Hea küsimus – kes on villalammas? Iga lammas kannab ju seljas villakasukat.  Nii ei ole põhimõtteliselt vale nimetada villalambaks kõiki Eestimaal rohtu närivaid lambaid. Aga siiski. Ei nimeta ju keegi lihalambaks  näiteks piimalambaid või väikeseid maalambaid. Liha maitseb neil sama hästi kuigi singid võrreldes lihalambaga on tunduvalt väiksemad. Selles suhtes tuleks ikka vahet teha küll millist lammast nimetada villalambaks millist lihalambaks jne. Kindlasti ei ole gotlandilammas ega gotlandiristandid villalambad. Gotlandilambad on karusnahalambad. Nad on tuntud oma väärtusliku naha poolest millest tehakse  kraesid ja mütse, boasid ja veste. Rääkimata kasukatest. Istumise all kestab selline nahk tunduvalt kauem ja lokid jäävad lokkideks ka peale  pikemat nühkimist. Gotlandilamba villakarv on jäme, säsikanaliga ning vastupidav. Lõnga saab sellest villast ka  – hea, tugev ja vastupidav sokilõng tuleb.  Mille järgi siis öelda? Kes on villalammas? Kas võimsa villakasvu järgi? Vist mitte.  Mida peenem on vill seda aeglasemalt ta kasvab kuid seda pehmem ta on.   Minu põhikarjas on üks ülipeene villaga utt, kellelt saan vaid kord aastas villa. Alla kaheksat kuud ei ole mõtet pügama hakata. Vill ise on imepehme. Peenvill  koosneb alusvilla karvadest ja need  on ilma säsikanalita. Loogete arvu järgi saab määrata villa peensust. Mida rohkem lookeid cm kohta seda peenem on villakarv ja seda pehmem ja elastsem on sellest villast tehtud lõng. Seega pole villa kasv peamine näitaja. Kuid mille järgi siis? Kas määrab see, mille pärast keegi oma lambaid peab? Nii pole nagu ka õige mõelda. Ma võin texelit või dorsetit pidada villa pärast – keegi ei keela, kuid see ei tee neist villalambaid. Samuti võib minilambaid liha pärast kasvatada, kuigi see oleks juba ülim rumalus ja hinge raiskamine. Minu arvamus  on selline, et villalammas on see, kes on aretatud villalambaks. Kelle jõudluskontrolli käigus on arvestatud muude näitajate kõrval ka villanäitajaid. See tähendab, et aastakümnete järjepideva aretuse tulemusena on ühe tõu raames saavutatud seda, et vill on lamba seljas ühtlane kogu villaku ulatuses. Peene säbaraga, läikiv ja pehme ning värvid on puhtad ja selged. See tähendab seda, et sellise lamba järglased on samasuguse villaga ning samuti nende järglaste järglased. See on aastakümneid kestnud järjepideva aretuse tulemus. Villalammas ei saanud selliseks üleöö. Samuti ei kasvanud lihalambale äkki kopsakad singid.
Maalammas on maalammas. Ei alahinda nende olemasolu ega väärtust. Nad on sellised nagu nad on – väikesed, kahekihilise villaga ja mitmevärvilised. Kuid villalambaks on neid palju nimetada. Ei nimeta  ükski maalamba pidaja oma loomi lihalammasteks selle pärast, et ta näiteks väärtustab oma lamba liha enam kui villa ja kasvatab neid just selle pärast. Maalambad võiks jääda ühise nimetaja alla maalammas. Kõik teavad  nagunii mis loom selle nime taga peidus on ja kes seda täna ei mõista (mina olen ka nende mõistmatute hulgas) teevad seda ehk homme. Eks aeg näitab. Populatsioon on neil väga  kirju nii välimiku kui ka villaku suhtes. Aretust pole olnud. Kuid olemas nad on ja nende populaarsus on suur.  Kindlasti on neil oma koht. Aga nimetatagu asju õigete nimedega. Karikakar ei ole pojeng. Kuigi mõlemad on ilusad lilled  ja sobivad  lillevaasi. Pilt on niigi segane. Olgu  lihalammas  see, kes kasvatab suured singid. Karusnahalambalt saab jälle nahkasid, mida ei anna võrrelda ei lihalamba ega maalamba  omadega. Piimalammas annab piima ja tema  lihakeha on lahja ning vill on  kare. Maalammas on väike, annab kahekihilist kirjut villa ja on olemas neljal erineval moel. Villalammas annab aga peent, ühtlast, pehmet ja selgete värvidega villa, mis on võrreldes eeltoodud lammaste villadega  kordades parem. Seega siis on Eestis praegu  üks ja ainus villalamba tõug ja selleks on Rootsi peenvillalammas. Nimetame asju õigesti, seda lugupidamise märgiks rootslaste vastu ja eriti nende inimeste vastu kes selle pika järjepideva aretustöö taga on. Muuseas on nendeks inimeseks lihtsad  lambakasvatajad.   Meil ei ole siia kõrvale tõesti  midagi panna.
