pomole

AAFRIKA

Plaanisisin meie Aafrika seiklusest tublisti blogida, aga esimene nädal oli väga kiire ja üsna internetivaba.

Nüüd lõpuks siin Zanzibaril puhates otsustasin tasapisi algust teha.

11.JAANUAR

SAABUMINE

Hommikul vara maandub meie Condor Airi sakslasi täis lennuk Kilimanjaro lennuväljale.

Ostame lennuväljalt viisa (50USD) ja istume meile hotelli poolt järele saadetud taksosse (50 USD), mis viib meid Arušha linna, kust enamus safaarisid alguse saab.

Safaari kompanii otsimine internetist on üsna omapärane loterii ja määravaks saab eelnev tagasiside ja hinnaklass (erinevused lõpphinnas on kordades). Meie valime African Wildcats Ltd. ja oleme oma valikuga tagantjärele väga rahul.

Esimene päev on meil plaanitud kohanemiseks ja pikast poolikute öödega reisist välja puhkamiseks. Teeme ka väikese jalutuskäigu linnakesse, kus kokku elab 1,3 miljonit elanikku.

Esimene mulje on sõbralik ja üllatavalt puhas. Sageli püütakse meiega juttu teha ja mitte päris igakord millegi müümise eesmärgil. Tervitust JAMBO hakkame me nüüd pidevalt kuulma nagu ka teretulemast KARIBU. Kolmas ülilevinud käibeväljend on HAKUNA MATATA ehk pole probleemi. See siis pisuke sissejuhatus suhhaiili keelde

12. JAANUAR

SAFARI ALAKU – TARANGIRE

Hommikul on asjad pakitud, safaariks mittevajalik hotelli hoiule jäetud ja kohtume oma autojuhi-giidi DIXONIGA, kellest saab meie lapsehoidja ja Aafrika looduse selgitaja seitsmeks päevaks.

Edasi sõidame turu juurde, kus meie reisi isiklik kokk RASHID on kokku ostnud kogu reisil vajamineva toidumoona. Rashid on väga suur mees ja etteruttavalt ka väga hea kokk.

Asjad koos ja autosse pakitud alustame oma sõitu esimesse rahvusparki Tarangiresse.

Sõit kestab mitu tundi ja autoaknast näeme kohalikku elu: inimesed kõnnivad rahulikul sammul kuskilt kuhugi, istuvad ja ootavad midagi, suhtlevad grupiti, karjatavad loomi, pesevad pesu või lapsi, müüvad midagi, söövad või peavad koosolekut.

Kuna sõidame läbi maasaide maa, siis eriti palju näeme kõikjal just nende toimetamist. Maasaid on Tansaania tuntuim hõim, kelle pikk kogu ja sirge hoiak punase- ja sinseruudulistes rahvariietes nad kogu maastikul väga äratuntavaks ja kergelt eristuvaks muudavad. Nad on karjakasvatajad ja nii näemegi pidevalt suuri lamba, kitse ja lehmakarju teeääres rohtu otsimas ja maasai noori neid ohjamas. Maasaidel on Tansaanias mitmeid eriõigusi. Üks neist on elada ja karjatada oma loomi Serengeti piirnevatel nn konservatsiooni aladel ja teine, et maasai mehel võib olla nii mitu naist, kui ta jaksab ülal pidada. Ja mitu naist on vägagi tavapärane. Hiljem näitab Dixon meile küla, kus elab üks maasai oma 50 naise ja ligi 100 lapsega. Kuna lapsi on nii palju, siis on neil ka oma kool. Üldiselt maasaide lapsed koolist ei hooli ja ega neil seda nn raamatutarkust väga millekski vaja ka pole. Elu on toiminud ja toimib selletagi. Ka riikliku arstiabi nad ei tunnista ja kasutavad targasti seda, mida rikkalik loodus neile pakub.

