Aleksander Suure vallutused, tema suurriigi tekkimine ja lagunemine.

Aleksander Suure Ida-sõjakäigust on palju kirjutanud tema võitluskaaslased ja teised kaasaegsed, aga samuti järgnevate põlvede ajaloolased, filosoofid ja kirjanikud. Aleksandri hiiglaslikud vallutused, tema äkiline surm noores eas oma edu tipul, samuti tema suurriigi kiire lagunemine – kõik see köitis pidevalt tähelepanu ja nõudis seletust.

Aleksandri kaasaegsete teosed on kahjuks peaaegu tervenisti kaotsi läinud. Hilisema aja autorid teatavad tema paljudest kirjadest ja korraldustest, kuninglikust päevikust efemeriididest, mida pidasid selleks eriti määratud isikud, samuti Aleksandri esimestest elulookirjutajatest ja nende töödest, mida nad mõnikord tsiteerivad. Vahetult Makedooni vallutaja eluajast on sälinud vaid mõningad raidkirjad, mis sisaldavad tema nimel tehtud otsuseid või on muidu tema tegevusega seotud, ja suur hulk münte. Aleksandri tegevusele Kreekas on pühendatud terve kõne, mis esineb Demosthenese teostes nr. 17. all, aga kuulub ilmselt kellelegi teisele tema kaasaegsele oraatorile.

Tänapäeva teadus peab kõige paremaks Arrianose (II saj. m.a.j.) töid. Arrianos oli kreeka aristokraat, pärit Rooma Väike-Aasia provintsist Bitüüniast. Ta tegi Rooma teenistuses hiilgavat sõjaväelist ja administratiivset karjääri, oma elu teisel poolel aga tegeles kirjandusliku loominguga. Maailmavaatelt oli ta stoik ja oma kirjanduslikuks eeskujuks pidas Xenophoni. Arrianoson kirjutanud palju teoseid, millest säilinud on ainult üksikuid. Peamine neist on “Aleksandri sõjaretk” 7 raamatus, milles käsitletakse esijoones sõjaajalugu. Ta kasutas Aleksandri kaasaegsete ja võitluskaaslaste Ptolemaiose ja Aristobulose teostest saadud andmeid. Arrianos püüdis sündmusi täpselt kirjeldada. “Aleksandri sõjaretke” jätkuks on Arrianose teine töö “India”, mille alguses kirjeldatakse India maad ja rahvast, seejärel aga osa Makedoonia armee Indiast tagasitulekut mereteed mööda piki ookeani rannikut Eufrati suudmesse.

II sa. algul m.a.j. kirjutas Plutarchos “Aleksandri eluloo”. Moraliseeriva filosoofina püüdis Plutarchos anda Aleksandrist eelkõige ilmekat pilti, iseloomustada teda, kirjeldada tema elukäiku. Niisugune suhtumine teemasse kahandab mõnevõrra selle töö väärtust ajaloolase silmis, aga teisest küljest teatab ta fakte, mis puuduvad Arrianosel. Peale biograafia kirjutas Plutarchos veel väikese töö “Aleksander Suure õnnelikust saatusest”, milles püüab selgitada tema edu põhjust. Mõlema teose eesmärk on ülistada Aleksander Suurt.

Seda positiivset traditsiooni esindab ka Aleksandri vallutuste ja tema hiigelimpeeriumi kujunemise kirjeldus Diodorose “Ajaloo biblioteegi” XVII raamatus.

Ent Aleksandri tegevuse kohta on ka negatiivne traditsioon. See ulatub ilmselt tagasi tema kaasaegsete juurde, kes kuulusid kreeka-makedoonia opositsiooni, mis sporaadiliselt, aga väga ägedalt ilmnes nii Kreekas ja Makedoonias kui ka Aleksandri tegevarmees. Aleksandri tegevuse varjukülgedele, nagu röövimistele, metsikustele jne. pöörab tähelepanu oma teoses I saj. m.a.j. rooma ajaloolane Quintus Curtius Rufus. Tema “Aleksander Suure ajalugu” 10 raamatus on jõudnud meie ajani ilma kahe esimese raamatuta ja väikeste lünkadega keskel. Curtius Rufust iseloomustab retooriline esituslaad. Niisama negatiivne traditsioon Aleksandrist ja tema tegevusest on märgatav Pompeius Troguse “Philippose ajaloo” XI-XII raamatus, mis on säilinud Justiniuse lühendatud ümberjutustuses.

Palju väärtuslikke andmeid Aleksandri tegevuse kohta leidub Straboni “Geograafia” XI-XVI raamatus. Mõnevõrra omaette antiikaegsete allikate hulgas on Pseudo-Kallisthenese “Aleksandri romaan”, mis eksikombel omistati Aleksandri ühele kaaslasele Kallisthenesele. See romaan on tõenäoliselt tekkinud I saj. paiku m.a.j. Egiptuses. Meieni on ta jõudnud mitmes kreeka variandis ning paljudes ümbertöötlustes ladina, süüria ja teistes keeltes. Selles teoses on Aleksandri elulugu segamini fantastika ja teadlike moonutustega.