Ristandid on aga hoopis ise teema. Ristandite puhul  tuleks ja peaks rääkima konkreetselt erinevate tõugude veresusest. Olen kahjuks kokku puutunud sellise asjagaja kus muretsetakse karja tõupuhas jäär ja siis selle järglaseid nimetatakse uhkelt jäära tõu järgi. See ei ole kindlasti õige ega ka aus.  Eelkõige nende suhtes, kes sellised ristandid omale soetavad teadmisega, et ostsid puhtatõulise looma ja ka nende suhtes kes  tõupuhast karja peavad ja sellesse kõvasti panustanud on. Nii ja nüüd läheb asi veelgi huvitavamaks ja segasemaks! Eestis eksisteerib kaks ametlikult tunnustatud lambatõugu, kelleks on Eesti tumedapealine lammas (ET) ja Eesti valgepealine lammas (EV). Nendel lammastel on tõuühing, aretus ja tehakse järjepidevalt jõudluskontrolli. ET ja EV lambad on erinevate aretuses lubatud lihatõugu lammastega parandatud tõud. See tähendab, et need lambad on sisuliselt erinevate lihalamba tõugude ristandid. Puhtatõulised ristandid :). Meil on ka palju erinevaid puhtatõulisi loomi Eestisse toodud nagu näiteks gotlandilammas, islandilammas ja  Rootsi peenvillalammas ja paljud teised tõud. Kuna neil pole oma tõuühingut ning muud aretuse juurde kuuluvat (sellepärast, et see on kallis), siis ei saa nimetada neid puhtatõulisteks loomadeks. Nad on sisuliselt puhtatõulised krantsid :)  Ja siis ongi pilt lambamaastikul selline naljakas. Meil on olemas segaverelised tõuloomad, puhtatõulised krantsid ja emotsioone tekitavad erinevate liinidega  maalambad kelle esindajad vaidlevad jätkuvalt kelle liin on rohkem maalammas, kuid samas ei tunnustata neist siiani ühtegi.
Pika segase jutu lõppu sobiks lisada  mu lemmik teema  – villa kassifitseerimine. Mu meelest teeb see villa suhtes pildi veidike selgemaks.
Lambaid võib eristada nende villatüüpide järgi mida on neli:
• Alusvilla tootvad lambad: Vill koosneb ainult alusvillast. Vill on peene kiuline ja peene säbaraga. Villakarval puudub säsikanal. Siia kuuluvad Meriino tüüpi lambad. Selle villa on käsitsi töötlemine vajab kogemusi. Eestis esindatud tõuna Rootsi peenvillalammas. Sellest villast tehtud lõng on väga pehme. Sobib ideaalselt laste rõivaste ning mütside, sallide ja kampsunite kudumiseks.
• Pealisvilla tootvad lambad: Vill koosneb ainult pealisvillast. Siia kuuluvad Gotlandi-, Leicester-, Cheviotlambad. Vill kasvab neil lambatõugudel pikaks on läikiv, jämeda kiuga. Kraasvilla saamiseks tuleb neid pügada kolm korda aastas. Enamus sellesse villatüüpi kuuluvatelt lammastelt saab imeilusaid nahkasid. Gotlandilammast nimetataksegi karusnaha või kasukalambaks.
• Ülaltoodud lammaste ristand: Alus- ja pealisvilla tootvate lammaste ristandit nimetatakse krossbredlammasteks. Lamba vill on alus ja pealisvilla vahepealne variant. Vill on pikk ja sobib mitmeks otstarbeks. Selleks on näiteks Rootsi peenvillalamba ja Gotlandilamba ristandid.
• Alus- ja pealisvilla tootvad lambad: Vill sisaldab nii alusvilla kui ka pealisvilla. Pealisvill on kareda pika kiuga ja alusvill pehme säbarata vatjas. Siia kuuluvad Islandilammas, Ouessant kääbuslammas ja arhailist tüüpi maalambad ka Eesti maalammas.