Lõpuks jõuame Tarangire rahvuspargi sissepääsu juurde. Dixon läheb pabereid vormistama ja meie vaatame veidi ringi. Rahvusparkides on kord kindlalt majas: kõik, mis sisse tuuakse, tuleb ka välja viia st ei mingit prügi kuskil; loomi ei toideta; niisama ringi ei jalutata ja ööbimiskohtades peab tagasi olema kindlaks ajaks.

Paberid korras sisneme loodusparki, kus esimeseks sihtkohaks autojuhi poolt meile ööbimiseks valitud telklaager. Teeääres näeme esimesi elevante toimetamas ja see on ootamatult võimas emotsioon, näha tõesti selliseid loomi oma loomulikus keskkonnas.

Laagris pannakse meile kiiresti üles maasai ruudulise linaga kaetud lauake ja antakse lõunakarbid kaasavõetud toiduga.

Söök söödud, jääb kokk meie telke üles panema ja meie siirdume esimesele ringsõidule.

Jeebi katus kinnitatakse üles ja loomade otsimine võib alata. Ega see esialgu nii lihtne polegi, loodus on lopsakas, puid-põõsaid palju ja rohi kõrge. Eriti rohkelt on just selles piirkonnas ülisuuri baobaabe, mille vastu elevantidel ennast sügada meeldib, aga ka okkalisi akaatsiaid, kaktusetaolisi puid

ja nn vorstipuid.

Näeme impalaid   (kitselised)

meie metssea sugulast põõsassiga

ja tasapisi aina rohkem ja suuremaid elevantide gruppe, kes oma ööbimispaiga poole liiguvad.

Mingil hetkel on meie ümber kindlasti sadu elevante. Lisaks näeme veel kaelkirjakuid

ahve ja tohutu palju erinevaid linde alates raisakotkastest

ja lõpetades meie koduste toonekurgedega.

Pidevalt ringi tiirutades möödub aeg ülikiiresti ja kuna pimedaks (väljas valge umbes seitsmest seitsmeni) peame tagasi olema, alustame koduteed. Üsna meie laagri lähedal võtab oma õhtueinet suur kaelkirjakute kari ja jälgime veel binoklitega nende toimetamist ja kaunist päikeseloojangut.

Laagris on Rashid meile toidu valmis teinud ja pärast väikest värskendust istume lauda. Kõigepealt supp (alati erinevad püreesupid-aga väga head), siis juurvili, chipsid e friikad, liha ja salat ja magustoiduks erinevad puuviljad. Söömaajad on alati väga rikkalikud, aga lõpuks saab pea kõik otsa. Meiega koos sööb alati Dixon. Rashid ise sööb ilmselt juba toitu valmistades. Igas laagripaigas on kokkadele eraldi suur katusealune, kus kõik kokad (alati meessoost) siis oma grupile kokkavad ja juttu räägivad (retseptide vahetamise kohta ei tea 🙂

Peale meie on selles laagris veel vaid paar telki ja pärast õhtusööki sätimegi magama, et hommikul taas vara tõusta.

13. JAANUAR

TARANGIRE ja MTO WA MBU küla

Hommikul ärkame kell 6, et kiiresti kohvi juua ja siis varahommikusele ringsõidule minna.

Loodus on hommikul hoopis teist tooni, mahe ja kastemärg ja tükati müstiline.

Tasapisi tõuseb päike. Paavianite kari istub alles öistes positsioonides puuokstel: ikka valvurid all ja ülal ja lapsed keskel. Lõputult hämmastav on, et loomad ennast autodest ja inimestest peaaegu üldse häirida ei lase. Veidi pelglikumad on kaelkirjakud ja väga lähedale ei tule ka impalad ja gasellid. Samas binoklitega vaatlemisel on enamik linde ja loomi siiski nagu käeulatuses.

