. 

Ei kõigutand su pisarad & äng. 

Kui kestab pimedus & veel ei koida, 

siin seltskonnas saab mängitud 1 mäng. 

Me polnud lapsed tookord, polnud mehed — 

just kätte jõudnud oli puberteet. 

Meil’ tundus siis, et nii meist saavad mehed, 

kui ‘sängipühad’ on kord maha peet’. 

Sa usu, et sind armastasin tookord, 

kuid poiste ees ei julend öelda ära. 

Ma ootasin & jõin... kui saabus mu kord, 

mis tarvis oli, auga tegin ära. 

Sa seina vahtisid, ei lausund enam sõnu, 

et ole palun hea & ära tee. 

Tõtt-öelda ma ei tundnud mingit mõnu, 

kuid poiste silmis olin täitsamees. 

Ei suutnud äkki vaadata su ihu. 

Toas hõljus ringi sigaretivina. 

Ma mõtlesin, et kõik on läinud nihu 

& sulle ümber panin voodilina. 

Sa lõpux olid omadega läbi 

& akna peale läxid öökima. 

Meil, poistel, hakkas äkki õudselt häbi, 

nii häbi, et võix lausa röökida, 

kuid vaikisime, saime järsku kainex — 

pea vajus rinnale & õlad längu. 

Me saime meestex, sina aga naisex... 

kuid läbi räpase & julma mängu. 


ITKUD 

I 

Mu kutt viidi tapiga kroonu 

& enam ma teda ei näinud. 

Kui nägin, siis oli koolnu. 

Ta olla Afgaanis käinud. 

Tinakirstus sealt koju toodi, 

öeldi: “Hukkus kui kangelane!” 

Kuid ordenit ometi voodi


778 | M ERCA /1965 

armsama asemele ei pane. 

& orden ei asenda last 

tema emale ammugi mitte... 

Mispärast küll ei saanud tast 

ühte surnult sündinud titte? 

II 

Mu poiss võeti sõjaväkke. 

Ehk ta küll Afgaanis ei olnud — 

polügoonil 1 kuul tabas täkke 

... & enam tal ajusid polnud. 


LIBAHUNT 

Ma jooxin meca. 

Et ei enam 

peax hoidma suud Su huulte ligi, 

et mitte lasta marus hinge pexta, 

qi sõõrmed qskilt haistavad Su higi. 

Nüüd luusin männiqis, 

mis ohutuina tunti, 

& murran exind marjulisi salus. 

Ma rahuldan suurt halli isahunti 

ning laqn väeteid qcikaid mu jalus. 

Qid suveöil, 

mil künkail lõkkeid loidab 

või alla uttu vahib kaame qu, 

ma aralt niucudes siis ümber küla roidan, 

Su niudeid meenutades ropult õnnetu. 

& aimab süda — 

qskil teises laanes 

mind ocides Sa liigud samal ööl. 

Võib juhtuda, et kord veel kokq saame... 

Pea tasqs leivatükk & hoia pussi vööl! 

Vana libu hommik, 1998


779 | M ERCA /1965 

VAMPIIR 

Ma luude klõbinal kesköösi avan kirstu — 

kell lööb kaksteist, mind läbib hõrras võdin. 

Pealttuule pool vean ninaaugud kirtsu: 

Mus iha märatseb & mis ma vastu sõdin! 

Näe, luude pääle kogub pruune laike, 

kõik tolmuks tuhkund liha ühte liibleb, 

mu nahk saab viimaks helesiidja läike, 

ronkmusti juukseid tuulevinus siibleb. 

Siis astun välja oma rõskest urkast. 

Öö vastu taevast peksab välgusambaid, 

kõu kajatab, vihm murib parginurka. 

Pea pööritab, keel silib silmahambaid. 

Öös eksleja, sa kustutad mu kire! 

Vihm surmab laterna… Ma ootan. Ainult tule! 

Meil aega on, niipea veel kukk ei kire. 

Mu kuju hetkeks lahvas taevatules. 

Siis tajud pehmeid käsi, siidjaid huuli, 

mu keha, katteks üksnes pahmak juukseid… 

Taas välgusähvak! Kuumi kiretuuli 

su kõrist uhkamas & erutusenuukseid. 

Oo, kõri, kael! Nii erutav – elastne, 

kuum keel kui tuleleek sest libisemas üle… 

See tunne: vapustavalt tuttav, vastne. 

Taas sähvatus & kõmin taeva süles. 