Pärsia impeerium Aleksander Suure vallutusretke eel

Pärsia suurriik nõrgenes IV saj. teisel poolel üha enam. Pärsia kuningas Artaxerxes III Ochos surus vahetpidamata maha ülestõuse maa eri osades ja püüdis tugevdada keskvõimu. Peamise sõjajõu, millega ta oma poliitikat ellu viis, moodustasid kreeka palgasõdurid, mitte aga kohalikud väed. Selles avaldus keskvõimu tegelik nõrkus. Ja kuigi Artaxerxes III Ochos õiendas väliselt enam-vähem edukalt arveid vaenlastega, surus maha ülestõuse, tapeti ta 338. a. õukondlaste poolt. Võimalik, et mõrva põhjuseks oli just see, et püüdes Pärsia impeeriumi kindlustada, tahtis kuningas piirata satraapide kaugeleläinud iseseisvust. Pärast kaks aastat kestnud segadust, mis riiki veelgi nõrgendas, pani õukonnaklikk troonile kuningliku perekonna kauge sugulase Kodomannose, kes, saanud kuningaks, võttis endale nimeks Dareios. Dareios III Kodamannos (336-330) oli nõrga iseloomuga teovõimetu mees, mistõttu võimsad õukondlased ja oma tegelikku iseseisvust hoidvad satraabid ta troonile tõstsidki. Minevikus kindlustas Pärsia suurriik, ühendatud relva jõul tohutud maa-alad, oma piirides orjanduslikule majandusele suhteliselt rahuliku arenemise. Ohutud kaubateed, mis ühendasid ida läänega ja põhjapoolseid piirkondi lõunapoolsetega, tõid suurt kasu valitseva orjapidajate klassi laiadele kihtidele: maavaldajatele, kaupmeestele, preestritele, ametnikele ja sõduritele. Rasked maksud ja Pärsia despootliku valitsuste kuritarvitused olid neis tingimustes esialgu talutavad. Kui aga Pärsia sõjaline võimsus nõrgenes, mida põhjustas sotsiaalne kihistumine Pärsias endas, hakkasid majanduslikult arenenud satraapiad rohkem kui varem taotlema iseseisvust. Et Pärsia armee suutis üha vähem kindlustada satraapiate sisemist ja välimist julgeolekut, siis hakkasid maksud ja keskvalitsuse kuritarvitused tunduma aina kasvava pahena. Kesk-Aasia hõimuliidud, mis polnud kunagi Pärsia impeeriumile täielikult allutatud, kuulusid nüüdki tema koosseisu enamalt jaolt vaid nimeliselt ja nende sõltuvus piirdus sageli ainult sõjasalkade saatmisega kuninga teenistusse.

Sellises olukorras oleks olnud küllalt mõnest üksteisele järgnevast võimsast hoobist väljastpoolt, et Pärsia suurriik lakkaks olemast. Need hoobid ta saigi Aleksander Suure sõjaväelt.

Pärsia impeeriumi lääneosa, Pärsia ja meedia vallutamine Aleksander Suure poolt

Kuigi Philippose ootamatu tapmine oli Kreeka-Makedoonia agressiooni alguse kaheks aastaks edasi lükanud, ei suutnud Pärsia valitsus kasutada seda aega tarvilikul viisil sõjaks valmistumiseks. Pärsia riigi siseraskuste kõrval tuli siin arvesse asjaolu, et Pärsia satraabid ei olnud küllaldaselt informeeritud Makedoonia ja temale alluvate Kreeka riikide tegelikest sõjajõududest, samuti siseolukorrast Kreekas ja Makedoonias. Hoolimata vaenust makedoonlaste ülemvõimu vastu, mis kohati avaldus väga ägedalt, pooldasid kreeklaste jõukad ja keskmised kihid Pärsia-vastase vallutusretke ideed. See idee ise – haarata Väike-Aasias maid ja orje – oli tekkinud kreeklaste hulgas, kellelt Philippos ja Aleksander selle üle võtsid. Ideoloogiliselt ja poliitiliselt põhjendati sõjakäiku püha kättemaksuga pärslastele Kreeka laastamise ja Kreeka templite rüvetamise eest Xerxese sissetungi käigus Kreeka-Pärsia sõdade ajal. Sellele põhiideele lisas Aleksander juurde kättemaksu oma isa Philippose tapmise eest, mille oli Makedoonia ametliku versiooni kohaselt organiseerinud Pärsia kuningas.

Enne Ida-sõjakäigule asumist hävitas Aleksander endale poliitiliselt ohtlikud isikud oma sugulaste ja õukondlaste hulgast. Tagala kindlustamiseks jättis ta Makedooniasse ja Kreekasse oma asevalitsejaks Antipatrose, ustava ja kogenud väepealiku.

Rohkem kui 30 000 hästi väljaõpetatud jalamehe ja 5000 ratsaniku eesotsas läks Aleksander 334. a. kevadel üle Hellespontose ja astus Pärsia territooriumile. Pärsia laevastik, mis omas pärast Antalkidase rahu baase Egeuse merel, ei takistanud Aleksandri sõjaväe ületulekut. See oli pärslaste esimene tõsine strateegiline viga. Pärsia armee nõrgaks küljeks oli ühtse tsentraliseeritud vähejuhatuse, ühtse organisatsiooni ja ühtse taktika puudumine ning hõimuline kirevus. Tähtsa osa Pärsia armees, nagu juba öeldud, moodustasid palgasõdurid, peamiselt kreeklased. Pärsia teenistuses olevate kreeka palgasõdurite juhiks tol ajal oli andekas kreeka väepealik Memnon Rhodose saarelt. Ta esitas Pärsia kuningale kõige läbimõelduma plaani, kuidas Aleksandrile vastu panna, soovitades taanduda Väike-Aasia idaossa, meelitada sinna Aleksandri armee, lõigata see Kreekast ja Makedooniast ära ning hävitada. Kuid selle plaani lükkasid tagasi Väike-Aasia satraabid, kes ei tahtnud kaotada oma valdusi. Nad nõudsid, et tuleb ühendada Väike-Aasias olevad suured sõjalised jõud ja anda lahing, seni kui Kreeka-Makedoonia väed ei ole veel tunginud kuigi kaugele ületulekukohast.

Pärsia armee, mis koosnes umbes 40 000 mehest, neist pooled kreeka palgasõdurid, asus positsioonile Propontisesse voolava väikese Granikose jõe kõrgel paremal kaldal. Kreeka-Makedoonia sõjavägi jõudis Aleksandri ja Parmenioni juhtimisel vastaskaldale ja forsseeris pärslaste energilisest vastupanust hoolimata jõe. Aleksander purustas makedoonia ratsaväega jões alanud võitluses esiteks Pärsia armee vasaku tiiva ja seejärel faalanksi ja kõigi teiste väeosadega Pärsia armee esimese lahinguliini. Halva side ja Pärsia vähejuhatuse vähese operatiivsuse tõttu jäi kreeka palgasõdurite tugev väesalk, mis seisis teises liinis, lahingust kõrvale, sel ajal kui makedoonlased pärslaste esimesest lahinguliinist läbi murdsid. Aleksandri väed piirasid seejärel kreeka palgasõdurid sisse ja hävitasid nad. Ellujäänud 2000 palgasõdurit võeti vangi. Tuginedes Korintose kongressi otsusele, millega kreeklastel ja makedoonlastel oli keelatud teenida Pärsia armees, kuulutas Aleksander vangivõetud palgasõdurid reeturiteks ning saatis nad orjadena Makedooniasse.

