Author Archives: Veigo

Suurem osa Victoria Fallsi majutust on suunatud paksu rahakotiga mugavust hindavale turistile, kes tuleb ja kaob. Top end on ka ainuke, mille puhul LP Southern Africas toodud info paika peab. Odavamate majutuskohtade kirjeldused stiilis, et see või teine koht tõmbab ligi ka suurel hulgal omapäi seiklejaid, ajavad kohapeal olles kurvalt muigama. Victoria Fallsis veedetud 4-5 päeva jooksul ei kohanud ma tõepoolest mitte ühtegi seljakotireisijat. Täpselt ei viitsinud uurida, aga tundub, et seljakotireisijad ning lõviosa overlandereid on Victoria Fallsi peaaegu täiesti hüljanud. Arvata on, et see tähendab seda, et mitmed kunagi populaarsed kohad on suletud. Päris kindlasti saab seda öelda VicFallsi söögikohtade kohta.

Suurem osa Victoria Fallsi külastajaid veedab oma 1-2 ööd umbes 150 USD/inimene Ilala Lodge’is, kust väljutakse vaid selleks, et näha Victoria juga. Julgemad teevad asja ka käsitööturule ja ülikompaktse “kesklinna” käsitööpoodidesse. Nagu VicFallsis tavaks, saadab neid kauplejateparv ja nii mõnegi vaese turisti silmist paistis selge hirm toimuva suhtes.

Ilmselt parim seljakotireisijatele ja overlanderitele sobiv majutusasutus on Victoria Falls Restcamp & Lodge. 25 dollari eest (34 USD kahele) saab majutuse sellisesse majakesse. Midagi erilist seal pole, aga maja on üsna puhas ja WC-d + pesemine on kohe lähedal. Isegi sooja vett tuleb, kuigi augustist-oktoobrini sellel olulist tähtsust pole. Siis on päevased õhutemperatuurid 40 kraadi alla.

Arvestades, et Restcampis on ka bassein ja baar, pole see 25 dollarit tegelikult palju. Vastuvõtus on ka internet, aga Vic Fallsi keskuses (II korruse internetikohvikus) saab sama aeglast kiirust tarbida kolm korda odavamalt.

VF Restcamp & Lodge’i baarimenüü (nad nimetavad ennast tegelikult restoraniks) on talutav, kuid mitte enamat. Kogu menüü mahub ühele lehele ja see pole mitte A4. Laias laastus käivad iga toidu juurde chipsid. Ilmselt briti overlanderite haige mõju, aga pääsu sellest pole. Keskmine maitsetu toit maksab 8-10 USD. Õlu (0,3 l – Black Label või Castle) maksab 2 dollarit.

Ühe huvitavama artiklina leiab menüüst krokodilli burgeri. Maitses see päris hästi. Midagi kala ja kana vahepealset. Üks miinus oli sel krokodillil ka. Poole tunni pärast teatas organism, et see tore krokodill väga hästi siiski ei sobi. Ja nii ta välja tuli. Täielikult.

Esimene asi, mis Zimbabwet reisiplaani lülitades silma torkab, on reisimist puudutav informatsiooni totaalne nappus. Lonely Planeti reisifoorum Thorntree, kus tavaliselt tuleb vaeva näha sind huvitava info väljasorteerimisega, on Zimababwe puhul üsna tühi ja aegunud. Trip.ee Zimbabwe teemasid on samuti üksikuid.

Suurem osa allikaid, mis Zimbabwet kajastab, räägib Zimbabwe trööstitust olukorrast. Ühest küljest on see info õige, aga teisalt ei saa selle põhjal kätte seda pilti, mis reisijat Zimbabwes tegelikult ees ootab. Vaatamata kõigele on Zimbabwe natuke kogenumale omapäi rändajale suurepärane sihtpunkt, mida pole vaja iga hinna eest karta.

Reisijuhtidest on Zimbabwe kohta infot Lonely Planeti Southern Africa raamatus (hetkel viimane väljaanne märts 2007) ja mingil määral Rough Guide’i First-Time Africa’s. Reisijuhid tulevad kasuks eelkõige ülevaate saamiseks vaatamisväärsustest. Transporti ja majutust puudutav tuleb suuremas osas kohapeal välja uurida.