Nii, nüüd see hetk! Mu huultel tuksleb miski — 

too tuttav raksatus. Ah! Soonde puurdub hammas, 

mees korra röögatab, (mul pole mingit riski) 

siis pisut tõmbleb & jääb vait kui lammas. 

Pulseerib keele pääle kleepuvsooljas maik — 

see imeline nektar!— hõrk on iga piiskki. 

Sa teadsid küll, et see on neetud paik, 

Sa teadsid ju, kuid tulid! Tulid siiski. 

Jäänd vaiki ilm. Must kadund kirg & kurjus. 

Laip jahtub märjal lirtsataval teel. 

Ma oma kongi poole vaarun — leebe, rahul, purjus. 

Veel viimseid piisku huultelt noolib keel. 

Vikerkaar 2001, 7


780 | M ERCA /1965 

SÜMFOONIA LUCIALE 

Su auks, Lucia, ma orkestri sätin häälde. 

Siin annab avalöögi hästirihitud basstrumm: 

kõik miinipildujad, mis timmitud on läände. 

Lucia, kuuled, kuidas kaigub nende BUMM! 

Ma annan automaatidele sisse hääled — 

see on, Lucia, nagu viiuliteviis! 

Söösthüpetega rooman Sinu pääle. 

Ei saagi surma, kallis, & mis siis. 

Nüüd tuleb kuulipildujate pizzicato! 

Mul suurest naudingust saab kinni kiilund salv 

& õhus miljon rikoshetiritsikat on, 

kui timpanina möirgab Kustav Carl. 

Ma salve vahetades jälgin libatähti, 

nood noovadena sähvatavad öös. 

Su pilti endas kannan nagu vähki, 

mis lakkamatult sisikonda sööb. 

Ma pole hea Su vastu, pole olnud iial, 

ei suuda kaunilt öelda, mida soovib kõrv. 

Ehk saab mu tundeist Sulle pildi viia 

sümfooniana kõlav massimõrv! 

Peast mängin maha sada viimast nooti, 

mu vastasel näos üllatus on suur 

Ta kergelt võbisedes jälgib hooti, 

kuis reastub rinnakorvi peale partituur. 

Kui kõigest hoolimata siiski saame lüüa — 

meid ootab surm või hädaabitapp, 

Su poole verisena rooman ma, Lucia, 

peos automaat & esmaabipakk. 

Vikerkaar 2001, 7


781 | M ERCA /1965 

DON RAMON 

Heiti Talvikut mälestades 

Torm kui puudelatvu murrab vastu katust, 

vennad roimarid siis peavad tema matust, 

aga täna on me lõbumajal kinni uks: 

täna, libud, joome ennast oimetuks! 

Don Ramoni mälestame, röövlit julma, 

tema matust peame täna nagu pulma. 

Täna, õed, meid ehib pruudiloor, 

valgeis vahupitsis tantsib iga hoor. 

Don Ramon, kui elas, too vast oli mees! 

Ema Loodus enam selliseid ei tee. 

Tema embus oli nagu vangiraud, 

tema pilk kui mustav põrguhaud, 

põrguhaud, kus sulaväävlit kees! 

Vaatas otsa, veri tardus sees, 

veri tardus, leekima lõi põu, 

tema suudlus röövis viimse jõu. 

Suudlus kuum kui kõrbepäikselõõm! 

Iga hetk ta seltsis oli selge rõõm. 

Tema naer, mis nakatavalt morn, 

tema armusau kui kõrguv kellatorn! 

Nüüd need anded pärib vaglahord. 

Nii kuis tahtis kohus, nõudis kord. 

Kui tal kõri ümber kinni kukkus ling, 

lõhki kärises me kalkund hoorahing. 

Sinu matust pühitseme nüüd kui pulmi, 

lauldes laule rõõmsaid, häbituid & julmi. 

Sinu laiba tõime mustas pidutõllas. 

Don Ramon, me kõigi lõpp on võllas. 