Pärast võitu Granikose juures läks Aleksander Suur piki Väike-Aasia läänerannikut lõunasse. Kreeka linnad tervitasid teda kui vabastajat. Aleksander, kes Balkanil toetas oligarhiat, hakkas Väike-Aasias kukutama pärslaste poolt võimule pandud oligarhilisi valitsusi ja türanne ning taastama demokraatiat. Väike-Aasia kreeklaste vabastamine pärslaste ikkest ja Pärsia käsilaste võimust oli tähtsaks sõjakäigu ideoloogiliseks ja poliitiliseks põhjenduseks.

Väike-Aasia ranniku vallutamine jättis Pärsia laevastiku ilma paljudest baasidest Egeuse merel ja kergendas seega Aleksandril ühendusepidamist Balkani poolsaarega mere kaudu, kindlustades ühtlasi tema tagalat. Makedoonlastele panid vastu ainult kaks kreeka linna – Mileetos ja Halikarnassos. Neis asusid Pärsia teenistuses olevate kreeka palgasõdurite tugevad väesalgad ning läheduses viibis Pärsia sõjalaevastik uue Pärsia ülemjuhataja kreeklase Memnoni juhtimisel. Memnon aga suri järsku. Pärast ägedat rünnakut vallutasid makedoonlased mõlemad linna ja karistasid neid. Seejärel, kohtamata tõsist vastupanu, hõivas Aleksander Väike-Aasia administratiivsed ja kaubanduslikud keskused ning võttis oma kontrolli alla kõik teed. Mõnede allikate järgi otsustades iseloomustasid Aleksandrit kiire tegutsemine ja leidlikkus isegi ootamatutes olukordades. Früügia muistses pealinnas Gordionis näidati Aleksandrile kohaliku legendaarse kuninga kaarikut, millel oli väga sassiaetud rihmadest sõlm. Oli ebausk, et see, kes sõlme lahti harutab, saab Aasia valitsejaks. Aleksander ei suutnud rahva ja oma sõdurite juuresolekul sõlme lahti harutada. Siis haaras ta mõõga ja raius Gordioni sõlme läbi.

334. a. lõpul ja 333. a. algul oli Aleksander juba vallutanud või kontrollis suuremat osa Väike-Aasiast. Ta ajas ettevaatlikku poliitikat. Rõhutatud lugupidamisega suhtus ta kohalikesse tavadesse, ei tõstnud makse, mida kohalikud elanikud ammust ajast maksid, ei muutnud mittekreeka piirkondades harjumuslikku kohalikku valitsemist, allutades selle ainult Makedoonia sõjaväeliste asehaldurite kontrollile. Kõikidesse nii sõjalisest kui ka poliitilisest seisukohast vajalikesse punktidesse paigutati Makedoonia garnisonid. Aleksander ületas Taurose mäheaheliku ja vallutas Süüria piiril Tarsose linna.

Dareios III koondas samal ajal Mesopotaamiasse suurt armeed ja õpetas seda välja. 333. a. keskel siirdus ta sellega Põhja-Süüriasse Aleksandrile vastu. Makedoonia armee aga oli liikunud edasi Foniikia suunas. Pärslased läksid naabruses oleva mäekuru kaudu makedoonlastele seljataha. Aleksander pidi tagasi pöörduma, et kohtuda Dareiose sõjaväega. Lahing toimus 333. a. sügisel väikese Issose linna läheduses. Vastaseid lahutas väike Pinarose jõgi. Pärslased asusid neile soodsal järsul kaldal. Makedoonlastel tuli forsseerida jõgi. Ent orus kokkusurutud pärslased ei saanud oma jõudusid, mis rohkem kui kolmekordselt ületasid vastase omi, korraga lahingusse viia. Visa võitlus lõppes Aleksandri võiduga. Pärsia armee riismed eesotsas Dareios III-ga põgenesid. Aleksandri kätte langes hiiglaslik saak: kogu rikas Pärsia laager ühes Dareiose välilossiga. Vangide seas oli Dareiose perekond: tema ema, naine ka kaks tütart.

Issose lahingul olid tähtsad sõjalised ja poliitilised tagajärjed. Foiniikia linnad hakkasid Aleksandrile vastupanuta kapituleeruma. Ainult tugevaim neist Tüüros, mis paiknes ranna läheduses kaljusel saarel, kuulutas enda neutraalseks ega avanud Makedoonia sõjaväele oma väravaid. Algas kuus kuud kestnud piiramine nii maa kui ka mere poolt, mille käigus rakendati piiramistorne (heleepoleid) kui ka muud tolleaegset piiramistehnikat. Piiramise ajal ehitasid makedoonlased tammi, mis ühendas Tüürost mandriga. Pärast mitmeid rünnakuid vallutati 332. a. Tüüros ja rüüstati paljaks, tema elanikud tehti orjadeks. Võit Issose all ja suurema osa Foiniikia ranniku hõivamine panid raskesse olukorda Pärsia Vahemere laevastiku, kus teenisid peamiselt foiniikia meremehed. Laevad hakkasid makedoonlastele alistuma. Ligipääsmatuks peetud Tüürose vallutamine avaldas Idas vapustavat muljet ning tõstis Aleksandri prestiiži. Kui teated Issose võidust ja Foiniikia vallutamisest jõudsid Kreekasse, vaibus siin vahepeal kasvanud Makedoonia-vastane liikumine kohe.

Pärast lüüasaamist ja perekonna kaotamist alustas Dareios III kahel korral Aleksandriga rahuläbirääkimisi, kuid tulemusteta. Dareiose poolt esitatud rahutingimuste arutamise ajal ilmnesid esimest korda lahkarvamused Aleksandri ja makedoonia aristokraatia vahel, kelle vaateid väljendas Parmenion. Dareios oli valmis loovutama Aleksandrile kogu Pärsia territooriumi kuni Eufratini, lubas maksta suurt kontributsiooni, pakkus Aleksandrile igavest liitu ja selle kinnituseks ühe oma tütre kätt. Parmenion soovitas need tingimused vastu võtta ning loobuda suure riskiga seotud edasitungist itta. Kõneldakse, et läbirääkimiste ajal ta hüüdnud: “Kui ma oleksin Aleksander, võtaksin mina need ettepanekud vastu,” mille peale Aleksander vastanud: “Kui ma oleksin Parmenion, võtaksin ka mina need ettepanekud vastu.” Seejärel teatas ta, et sõlmib rahu ainult sel tingimusel, kui Dareios loovutab talle kogu oma riigi ning tunnistab enda tema alamaks. Tütre käe kohta käskis Aleksander Dareiosele edasi ütelda, et tema tütar on vangis ja kui Aleksander tahab temaga abielluda, teeb ta seda Dareioselt luba küsimata. Läbirääkimiste ajal teatas Aleksander esimest korda oma kavatsusest vallutada kogu Pärsia impeerium. Seniajani ei olnud kreeklaste ja makedoonlaste territoriaalsed pretensioonid selgesti sõnastatud, kuid harilikult piirdusid nende ihad Väike-Aasiaga. Vallutatud territoorium oli palju suurem kui Kreeka ja Makedoonia kokku. Edasiliikumine itta oleks võinud olla väga riskantne, sest ei olnud selget ettekujutust Pärsia suurriigi idaosa võimsusest. Ent ka edu korral kartis makedoonia aristokraatia ohtu, et ta on sunnitud jagama valitsevat seisundit vallutatud maade aristokraatiaga, sest Makedoonia koht Aleksandri uues Ida-impeeriumis ei oleks saanud olla eriti tähtis. Selles seisnes ilmselt Parmenioni ja tema pooldajate rahuarmastuse põhjus, kui nad vaidlesid sõja jätkamise vastu ning soovitasid rahulduda saavutatuga. Aleksander aga tugines sõjaväele, kes oli huvitatud eduka, kasuliku ja seni mitte eriti raske sõja jätkamisest.