Elevantide elukorralduse jälgimiseks binokleid vaja pole. Näeme neid grupiti mudatiigis ennast mudaga katmas,

lehti ja rohtu söömas, sügamas ja kui meie auto ootamatult nurgatagant välja ilmub, siis ka hoiatavalt märku andmas, et siin olen mina peremees.

Dixon seletab, et sellise olukorras tuleb näidata, et ka meie oleme tugevad st mitte seisma jääda või taganeda, vaid gaasi anda, et mootor urhataks ja annaks signaali, et me ei karda. Nii mõnigi elevant raputab ähvardavalt meie suunas lonti ja kaob siis aeglaselt põõsasse. Ühe häiritu tugev kõlaga trompetisoolo vallandub täpselt Reinu kõrva juures, kui ta pea aknast välja pistab, et põõsasse kaduvat elevanti veelkord vaadata.

Samal hommikul kogeme me korduvalt kui palju erinevaid loomaliike võib ühel hetkel korraga nn kaadris olla. Näiteks impalakari rahulikult rohtu söömas, põõsassead nende vahel

eemal kaks šaaklit potensiaalset toitu jälgimas

ja ees mangused oma ex-termiidipesa aukudest välja vahtimas.

Ja linnud muidugi.

Lõunaks naaseme laagripaika, kus korralik brunch meid juba ootab. Sööme ja siis laager kokku, et järgmisse kohta edasi sõita.

Selleks Mto wa Mbu küla, mis asub meie järgmise rahvuspargi servas ja kus paikneb meie öömaja kaheks järgnevaks ööks. Sedapuhku mitte telk vaid nn lodge st väikesed majakesed, kus kõik mugavused vähemalt teoreetiliselt (päriselt vett ainult tilgub ja valgust pole pea üldse, aga võtame rahulikult – hakuna matataJ )

Teel olles teeme peatuse ühe maasai küla juures, kus meid oodatakse. Kiiresti rivistuvad üles kümmekond meest

ja umbes samapalju naisi,

et meile tervituslaul laulda ja seejärel esitada traditsiooniline hüppetants.

Etendus on huvitav ja Reinu hinnangul ka muusikaliselt eriline. Kuna selle eest on ette tasutud, siis võime pildistada, palju soovime. Nii jäädvustan muu hulgas ka taaskasutuse Tansaania moodi st vanadest autorehvidest tehtud jalanõud. Olen neid juba enne nii jalas kui ka müügil näinud, aga kuna minu jaoks on inimeste lähedalt pildistamine ebamugav, siis praegu kasutan head juhust ka jalanõude pildistamiseks.

Peale laule viiakse meid külaga tutvuma.

Külake on alati torkivatest põõsastest ringikujulise valliga ümritsetud hüttide kogum. Ka hütid on ringikujulised ja koosnevad nn kahest ruumist, kus põrandal loomanahad magamiseks ja ees tulease toidu valmistamiseks.

Midagi muud seal eriti polegi. Meile näidatakse ka, kuidas maasid puuoksa hõõrumisega tuld teevad ja kus külalapsed (esitavad mulle A,B,C laulu inglise keeles) väidetavalt õpivad

(toetus oleks soovitav !!!) ja siis suveniiri leti tuur. Vaatame kõik kohusetundlikult üle ja ostame ühe väikese asja ebaloomulikult kalli hinnaga (olgu see soovitud toetus 🙂 ja siis lahkume.

Varsti jõuamegi oma ööbimispaika. Puhkame veidi ja enne hämarat jalutame küla/linna vaatama. See on tavapärane majade-poodide jada peatänava ääres. Veidi räpane, aga toimekas ja rõõmsameelne. Vaatame ka veidi peatänavast sissepoole, kus toimub kohalik jalgpallimatš ja kõrval suur külakoosolek. Neid näeme sageli ja ikka nii, et mehed ühel pool ja naised teisel pool,kõik kensti riides. Hämardudes jalutame tagasi kaasas punt punaseid banaane õhtuks. Üldiselt soovitatakse meil kõikjal jalutama minnes mitte kotte ja kaamerat kaasa võtta ja enne pimedat tagasi olla. Püüame seda järgida.