Vikerkaar 2001, 7


782 | L IISI O JAMAA /1972 

LIISI OJAMAA 

WIIMASE ÕUKONNA WIIMANE BALL 

Käib wiimase õukonna wiimane ball 

wappub wana & warisew riik 

me pea kohal taewas on lohutult hall 

& talwiste tuhmide pilwede all 

pexleb myyridel suupilliwiis 

Ballaade on laulnud siin kiwide pääl 

kuningannax kus jälle ta sai 

ta wiinast & waledest kähisew hääl 

need laulud on tänini pooliti pääs 

aga waldus on liigagi lai 

On wäsinud otsmikul raske diadeem 

palju sajandeid paljastab pilk 

ta tagasi tuli et tantsida weel 

kord kitsal & kahwatukiwisel teel 

saatjax särawkylm laternawilk 

On sattunud ballile tuttawaid häid 

paisub painajax suupilli hyyd 

siin ilmas nii wähe on kroonitud päid 

kutsub katuselt kewade koiduaeg näiw 

& sinna me läheme nyyd 

1991–1992 Myyrid & wärawad, 1993


783 | C ONTRA /1974 

CONTRA 

SINUGA REISILE 

Sinuga Reisile sõitsime Rootsi 

seilata tuli vaid jupike merd 

lained lõid hoolega laevale külge 

vesi nii külm et tarretas verd 

aga ei häirind see mitte üks sugu 

meeletu õnn oli tabanud meid 

tormid las möllavad ikka 

meid lummab 

hiljuti toimunud üksteise leid 

Aunaste Mairele suurimad tänud 

et suga samasse saatesse sain 

nüüd seisan laevalael sina mu kaisus 

Rootsi meid toimetab firma “Estline” 

lähenedes su kaunile näole 

nägin su silmis kui süttinuks tsäks 

tahtsin just öelda et armastan sind ma 

kui meie laevuke kummuli läks 

vee alla kadusin — pinnale jõudes 

üksinda tundsin end — otsisin sind 

jälgida raske sest marutas meri 

ebaühtlane oli veepind 

kutsuti paati ma siiski ei läinud 

sest et sind ju ei sisaldand see 

istuda paadis kui sina ehk upud 

ei tundund tõeline pääsemistee 

kui tõstis laine mind kõrgele õhku 

piilusin — sind kas ehk kuskil ei näe 

kangestus keha ma enam ei tundnud 

kes mulle ulatas toetava käe 

teada sain ärgates Stockholmi haiglas 

õnn oli lennanud käest nagu lind 

auhinnast sain üsna tühise osa 

olin küll Rootsis kuid mul polnud sind 

1994 Ohoh!, 1995


784 | K IVISILDNIK /1964 

KIVISILDNIK 

AJAME VILJA MINEMA 

JA HAKKAME KOOS ELAMA 

kuum edgar 

poeedi unistus 

savisaar 

ajame vilja 

minema ja hakkame 

koos elama 

et oleks õige armastus 

milleks naised 

selleks et sünniks 

tütar ja hakkaks 

kansänrõusist kuulama 

me taunime kansänrõusist 

selleks et nad 

sinu elust totraid 

mälestusi kirjutaksid 

me häbeneme laanaru mälestusi 

kuum edgar 


savisaar 

ajame vilja 


koos elama 


minu armastus 

sinu vastu on omakasupüüdmatu 

sest sinu sperma 

on haruldane asi 

nagu kullast purki 

villitud kokakoola 

mida ei ole 

igaühel pakkuda 

ja mida ükski 

laanaru 

ei oska hinnata 

kuum edgar 


savisaar 

ajame vilja 


koos elama 


minu armastus 

sinu vastu on 

omakasupüüdmatu sest 

ma ei taha sinult last 

ja minu looming 

on surematu 

hakkame koos elama 

minu pompöössetes teostes 

elame igavesti



meri ja rüütel unustatakse 

meie lugu aga õpivad 

lapsed koolis pähe 

ja teevad vahetunnis järgi 

nii elame me igavesti koos 

kuum edgar 


savisaar 

ajame vilja 


koos valitsema 

Postimees 1996, 11.IV 

KALEVIPOJA ARMASTUS 

KALEVIPOEG JA TIBLA 

Kalevipoeg tuli Narvast, lauakoorem seljas. 

Sirtsusoos on üks tibla Vanapaganaga 

kimbus ja palub Kalevipoega appi. 

“Mul koorem seljas, kuhu ma sind nüüd panen. 

Aga poe mulle püksi!” ütles Kalevipoeg. 

Tibla puges Kalevipoja püksi 

ja nüüd hakkas võitlemine 

Kalevipoja ja Vanapagana vahel. 

Mitu tosinat laudu peksis Vanapagan 

Kalevipoja seljas puruks. 

Võidulootust ei olnud tunda. 