Pärast Tüürose vallutamist okupeeris Aleksander kogu Vahemere idaranniku ja suundus Egiptusesse, kus vaid mõne aasta eest pärast verist võitlust oli taastatud pärslaste võim. Rahva meeleolu arvestades võttis Pärsia satraap Aleksandrit pidulikult vastu ja andis talle üle võimu ja riigikassa (332.a.). Egiptuse preestrid kuulutasid Aleksandri vaaraoks. Truu oma poliitikale õiendada karmilt arveid nendega, kes vastu panevad, ning olla mõõdukas ja heatahtlik nende suhtes, kes tema poolele üle tulevad, austas Aleksander egiptuse kombeid ja sooritas isegi palverännaku Siva oaasi jumal Amoni oraakli juurde. Sellel reisil oli poliitiline eesmärk. Amoni oraaklit austasid mitte üksnes egiptlased, vaid ka Aasia rahvad, samuti kreeklased ja makedoonlased, kes samastasid Amonit Zeusiga. Aleksander küsis, kas ta alistab kogu Aasia, ja sai jaatava vastuse. Kavatsenud riskantset sõjakäiku kogu Pärsia vallutamiseks ja põrganud seejuures makedoonia aristokraatia opositsioonile, lootis Aleksander ilmselt, et kõigi poolt austatava oraakli soodus vastus aitab kaasa tema poliitika elluviimisele. Sama sihiga päris Aleksander, kes tappis tema isa Philippose. Ta oleks tahtnud kuulda, et Philippos tapeti Pärsia kuninga käsul. Ent vastus ületas kõik Aleksandri lootused – Amon kuulutas preestrite suu läbi ta oma pojaks. See oli loomulik ainult vaarao suhtes, keda peeti Amoni pojaks. Aleksander kasutas egiptuse preestrite seda akti oma võimu tugevdamiseks, käskides nimetada end jumal Amoni pojaks. Tema võim ja ausära kasvasid sellest, kuid tema makedoonia ja kreeka lähikondlaste hulgas põhjustas see rahuolematust. Oma võimu religiooniga põhjendades muutus Aleksander traditsiooniliseks idamaiseks despoodiks vallutatud laialdase territooriumi üle.

Vähe aega enne reisi Amoni oraakli juurde (332.a.) asutas Aleksander oma võimu tugevdamiseks Egiptuse ja selle naabermaade üle Niiluse deltasse Aleksandria linna, mis hiljem muutus idapoolsete Vahemeremaade tähtsaimaks majanduslikuks kultuuriliseks ja poliitiliseks keskuseks.

Pärast Egiptuse vallutamist makedoonlaste poolt osutus kogu Vahemeri Pärsiast äralõigatuks. Suur pärslaste sõjalaevastik, mis oli pärast Issose lahingut küll tunduvalt nõrgenenud, aga siiski takistas Aleksandri armeed Kreeka ja Makedooniaga regulaarselt sidet pidamast, kapituleerus nüüd täies koosseisus, mis võimaldas Kreeka-Makedoonia armeel teda ära kasutada ning kindlustada oma kommunikatsioone.

331. a. kevadel algas vallutusretke teine etapp. Aleksander asus Egiptusest teele kirdesse, Aasiasse, Põhja-Mesopotaamia suunas. Suve lõpul ületasid Makedoonia väed, surunud maha pärslaste nõrga vastupanu, Eufrati ja seejärel ka Tigrise. Siin, suurel tasandikul Gaugamela küla lähedal, toimus 331. a. sügisel suurim lahing kreeklaste ja makedoonlaste ning Pärsia kuninga sõjaväe vahel. Dareios oli kogunud vanaaja kohta määratu armee, mis arvuliselt ületas Aleksandri oma. Esmakordselt leidis otsustav lahing aset laial tasandikul, kus pärslastel oli võimalik täies ulatuses rakendada oma suurt ja võimsat ratsaväge ning isegi ümber piirata Kreeka-Makedoonia armeed. Pärsia armeel oli nüüd lisaks veel 15 sõjaelevanti ja palju sõjavankreid, mille telgede külge olid kinnitatud pikad ja teravad sirbid. Sirpidega varustatud sõjavankrid kavatseti kihutada tihedalt rivistatud makedoonia faalanksi vastu ja tekitada talle suuri kaotusi. Kuid makedoonia vibukütid tapsid sõjavankrite rünnaku ajal suurema osa vankrijuhte, mistõttu hobused kaotasid juhtimise. Faalanks astus laiali ja laskis tormavad sõjavankrid läbi, misjärel nad tagalas hobusemeeste poolt peatati. Pärast äpardunud sõjavankrirünnakut puhkes üldine lahing, mis kestis vahelduva eduga peaaegu terve päeva ja lõppes jällegi manööverdamisvõimelisema ja distsiplineerituma Kreeka-Makedoonia armee võiduga, mille koosseisus Aleksander, arvestades kohalikke tingimusi, oli suurendanud ratsaväe arvu. Dareios ühes oma sõjaväe riismetega põgenes jälle. Makedoonia ratsavägi läbis küll öö jooksul ligi 80 kilomeetrit, aga põgenikke kätte saada ei suutnud.