Sai täna pügatud kaks noort peenvilla jääratalle, kes jäävad karja oma liinide esindajatena. Vanus 5 kuud. Nende vill on selline  KOGU VILLAKU ULATUSES ! Kahju, et pehmust pildi vahendusel edasi anda ei saa. Ja selline on minu lammaste pesemata vill. Vihm on juba piisavalt pesnud ja lokid on puhtad. Kindlasti ma pesen enne kraasimist-ketramist kuid pesuvahendit ei kasuta. Piisab täiesti käesoojast veest.Täna katsetasin huvi pärast eelnevas postituses kiidetud pesuvahendit Sa8 Delicate. Villapesuks see ei sobi. Väga ruttu hakkas vildistuma.  Mina eelistan pidada lambaid sellistes oludes, et vill oleks puhas. Selleks on kõigest vaja, et karjamaad oleks niidetud, lambad ei pääseks “maastikku hooldama” võpsikusse, kõhud oleks korras ja soe vihm  peseks vahest villakasukat. Kui kõik õigesti tehtud, on  omal tööd vähem ja puhtast pehmest villast rõõmu rohkem. Mina olen täna lõputult õnnelik ja seda kõigest peotäiest villast :))))))))))))))))))) Kui vähe õnneks vaja. Näpud sügelevad ja parem ja-la-la-ba  tõmbleb ootusärevalt :) Seda pehmet villakuhja vaadates tahaks sinna sukelduda jäägitult. Mõni võib mitte uskuda, kuid tõesti-tõesti see vill ei haise. Lõhnab mõnusalt natukene-parasjagu lambaselt. Mmm.. a`la Cha`lamb`nel 5.
Ma peaks üks päev ennast kokku võtma ja ühe postituse peenvillast tegema. Ega seal midagi eriti salapärast pole, kuid mõningad nüansid ja nõksud on siiski, mida on lihtsalt hea teada. Ta on natuke erinev sellest villast mida ollakse harjunud tarvitama.
 