Kalevipoeg nääb siili ja ütleb: 

“Tule sa’gi mulle appi!” Siil vastab: 

“Ega ma tibla ole, aga sa keera lauad serviti!” 

Kalevipoeg keeras lauad serviti 

Vanapagan peksis teda edasi ja varsti 

oli tal võit käes aga Kalevipoja 

lauad ei läinud enam puruks. 

Kalevipoeg sai nii kõva keretäie 

et ta kasukast olid järel ainult räbalad. 

Pükstel polnud aga häda midagi. 

Sellepärast andiski Kalevipoeg 

kasukajätised siili ümber katteks



ja tänutäheks hea nõu eest. 

Oleks andnud püksid ka aga 

ei tahtnud läbi küla koju minna 

palja persega, üleni sinikaid täis 

ja tibla harudevahel ripendamas 

nagu ei tea mis. 

Vikerkaar 2003, 4–5 

RAUDPEDEDE NUHTLUS 

Ennemuiste ilmunud korra koledad 

raudpeded Harjumaale Kuusalusse. 

Kui mere äärest metsa sammunud, 

paistnud plekist nokkmütsid ja sarved üle metsa. 

Panemise ajal värisenud mets, 

liikunud põõsad. Korra hakanud 

raudpeded jalgadega kaapima. 

Tolm katnud sedamaid päikese kinni; 

inimestele jäänud hingamine raskeks. 

Koledad raudpeded tahtnud Kuusalu veed hävitada. 

Joonud kõigepealt Liivajärve tühjaks. 

Inimesed vaatavad pedede joomist pealt; 

ootavad, mil pervod lõhkevad. 

Ei piidritel vähematki viga. 

Sammuvad edasi Rummu järve niisama tühjaks jooma. 

Kuusalu elanikkudel hirm käes: 

joovad raudpeded järved tühjaks, kust siis vett saada? 

Ei muud, kui mehed kirved kätte, 

pedesid tapma. 

Sada meest sasivad pededel kõrvust kinni, 

tuhat kõrist. Peded raputavad korra. 

Nagu puulehed lendavad mehed 

raudväärakate küljest eemale kaugele. 

Peded vaatavad põrnitsedes meeste peale, 

vehkides ise Stokmanist ostetud asjadega. 

Meestel nagu tuli taga, kand ei kuule, 

mida jalg juhatab. 

Ei ole aega enne tagasi vaadata, 

kui padrik ees, põõsas taga, 

raudpeded viis versta kaugel.



Tülitsejad nagu tina tuhka kadunud, 

ainult kirved vahivad veel liivalt pededele vasta. 

Aa need ei karda kirveid; sammuvad julgelt edasi 

Rummu järve tühjaks jooma. 

Korraga Kalevipoeg teel pededele vasta. 

Raudpeded tõstavad põrnitsedes stokmani märke Kalevipoja poole. 

Enne veel, kui pedemehed suudavad vägilast lämmatada, 

välgub ju mõõk Kalevipoja peos. 

Hoop tabab vanempede pead. 

Uimaselt langeb trukkar maha. 

Sedamaid Kalevipoeg — jalg pede turjale. 

Uuesti välgub mõõk. 

Nagu kapsapea varre otsast 

veereb pedeka pea kehast eemale. 

Mõõk silmapilguga pede elu lõpetanud. 

Kalevipoeg arvab: siit saab liha enesele, 

saab suntidele, santidele. 

Võime kas nädalate kaupa liha süüa. 

Tahab pedel nahka seljast nülgida. 

Pedekari paneb kiunudes minema. 

Aga mida nülid! suur raudpede silmapilguga kivistunud. 

Kivimürakana poistepilastaja praegu alles 

Kuusalus Kaberla küla ligidal näha; 

kivistunud pea kehast pisut kaugemal. 

Kuusalu elanikud kutsuvad kivimürakat 

veel meie päevil Kalevipedeks. 

Pedede tühjaks joodud järve ase versta poolteist kaugemal. 

Seda järve aset hüütakse ka Kalevipedeks. 

