Hingematvalt ilus Itaalia

Tänavusuvine Itaalia-reis oli Reikopile sinna maale juba kolmas. Kaks eelnevat olid küll toredad, ent reisihuviline saatejuht tunnistab, et nende põhjal ei saanud ta siiski päriselt nõustuda inimestega, kes ütlesid, et Itaalia on nii hea, ilus ja tore koht, et teist sellist polegi.

«Mind pani see õlgu kehitama – olin käinud Firenzes, Veneetsias ja Roomas ja kõik oli tore, jäin rahule, aga toit oli küll vilets. Eesti kõige halvem pitsa tundus ka etem kui Itaalia kõige parem,» räägib ta. «Mõtlesin siis, et lähen vaatan veel kolmandat korda.» Nii sõitiski Reikop Lõuna-Itaaliasse Sorrentosse. Ja see reis pani ta Itaaliale teise pilguga vaatama ning senist arvamust ümber hindama: «Nüüd võib öelda, et Itaalia on mulle maailmas üks lemmikriike.»

Esiteks jättis Sorrento mehele sügava mulje tänu oma ilule. «Sorrento asub suure kalju peal, hotelli aknast ühel pool üle lahesopi paistavad Napoli ja Vesuuv, teisel pool mäed ja Capri saar. Olen käinud siin ja seal, aga midagi nii ilusat pole kunagi varem näinud. See oli nii hingematvalt ilus, et hing jäi kinni. Niimoodi juhtub isegi paadunud mitteromantikuga,» ütleb Reikop.

Laevareisil Capri saarele võis aga kogu selle ilu korrutada veel kolmega. «Seal tekkis tahtmine öelda nagu Goethe «Faustis»: «Kaunis hetk, oh viibi veel!». Sinna oleks võinud surra,» meenutab saatejuht. «Teist sellist kohta maailmas lihtsalt pole. Olen valmis sinna kohe tagasi sõitma.»

Teine põhjus, miks reisist nii ere mälestus jäi, oli toit, ning kolmas suurepärane kliima. «Nende kolme komponendi pärast räägin sellest reisist ainult ülivõrdes. Kujutan ette, et keegi ei tuleks sealt vaimustuseta tagasi,» ütleb Reikop.

Nädal kestnud reisi jooksul imetles ta väljakaevatud Pompei linna, sõitis laevaga Capri saarele, tegi väljasõidu Napolisse, kus külastas kunsti- ja skulptuurimuuseume, ning jõudis veel päikestki võtta.