14 JAANUAR

MANJARA JÄRV

Sööme varakult hommikust, võtame kaasa lõunakarbi ja alustame sõitu Manjara järve ümbruse rahvusparki. Tegemist on üle 200 km2 suuruse leeliselise madala järvega, mida ümbritsevad suured metsiku viigi, akaaatsia ja mahagonisalud. Loodus on taas väga lopskas. Kõigepealt suundume jõehobuste tiigi poole järve servas.

Näeme neid väga kaugelt mudas lebamas. Kuna nad on päikese suhtes väga tundlikud, siis ka edaspidi näeme põhiliselt nende selgade kuhilaid kuskil varjulises mudases veekogus, õnneks hiljem ka lähemalt. Märkame esimest piisonit,

keda kohalikud peavad Aafrika kõige ohtlikumaks loomaks – ta on väga suur ja ärritudes ka kiire ja üliohtlik. Hiljem näeme veel suuri piisonite karju nii Manjara ümbruses kui ka Serengetis.

Manjara järve ümbrus on tõeline lindude paradiis. Minule meeldib kõige enam üks must lind, kes mudalombis kalu otsib (nime ei mäleta-püüan uurida –selgus, et haigru sugulane). Hetkega muudab ta ennast vihmavarjulaadseks mustaks telgiks, et enda varjus paremini toitu leida. Nende vees jalutamist ja hetkega muutumist on väga vahva jälgida ja neist saavad ühed minu lemmiklinnud Aafrikas.

Põnevad on ka ühed väikesed kollased linnud, kelle sibulakujulised pesad kümnete kaupa veelähedaste akaatsiate otsas ripuvad.

Samuti tuhanded flamingod järves seismas ja toitu otsimas. Ja väga sageli näeme erinevaid kotkaid kõrgete puude otsas: alates kaunist valge peaga kalakotkast kuni uhke punase nokaga kotkani.

Teepeal jalutavad ilusad täpilised aga lapiku kandilise kehaga kana sugulased. Pean kurvastusega nentima, et lindude nimede meeldejätmises olen ma olnud väga kehva ja kahjuks ei kirjutanud neid ka kohe üles.

Manjara ümbruses õnnestub meil esimest korda ka lõvi näha.

Alguses kaks emalõvi kaugel puul lebamas, siis lõviema pojaga ja lõpuks jälgime kaua ja rahulikult seitsmest lõvist koosneva grupi puhkamist ja toimetamist üsna tee kõrval oleva künka ümber.

See on tõesti väga eriline emotsioon neid majesteetlike looduse kuningaid nende omas keskkonnas väga lähedalt jälgida. Kuigi üldiselt on nad päeval üsna passiivsed ja eriti ennast millestki häirida ei lase.

Tiirutame järve ümruses terve päeva.Vahepeal sööme kaasavõetud lõuna ja siis jtäkame ringsõitu. Näeme suuri sebrade ja gnuude karju,

impalaid ja muid kitselisi, elevante

ja kaelkirjakuid.

Loomad oma loomulikus ümbruses pakuvad meile pidevalt uusi ja huvitavaid stseene ja nii möödub päev taas väga kiiresti. Õhtuks pöördume tagasi samasse ööbimiskohta.

15 ja 16 JAANUAR

SÕIT SERENGETTI ja SEALSED EMOTSIOONID

Serengetis ööbime taas telkides. Sedapuhku on ööbimisala oluliselt suurem ja kohal on lisaks meile grupid Ungarist ja USA-st ning veel mõned kahekesi reisijad.

Teel Serengeti sõidame läbi ka järgmisest rahvuspargist – Ngorongoro kraatri äärest.

