Vahur Kersna: „Ka minul on olnud nii kehvi hetki, et olen mõelnud – palju-palju lihtsam olekski minna ära…“ (70)

„Ma täiesti mõistan Urmast – tal ei olnud väga palju põhjuseid, miks siin maa peal edasi toimetada. See oli tema traagika, et teda ei hoidnud siin miski väga kinni,“ arutleb Urmas Otist raamatu valmis saanud Vahur Kersna. Tema usub, et lisaks meditsiinile aitab inimesel haigusega võidelda ka suhtumine või hoiak – kas on põhjust ja huvi edasi elada või mitte. „Tabletid ja hoiak töötavad koos. Seda olen ma tahtnud ka oma elu ja saatusega tõestada,“ ütleb Kersna.

Kui palju te otsisite Urmas Oti loos iseenda lugu? Teie eluteed on ju üsna kõrvutatavad: mõlemad olete pärit väikesest kohast, mõlemad olete ületanud teles piire ja kogenud kuulsust, mõlemaid on tabanud parimais aastais ootamatult ränk haigus, mis on viinud samade arstide hoole alla.

Tõsi, nii on. Ma tunnetasin juba Urmase kirjutatud raamatuid lugedes, et meil on väga palju ühist, ja see andis mulle ka julguse või enesekindluse või põhjuse teha nii saade [„Urmas Ott. One Man Show“] kui ka see raamat.

Ma saan Urmasest aru. Tunnen, et mul on temaga hästi-hästi palju ühiseid jooni, et me oleme relvavennad. Paljud asjad ja sündmused meie eludes on tõesti väga sarnased: alates lapsepõlvekodudest, mis olid meil täiesti identsetes majades, kuni selleni välja, et Oti võõrasisa nimi oli Aksel, minu isa nimi oli Aksel; Oti vanaema nimi oli Ella, minu ema nimi on Ella. Taoliste kokkusattumuste puhul sa mõtled, kas see on ikka juhus?

Igal juhul on see andnud kindlust saate ja raamatu tegemisel.

Oti eluajal te – kaks kuulsat, uhket, mõnes mõttes ehk ka ülbet härrat – neid paralleele oma elude vahel ei arutanud?

Ei, ma ei olnud Urmasega sõber ega isegi mitte lähedane tuttav, aga kui me omavahel ikkagi suhtlesime, sain ma mingitest vihjetest aru, et ta respekteeris mind sellisena, nagu ma olen. Ja loomulikult respekteerisin mina teda.

Samal ajal kui mina korjasin teleauhindu Eestis, korjas tema auhindu Venemaal.