Olemasolevad internetiallikad on suunatud organiseeritud tuuritajatele (luksreisijatest overlanderiteni). Ja nagu selgus, on sel ka üsna selge põhjus. Nimelt mujal maailmas harjumuspärane seljakotireisimine Zimbabwes eriti ei toimi. Seda nii transpordi ja majutuse koha pealt. Ühistransport toimib ka majandusraskustes ja võib olla hämmastavalt odav (5 tundi mikrobussis hinnaga 1 USD) suuremate asustatud punktide vahel, kuid rahvusparkidesse minek lööb rahakotti päris suure augu. Kuna turism on totaalses madalseisus, siis pole eriti loota, et mõnele tuurile koguneksd suured seltskonnad. Natuke parem on olukord Victoria Fallsis, aga sealsed seltskonnad on enamasti juba “ära organiseeritud”. Lahti seletatult tähendab see seda, et isegi ühepäevase tuuri eest võidakse küsida üsna absurdsed 250 USD (näide Victoria Fallsist Hwange rahvusparki).

Probleemne on ka majutus. Suurem osa odavama otsa majutusasutusi on isegi Victoria Fallsis oma tegevuse lõpetanud. Allesjäänute jaoks on kunagi põlatud overlanderid muutunud peamiseks rahasooneks. Mujal võidakse isegi ilma mugavusteta majutuse eest küsida 40 USD.

Eelnevale lisaks on Zimbabwe cash-only country. Teisisõnu – sinna minnes peab kogu raha olema sulas kaasas, eelistatult dollaris. Naaberriikide valuuta (eriti rand) võib ka sobida, aga ei tasu loota, et kõik kurssi teavad. Kuskilt loetud info põhjal blokeerivad kõik Lääne pangad igasuguse kaardimakse puhul su kaardi koheselt – kahtlustatakse kaardivargust. Tõsi – ei näinud ühtegi kohta, kus deebet- või krediitkaarte aktsepteeritaks. Võimalik, et paremates hotellides kaardimakse siiski toimib.

Zimbabwe rahaühik on Zimbabwe dollar. Selle kurssi pole internetist võimalik teada saada, sest tavaliselt baseeruvad arvutused ametlikul kursil, mis oli 10 korda viletsam sellest, mis kohalikud kasutasid. Kõige adekvaatsema info sain selliselt aadressilt.
Teoreetiliselt on mitteametlik rahavahetamine keelatud, aga praktikas toimis üsna hästi. Reisibürood on näiteks keskmisest paremad kohad selliste tehingute sooritamiseks. Pakutavas kursis ei saa muidugi kindel olla. Victoria Fallsis muutus kurss iga kohaloldud päevaga paremaks.
Reaalselt pole raha eriti vaja vahetada, kuna kõikjal saab maksta dollaris. Loomulikult pakutakse Victoria Fallsis kõikjal Zimbabwe triljoni-dollarilisi rahaühikuid. Nagu Bulawayos selgus, saab uue Zimbabwe 100-dollarilise (=1 EEK) eest 10 vana 100-dollarilist. Vic Fallsis kurss 10 x kõrgem.

Turvalisus pole Zimbabwes probleemiks – vähemalt valgel ajal. Enamik loetud allikaid väidab, et Zimbabwe on turvalisem kui Lõuna-Aafrika. Isiklik mulje kinnitab sama. Pimedas liikuda siiski eriti ei soovitaks. Teatav turvarisk on seotud ka loomadega. Paarkümmend elevanti kolme meetri kaugusel teest pole juhile küll põhjuseks kiirust alandada. Ja nagu nähtud sai, võib kokkupõrge mõne kaelkirjakuga mikrobussi esiotsast koogelmoogeli teha. Loomulikult pole loomi igal pool.

