Margus Kasterpalu, rahakulutaja rahva suvine magnet

“Carmen” on teine etendus, mida me sel suvel teeme, ja linnainimesed on tee siia üles leidnud. Esimesel kolmel päeval käis iga päev üle saja inimese, see on hästi üllatav, aga õudselt mõnus. Mis näitab, et ääremaa, mis on Tallinnast 85 kilti eemal, ei ole siiski lootusetu variant, vaid hea tahtmise korral on seda võimalik ka kasutada. Näiteks linnainimestele, kes aastaid asfaldi pääl käivad, näidata tükikest Eestimaast, mis ka veel alles on.

Suure tähega linnas on võib-olla kõige rohkem neid, kellele see huvi pakub. Paratamatult on seal lihtsalt kõige rohkem inimesi, kel on võrreldes väiksemate linnadega ka kõige rohkem seda raha pileti eest välja käia, nii et praeguse kursiga on olnud tallinlasi kõige rohkem siin kohapeal käimas.

See on nõndaviisi, et ega ma seda teatrit üksi ja omaette tee. Praegu on, jumal tänatud, nii, et mõlemaid tükke, mis me sel suvel siin mängime, produtseerib Tartu Teatrilabor. Mis tähendab, et on olemas inimesed, kes oskavad teatrit teha, on olemas valgus- ja helitehnika, mille eest ei pea enam eraldi maksma, ja on olemas põhimõtteliselt ka teatritegemiseks ette nähtud summa. Ses mõttes päris tühja peoga alustama ei pidanud ja see ongi ainuke võimalus seda siin üleüldse teha, eraprojektina ma ei oleks sellega hakkama saanud, sest asjad ju maksavad. Näitlejate tasud on suures osas Kultuurkapitalilt, nii see värk käib. Kohalik omavalitsus toetab pigem moraalselt.

Ei, kõik kohalikud on õudselt õnnelikud, et siin midagi tehakse. Ma olen ikkagi siin sündinud, ei ole lakanud olemast naabripoiss või Saueaugu noorperemees, kuidas iganes. Seepärast on kohalik toetus ikka väga silmapaistev ja külamehed käivad abiks, tegemas töid, mida nad teha tahavad ja oskavad ja saavad, ega küsi selle eest rohkem kui pudeli õlut. Siin on, jah, kaks asja, et kui ma oleks selle talu ostnud viis aastat tagasi, siis ei saaks siin teha sellist asja. Kohavaim suhtuks hoopis teisiti, pisut võõristavalt ja oleks meid siit ammu talle omaseid võtteid kasutades välja puksinud. Aga praegu on tunda, et kõik on nagu meie poolt.

Ma mõtlen tegelikult seda, et kui ma ei oleks siit pärit, kui mind ei peetaks siin omainimeseks, oleks alles hiljuti siin, siis... Siin on hämmastav vahe. Kui oma mees teeb mingeid veidrusi, näiteks teatrit, siis seda aktsepteeritakse. Kui seda hakkab tegema keegi sisserännanu, siis peetakse seda ohtlikuks. See on segane jutt, ega ma ise ole ka sellest veel täpselt aru saanud, aga tunne on niisugune. Kohavaim toetab meie ettevõtmisi praegu.

Nojah. Päris enne minekut sai ta aru, et see ei ole nii. Kui kõik ausalt ära rääkida, siis oli tõesti nii, et asi sai alguse sellest, et isa, enne kui ta sügisel ära läks, küsis mu käest, mis ma teen selle taluga, mis ta mulle jätab ja mille tema isa talle jättis ja tema isaisa tema isale. Kuivõrd must talu mõistes korralikku inimest ei saanud, EPAsse loomaarstiks õppima ei läinud, vaid hoopis ülikooli filoloogiks, mis ma siis ikkagi teen nende majade ja neljakümne hektariga. Muidugi on seda võimalik maha ka müüa, aga ehk on mul mõni teine mõte. Ja et ma seda küsimust, et see tuleb, teadsin, siis ma ütlesingi, et kui panna kokku kaks asja, mis mul on, üks on siis see talu ja teine on huvi teatritegemise vastu ja mõningane kogemus teatritekstidega töötamisel, äkki see annab siis niimoodi kokku panna, et tekibki kooslus, mille nimi võiks olla teatritalu. Üks talu, mis ei kasvata vilja või loomi, vaid kus tehakse hoopis teatrit. Isa oli siis juba ainult voodis ja... esialgu ta saatis mu toast minema. Järgmisel päeval kutsus tagasi ja käskis asja natuke lähemalt seletada. Siis ma rääkisin, kuidas ma seda asja mõtlen, et põhimõtteliselt võiks siin kujuneda selline turismitalu laadis ettevõte, kus inimesed ei käi mitte ainult söömas ja magamas ja joomas, vaid tõmbenumber on suviti tõsisele kunstile pretendeerivat teatritükki teha. Ja isa, enne kui ta läks, ütles, et saagu siis pealegi nii. Kui ma praegu siin seda asja teen, on see ühtlasi isale antud sõna ja tema soovi täitmine. Ja mul on hea meel, et see on nagu korda läinud. Selle suve pealt ma juba julgen niimoodi öelda.