Pärast lühikest peatust vaate imetlemiseks, liigume edasi pargi sissepääsu poole. Parkidesse sisenemine on alati aega nõudev paberite vormistamine, millega tegeleb meie autojuht. Oluline on rihtida enda plaanidega sobivat kellaaega, kuna alati kehtib nn 24 tunni reegel, st ühel päeval näiteks 15.00 pargi teritooriumile sisse ja siis järgmisel päeval samal ajal välja.

Erinevalt eelmistest rahvusparkidest on Serengeti põhiliselt lame ja rohune tasandik.

Teel näeme massilist sebrade ja gnuude migratsiooni. Need loomad liiguvad alati koos, kuna sebrad on head rajaleidjad ja gnuud tundlikud läheneva vihma suhtes, et leida võimalikult rikkalikku toitu. Ja tõesti, meid ümbritsevad tuhanded loomad, kes ümberringi rahulikult rohtu söövad, sageli ootamatult meie ees karjakaupa teed ületades.

Serengetis on äsja kõvasti vihma sadanud ja teed on kohati läbipääsmatud. Mõnes oletatavas sillakohas arvab autojuht, et vist ikka pääseks läbi, aga meie lööme põnnama, sest teed ei paista ja vool on kiire.

Vihmaperioodi tõttu on rohi väga kõrge ja loomade leidmine ei ole lihtne. Sõidame erinevates suundades ja kuna autojuhtidel on kombeks teel peatuda ja omavahel infot vahetada, on võimalik siiski korduvalt puu otsas puhkavaid lõvisisd ja ühte leopardi näha.

Kõige huvitavam leid on märja rohu tõttu otse teel paarituvad lõvid. Mingil hetkel jälgib seda tegevust ca 10 autotäit safaaritajaid. Lõvide paaritumine on mitu päeva kestev umbes 10-20 minutiliste vaheaegadega toimuv väga kiire tegevus. Nii ongi meil rahulikult aega vaadata, kuidas lõvid puhkavad, siis emane isasele vaikselt läheneb ja siis möirete saatel kiiresti paaritutakse. Ja autod ega inimesed ei häiri neid sugugi.

Mina ise olin väga uhke enda poolt leitud serval kassi üle – kõigepealt märkasin rohus kõrvapaari (polnudki oksad või küngas või miski muu asi : ) ja siis autot peatades ka kahte servalkassi põgenemas.

Näeme veel mitmeid jõehobude kolooniaid erinevates kohtades ja kuuleme nende häälitsemist

ning kaugemal kividel lebab ka krokodill.

Palju on kaelkirjakuid,

piisoneid,

elevante, erinevaid kitselisi ja taas linde: marabud,

erinevad kotkad ja väikelinnud.

Ka laagripaigas on võimalik loomi näha. Eelkõige õhtul toiduotsingule tulevaid hüääne. Telkide vahel prügikaste õnneks ei ole, aga kokkade toimetamispaiga juures küll. Seal näebki hüääne õhtul päris lähedalt. Hommikul pesema minnes näen veel šaakaleid luusimas. Ja muidugi mangustide küngas otse meie telgi kõrval.

Kaks päeva Serengetis mööduvad kiiresti. Hommikul ja pärastlõunal otsime erinevatest pargiosadest loomi ja kohti, kus rohkem kui kaks autot koos (kindlasti midagi põnevat leitud). Söögiaegadel naudime Rashidi valmistatud maitsvaid toite. Ühel ööl sajab kõvasti vihma, aga õnneks on telk tugev ja vihmakindel ja mingeid ebamugavusi sellest ei tulene.

17 JAANUAR minu venna sünnipäev 🙂

LAHKUME SERENGETIST ja LIIGUME NGORONGOROSSE

Veel viimane hommikune ringsõit ja viimane oma koka toitude nautimine.

Ja algabki sõit järgmisesse rahvusparki Ngorongorosse. Taas näeme sebrade ja gnuude migratsiooni st tohutusuuri loomakarju mõlemal pool teed. See on ikka väga muljetavaldav.

