Reisid

Kui peaksid saabuma bussiga Tha Khaeki bussijaama, missuguse neist tuk-tukkidest valiksid linnasõiduks?
Vähe kogenumad reisijad teavad, et vahet pole – valiku olemasolul kipub asju otsustama tukijuhi pakkumisoskuse ja küsitava hinna kombineerimisel tekkiv keeruline, ent samas selge algoritm.

Tha Khaek on linnake Laoses, Tai piiri ääres. Raske öeldagi, kas lugeda teda Laose keskpiirkonna alaossa või siis lõunaosa põhjapoolsesse nurka kuuluvaks. Ausalt öeldes sõltub sellest ka erakordselt vähe. See rahulik linn jääb ilmselt meelde kui paratamatu vahepeatus neile, kes kuskil Savannakheti ja Vientiane’i (või Pakse) vahel öömaja otsivad.

Midagi, mis sellest väikelinnast natuke rohkem meelde jääb, on isegi Laose kohta mõnevõrra ebatavaline müügiartikkel. Nimelt pakuti Tha Khaekis lisaks bussijaamade tavalisele stardipaketile (krõpsud-pähklid-vesi-õlu-kana) vähe intrigeerivamaid ostlemisvõimalusi.

Ega muidugi hästi aru ei saanud, millega täpsemalt tegu on, sest valge inimese lähenedes kaeti kõnealused objektid siivsalt linaga (hmm… miks?). Seetõttu tuli ka pildistada parasjagu kaugelt. Algul tundus, et tegemist on suurte rottidega, pilti suurendades tundub siiski vähe kobedama elukaga tegemist olema. Üks potentsiaalne ostja uuris pakutavat päris pikalt. Tundub, et ostjaid on pakutavaga kursis ja millegi jaoks neid elukaid ikka tarvitatakse. Ja kui bussijaamas pakkumist on, siis võib eeldada, et potentsiaalne klientuur liigub just läbi selle.
Häid bussireise!

Bussisõit on Laoses ringiliikumiseks mugav, odav ja küllalt probleemivaba kulgemisviis juhul, kui ootusi väljahõigatud bussigraafikute järgimise kohta mitte liialt kõrgeks ajada.

Busside kõrgeim klass on VIP-bussid, mis kulgevad suuremate linnade vahel, üldiselt lähtudes või viies Vientiane’i. Teoreetiliselt saab vabade kohtade olemasolul peale ka üksikutes peatustes, aga kuna bussid on enamsti välja müüdud, siis praktikas selle peale väga suuri lootusi ei paneks. Sellisel juhul tuleb kasutada tavalisi busse, mille mugavustase on üsna sarnane VIP-bussile, aga mis peatub vastavalt töörahva nõudmistele oluliselt sagedamini ja millega veetakse kõiksugu kraami, riisikottidest mootorratasteni. Mootorratas või roller bussis pole midagi ebatavalist, aga võimalusel pannakse suuremad asjad ikka katusele.

Alloleval pildil on tüdrukud just lõpetanud endast raskemate kottide bussi katusele sikutamise ja läksid kaamerat nähes täiesti pöördesse 🙂

Nagu öeldud, peatub tavaline buss palju tihedamini. Mõned peatused on kuskil strateegilisemates kohtades, kus maha läheb ja võimalik, et ka peale tuleb rohkelt inimesi.

Peatuste ajal saab loomulikult süüa-juua osta. Selleks pole suurt pingutust vaja. Piisab akna lahtitegemisest, aga igal juhul marsivad müüjad ka bussi läbi. Üks levinud ja hea minekuga söögikraam on vardas läbi küpsetatud kana ja mingi tundmatu looma (vesipühvli?) liha. Igal juhul laod soovitasid valida kana. Valisin ikkagi selle teise liha. Uudishimu on ju võimas asi ja võimeline terve mõistuse faile hoobilt üle kirjutama.

Tulemus? Üpris maitsetu ja vinske liha + lahtine kõht. Kuulge, olgem ausad – missugune võiks olla variant, et pool päeva pideva tolmu ja pagan-teab-mille käes veetnud liha kõhtu lahti ei tee? Aga kui inimene tahab katsetada, pole mõtet teda tagasi hoida.

