What do you think?
Rate this book
Mahtra sõda
Eduard Vilde „Mahtra sõda” – kas unustatud klassika või moodne romaan ka tänapäeval? Kirjastuse SE&JS väljaandel ilmuv „Mahtra sõda” on romaani kaheteistkümnes trükk. Romaani uustrükile on lisatud kirjandusteadlase Mall Jõgi ja ajaloolase Kersti Lusti saatesõnad, mis avavad täiesti uuest vaatenurgast nii Vilde romaani kui ka kunagise talupoegade söaka vastuhaku võõrale võimule. Raamatus ilmub ka Mahtra sõja eelse, aegse ja järgse ajastu lühikroonika ning valik ajaloolisi fotosid. 2008. aastal möödub 150 aastat Mahtra sõjast.
440 pages, Hardcover
First published January 1, 1902
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 7 of 7 reviews
February 10, 2022
koige igavam raamat mida ma kunagi lugenud olen!😆
November 7, 2021
meie fantaasia ei saa ju mujalt aineid kui üksnes nähtavast ilmast
January 22, 2015
1858 aasta juunis leidis Mahtra mõisa õue peal aset üks väheke kärarikkam ja verisem kähmlus, mis küll ületas Eestimaa kubermangus uudiskünnise, kuid jäi tol hetkel siiski lokaalseks sündmuseks. Ilmselt oleks Mahtras aset leidnud sündmused jäänudki ainult ajalootudengitele mõeldud eksamiküsimuseks, kui 1902 aastal poleks mängu astunud Eduard Vilde. Vilde kirjutas ühe külakakluse Vabadussõja mastaapi sündmuseks meie ajaloos ning peale romaani ilmumist teadis iga eestlane, mis Mahtra küla meestega juhtus.
Kuid romaani keskseks ja olulisemaks tegelaseks pole mõni Mahtra või naaberküla talupoeg, vaid Prantsuse Šveitsist pärit noor koduõpetaja Juliette Marchand. Juliette on ennekõike eurooplane, kelle jaoks on iseenesest mõistetavad kaasaja Euroopa kultuurile omased põhiväärtused (õigusriik, kodanikuvabadused, sallivus, kristlik ligimesearmastus). Vaitla mõisa guvernandiks tulnuna tabab teda sõna otseses mõttes kultuurišokk. Talupoegi pekstakse ilma mingi kohtuta tallis vitsadega ning lisaks kallatakse veel pekstu värsked haavad silgusoolveega üle. Seda tehakse nii meeste, naiste kui ka lastega. "Kuhu sajandisse ma olen sattunud?", küsib Juliette ahastavalt enda käest. Kuid kohalik haritlaskond ja aadel seletab vaesele võõramaalasele, et see mida ta näeb pole mitte ülekohus, vaid traditsioonilised kasvatusmeetodid. Kasvatusmeetodid, mis pole sajandite vältel küll mingit tulu toonud ja eestlasi "euroopalikumaks" muutnud, aga midagi paremat pole need ülikooli haridusega mõisahärrad suutnud ka välja mõelda.
Preili Juliette on 20. sajandi naine, kellega ka Johannes Aavik oleks nõustunud kultuuri ja ühiskonna üle mõtteid vahetama. Isegi olenemata sellest, et guvernandi juuksed olid sinised ja mitte blondid, nagu Aavik oma Ruthi vaimusilmas ette kujutas. Tegelikult jõuavad preili Juliette suu läbi lugejani muidugi Eduard Vilde seisukohad Eestimaa rüütelkonna, kirikuisade, talupoegade olukorra ja euroopalike väärtuste osas. Ehk oligi siis Aaviku unelmate naiseks hoopis vana vunts Vilde?
Nagu kõigi teisite Vilde ajaloolise triloogia teoste juures annab ka "Mahtra sõja" puhul tunda asjaolu, et romaan ilmus esiti ajalehes "Teataja" joonealusena. Romaanis on tunda kohatist kiirustamist ning osade tegevusliinide puudulikku väljaarendamist või lausa ära unustamist (näiteks Kupja-Prits). Eriti romaani lõpuosas jääb mulje, et autor on romaani liialt palju tegelasi kokku kuhjanud ning ei jõua kõigi oma "lastega" enam tegeleda. Ajaloolise triloogia esimese osas on Vilde vähemalt suutnud hoiduda ajalooliste dokumentide ja ajalehtede lõputust tsiteerimisest, mis on probleemiks "Prohvet Maltsvetis". Kohati on kirjanik küll sunnitud uue talurahvaseaduse tagamaid pikemalt lahti seletama, kuid see ei muutu häirivaks.