Gaugamela lahingus kaotas Pärsia suurriik oma peamised sõjajõud. Kolmandal suurel lüüasaamisel olid kaugeleminevad poliitilised tagajärjed. Babüloonia nagu Egiptuski tervitas Aleksandrit. Babüloni preestrid kuulutasid ta Babüloonia kuningaks. Aleksander andis käsu taastada pärslaste poolt hävitatud Marduki tempel. Pärsia satraap jäeti edasi valitsema Babüloonia üle Aleksandri nimel, kuid talt võeti õigus käsutada sõjaväge ja juhtida rahandust. Need funktsioonid anti makedoonlaste hulgast nimetatud eri strateegidele. Pärast puhkust Babülonis vallutas Aleksander Suusa, kus tema kätte langesid hiiglaslikud varandused ja osa Pärsia kuninga kassast.

Ida pool Suusat algas Pärsia suurriigi põhiterritoorium – päris-Pärsia. Kui seni oli Aleksander hõivanud pärslaste poolt alistatud maid ja paljudes kohtades oli teda kui vabastajat vastu võetud, siis Pärsias kohtas ta esimest korda tõsist vastupanu. Ent Pärsia väeriismed purustati Pärsia iidse pealinna Persepolise lähistel. Persepolis rüüstati Makedoonia armee poolt, Xerxese luksuslik loss süüdati Aleksandri käsul kättemaksuks Ateena hävitamise eest Kreeka-Pärsia sõdade ajal. Dareiose hiigelvarandused, mis asetsesid Persepolises, langesid Aleksandri kätte. Pärsia pealinnas makedoonlased talvitusid, vallutades üheaegselt Pärsia teisi keskusi.

Samal ajal surus Antipatros Peloponnesoses maha kreeklaste Makedoonia-vastase ülestõusu, mida juhtis Sparta. See oli kreeklaste viimane ülestõus Aleksandri eluajal.

330. a. algul suundus Makedoonia armee Pärsiast Meediasse. Dareios III viibis sel ajal Meedia vanas pealinnas Ekbatanas. Kuulnud Aleksandri lähenemisest, taandus ta veel ustavaks jäänud vägedega edasi ida suunas.

Hõivanud Ekbatana, jättis Aleksander sinna asevalitsejaks Parmenioni, kes sai ühtlasi Makedoonia armee tagala ülemjuhatajaks. Ekbatanasse jäeti ka hiiglaslik sõjasaak ja Pärsia kuningate varem anastatud varandused, mille valvamine tehti ülesandeks samuti Parmenionile. Riigikassa ülemaks määrati üks Aleksandri sõpru Harpalos.

Ekbatanast hakkas Aleksander energiliselt jälitama Dareiost, kes põgenes edasi ida poole. Põgenemise ajal tagandati Dareios troonilt ja vahistati Kesk-Aasia satraapide poolt, kelle eesotsas oli Baktria satraap Bessos. Kui Aleksandri ratsasalk hakkas võimust ilmajäetud kuninga vankrile järele jõudma, tapsid Bessos ja tema kaaslased Dareiose, ise aga kihutasid kiiretel hobustel minema. Aleksandri kätte langes vaid kuninga surnukeha.

Kesk-Aasia ja Loode-India vallutamine Aleksander Suure poolt. Sõjakäigu lõpp

330. aastal, pärast Dareiose surma, oli täidetud kogu programm, mille Aleksander oli sõjakäigu alguses välja kuulutanud. Kuid Aleksander ei lõpetanud sõda. Ta kuulutas kui võitja enda tapetud Pärsia kuninga seaduslikuks järglaseks ja sellest tulenevalt kättemaksjaks tema surma eest. Et Dareios III tapja Baktria satraap Bessos oli põgenenud Kesk-Aasiasse, hakkas Aleksander teda jälitama.

Kuulutanud enda Pärsia kuningate pärijaks, teravdas Aleksander konflikti makedoonia aristokraatiaga. Konflikt oli ilmnenud juba läbirääkimiste ajal Dareiose saadikutega Foiniikias ja hiljem Egiptuses, pärast seda kui Aleksander egiptuse preestrite poolt jumal Amoni pojaks kuulutati. Nüüd, millal ta viibis Kesk-Aasias, püüdis Aleksander kohalikku aristokraatiat aina rohkem enda poolele tõmmata, andes talle võrdselt makedoonlastega kõrgemaid ameteid. Oma väliõukonnas hakkas ta sisse viima Pärsia kuningakoja tseremoniaali elemente. See põhjustas üha vaenulikumat suhtumist makedoonia aristokraatide poolt, kes ei soovinud jagada esikohta vallutatud maade aristokraatiaga.

330. a. teatati Aleksandrile vandenõust tema vastu hetairide hulgas Dimnose juhtimisel. Kahtlus langes ka Parmenioni pojale Philotasele, kes olevat justkui teadnud vandenõust, aga polevat sellest ette kandnud. Makedoonia kombe kohaselt peeti sõjaväekohut. Vandenõus kahtlustavad hukati. Pärast seda saatis Aleksander mõrtsukad Ekbatanasse Parmenioni juurde, et vabastada end isa võimalikust kättemaksust poja tapmise eest. Võimalik, et seda tehti ka selleks, et lahti saada autoriteetsest väepealikust, kes varem oli väljendanud Aleksandrile vastakaid vaateid, nüüd aga muutus veelgi ohtlikumaks seoses opositsiooni tugevnemisega armee juhtkonnas. Aleksander tugines sõjaväele, kes soovis kasulikku sõda edasi pidada, ja toetas jällegi Aleksandrit. Eriti olid eduka sõjategevuse jätkamise poolt juurdetulnud väeosad.

Alguses dikteerisid Kesk-Aasia vallutamist strateegilised kaalutlused. See oli Pärsia impeeriumi suur ja rikas kirdeosa. Sinna põgenesid või taganesid Pärsia armee jäänused. Vahepeal oli Dareiose tapja Baktria satraap Bessos kuulutanud enda uueks Pärsia kuningaks Artaxerxes IV nime all. Uue kuninga ilmumine näitas, et Pärsia impeeriumi idaosa satraabid üritavad jätkata vastupanu. Oli vajalik kindlustada juba vallutatud piirkonnad rünnakute vastu ida poolt ning likvideerida viimane vastupanubaas endise Pärsia suurriigi idaosas.