Busside paratamatuks kaasavaraks on telekad ja üsna põhjakeeratud heli. Peamised menukid on Laose huumorisaated ja muusikavideod, millest 90 % räägib vastamata või õnnetust armastusest. Laose huumorisaated on paras kultuurielamus. Peamiselt selles mõttes, et näha, kuidas bussitäis kaasreisijad müristab naerda tasmelt ehk 5-aastastele lastele sobivate naljade peale. Igal juhul on nende huumoritunnetus üsna erinev meie omast.

Üldiselt on Vientiane’i kohta täitsa keeruline midagi kirjutada. Vientiane nagu kuidagi ei suhestu kogu muu Laosega. Vientiane’is oled kuidagi väljapool “tavapärast” Laost. Ei, pole seal midagi nii tohutult teistmoodi, aga ikkagi jääb selline “ei liha ega kala” tunne. Mõnes mõttes ju mõnus, võid vajadusel nautida suuremas osas Laoses kättesaamatuid lääne harjumusi (hotellid, söögid, veinid), teisalt tunned end kuidagi imelikult ja hakkad tagasi ihkama sinna, kus kõike seda pole.

Laose pealinn Vientiane ongi Laose kõige linnam linn selles mõttes, et erinevalt teistest linnadest Vientiane’is poole tunniga ühest linna otsast teise ei jaluta. Samas, enam-vähem kõik vaatamisväärne on üsna kompaktselt linna keskosas ja kenasti jalgmootoriga uuritav.

Ilmselt kuulsaim vaatamisväärsus on Pha That Luang ehk Suur Stuupa, mis kirjade järgi on tähtsaim rahvuslik monument Laoses.

Pha That Luang pärineb 16. sajandist ja reisijuhist on sellega seonduvat ajalugu päris huvitav lugeda. Järjekordne näide, et ajalugu on kinni juhustes, mõnes konkreetses valitsejas ja välismõjudes.

Aga isegi ilma igasuguse sekkumiseta ajaloosse jätab Pha That Luang mõjuva mulje igal juhul.

Ka Vientiane’is on mugav ringikulgemise vahend tuk-tuk. Kuigi sõitmine ei maksa suurt midagi, üritatavad osa tukijuhte sinust parimad mahlad kätte saada ja siis tuleb oma versioon sõidu maksumusest letti lüüa. Samas poel Vientiane’i tukimehed võrreldavadki näiteks Bangkoki ametivendadega. Ausalt öeldes üllatavalt ausad. Laose omapära.

Vientiene’i üks sürrimaid vaatamisväärsusi on kohalik Triumfikaar ehk Patuxai. Tõlkes pidi see Pariisi Arc de Triomphe’i koopia Triumfikaart tähendamagi. Ka kaugemalt vaadates on sarnasus ilmne. Lähemalt vaadates on siiski erinevusi üsna palju. Kasvõi neli kaart Priisi kahe vastu.

Patuxai puhul on üsna kõnekas selle ehituslugu. Seda ehitati USA-st saadud (LP andmetel ostetud) tsemendist, mis oli mõeldud uue lennuvälja ehitamiseks.

Kellele watid meeldivad, ei jää hätta ka Vientiane’is. Peale kuut õhtul on watid suletud, kuid territooriumile enamasti ikka pääseb.

Soodsamaid ja ilmselt huvitavamaid einetamisvõimalusi asub Mekongi ääres kalda peal. Esiteks võib seal kohata igasugust huvitavat seltskonda, kes parasjagu Laosesse ära on eksinud, teiseks võib ennast lõbustada sellega, et vaatad, kuidas söök valmib. Või siis Mekongi vahtida. Mis talvel ehk kuival ajal on seal üsna kokku kuivanud ja kujutab endast teatavat narodnoje guljanie kohta.

Kuskil Vientiane’i lähistel siiski meenus, et tegemist võiks olla suisa aastavahetusega ja et sellisel puhul tasub ju natuke kobedam majutuskoht otsida. Lonely Planeti top-end majutusnimistust jättis kõige sümpaatsema mulje Green Park Hotel, mis kirjelduste kohaselt pidi olema peajagu üle teistest Vientiani hotellidest. LP pakutav hind alates 115 dollarist tundus pakutava eest täitsa vastuvõetav.