Vikerkaar 2003, 4–5


788 | A ADO L INTROP /1956 

AADO LINTROP 

VEREKIVI 

lõõmav küla jäi maha 

metsa nad põgenesid 

kaitse mind palus õde 

veri on paksem kui vesi 

soosaarel onni tean 

sinna me kahekesi 

ära karda õeke 


valvas vend kuni õde 

ennast allikas pesi 

hämarduma ju hakkas 


äkki ta ümber relvis 

võõrad on hulgakesi 

palub — jätke mind ellu 


võtke mu õde orjaks 

tööle tal lahtine käsi 

minul laske minna 


võtke tema ta suudlus 

maitseb kui kärjemesi 

minust pole teil lõbu 


tapper lõpetas jutu 

sääl kus õde end pesi 

ruske kivirahn seisis 


Sõnaristi, 2000


789 | W IMBERG /1979 

WIMBERG 

RALLI LÄBIB KÜLATEED! 

Külateel mis toimub pull? — 

Kinni sigullis on sigull! 

Autodest, mis kihutavad, 

öösse valgust vihutavad, 

külatee on ummistund! 

Vahin aknal, lummistund. 

Täies hoos (ja vihast!) 

kiiruskatset Ämbrast Mäosse 

jälgides mul kiirusihast 

pitser vajub näosse. 

Kruusa lendab, vingu keeb — 

ralli läbib külateed! 

Änn!-änn!-änn! — 

nii müristades, 

kõrvakuulmist nüristades — 

aga toites kiirusjanu! — 

möödub autot järjepanu 

üks, 

kaks, 

kolm, 

neli, 

Tekib vahe 

sisse siis. 

viis!


790 | W IMBERG /1979 

Ja ongi tuledesäral 

uued tulijad päral! 

Nad läbi meie külatee 

rasket rauda roolivad, 

kurvid, mis kui kreeka e, 

profilt välja voolivad! 

Ahhh! — sääl toimus prohmakas! — 

Selle piinliku ja tottra 

tegi keegi kohmakas, 

uhades me ottra! 

Kuid — 

kruus veel lendab, ving veel keeb — 

ralli läbib külateed! 

M/\/\R/\/\M/\T, 2000 

Tahan kõik selle jõu endasse imada, 

et kord ka ise niimoodi kimada!


791 | H ASSO K RULL /1964 

HASSO KRULL 

KONNAD 

(aborigeenide lugu) 

kui konnad 

olid oma naistest ja õdedest tüdinenud 

hüppasid nad vette 

et hakata eraldi elama 

vees oli mõnus 

konnad sulistasid ringi ja 

nilpsasid väikesi kalakesi sabast 

õhtul tulid nad veest välja 

“ma tunnen midagi,” ütles üks konn 

“see läheneb lõunast 

ja tuleb meie poole 

aga seda ei ole näha” 

konnad kuulatasid 

ja pungitasid silmi 

midagi polnud näha ainult tuul 

sahistas ägedasti lehtedes 

“mina olen mina,” ütles hääl 

“ma tahan midagi süüa” 

konnad andsid häälele natuke kala 

ega näind kuhu see kadus 

järgmisel õhtul 

oli hääl jälle kohal 

ta rääkis et on tulnud kaugelt 

ja teinud ilmale tiiru peale 

see asi


792 | H ASSO K RULL /1964 

ei meeldinud konnadele 

igaks juhuks 

püsisid nad vee ligidal 

kui mõnikord õhtuti 

miski näis liginevat 

ei jäänud nad pikalt ootama 

kas õhk täitub segase lobaga 

nüüd hüppavad konnad 

vette iga tuuleõhu peale 

vees ei ole ju kuulda 

arusaamatuid hääli 

Kornukoopia, 2001 

METAMORFOOSID 

(aborigeenide lugu) 