Artaxerxes IV Bessos kergendas Aleksandri võitlust enda vastu, tehes tõsise poliitilise vea: ta kuulutas enese kuningaks kui Ahhemeniidide dünastia jätkaja. Enamik Kesk-Aasia rahvaid aga oli Pärsia kuningast väga nõrgas sõltuvuses. Pärsia suurriigi kokkuvarisemisega tekkis neil väljavaade saavutada täielik iseseisvus. Bessos ei leidnud seetõttu Kesk-Aasia territooriumil kuigi suurt toetust. Ent ka Aleksandrit ei peetud Kesk-Aasias Pärsia ikkest vabastajaks. Temale vaadati siin ainult kui vallutajale. Vastupanu osutus seetõttu palju suuremaks kui varem. Raskesti ligipääsetavate Kesk-Aasia alade elanikud pidasid nii partisanivõitlust kui ka regulaarset sõda sissetunginud Makedoonia vägedega. Strateegiline ülesanne: hävitada vaenlase väed ja kindlustuda vallutatud territooriumidel tõi kaasa raske, pikaleveninud sõja, mille käigus üksikud Makedoonia väesalgad said tihti lüüa ja ainult väliselt rahustatud tagala oli haaratud arvukatest ülestõusudest. Ülestõusude mahasurumisega kaasnesid metsikud vägivallateod.

Sedamööda kuidas Aleksander ida poole liikus, rajas ta kindlustatud linnu, jättes neisse Makedoonia garnisonid.

Samal ajal lähenes ta ühe rohkem kohalikule aristokraatiale ja püüdis väliselt omandada kohalikke kombeid. Viimane tendents tõi talle kaasa uusi konflikte makedoonia aristokraatidega.

Pärast Aleksandri peajõudude teeleasumist Ekbatanast läbisid vallutajad ida poole edasi liikudes Hürkaania (Kaspia) väravad – mäekuru, mis ühendab Meediat Kesk-Aasiaga. Kreeka-Makedoonia väed hõivasid Hürkaania, Partia, Aria, Drangiana ja Arahhoosia. 329.a. kevadel ületas Aleksander Hindukuši mäestiku ning asus vallutama Batriat ja Sogdianat, kõige tugevamaid ja tegelikult iseseisvaid idapoolseid satraapiaid, mis piirnesid rändhõimude alaga, kust nad said abi Aleksandri vastu.

Siin Baktrias sattus Artaxerxes IV Bessos, kelle tema pooldajad olid maha jätnud, Aleksandri kätte. Teda piinati, saadeti seejärel Ekbatanasse ja hukati. Kohalik sogdi ja baktri aristokraatia jätkas rahvaga ühiselt resoluutset vastupanu Aleksandrile. Kreeka ja Makedoonia vallutajate vastase rahvamasside ülestõusu juht oli sogdi ülik Spitamenes. Teda abistasid Sogdiana naabruses rändlevad nomaadid. Aleksandril õnnestus siiski vallutada Baktria pealinn Baktra ja Sogdiana pealinn Marakanda. Ent kogu maa oli ülestõusutules. Makedoonlased kandsid suuri kaotusi. Et kindlustada oma võimu maal, mida oli haaranud vabadusvõitlus, ehitas Aleksander siin mitu kindlustatud linna – Aleksandriat – ning paigutas mitmesse tugipunkti Makedoonia garnisonid. Alles 328. a. lõpul, pärast visa võitlust põgenes makedoonlaste poolt löödud Spitamenes rändsuguharude juurde, kelle juhid tapsid ta, kartes nähtavasti sõjategevuse laienemist nende rändealadele, ning saatsid ta pea Aleksandrile.

Aleksandri vahekord makedoonia hetairidega läks aeg-ajalt väga teravaks. Peo ajal Marakandas 328.a. tappis Aleksander isegi oma lähima sõbra Kleitose, kes olevat hakanud talle ette heitma, et ta ei hooli makedoonlaste huvidest ning eelistab pärslasi ja teisi vallutatud rahvaid. Varsti pärast seda otsustas Aleksander oma lähimate ülikute toetusel kehtestada õukonnas kuninga ees maani kummardamine (kreeka k. proskynesis). Senini olid täitnud seda kommet ainult idamaise päritoluga ülikud. Aleksander otsustas selle kohustuslikuks teha ka makedoonlastele ja kreeklastele. See uuendus oli ajendiks uuele vandenõule, mille organiseeris osa kuninga ihukaitses teenivaid aristokraatlikke makedoonia noorukeid. Ainult juhus takistas vandeseltslasi nende plaani täide viimast: nad ootasid kuningat magamistoas, aga Aleksander pidutses sel ööl ja magamistuppa ei tulnud. Üks vandeseltslane lobises peagi asja välja. Järgnesid vandeseltslaste arreteerimine, kohus ja hukkamine. Nad pilluti kividega surnuks. Ühenduses paažide vandenõuga, nagu seda harilikult nimetatakse, sattus ebasoosingusse ja hukkus vanglas Aleksandri õukonna-ajaloolane Kallisthenes, kes vähe aega enne seda oli keeldunud proskynesis´est kui vabale kreeklasele alandavast toimingust.

Pärast neid sündmusi püüdis Aleksander veel rohkem luua häid suhteid kohaliku aristokraatiaga. 327.a. abiellus ta Baktria tugevaima valitseja Oxyartese tütre Roxanega.

Kesk-Aasia vallutamine, mis kestis üle kolme aasta, oli iseseisev ja palju raskem sõda kui Pärsia impeeriumi lääneosa vallutamine. Armee, millega Aleksander oli Makedooniast teele asunud, oli kandnud suuri kaotusi ja nõrgenenud. Mitu korda oli Aleksander sunnitud teda täiendama kohalikest alamatest vabadest rahvakihtidest pärit sõduritega. Armee väsimus ja isikulise koosseisu muutumine andsid end tunda järgnevas sõjakäigus.

Jõudnud India loodepiirile ja kuulnud selle maa rikkustest, kavatses Aleksander alustada India vallutamist. Seda otsust ei teinud ta mitte ainult seniste edukate vallutuste innustusel, vaid see kajastas ka vanade kreeklaste geograafilise silmaringi piiratust. Õpetlased, kelle Aleksander oli sõjaretkele kaasa võtnud nõuandjatena ning vallutatud maade uurimiseks nende kiirema kasutuselevõtmise eesmärgil, arvasid, et India piirneb maailma-ookeaniga. Ka ei kujutanud nad ette India tõelisi mõõtmeid. Aleksander ühes oma lähikondlastega arvas seetõttu, et India-retk viib maailma-ookeani kaldale ja et tema võimu alla satub siis oikumeeni, s.t. asustatud maa kogu idapoolne osa. Ent kaugeltki mitte kõik lähikondlased ei toetanud tema vallutusplaane. Armees ilmnes üha rohkem väsimus. Noorsõdurid olid vähem distsiplineeritud ja neil puudus makedoonlaste sõjaline väljaõpe. Ent kodusõjad piiriäärsete India riikide vahel kergendasid Aleksandri sissetungi Indiasse 327. a. algul.