Vientiane’i bussijaamas ootavad sind kohe tegelased, kes hakkavad küsima, kuhu sõita plaanid. Esialgu sai neisse üsna skeptiliselt suhtutud (kas kellelegi on kolmanda maailma bussijaama tukimeeste ja taksojuhtide suhtes kõrgeid ootusi?), aga nagu selgus, oli tegemist jumbojuhtide (ja -saatjatega), kes viisid sind bussijaamast kesklinna piirkonna soovitud kohta väga mõistliku hinna eest. Jumbod on midagi bussi ja tuk-tuki vahepealset, mis sõidavad
enam-vähem kindlaid marsruute.

Seljakotireisija tavapärane tulimõte-lähen-võtan seekord siiski ei töötanud. Tegemist oli ikka ilmselge naiivsusega. Loomulikult oli Green Parki näol tegemist linna mõnusaima hotelliga, suisa boutique hotelliga, loomulikult oli tipphooaeg ja loomulikult on hotell, mis pakub läänelikku aastavahetuspidu, ammu enne aastavahetust reisifirmade poolt broneeritud. Nojah, juba õdusas valguses reception oli nii paganama mõnus, et kahju lahkuda, aga mis teha.

Vaatame Lonely Planetist järgmise. Mekongi saarel asuv Don Chan Palace’i nimeline koloss tundus kõige lähemal olema.

Siiski, üks vaba tuba ikkagi avastati – äkki soovite hotelli parimat, Executive Suite’i? Kõigest 320 dollarit. Kahjuks tundus see hind selgelt üle võimaluste ja tänasime viisakalt. Asusime lahkuma. Järgmisel hetkel langes hind 200 dollarini ja sellele immuunsussüsteem enam vastu ei pidanud. Vientiani parima hotelli parim tuba 31. detsembril 200 dollari eest tundus hämaruse süvenedes pakkumisena, mille vastu tõsiseltvõetavad argumendid puudusid. 250 USD eest oleks saanud osa võtta ka uusaasta peost basseinide ääres (võimas buffee + piiramatu vein), aga hing ihkas privaatsust ja no olgem ausad, kuidagi kentsakas tundus backpackeri tüüpi riietuses minna seltskonda, kes on kohvritäite kaupa pidulikke hilpe kaasa vedanud.

Jumal tänatud, et meid saatev delegatsioon hotelli kõige kaugemas otsas asuvat sviiti tutvustama ei kukkunud. See oleks võtnud igaviku. Kaks magamistuba, hiiglasuur töö- ja söögituba, kaks vannituba (ühes neist vann koos vaatega vanni kõrval klaasi taga asuvale dzunglile), kolm telekat, parima võimaliku asukohaga suur rõdu – kõike seda andis läbi käia.

Magamistuba oli muidugi romantiline. Nagu kõik see värk kokku. Aga üsna varsti selgus, et vaatamata kõikidele hüvedele ei pruugi sviit olla seljakotireisijate jaoks parim majutuskoht. Esiteks oli magamistoast ukseni – nii jaburalt, kui see ka ei kõla – paganama pikk maa. Teiseks kippusid sellises sviidilahmakas kõik su vähesed asjad ära kaduma. Paned näiteks fotoka käest ja pärast otsid tükk aega, kuhu see saada võis.

Vientiane’is õhtusöögiks valitud koht oli umbes sama sürr nagu kogu öömaja leidmisega seonduv. Prantsuse omanikuga Douang Deuane Restaurant & Wine Bar pole ehk igavesti mäletatav gurmeekoht, aga pakub samas äärmiselt mõnusat atmosfääri. 31. detsembril oli restoran inimtühi. Samal ajal, kui kohalikud toiduga toimetasid, mängis omanik süvenenult klaverit ja tegi suitsu. Millegipärast tundus, et oled sattunud Casablanca filmi miinus sõda.

Aastavahetuseks vajalikke jooke on Vientiane’is lihtne leida. Minimarketi tüüpi poode ikka jagub. Paljud müüdavad veinid on Eestist tuttavad. Kõige tavalisem on meil umbes 70-kroonine Tšiili vein, mis Laoses maksab keskmiselt 90-100 krooni. Vahuveini puhul on hinnavahed natuke suuremad. Väljaspool Vientiane’i on valik siiski väga tagasihoidlik, kui üldse.

Green Parki sviidi rõdul veini libistada oli ettearvatult mõnus. Rõdu all esitati ootuspäraselt kohalikke rahvatantse ja mängiti lääne süldipoppi. Kogu peo peamine nautimisväärne asi oli see, et šikilt riides peolised vaatasid pidevalt aukartusega segatud uudishimuga ülesse rõdule, et vaadelda tegelasi, kes võivad endale lubada hotelli kõige kallimat tuba. Backpackerite värk, seltsimehed!

