Mikk Saar: «See on siililegi selge, et Tanja on edukam, aga me ei võistle omavahel.» (25)

Vanemuise ja Endla muusikalavastustes kaasa lööv Tanja Mihhailova tunnistas märtsis Õhtulehele, et puhuti on nad Mikuga otsekui Koit ja Hämarik. «Ma arvan, et nii mõnigi paar võiks leida sarnaseid võimalusi kaks-kolm nädalat lihtsalt oma tegemistele pühenduda, ja ma ei pea silmas komandeeringus üle aisa löömist,» soovitab Mikk Saar teistelegi elustiili, mis võimaldab tema sõnul suhet värskena hoida.

On ju Mikk ja Tanja kaaslased nii elus kui ka laval.

Viiendat aastat esitavad nad ansambliga Swingers 30ndate ja rock’n’roll’i stiilis lugusid. Vahepeal annab lauljatepaar ka akustilisi kontserte. «Meil on koos töötegemine õnneks lihtne, sest kumbki pole teise ülemus – oleme ühe pulga peal. Oleks tema näiteks mingi etenduse lavastaja ja mina osatäitja, siis võiks päris keeruline olla,» pakub Mikk.

Kodus laule ei harjuta ja tööst räägivad vähe

Kuigi otsest muusikakeeldu neil kodus pole, ei tavatse nad koduseinte vahel proovi teha. «Kumbki harjutab oma asju iseseisvalt. Ma rendin harjutusruumi, kus käin kitarri mängimas ja laulmas. Kodus ei saa eriti süveneda ka, kui teine kõrval näiteks muna praeb,» seletab Mikk ja lisab, et õhtuti nad tööasjust ka väga ei räägi.

«Kui midagi erakordset ei juhtu – näiteks Tanjal on mõni tantsutüdruk haige –, siis niisama me ei küsi, et mis sa täna proovis tegid või mitu lepingut allkirjastasid. Ma olen õhtuti üldse apaatne. Kui ma kümne paiku koju jõuan, ei viitsi ma tõsistel teemadel arutada. Ütlen tavaliselt, et räägime hommikul, siis olen jälle selge poiss ja annan normaalset nõu.»

Mikk möönab, et kui ühel neist oleks üheksast viieni töö, poleks nii lihtne teineteise elukorraldust mõista. Kaks artisti aga üksteisele tiheda töögraafiku ja hiliste kojujõudmiste pärast etteheiteid ei tee. «Kui Tanja ütleb mulle, et teda kolm päeva ei ole, siis on kõik selge. Ma ei hakka küsimusi esitama. Kui tal ei ole omal aega seletada, miks teda ei ole, siis lihtsalt ei ole,» räägib mees rahulikult.

«Tuttavad küsivad mult vahel, mida Tanja sel päeval teeb, ja imestavad, kui ma ei tea, millega ta kodust ära olles täpselt tegeleb. Aga tal on nii palju tegemisi, et ma ei jõua järge pidada ja kõike kirja panna,» muheleb Mikk.

Ka kinnitab ta, et nad ei konkureeri omavahel karvavõrdki. «Kui meie vahel oleks võistlusmoment, siis oleks ma ammu tema kõrvalt ära läinud. See on siililegi selge, et Tanja on edukam,» pahvatab Mikk. «Kuid see ei häiri mind, sest Tanja hing on klubiliku tantsumuusika maailmas, kuhu mina väga oma nina ei topi. Ja kui ma vaatan teda televisioonist, siis talle tõesti sobib see, ta on sinna valgusvihku justkui loodud. Mina aga tunnen ennast telestuudios ebamugavalt,» võrdleb ta ennast ja Tanjat.

«Pigem ma enam televisiooni esinema ei läheks. Seal ei saa publikuga vahetult suhelda, ainult prožektorid on näos. Tunneksin end paremini akustilise kitarriga rannas, inimesed ümberringi istumas. Mulle sobiks selline hipivärk, olen vist valel ajal sündinud hipi!» naerab Mikk, kelle väitel läks tema soolokarjäär poplauljana osalt selle nahka, et ta tüdines ööklubides käimisest.

«Eestis on popmuusikutel firmapidudele vähe asja, klubiesinemised on peamine väljund. Mul sai aga ööklubides kella nelja paiku esinemisest aastaga isu täis. Hakkasin mõtlema, kas seda on vaja teha. Pool nädalat läheb raisku ning öö ja päev vahetuvad täitsa ära, kui nädalavahetusel alles hommikuti koju jõuad,» selgitab ta. «Swingersiga on meil inimlikud esinemiskellaajad. Lõpetame hiljemalt kell 1.30. Ega kell kolm-neli öösel keegi enam muusikat kuula. Kainemale publikule esinemine annab artistile endale ka palju rohkem tagasi,» kõrvutab Mikk.

Avalikkuse surve ei kiirenda abiellumist

Hiljuti tuli Mikul, kes tudeerib lauljatöö kõrvalt Tallinna ülikoolis koorijuhtimist, üle aastate välja soolosingel, Mihkel Mattiseni kirjutatud «Me armastame Eestit», mis on nädalaid Elmari raadioedetabelis trooninud.

Ta iseloomustab laulu folkmuusika sugemetega poploona, sama rida sooviks ta ka jätkata. «Mulle meeldibki kõige enam bluus- ja folkmuusika.»

Ehkki Miku ja Tanja stiilieelistused on erinevad, on nad kirjutanud koos dueti «Sind ootan ikka veel», mille leiab Tanja aasta eest ilmunud albumilt «Gemini».