Kahte ossa jaotatuna, murdes mägisuguharude vihast vastupanu, jõudis Makedoonia armee välja Induse jõeni, millest mindi varem valmisehitatud silda mööda üle väikekuningas Taxilese riiki, kes oli Aleksandriga liitu astunud. Taxiles andis Aleksandri käsutusse viie tuhande mehelise india väesalga ja sai selle eest tänutäheks rea naaberterritooriume. Taxilese riigist idas Hydaspese jõe taga, algasid tema vaenlase kuningas Porose valdused. Poros pani välja suure sõjaväe, mis arvuliselt ületas Aleksandri oma. Peale selle oli Porosel ligi 100 sõjaelevanti. Makedoonia armeel oli väga raske jõest üle pääseda, sest Poros organiseeris jõel hoolika valve. Lõpuks aga õnnestus Aleksandril teda petta ja minna teisele kaldale. Alguses põrkasid kokku vaenulikud ratsaväed. Pärast india ratsaväe lüüasaamist algas makedoonia faalanksi lahing elevantidega. Makedoonlastel õnnestus elevandid väikesele maa-alale kokku ajada, nii et nad hakkasid tallama omi, ja lõpuks sundida nad tagasi minema. Ka teised Porose väeosad said lüüa, ta ise aga langes vangi. Aleksander jättis talle ta riigi alles vastutasuks liidu ja vallutaja ülemvõimu tunnustamise eest. Hydaspese äärde asutas Aleksander kaks kindlustatud linna: Nikaia (Võidu linn) ja Bukephala (nimetati Aleksandri hobuse Bukephalase auks) ning tungis edasi itta.

Armee jõudis Pandžaabi idapoolseima jõe Hyphasise äärde. Siin tõstsid Aleksandri sõdurid mässu ja keeldusid edasi minemast. Uute, kohalikelt elanikelt saadud andmete kohaselt oli eespool suur kõrb, mille taga asusid võimsad riigid. Oikumeeni idaservani oli veel väga palju maad. Aleksander ei suutnud oma sõdureid edasi minema sundida ja pidi 326. a. lõpetama sõjakäigu, mis oli kestnud üle kaheksa aasta.

Sõjavägi pöördus tagasi Hydaspese jõe äärde. Siin ehitati suur laevastik. Osa sõdureid paigutati laevadele, osa aga läks jalgsi, alguses piki Hydaspese, siis Induse kallast ookeani suunas. Kohalike hõimude vastupanu ületades jõudis armee 325. a. ookeani äärde. Induse deltas armee jagunes. Laevastik, mida juhtis Aleksandri lähem võitluskaaslane Nearchos, purjetas piki Araabia mere rannikut läände, lootse sel teel jõuda Pärsia lahte ning Tigrise ja Eufrati jõe suudmesse. Teine osa sõjaväest läks kahe suure salgana Aleksandri ja Kraterose juhtimisel maismaad pidi. Peasalk, mida juhtis Aleksander, läks läände läbi veetu Gedroosia kõrbe, kandes suuri kaotusi. Sõjaväe täielik laostumine selle retke ajal, mida on kirjeldanud antiikautorid, osutab selgesti neile põhjustele, mille tõttu sõjakäik Hyphasise jõel katkenud oli.

Tagasiteel tuli armeel murda kohalike suguharude vastupanu ja maha suruda varem alistunud rahvastiku ülestõuse. 324.a. algul jõudsid maavägi ja laevastik Mesopotaamiasse. Laevastik avastas seejuures kreeklastele meretee Indiast Babülooniasse.

Aleksandri suurriik

324. a. esimese poole veetis Aleksander Suusas. Siin tegeles ta oma impeeriumi organiseerimise ja kindlustamisega. Kesk-Aasia- ja India-sõjakäigu ajal valitsesid tema poolt vallutatud territooriumi lääneosas ilma kontrollita satraabid, kes olid kiiruga nimetatud nii makedoonia kui ka kohaliku aristokraatia hulgast. Nad kuritarvitasid oma ametiseisundit ning ajasid tihti separatistlikku poliitikat. Meedias toimus ülestõus. Aleksandri usaldusmees kuninglik laekahoidja Harpalos röövis riigikassast suure summa raha ja põgenes Kreekasse, kus hakkas kreeklasi õhutama ülestõusule Aleksandri vastu. Oraator Demosthenes, keda kahtlustati sidemetes Harpalosega, oli sunnitud Ateenast põgenema.

Vallutuste tulemusena oli tekkinud hiiglariik, mis ulatus Balkani poolsaare läänerannikult Indiani, kaasaarvatult Pandžaab. Põhjas lähenes riik kohati Doonaule ja piirnes Musta merega, lõunas ulatus India ookeanini, Aasias – Araabia poolsaareni ning hõlmas Aafrikas Egiptuse, Liibüa ja Kürenaika. Suuruselt ületas ta Pärsia impeeriumi. Tema elanikkond oli kirevahõimuline ja kirevakeelne ning sotsiaal-majanduslikult arenemistasemelt väga eripalgeline. Kõrgesti arenenud orjanduslike maade, nagu Kreeka, Süüria, Foiniikia, Babüloonia ja Egiptuse kõrval kuulusid Aleksandri suurriiki hiiglaterritooriumid, mille rahvastik viibis alles ürgkogukondliku korra lagunemise astmel. Eri piirkondade vahelised majanduslikud ja kultuurilised sidemed olid nõrgad. Kogu impeerium püsis koos ainult relva jõul.

Aleksander ei muutnud rahvale harjumuslikke kohapealseid valitsemisvorme. Ta jättis alles Pärsia võimu aegse administratiivse jaotuse satraapiatesse, aga kitsendas harilikult satraapide võimu, võttes neilt õiguse sõjaväge käsutada ja rahandust juhtida.