Noh, ringreisitükke on ikka taluõuedes ka mängitud. Otepää lähedal on Leigo talu, kus korraldatakse suuri vabaõhukontserte. Ses mõttes idee, et pärapõrgus saab kõrgkultuuri viljelda, ei ole uus. Teine võrdlus võib olla Kütioru Avatud Ateljee. Mul on selline tunne, et mida tihedamalt Eesti saaks täis pikitud selliseid tõsiseltvõetava kunstiga tegelevaid kohti, seda parem meie elu on. Ja seda selgem, et kõik ei käi ainult Tallinnas.

Vallavanem käis nüüd esietendusel ja ütles, et Martna vallast ei ole iial nii palju kõneldud ja kirjutatud kui praegu. Eks see maksab ka, kui kohanimi kõlab.

Ma olen isegi maaelu fondide poole pöördunud, aga ma pole varem sellise asjaga tegelnud ja seepärast vist on kõik mu senised taotlused osutunud kirjaoskamatuteks. Nii et ma alles õpin seda kunsti. Aga maakonna inimesed, kes siin kohapeal riiki esindavad, kes on kutsutud ja seatud aitama neid, kes tahavad midagi teha, on võtnud mind õpetada ja ma kirjutan neid taotlusi veel. Väidetavasti on väljavaated olemas saada maakonnalt toetust selle teatri arendamiseks.

Siin ongi see nüanss, et maakonda huvitab vähem see etendus, mida siin tehakse, aga kui läheb nii, nagu tahaks, siis põhimõtteliselt võiks selle lauda baasil ehitatud teatrisaali kasutusviisid olla laiemad, et siin saaks suvi läbi näiteks koolilastele teatri õppelaagreid korraldada. Praegu ma olen lavakunstikateedris magistrantuuris ikka kirjas, nii et mingi aja pärast peaksin saama mingisugusegi moraalse õiguse teatrist ka teistele rääkida, mitte ainult katsetada seda teha. Ja on kindlasti palju noori teatritegijaid, kes tuleksid hea meelega siia lapsi õpetama. See võiks olla selle teatritalu teine suund, millest maakond on ka huvitatud, nagu mina aru saan. Sellepärast nad ka toetada on võtnud. Praegu moraalselt, aga ehk teeb aeg meeldivad korrektiivid.

Siin, jah. See ongi mu kodutalu. Mitte küll saunas, ikka Haapsalu linnas, aga kohe toodi siia. Siit olen koolis käinud, Tartusse läksin alles ülikooli.

Ma ei tea, see ei kõla just meelitusena.

Nojah, ma usun küll, et teatrikeel ei ole välja surnud. Et selles on võimalik rääkida inimestega viisil, mis ei paku rõõmu ainult rääkijale. Aga nagu sa isegi kirjutaja inimesena hästi tead, on võimalik samas keeles kõnelda nii, et kriibib kõrva ja nii, et on nauditav. Seda kõrvakriipivat teatrikeelt kasutatakse ka Eestis kaunis palju, nii et kaunist kõla üritada on jätkuvasti huvitav. Või väljakutsuv.

Nojah.

Küllap selle maapoisiks olemise juurde käib teatud konservatiivsus. Nii et kui ma ütlen ilus, siis ma ka mõtlen ilus. Lilled on ilusad, liblikad ja linnud. Ja kui inimesed üksteist hoiavad, on ilus. Sellele võib anda igasugust vormi, peaasi, et ta kohale jõuab. Aga mul on tunne, mu meelest on praegu perspektiivi sellisel teatril, kus arvestatakse, et tekstivaim ja kohavaim vähemalt sõbrad oleksid. Või vähemalt mitte tülis. Et nagu Pedajase lavastatud “Aristokraadid” Keila-Joa mõisas, kus see lagunenud mõis toetas hääbuva aadlisuguvõsa lugu, mida seal jutustati. Kui see tekst oleks paigutatud kuhugi teatrilavale ja seal püütud laguneva lossi atmosfääri kunstlikult teha, oleks see etendus olnud kahtlemata vähem mõjus. Ja nii on ka väitnud inimesed, kes on siin käinud “Kumalasemett” vaatamas, mis on üks lugu Põhja-Rootsi kolkakülas elavast kahest vennast, et siin toetab tekst keskkonda ja vastupidi. Sellised miljöö ja teksti puutekohtade otsimised tunduvad praegu olevat selline teatrilaad, see keel, milles õnnestub kõnetada üllatavalt paljusid inimesi. See koosmõju võtab lihtsamini läbi linnainimese kalestunud hinge. Talu ilma teatrita ei tööta päris nii, teater ilma taluta jääb ka ehk hüüdjaks hääleks kõrbes, aga kaks lööki järjest ühte kohta on nagu intensiivsem, jah.