«See sündis meil kodus diivani peal. Tanja laulis viisi, mina mängisin kitarri alla, panime harmoonia ja struktuuri paika. Lugu viimistlesid Timo Vendt ja Sean Pollock, kellega Tanja plaati tegi. Owe Petersell kirjutas algsete ingliskeelsete sõnade asemele eestikeelsed,» meenutab Mikk, kes ei välista, et nende ühisloomingut saab kuulda edaspidigi.

Loomingulisust õhutavad enamasti välisreisid. «Kui ümberringi on kõik võõras, tulevad head mõtted. Me käime alati aasta alguses puhkamas, sest siis on rahulikum aeg. Praegu vaatame taas pileteid. Seekord tahaks pikemaks ajaks minna, just selleks, et natuke originaalloominguga tegelda. Mingi aja oleme seal Tanjaga koos ja mingi aja plaanin üksinda lugusid kirjutada,» avaldab Mikk.

Ei möödu aastat, kui ajakirjandus kuus aastat koos olnud lauljatepaarilt ei uuriks, millal neil on ometi plaanis sõrmused vahetada. Tanja on intervjuudes mõista andnud, et tal poleks pulmade vastu midagi, kuid ettepaneku peab tegema Mikk. Hiljuti poetas Tanja telešõu «Su nägu kõlab tuttavalt» žüriis, et George Michaelit kehastava Koit Toome kutsuks ta meelsasti tüdrukute õhtule esinema, mispeale saatejuht Mart Sander õhutas Mikku kähku kallimat naiseks paluma.

«Mart Sander, kas sa ise oled abielus?» pärib Mikk seepeale vastu ja nendib, et kui avalikkuse surve nii suur poleks, oleks ta ehk selle sammu juba astunudki.

«Ma olen sihuke inimene, et ma pigem just selle pärast ei tee. Aga samas, kui kõik sellest elu lõpuni räägivad, siis pean ma seda nagunii mingi hetk tegema,» laiutab ta käsi.

«Ema-isa oleks võib-olla õnnelikumad. Ja eks naistele ikkagi meeldi abielumõte rohkem. Meestel on pigem ükskõik,» arutleb Mikk.

«Aga ma ei saa aru, mis kasu see teistele annaks, kui me abielluks. Ma ei hakka kunagi tegema midagi avaliku huvi pärast. Pigem ongi see pärssinud, ma olen natuke jonnakas,» ei salga ta.

«See teema hakkab juba väsitama. Kas inimesed loodavad, et ma ütlen: jah, järgmisel teisipäeval ma küsin ta käest selle küsimuse? Aga mis ma siis vastama pean?»

Mikk arvab, et see hetk peaks jääma ainult neile kahele, ent tähelepanu kartuses ei jää miski ka lõpuks tegemata. Põõsa taga varitsevaid piilupiltnikke Mikk ei pelgagi: «Pulmadeks on võimalik valida koht, kuhu kõrvalised inimesed ligi ei saa. Ma usun ka, et kui see kätte tuleb, ei imbu info kuidagi välja.»

Üheskoos jõulutuurile

Sel aastal lähevad Mikk ja Tanja esimest korda koos jõulukontsertide tuurile. 16.–30. detsembrini annavad nad Eesti eri paigus kümme kontserti. Jõululaupäeva on paar vabaks jätnud. «Aastavahetustel ja jaanipäevadel ei pruugi me kokku saada, aga jõulud veedame alati koos – kui ka kuskile esinema läheme, siis ühiselt. Aga reeglina hoiame jõuluõhtu vaba. Me oleme ilmselt minu vanemate juures, sest Tanja vanemad jõule ei pea,» räägib Mikk.

Tuurikavas on tema sõnul enamjaolt traditsioonilised jõululaulud, aga sekka värskenduseks ka mõned mitte nii tavalised jõulukontserdi lood. Kõik lood ei ole duetid: «Laulame pigem teineteisele bäkki. Mõnele loole teeme duetiseaded ka, aga häid valmisduette, mis ei oleks ära leierdatud, on minu meelest väga vähe.»

Lauljaid saadavad pianist Mihkel Mattisen ja saksofonist-viiuldaja Timo Vendt.

Laevatöö pakub vaheldust

Mikk käib laevadel tööl nii koos Tanjaga kui ka eraldi. Lauljat peibutab laevatöö juures keskkonnavahetus. «Minu jaoks on see väike vaheldus, sest muidu ma niisugust kabareekava ei tee. See on täitsa lõbus: teen õhtul tund aega tööd ja muul ajal loen raamatut, õpin või jalutan Stockholmi peal ringi, panen iPodi pähe, kõnnin ja mõtlen. Kuna olen välismaal, on telefon välja lülitatud. See on hetk iseendale, umbes nagu matkamine. Aga üle kahe nädala ma laevas elada ei suudaks,» usub Mikk.

«Teeme seda aastas ühe või kaks perioodi, kahe nädala kaupa.»

Mikk ei mõista, miks suhtutakse laevatöösse kohati kui millessegi häbiväärsesse: «Kui mulle ei meeldiks seda teha, siis ma ei teeks ka. Ega laevas rikkaks saa. Maa peal saab palju paremini teenitud. See on lihtsalt õhuvahetus, värskendav vahepala.»

Varem «Miss Saigoni» peaosas säranud ja veel mitmes muusikalis kaasa löönud Mikku muusikalavastused enam suurt ei tõmba: «Sääraseid muusikale, mida tahaks kindlasti teha, on vähe järele jäänud. Vanasti mõtlesin, et andke mulle mida iganes ette, tahaks teha, kuid vanemaks saades muutub muusikamaitse oluliselt.» Nii pole ta viimaseil aastail ettelaulmistel käinud.