Veel paar aastat tagasi ei suutnud ma leida ühtegi argumenti, miks peaks keset hoovimuru laiutama robustne hüppamiskuut ehk batuut.
Aga kui nägin, kui suurt rõõmu naabrite batuudil põrkumine mu kaheaastasele mudilasele valmistas, siis ununesid hoobilt kõik aja jooksul kogunenud kaalukad vastuväited. Kuller tõi piraka paki aia taha, vanaisa aitas kaadervärgi kokku kruvida, aga kuhu see jurakas ikkagi panna?
Köögiaknast tahaks muud ka näha, mitte ainult turvavõrgu poste. Samas võiksid pisikese kujundhüppaja pöörased manöövrid siiski emale igast suunast kätte paista...Pika nuputamise tulemusel leidis uus kogupere-meelelahutuskeskus, ühel ajal nii õõtsuv õuesõpperuum kui multifunktsionaalne välitreeningusaal, omale koha grillinurga ja kasvuhoone vahel: silma all küll, aga mitte päris risti jalus. Pisipere lisandudes oli nimelt grillinurga kasutusaktiivsus märkimisväärselt kahanenud. Sellest andis tunnistust igas suunas laiutav paks metsviinapuuvaip, mis kudus ennast ise ja mille ohjeldamisega ma polnud juba pikemat aega tegeleda jõudnud. Batuudisaaga oli mulle igal juhul heaks õppetunniks, kuidas mõnikord tasub oma kinnismõtetest lahti lasta ja maailma rohkem usaldada.
Kommentaarid (0)