Romaani tugevamaks küljeks on Vilde oskus jääda erapoolikuks vaatlejaks. Kirjanik tunneb küll kaasa talupoegade mõistusevastaselt raskele olukorrale, kuid tõdeb samas, et talupojad on ikkagi oma harimatuse ohvrid. Vilde ei heroiseeri talupoegi ega anna neile oma õiguse nõudmist vägivalla abil andeks. Igasuguse vägivalla mõistab Vilde üheselt hukka. Miski ei õigusta käe tõstmist oma kaasinimese vastu. Mahtra sõjas ei olnud võitjaid ühelgi poolel, ainult kaotajad.
PS: "Mahtra sõda" oli üks neist tekstidest, mis liitsid mu eesti kirjanduse manu. Mäletan siiani natuke sombust talvepäeva 9. klassist, kui sammusin peale tunde juba kindla teadmisega meie väiksesse raamatukokku Võru tänaval. Raamatukogust laenasin Eduard Vilde "Mahtra sõja" ja August Gailiti "Toomas Nipernaadi". Sellest päevast alates muutus kõik!
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Kuid romaani keskseks ja olulisemaks tegelaseks pole mõni Mahtra või naaberküla talupoeg, vaid Prantsuse Šveitsist pärit noor koduõpetaja Juliette Marchand. Juliette on ennekõike eurooplane, kelle jaoks on iseenesest mõistetavad kaasaja Euroopa kultuurile omased põhiväärtused (õigusriik, kodanikuvabadused, sallivus, kristlik ligimesearmastus). Vaitla mõisa guvernandiks tulnuna tabab teda sõna otseses mõttes kultuurišokk. Talupoegi pekstakse ilma mingi kohtuta tallis vitsadega ning lisaks kallatakse veel pekstu värsked haavad silgusoolveega üle. Seda tehakse nii meeste, naiste kui ka lastega. "Kuhu sajandisse ma olen sattunud?", küsib Juliette ahastavalt enda käest. Kuid kohalik haritlaskond ja aadel seletab vaesele võõramaalasele, et see mida ta näeb pole mitte ülekohus, vaid traditsioonilised kasvatusmeetodid. Kasvatusmeetodid, mis pole sajandite vältel küll mingit tulu toonud ja eestlasi "euroopalikumaks" muutnud, aga midagi paremat pole need ülikooli haridusega mõisahärrad suutnud ka välja mõelda.
Preili Juliette on 20. sajandi naine, kellega ka Johannes Aavik oleks nõustunud kultuuri ja ühiskonna üle mõtteid vahetama. Isegi olenemata sellest, et guvernandi juuksed olid sinised ja mitte blondid, nagu Aavik oma Ruthi vaimusilmas ette kujutas. Tegelikult jõuavad preili Juliette suu läbi lugejani muidugi Eduard Vilde seisukohad Eestimaa rüütelkonna, kirikuisade, talupoegade olukorra ja euroopalike väärtuste osas. Ehk oligi siis Aaviku unelmate naiseks hoopis vana vunts Vilde?
Nagu kõigi teisite Vilde ajaloolise triloogia teoste juures annab ka "Mahtra sõja" puhul tunda asjaolu, et romaan ilmus esiti ajalehes "Teataja" joonealusena. Romaanis on tunda kohatist kiirustamist ning osade tegevusliinide puudulikku väljaarendamist või lausa ära unustamist (näiteks Kupja-Prits). Eriti romaani lõpuosas jääb mulje, et autor on romaani liialt palju tegelasi kokku kuhjanud ning ei jõua kõigi oma "lastega" enam tegeleda. Ajaloolise triloogia esimese osas on Vilde vähemalt suutnud hoiduda ajalooliste dokumentide ja ajalehtede lõputust tsiteerimisest, mis on probleemiks "Prohvet Maltsvetis". Kohati on kirjanik küll sunnitud uue talurahvaseaduse tagamaid pikemalt lahti seletama, kuid see ei muutu häirivaks.