päris alguses 

siis kui Suur Päikeseema 

oli teinud hommiku ja õhtu 

ja lubanud kastepiiskadel taevasse tõusta 

polnud olendid oma kujuga rahul 

mõned loomad nutsid 

et nad ei võinud lennata nagu linnud 

kalad olid tüdinenud 

alalisest vees sumamisest 

putukad keeldusid söömast oma toitu 

kõik sitikad-satikad soomuselised roomajad 

nahksed karvased ja sulelised 

neljajalgsed kuuejalgsed kaheksajalgsed 

sajajalgsed ja jalutumadki 

tahtsid hakata muutuma 

“hea küll,” ütles Päike 

ja laskis elukate vormi vabaks 

nüüd võis igaüks võtta 

omale meelepärase kuju 

maailma ema sai näha kummalisi imeloomi 

nii tuli ilmale känguru 

kes kahel jalal keksib läbi õhu 

tulid kentsakas lendkoer naljakas nokkloom 

ja piraka nokaga pelikan 

mõni võttis suured sarved mõni saba


793 | H ASSO K RULL /1964 

mõned hiired tahtsid saada lindudeks 

ja nendest said nahkhiired 

hülgele ei meeldinud enam uidata 

mööda mägesid ja metsi 

ja temast sai karvane kala 

konnad võtsid kätte ja muutusid 

kõigepealt hulpivaks lögaks 

siis said neist sabaga punktikesed 

ja lõpuks maal kargavad kühmud 

ujulestad varvaste vahel 

öökull tahtis suuri säravaid silmi 

millega näeks ka pimedas 

pärast seda ei näinud ta enam päeval 

ja pidi end peitma koopas või puuõõnes 

ta ei võind näha kiirgavat Päikeseema 

mõned putukad jäljendasid üksteist 

mõned kalad nägid välja nagu vetikad 

mõned sisalikud olid nagu kivipuru 

ja mõned maod nagu palgid 

olid ussid nagu lehed liblikad nagu õied 

kõik asjad olid läinud segamini 

ja elukatel polnud enam vahet 

nüüd pani Päikeseema taevasse Koidutähe 

ja Kuu kes sigitasid inimesed 

kes said pärast surma tähtedeks 

inimene pidi jääma muutumatuks 

ja valvama et teisedki olevused 

ei läheks jumalannast liiga kaugele 

Kornukoopia, 2001 

*** 

kui Manaboˇzo 

oma onupojaga 

jõe äärde jõudis 

olid lohed 

juba surnud 

ja sirakil 

Manaboˇzo sihtis 

noolega musta lohet 

ega tabanud 

siis sihtis ta 

valget lohet 

ja mööda 

lohed kargasid püsti 

ja vesi jões 

hakkas tõusma 

maailma loomine 

oli alanud 

Kornukoopia, 2001


794 | L OONE O TS /1965 

LOONE OTS 

TANNHÄUSER 

Teel Wartburgi näen ma laulikut kaht. 

Eks sõida seal Wolfram von Eschenbach. 

Tal teinegi kõrval, kes võitnud taide: 

peab ratsuteid Walther der Vogelweide. 

Ei kiirusta nad, täis väärikust. 

Neil jalad on mugavas säärikus, 

vaid krutsifiks valgust kaelale kallab 

ja sadulalt mantlid ripuvad alla. 

Ja olgugi varsti võistlejad, 

on kombed neil nõnda viisakad, 

et tundmata kadedust, valehäbi 

võistulaule nad seltsis mängivad läbi. 

Need kiidavad naiste kaunidust 

ja meeste vaprust, ja armastust 

ja ülistavad ka Jumala linna 

ja vaba ning võimsa Saksamaa pinda. 

— Siis vaimustus valdab isandad 

ja hiilgavad silmis pisarad, 

et jõuaksid kõike õilsust kanda, 

teineteisele käed on neil tarvis anda. 

Nad headuse vaevad loominguks, 

teist kiidavad ülemaks laulikuks, 

kui äkisti keegi, kes nende taga, 

neid katkestab kabjaplaginaga. 

Must hobu lendab kui jahilind: 

seal kihutab Tannhäuser, tulihing,


795 | L OONE O TS /1965 

kesk õhtuhämarust tuule puutes 

tal lehvivad katteta niisked juuksed. 

Tal kätes on kingitud sõrmused 

ja hõbedast harf kullast võrgu sees; 

kus kalliskivides sadulatutid 

pistodaga mõõk helgib vastakuti. 

On armupandina nõiast kallis 

ta kaelale sõlminud siidisalli 

ning tasudes kümnist meelusele 

hääl kajab tal hümnist Venusele. 

Tal joobunult silmad põlevad, 

teised kõrvale tõmbuvad mõlemad, 

et kõrgilt see kõlvatum kappaks mööda, 

seitse aastat kes veetnud on häbitööga. 

Nüüd laitvalt von Eschenbach vangutab pead, 

ka Walther teeb sama, kuid kuulama peab, 

sest raske on Ilu armastajale 

kõrvu sulgeda mööduja muusikale. 

Vasallina tunneb end kumbki mees 

selle kõrval, kes patuselt kappab ees. 

Too Venuse anniga taevast kõrgem, 

kes tunnistab tõde, see end ei võrdle. 

Elu ooperis, 2001

Piisku läigatas vanas käes värahtav kann, kui ta kogeldes ütles ...

You also want an ePaper? Increase the reach of your titles

Delete template?

Save as template?