Lisaks pügamisoperatsioonile läks täna  potti üks peenvilla jäär, kes sündis neliktallena ja  20.08. sai 5 kuuseks. Lihakeha 17 kg. Praegu on veel alles kaks venda samast “pesakonnast”. Jäärad hakkavad kõik taevastele karjamaadele  minema, järjest ja ilma armuta. Kellel on huvi, siis soovitan mitte pikalt mõelda. Novembriks on suurema tõenäosusega kõik jäärad pintsli pistetud. Potti lähevad suuremad enne ja valikuvõimalus jääb järjest väiksemaks. Need eelmainitud neli müügijäära on minu arvates parimatest parimad ( valik on tehtud  villaku, välimiku ja sugupuu kombinatsioonist ) ja jäävad loomulikult viimasteks pilveekspressile minejateks.

Väga vabandan nõrganärviliste ja õrnahingeliste ees sellise koleda postituse pärast, aga see on elu tõsiasi, et üks lammas varem või hiljem patta pannakse. Olen ise ka õrnahingeline (kindlasti mitte nõrganärviline) ja siiani juhtub, et vahest  pisar silma tuleb. Depends on….. Mina pean ju näpuga näitama kelle kord on minna  ning  seega langeb vastutuse koorem minu õlgadele.  Elu on juba kord selline ja miskit pole parata.
Meil oli täna selline kurb sündmus kus üks väga suureks kasvanud ristandtall (ema gotlandlane ja isa finull) pidi taevastele karjamaadele minema. Jäärasid on sellel aastal väga palju ja neid tuleb järjest rajalt maha võtma hakata. Tulemas on ju ka  suur  Eesti Rahva  Püha  –  Jaanipäev!  Nii et  mitmed põhjused lambatapuks olemas. Ühesõnaga,  sai palutud lamba käest  enne 1000  x  vabandust nagu kord ja komme meie talus ette näeb ja “uinutati ta magama” nii nagu kord ja komme EU-s ette näeb. Põhjus, miks seda postituse vääriliseks pean võib pildi pealt oma silmaga näha. See sama jääratall sündis 21.03.  üksiku tallena ja  just tänasel päeval sai ta kolm kuud vanaks.  Lihakeha kaal aga ei rohkem ega vähem kui 19,5 kg. See on märkimisväärselt suur ja kindlasti postitust väärt ning ei kuulu  rubriiki “Lambakasvataja luuletab” :) Selline suurus on imekspandav, sest tegemist pole ju  lihalammastega.  Mul jalutab karjamaal teine peaaegu  sama suur purakas ringi, kes on ka gotlandi ja finulli ristand ning samuti üksik jäätatall. Ega finulli talled väga palju alla ka ei jää. Miks sellel aastal talled nii kenasti suureks on kasvanud – ei tea?  Mõte liigub  Rootsist tellitud imemineraalide peale – ehk on  põhjus selles. Või hoopis sobivas ristandis küsimus – kes seda oskab öelda.  Või pean iseennast õnnitlema eesrindliku töö eest. Kindlasti  kuulub suur  au ja kiitus Rootsi  peenvillalammastele :) Vähemalt 50% ulatuses.

Ja siis veel see teine lugu ka. Täna oli postkasti  laekunud A4 suuruses ümbrik. Abikaasa Andres luges ümbriku pealt, et postitatud oli see Riigikanseleist. “Millega ma jälle hakkama olen saanud”: tuli raske ohe tema suust :) Kogenud pessimistina pelgas ta halvimat. Ei tea mida ta kartis, kuid ümbrikus oli  hoopis selline esinduslik tänukiri, mille pildi panin siia kõrvale. Et ei tekiks kahtlusi ja kõhklusi  jne. ;) Ma ei tea millega me selle au siin metsas oleme ära teeninud ja kuidas nad meid üles leidsid. Äkki neil läks seal miskit sassi. Me saime küll  valla kaunima talu tiitli, aga see oli eelmine aasta?!?! Tänukiri piraka jääratalle kasvatamise eest  – sellest saaks ma veel aru ja tunneksin ennast sellise tänukirja väärilisena :) Praegu aga eriti mitte.  Kas ja kuidas  reageerida?  Saadaks näiteks härra peaministrile  maksikirjaga   ülalmainitud  piraka jääratalle värske tagumise singi  pronksõduri teisaldamise eest või lihtsalt  Jaanipäeva puhuks :) Jah – nali naljaks. Igaljuhul  suur tänu Riigikanseleile ja Andrus Ansipile väikese inimese märkamise eest ning seda nüüd ilma lõõpimata. Veider päev täna. Tuleb portvein avada.

Leidsin pildi singipoisist koos emaga, mis tehtud 04.06. Vot nii suur oli ta kahe ja poole kuu vanuselt :)

Lubasin blogis teada anda kui talled müügiküpseks saavad. Nüüd on see aeg käes, ehk siis ostuhuvilised on oodatud. Uttesid on sellel aastal vähe ja mõned juba broneeritudki. Ilmselt tuleb müüki  kaks vanemat Rootsi päritolu utte. Jääradest on alles veel eelmise aasta neli noort erinevate liinide esindajat, kes on nii ilusad poisid ja keda pole raatsinud taevastele karjamaadele lähetada. Nüüd on neil ilusad järglased olemas ja mõni neist valmis uude koju minema. Lisan veel siia juurde, et meie karjale sai tehtud Maedi-Visna uuringud ja kari on taudivaba – M1 statusega.