Romaani tugevamaks küljeks on Vilde oskus jääda erapoolikuks vaatlejaks. Kirjanik tunneb küll kaasa talupoegade mõistusevastaselt raskele olukorrale, kuid tõdeb samas, et talupojad on ikkagi oma harimatuse ohvrid. Vilde ei heroiseeri talupoegi ega anna neile oma õiguse nõudmist vägivalla abil andeks. Igasuguse vägivalla mõistab Vilde üheselt hukka. Miski ei õigusta käe tõstmist oma kaasinimese vastu. Mahtra sõjas ei olnud võitjaid ühelgi poolel, ainult kaotajad.
PS: "Mahtra sõda" oli üks neist tekstidest, mis liitsid mu eesti kirjanduse manu. Mäletan siiani natuke sombust talvepäeva 9. klassist, kui sammusin peale tunde juba kindla teadmisega meie väiksesse raamatukokku Võru tänaval. Raamatukogust laenasin Eduard Vilde "Mahtra sõja" ja August Gailiti "Toomas Nipernaadi". Sellest päevast alates muutus kõik!
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
February 25, 2018
Eks ta tüüpiline talupoja-mõisniku lugu oli. Mõisnikud võtsid oma alamatelt viimast ja vahepeal siis keesid alamad natuke üle ning nüpeldasid mõisnikke. See muidugi ei jäänud karistuseta ja järgmisel päeval võeti jälle talupoeg ette ning nüpeldati teda jälle. Nii se igapäeva elu käis sel ajal.
May 19, 2022
LÕPUKS OMETI SAIN LÄBI.
February 2, 2022
Kindlasti on paljud lugenud seda kirjandusklassikat põhi- või keskkooliajal, aga minule sattus see kätte nüüd. Ehk varem lugedes ei oleks ma seda teost sama pilguga vaadanud, aga praegu pean tunnistama, et minu pigem skeptiline eelarvamus oli asjatu. Esimestel lehekülgedel tundus lugu eriti masendav olevat, aga kuna ajaloolistele allikatele tuginevasse raamatusse oli põimitud erinevaid armastuslugusid ja muid huvitavaid seiku, siis muutus lugu lõpuks väga põnevaks, justkui nagu oleks lugenud mingit kriminulli. Tekkis tahtmine kehtestada uus lipupäev/riigipüha Mahtras sõdinutele. Lisaks oli see oluline mõistmaks eestlaste kannatusi, teoorjust, mõisate ajaloolist tausta jne jne. Saan aru, miks see teos nii oluline on ja siiamaani lugemist väärib.
November 15, 2022
Natuke paha on klassika kohta sedasi öelda, aga... LÕPUKS SAIN LÄBI. See viimane suurtes tähtedes kirjutatud eneseväljendus ei tähenda kindlasti mitte seda, et raamat oleks halb olnud. Tundsin, kuidas elasin nii suurt ebaõiglust taluvatele talupoegadele südamest kaasa ning vihkasin koos nendega võõrast Saksa võimu. Tunnen, et läbi selle raamatu on nii palju meie ajaloost õppida - oleksin justkui ise seal samas olnud ning talurahvast orjusest vabastanud mässu kõrval seisnud. Puudu ei jäänud ka romantikast - "rawr". Muidugi ei anna "Mahtra sõda" selle koha pealt "Viiekümne halli varjundiga" võrrelda, aga kaasa sai noorpaaridele elatud küll. Arvestades fakti, et raamatu autor on eestlane, siis ei jäänud ka ilma ja looduse kirjeldusest puudu - isiklikult väsisin nedest juba lõpuks täitsa ära, kuid vähemalt oskan nüüd ilmast paremini small talki teha. Kui pean ausalt tunnistama, siis olen seda raamatut vahelduva eduga lugenud juba 4 kuud - jep piinlik ma tean. Hoiatan ette, kes te selle raamatu ette plaanite võtta, et alguses ei pruugi vedama saada, kuid umbes 100lk juures hakkab looma. Arvan, et see on raamat, mis võiks igal ennast eestlaseks pidaval inimesel loetud olla!
Displaying 1 - 7 of 7 reviews