Zimbabwelased on mõnus rahvas, kellega suhtlemine pakub toredaid elamusi. Nad on lootusetud optimistid, kes ei lase praegustest raskustest ennast väga palju segada. Nad on veendunud, et kohe tuleb turism tagasi, et 70 km on võimalik sõita 15 minutiga, et välismaalased soovivad osta 2 dollarit maksvaid asju 20 dollariga – see nimekiri on lõputu.

Kokkuvõte eelnevast – minge kindlasti! Aga tehke mingil kujul organiseeritult. Näiteks mõnest naaberriigist laenutatud rendiautoga. Kõige soodsam peaks autorent olema Lõuna-Aafrikas. Kütust oli vähemalt september-oktoober 2008 täiesti saadaval.

Minu kerge kinnisidee minna Zimbabwesse sai alguse üsna suvalisest ja täiesti ebaolulisest asjast: seal olevat võimalik triljonäriks saada. Või õigemini oli, sest 1. augustil 2008 koristati rahatähtedelt 9 nulli tagant ära. Tegemist on riigiga, kus ametlik aasta-inflatsioon on 50 miljonit protsenti ja viimane loetud kirjatükk Finacial Times’ist arvab tegelikuks suisa 500.000 miljonit protsenti (kas keegi kujutab midagi taolist ette?). Teiseks – sealne turism on täielikult kokku kuivanud tänu keerulisele sisepoliitilisele olukorrale (märksõnad: valimised, Mugabe ja Tsvangirai). Ühesõnaga – kõik eeldused reisihuvi tekitamiseks olid küllaga täidetud.

Natuke asja uurima hakates läks Zimbabwes toimuv aina huvitavamaks. Tõepoolest – raske on mitte huvituda rahatähtedest, millel on kehtivusaeg peal. Tagantjärgi tarkusena võib öelda, et see naljaraha on küll viimane asi, mille pärast Zimbabwesse minna. Tegemist on väga laheda riigiga, kus elavad väga, väga sõbralikud inimesed. Ja nagu alati – meie vaba meedia kajastab asja üsna vastupidi sellele, kuidas asjad tegelikult on.

Zimbabwe maastik lennuki aknast nähtuna.

Enamike inimeste pardakompuutri kinnjooksutamiseks piisab kahest lihtsast sammust:

1. Ütle, et oled just praegu otsustanud reisida Zimbabwesse (tõepoolest, osa on kuskilt lugenud, et see on riik, kus aastainflatsioon on jõudnud 500 miljardi protsendini ning sealne majanduslik ja poliitiline olukord pakub meediale üsna harva midagi positiivset).

2. Siis lisa, et sa lähed sinna ihuüksi ja ilma igasuguse eelneva organiseerimistööta (kui lennukipilet välja arvata). Jajah – see on juba liig, mis liig. Normaalne inimene sinna igatahes ei lähe, sest:

• see riik on seal õudsas Aafrikas
• see riik on täis nälgivaid inimesi;
• ja näljased inimesed – teadagi – röövivad valimatult;
• ja üleüldse – milleks endale kõikvõimalikke hädasid kaela tõmmata?

Zimbabwe viisa saab Eesti kodanik Zimbabwe Stockholmi saatkonnast. Maksab see hetkel ühekordse sisenemise puhul 460 SEK-i.

Zimbabwe viisa jaoks on vaja täita Visa Application Form 1 ja 2, mis on samuti saadaval saatkonna veebilehel. Midagi erilist seal pole, peaasi on oma nimi ja passi number korralikult kirja panna. Täidetavad mõne minuti jooksul. Aga lisaks tasub panna kõikvõimalikku olemasolevat infot (näiteks lennupiletite broneeringud) või see internetist leida ja taotlusvormile kirja panna (eelkõige majutuskohad).

Kirjade järgi on viisataotluse menetlusaeg saatkonna siseselt 7 tööpäeva, praktika räägib kahest nädalast (sisaldab reisibüroo taganttorkimist). Et taotlemine jäi mõnevõrra hilja peale, siis Estraveli kaudu tehtud viisa kogumaksumus läks 3000 krooni alla, millest põhiosa moodustas kulleriteenus. Siit moraal: alusta taotlemist varem ja tee seda ise posti teel.