Ei käi jah. Kahjuks või õnneks, ma ei tea. Aga ma olen ikka tartlane ja volikogu liige ja...

Ega ei ole, aga ma ei saaks ka siin peenikest elu elada. See eelmainitud Tartu Teatrilabor maksab mulle praegu direktoripalka, mille üle mul on väga hea meel, mis tegelikult lasebki sellel suvel siin teatrit teha. See ei tähenda, et teatrilabor igal suvel just direktori kodutalus etendusi peaks tegema, see oleks selge korruptsioon.

Väga mugav, jah. Aga miks peaks Tartu maksumaksja kinni maksma Läänemaal tehtavat teatrit? “Kumalasemett” me mängime kindlasti talvel Tartus ka.

Jah, eks ma olnud pikalt tahtnud ja nüüd teen ka. Suurtel lehtedel on kahjuks järjest vähem mahtu ja võimalusi kajastada sellist kultuuri, mis mulle vanamoelise inimesena oluline ja tähtis tundub ja tegelikult oli mu äratulek väga loogiline. Ehkki ma palgas kaotasin muidugi kõvasti.

Ma olen täpselt seda meelt, et tegelikult inimesed ei ole idioodid. Ja ei ole nad suvel ka lollimad kui talvel. Mult on ka küsitud, miks selline tõsine tükk nagu “Kumalasemesi” - et suvel peaks olema nagu ainult meelelahutus. See puudutab vist seda keelt, millest me enne kõnelesime, küsimus ei ole teemas, vaid viisis, kuidas inimesi kõnetada. Ja ka kultuuris. Kunstist saab rääkida väga suletud keeles, aga samas, taset kaotamata, kõnelda hoopis rohkemate inimestega.

Kindlasti aga ei tähenda see, et peaks rääkima ainult seksist ja vägivallast. Küsimus ei ole mitte teemades, vaid pöördumisviisis. Ja see peab olema vastastikku lugupidav. See ongi olulisim, mis ma oma ajakirjanikupõlve jooksul ära õppisin. Kahjuks ajakirjandus alati lugejast lugu ei pea, suhtub üleolevalt. Ja ma arvan, seda talle varem või hiljem ei andestata.

“Kumalasemett” mängime ühe nädala veel ja see suvi tõenäoliselt rohkem midagi ei teegi. Mu 80aastane ema, kes siin elab, kartis algul pööraselt neid inimesi, kes tulevad ja lõhuvad arusaamatutel eesmärkidel maha kõik vaheseinad. Aga ta on väga hästi omaks võtnud talu uue hingamise. Ometi, ega siin palju rohkem etendusi välja ei kannataks. Siin ju ikkagi elatakse ka, see on kodu, nii et teatud prioriteetsus, vabandust, privaatsus - võõrsõnadega peab õnne olema - peaks siin nagu säilima mu emale ja õdedele, inimestele, kes seda oma koduks peavad. Rohkem sündmusi sellesse suvesse enam mahutada ei tahaks. Üllataval kombel on aga uueks suveks juba väga palju ettepanekuid teatritelt, kes tahaksid seda talu kasutada. Nii et ma olen väga lootusrikas.

“Kommuuni moodi ta on,” ütleb Margus Kasterpalu ise, “õed teevad süüa, tasapisi vallutatakse vihmaga ka need põrandapinnad, mis olid nagu oma perele mõeldud, aga kuidas sa jätad kolleegi kliima kätte...”

Hommikul tehakse “Carmeni” proovi, mis tähendab, et Üllar Saaremäe (don José) ja teised kablutavad välja peal hobustega ringi.

“Et nagu väike show’ osa ka, tagaajamist ja paugutamist, enne kui laudas kongistseen hakkab,” ütleb Kasterpalu.

Lauda viskas Margus ise sõnnikust tühjaks, räägib pr. Kasterpalu.

Proovi vahepeal juuakse kergelt õlut. Kogu aeg mängib Jaan Sööt.

“Margus, äkki täna ei teeks,” pakub Saaremäe.

“Räägi Rainiga [Simmul] ära, ärme teeme,” vastab Kasterpalu kähku.

Tegelikult ikka teevad.

Üks kõige veidramaid asju, mida ma tean, on see, kuis näitlejana töötav kodanik äkki kellekski teiseks, noh, seks rolliks hakkab. Eriti proovi käigus. Saaremäe tuiab laudas ringi ja vilgub, korra on ise, siis on don. Hüppab seinale: don, tuleb alla: ise. Õudselt veider.

Ja Jaan Sööt mängib.

Ja Jüri Marran maalib Saaremäed. Või siis doni.

“Etendusel on alguses ikka tühi lõuend, nii et igast etendusest jääb ka pilt,” seletab Kasterpalu.

Ah, ja vahepeal tuleb kohalik teemeister ning käsib need teatritallu näitavad sildid ära koristada. Et seadusvastane ja luba ei ole.

“Esmaspäeval,” lubab Kasterpalu, “esmaspäeval.”

Teemeister jääb rahule.