Kuidagi traditsiooniliseks hakkab kujunema, et detsembri viimastel päevadel oled kuskil maakera suvalises punktis mingis poolsegases olukorras. Seda muidugi pigem tagantjärgi mõeldes, kohapeal tundub kõik nii enam-vähem olema. Ja mida aeg edasi, seda normaalsemana need “segased” olukorrad tunduvad ning vastupidi.

Seekord tabas 31. detsembri hommik meid Luang Prabangi bussijaamas. Vaevalt, et seal see kuupäev üldse meenuski. Super VIP bussi piletite ostmisega polnud mingeid probleeme, kaheksasele bussile kohti oli. Pilet Laose pealinna Vientiane’i maksis 125.000 kip, plaanijärgset sõiduaega oli 8 h, tegelikkuses kogunes ainult pool tunnikest rohkem. Luang Prabangi bussijaama ainus tähelepanuväärne objekt oli mingil põhjusel sinna sattunud Bondi BMW. Väga võimalik, et riigi ainuke sedasorti liikurvahend.

Bussisõidu esimese kolme tunni emotsioonid saab küllalt täpselt kätte, kui sõita mõnes parkimismajas kolm tundi üles-alla. Neljandal sõidutunnil lõppeb parkimismaja ära.

Tee ääres paistab Laose elu oma ehedal kujul. Ühe- ja kahekordsed lihtsad eluasemed, mis onnid just ei ole, aga majaks ei tihka neid ka nimetada. Tundub, et valitseb täielik naturaalmajandus. Elu hoiab sees see, mida loodus annab.

Põhjapoolne arhitektuur on mõnevõrra erinev kesk- ja lõunaosa arhitektuurist. Peamine ehitusstiil on äärmiselt lihtne ja looduslik – neli vaia, punutud seinad ja roost katus. Ehitusmaterjalide kuivatamine käibki sealsamas tee ääres.

Mõnede majade otstarbest ei saanudki aru – kuidagi liiga väikesed tundusid nad.

Vang Viengi kandis läheb maastik mitmekesisemaks ja ilmuvad lubjakivikarstist mäed.

Aeg-ajalt meenutavad vaated sürri maastikku, mis oleks kui kuskil teisel planeedil.

Luang Prabangi suvalisest reisibüroost saab 5 USD eest osta reisi 30 km kaugusel asuva Kuang Si joa juurde. Tegemist on tõesti väga fotogeenilise kohaga.

Sõltuvalt valitud teest võib joa poole astudes ootamatult sattuda kõrvuti elusa tiigriga. Esimene hetk on paras üllatus. Kuang Si juures hoitakse nimelt loomaärikate käest päästetud tiigrit ja karusid.

Kahepäevane reis Laose klassikalise jõelaevaga Huay Xaist Luang Prabangi on üks Laose tuntumaid magneteid. Samas võetakse sealt oma reisilugude kollektsiooni kaasa üsnagi erinevaid emotsioonikomplekte. Paljudele meeldib see reis väga, aga mitte vähe pole ka neid, keda kahepäevane kulgemine mööda Aasia pikkuselt neljandat jõge suudab üsna ükskõikseks jätta. Ja on ka neid, kellele kaks päeva kuskilt puupingilt mingit jõge vahtida tundub lausa piinamisena.

Kes ei usu, et reis on tõepoolest elamusi täis, võiks selle ettevõtmist tõsiselt kaaluda kasvõi seetõttu, et võimalused Laoses (ja mujal Kagu-Aasias) jõelaevadega reisida vähenevad pea iga aastaga. Peamiste teede asfalteerimisega ollakse jõutud nii kaugele, et jõelaevastik on tänaseks suuremas osas Laoses juba kadunud nähtus. Elamuslikkust mittearvestades jääb jõeliiklus autodele/bussidele konkurentsis alla igas kategoorias – nii kiiruses, maksumuses kui mugavuses. Jõelaevandust on rohkem säilinud põhjapool, lisaks Mekongile mitmetes Mekongi lisajõgedel. Lonely Planeti foorumist võib lugeda, et laevatamine mööda Mekongi lisajõgesid ongi hoopis kiftim kui Mekongil endal.