Aleksandri reaalseks toeks oli armee, mille sotsiaalne ja etniline koosseis oli Ida-Sõjakäikude ajal märgatavalt muutunud. Makedoonlastest sõdurite arv oli veelgi vähenenud, see-eest oli kasvanud kreeklastest ja kohalike Aasia rahvaste hulgast pärit palgasõdurite arv. Aleksander organiseeris erilise 30 000-mehelise väesalga pärsia noorukitest, et neile õpetada makedoonia sõjakunsti.

Oma makedoonia ja kreeka sõdurite ning kohalike elanike lähendamiseks kasutas Aleksander eriabinõusid. Suusas korraldati uhke pulmapidu, kus 10 000 makedoonia sõdurit abiellus pärslannade ja teiste kohalike rahvaste naistega. Aleksander tegi noorpaaridele heldelt kingitusi. Ise abiellus ta korraga kahe Pärsia printsessiga: Dareios III ja tema eelkäija Artaxerxes III Ochose tütrega. Abiellumine kahe eelmise Pärsia kuninga tütrega pidi täiendavalt kindlustama Aleksandri õigusi nende järglasena. Ka baktriatar Roxane jäi kuningannaks, nii et Aleksandril oli nüüd ametlikult kolm naist.

Oma suurnikel ja väepealikutel käskis ta abielluda aristokraatlike pärslannade, baktialannade ja sogdilannadega. Kokku peeti ühe päevaga kaheksakümned pulmad. Niisuguste naiivsete abinõudega püüdis Aleksander vallutajaid ja alistatuid ühe liita. Ei tohi unustada, et paljudele Aleksandri kaasaegsetele Kreeka ja Makedoonia valitseva klassi liikmetele, sealhulgas tema kuulsale õpetajale Aristotelesele olid kõik Aleksandri poolt alistatud rahvad “barbarid”, looduse poolt orjaks määratud. Peab tunnistama, et Aleksander, Aristotelese kasvandik, suutis, kui tema ette tõusis ääretu ja kirevahõimulise impeeriumi kindlustamise praktiline probleem, sellest ideoloogilisest piiratusest üle saada.

Kauba- ja strateegiliste teede äärde asutas Aleksander kreeka ja makedoonia ning kohaliku segaelanikkonnaga linnu ja kindlusi. Nende linnade elanikele andis ta teatud privileege. Need olid tema võimu tugipunktid vallutatud aladel. On teada juhtumeid, et Aleksander on andnud linnadele maad koos kohalike talupoegadega ekspluateerimiseks. Kõrgematel ametikohtadel tema suurriigis olid nii makedoonia kui ka kohalikud aristokraadid. Aleksandri monarhiat toetasid erinevate usundite preestrid, kellesse kuningas suhtus väga heasoovlikult. Tema õukonnas toimetati nii kreeka kui ka arvukate kohalike jumalate kultust. Aleksander ise, kes oli omal ajal egiptuse preestrite poolt Amoni pojaks kuulutatud, rõhutas üha rohkem, oma suurriiki kindlustada püüdes, et ta on jumalus. Ta teatas sellest Korintoses asuva Hellase liidu nõukogu kaudu kreeklastele, soovides, et ka kreeklased teda ametlikult jumalaks tunnistaksid. Kreeka linnriigid täitsid tema käsu. Ateenas avaldas selle akti vastu iroonilises vormis jõuetut protesti Demosthenes, kes selleks ajaks oli linna tagasi tulnud, soovitades rahvakoosolekul pidada Aleksandrit, “kui ta seda soovib, Zeusi või ka Poseidoni pojaks”.

Aleksandri impeeriumi avarustel oli toimunud ning jätkus veelgi suureviisiline varanduste ümberjagamine. Suur osa Pärsia riigikassast, mis oli varem lebanud aaretena või mida oli kasutatud ainult sõjalisteks ja administratiivseteks vajadusteks, läks nüüd käibele. Tihenesid kaubanduslikud sidemed, elavnes linnaelu. Aleksander tsentraliseeris kuld- ja hõbemüntide väljalaske ning vermis neid tohutul hulgal, võttes aluseks ateena rahasüsteemi. Aleksandri suurriigis ühinesid ida, kreeka ja makedoonia kogemused. Ent Kreeka ja Makedoonia moodustasid uues impeeriumis tühise osa. Selle asemel, et “õnn Aasiast Kreekasse üle tuua”, millele oli minevikus üles kutsunud Isokrates, põhjustas Ida vallutamine makedoonlaste ja kreeklaste poolt vaid seda, et kasvas Kreeka põhielanikonna emigratsioon hõivatud aladele. Kreeka ja Makedoonia ise seisid ohu ees muutuda uue Ida-impeeriumi perifeeriaks.

Aleksandri poliitikale küpses opositsioon ka tema armee makedoonia üksuste lihtsõdurite hulgas. Väikeses Opise linnas (Tigrise jõest idas) puhkes ülestõus. Kui Aleksander 324. a. sinna sõitis, et teatada seal paiknevate Makedoonia armeele, et ta laseb kallite kingitustega koju Makedoonia vanad ja haiged veteranid ja üldse kõik soovijad, tõstsid sõdurid mässu. Nad karjusid, et sõidavad kõik Makedooniasse, kuningas aga sõdigu ise “oma isa” Amoni abiga. Aleksander hukkas mõned kõige aktiivsemad ülestõusust osavõtjad. Järgnenud läbirääkimiste tulemusena oli ta sunnitud laskma koju ligi 10 000 sõdurit, mille järel ta hakkas veelgi rohkem kasutama pärslaste teeneid.

Oma viimase eluaasta (324-323) veetis Aleksander energilises ettevalmistustöös mereekspeditsiooniks Babülooniast Egiptusesse. Sellel ekspeditsioonil olid nii sõjalised kui ka maadeavastuslikud eesmärgid, sest tee ümber Araabia oli kreeklastele veel tundmatu.

323. a. saabus Aleksander Babüloni, mis paiknes umbes tema suurriigi keskel, kauba- ja strateegiliste teede ristumiskohas. Selle tähtsaima Vana-Ida linna tegi ta oma pealinnaks. Siinsamas tundis Aleksander end 323. a. suvel peo ajal halvasti ja pärast mõnepäevast haigust suri ligi 33 aasta vanuselt, arvatavasti kurjaloomulisse palavikku.

***

Kirjastus “Eesti Raamat” Tallinn, 1965

Tõlkinud M. Tänava

Vaata raamatuid meie veebipoes Vana ja Hea raamat – https://www.vanajahea.ee/