Kaugemal näeme hüääne toitu luuramas.

Päris tee kõrval sööb oma kinnipüütud (maasaide)kitsetalle üks vägagi suur kotkas.

Ja lõpuks osaleme kaelkirjakupoja päästmise aktsioonis. Nimelt seisab üsna tee lähedal üks kaelkirjak, kelle jalgadevahel varjuvat poega üritab rünnata maasaide koerakari. Kuna kaelkirjak on Tansaania rahvusloom, võtab meie kokk seda situatsiooni vägagi isiklikult. Ta haarab autost suure matšeete-taolise noa ja tormab koeri ära ajama. Koos koertega liigub aga edasi ka kaelkirjak ja nii sõidab meie auto teelt tühermaale, et koertel tee ära lõigata. Mõned koerad lahkuvad, aga üldiselt liigub kogu seltskond teisele poole teed – meie autoga kannul. Kogu see päästeaktsioon kestab ligi pool tundi ja lõpeb õnnelikult. Koerad on minema aetud, kaelkirjakulaps päästetud ja meie adrenaliin päris kõrgel.

Õhtul jõuame oma viimasesse ööbimiskohta, milleks on itaallaste poolt juhitud väga mugav ja maitsekas Rhino lodge. Nimetan selle siinkohal ära just sellepärast, et see on tõesti koht, kus on mõnus olla ja võiks ka pikemalt lihtsalt puhata.

18 JAANUAR

NGORONGORO KRAATER–VIIMANE PÄEV

Ilmag meil täna ei vea. Juba sõitu alustades sajab tugevat vihma. Kraatrisse jõudes on vahepeal ka veidi vihmavaba aega ja siis algab taas tugev vihm.

Sõidame kraatris ringi. Näeme flamingosid, väga vettinud jaanalinde,

ilusaid kroonkurgi (aitäh Tiiule, kes nime täpsustas).

Ja ikka lõvisid, sedapuhku vähemalt kaheksakesi kõrgemal künkal puhkamas. Ja veel on palju Thompson gaselle ja impalaid ja sebrasid ja jõehobuseid. Ja lõpuks märkame ka kolme ninasarvikut eemal toimetamas. Ninasarvikud on ühed pelglikumad loomad ja neid väga lähedalt tavaliselt näha ei õnnestugi.

Vihma tõttu liigume kinnise katusega ja nii jääb see rahvuspark emotsioonide mõttes kõige nõrgemaks.

Pärastlõunal alustame pikka tagsiteed Arušha suunas.

Mulle meeldib autoaknast ümbrust ja elu jälgida. Meelsasti teeksin kiirpeatusi, et pildistada inimesi nende toimetuste juures, huvitavaid situatsioone ja muud põnevat, aga selleks pole eriti aega. Siiski palume peatuse teha, kui märkame teeääres toimuvat maasaide laata. See on iganädalane üritus, kus kaubaks on kõik, mis kasvab või on eluks vajalik. Dixon seletab, et sageli kaupu ei müüda, vaid vahetatakse. Igatahes on pilt põnev ja värvikirev ja Rashidi valvsa pilgu all teeme Reinuga ka väikese jalutuskäigu laadaliste vahel. Midagi me kaasa ei võta ja nii meid ka eriti ei tülitata. Igaüks tegeleb oma asjadega.

Õhtuks jõuame tgasi oma hotelli, kust seitsme päeva eest lahkusime. Oleme veidi väsinud, aga väga rahul ja soovitame kõigile, kel selline saafari mõttes on, oma plaan julgesti teoks teha. Asjad toimivad, inimesed on sõbralikud ja usaldusväärsed ja loodus on imeline.

Kirjutan kindlasti ka meie tegemistest Zanzibari saarel  – vast jõuan juba sel nädalal ka sellega valmis.