Ps! Edevusest või millestki muust – kes seda nüüd oskab täpselt öelda, kuid ei saa jätta mainimata, et juunikuu Maakodus on väike artikkel  meie talust,  lammastest ja villast (natuke minust ikka ka).  Kena lugemist :)))

Mõned pildid talledest!

Valge kasukas kuulub peenvillalamba jääratallele kes on üks viisikutest. Sama Teletups kes hädiselt televiisoris määgib ja mõned postitused tagasi pildil piimase ninaga on. Pilt on tehtud peale seda kui kerge vihm on väikese villapesu teinud. Pilti pole töödeldud vaid vill ongi selline kriiskav-valge. Ema on samasuguse imelise villaga.

Sellel aastal sai paaritatud gotlandiuted peenvillaste jääradega ( ülal pildil must ja valge tall  koos on eelmainitud ristandtalled ).  Alumised must ja valge tall on peenvillased. Ega mul polegi rohkem ristandeid kui nelja gotlandi ute järglased ja üks piima-gotlandi-peenvilla ristand kes poegib alles selle kuu lõpus. Enamus ristandtalledest on jäärad, kuid nemad on kindlad potipoisid. Valge ristandutt jääb põhikarja. Kaks musta ristandutte on müügis. Meie suurte lammaste põhikari on 15 -16 utte ja ei plaanigi karja palju suuremaks ajada. Sellest piisab ühele harrastuslambakasvatajale täiesti (lisaks kenale villale tuleb kena kogus sõnnikut  ja kui sellele mõelda, siis on neid liigagi palju). Valikuid tuleb teha. Keegi tuleb eest ära saata, keegi tuleb asemele. Nii selle aretusega on. Ma ei suuda loobuda  rõõmust mida pakuvad erinevad ristamiskatsetuste tulemused. Siiani on olnud vaid positiivseid emotsioone ja meeldivaid üllatusi. Ausalt öelda on eesmärgiks saada hele-valkja-kreemika-pruuni värvusega  lammas. Vot sellised imelised plaanid on nende ristanditega. Miks ristandjäärad on potipoisid – aga sellepärast, et üks õige jäär lambakarjas peab olema puhtatõuline ja kindlasti mitte ristand – söö või saia. Jäär on see, mille arvelt ei saa ega tohi kokku hoida.  Ükskõik mis suunaline on kari, kas liha-piima-naha või villa. Jäär olgu ikka 100% veresusega. See  minu isiklik arvamus. Ja lõppeks – me tahame suppi ja praadi ka saada :)

No milline hapu nägu! Ei meeldi see mis temaga kohe tegema hakatakse. Vastik vastik vastik! Kaebaks kohe Loomakaitseseltsile või Veterinaar ja Toiduameti.

Sellised näevad välja pügatud minid. Köögiaknast lendab meil vahest head ja paremat välja , seda teavad isegi lambad. Vahest mõni kondike või “parim enne möödas” kassidele koertele. Vahest saiakannikas lammastele rõõmuks. Kõige populaarsem aken. Sellel hoitakse pingsalt silma peal :) Vahest juhtub ka  nii, et aknast lendab välja mõni kass. Kui siis juhuslikult on “aknavalves”  meie väike 64kg kaaluv Keskaasia tüdruk Sarlotte – saab nalja. Neil hakkab siis väga kiire. Kassid on lihtsalt nii nahhaalsed loomad, et neid on vaja  aeg-ajalt aknast välja pillutada :) Tegelikult on meie väike Sarlotte väga leebe ja kassidele kurja ei tee. Ta lihtsalt kutsub neid korrale ja jooksutab  natuke.

Hommikune lüpsisoe  piim koos
kitsemusiga :) See on alles öko!