“Ees seisev aasta on suur muutuste aasta, aga üritame võtta võimalikult rahulikult ja oma otsustega mitte kiirustada. Tasa ja targu. Pea ees tulle jooksma ei hakka,” seab Kaido Eestiga seotud tulevikuplaane.
Eelmisel sügisel hiilgava sumokarjääriga lõpparvet tegema ei tõuganud Kaidot mitte ainult põlvevigastus, vaid ka süvenev üksindustunne võõrapärases ühiskonnas. Raudset tuge pakkuv sõber on kadalipust läbi murdes olnud ikka ja alati abikaasa Elena. Ehkki Jaapanis peetakse nii eduka sumomaadleja nagu Baruto varjugi pühaks – autogramme on mees enese sõnul jaganud sõna otseses mõttes miljoneid –, tähendab reaalsuses aga sumojumala elu ainult sellele spordialale elamist. Käia tuleb mööda võõra kultuuri kehtestatud reeglistikku. Näiteks kui ajalehes avaldati pilt Kaidost avalikus kohas tavariideid kandmas – üll oleks pidanud olema kimono! –, määras sumoklubi ta karistuseks koduaresti.
Noore Eestis sirgunud inimese igatsused elule on aga avaramad – Kaidos jäi möödunud aastal suurema sisemise duellita peale soov hakata nüüd elama iseendale, enesele iseloomulikul moel. Kaido ja Elena on praegu siiski veel Jaapanis – veebruaris lõpetatakse mehe sumokarjäär suursuguse tseremooniaga Kokugikani sumohallis, kus lõigatakse maha ka Baruto pats chonmage. Ainuüksi mahalõikamistseremoonia kestab mitu tundi, rääkimata etteastetest, millega Jaapani kuulsus ära saadetakse. “Tseremooniat ootan väikse hirmuga,” tunnistab Kaido ja lisab: “Saabki üks eluetapp lõplikult läbi.”
Kommentaarid (0)