What do you think?
Rate this book
Minu... #157
Minu Kalamaja: Hipsteriks saamatu
Kui ma eelmisel sajandil Kalamajja korteri ostsin, ei soovitatud sinna õhtuti üksi sattuda. Olen jälginud 22 aastat hämmastusega uue Kalamaja sünnivaevu, renessanssi ja keskklassistumist.
Noore vallalise pintsaklipslasena, kes ma nullindatel olin, eelistasin veidrast ümbruskonnast taksoga tööle või pidutsema põgeneda. See kant oli siis karune. Ma ka ei vajanud elu vahetult
väljaspool oma pesa. Veel.
Sellal vaatasin ringi kimades autoaknast inimesi, kes koerte või lastega keset päeva jalutasid. Korraga sai ka minust üks neist, kellel oli laps, jagus aega ja tekkis huvi elukeskkonna vastu.
2008. aastal avati Boheemi kohvik, kuhu koos kahepäevase esiklapsega sisse astusin. Laste sünd ja Kalamaja taassünd on astunud minu jaoks üht jalga. Linn on kasvanud koos meiega.
Kas Kalamaja keskklassistus koos minuga? On ta nüüd valmis? Jah, ka mina sõidan aastaringselt retrorattaga, sain äsja kutsika, olen söönud vegeburksi ja joonud käsitööõlut. Aga ei taipa ikka veel, olin ma millalgi nende aastate jooksul hipster. Jäin ma selleks saamata? Või olen hipsteriks suisa saamatu?
Noore vallalise pintsaklipslasena, kes ma nullindatel olin, eelistasin veidrast ümbruskonnast taksoga tööle või pidutsema põgeneda. See kant oli siis karune. Ma ka ei vajanud elu vahetult
väljaspool oma pesa. Veel.
Sellal vaatasin ringi kimades autoaknast inimesi, kes koerte või lastega keset päeva jalutasid. Korraga sai ka minust üks neist, kellel oli laps, jagus aega ja tekkis huvi elukeskkonna vastu.
2008. aastal avati Boheemi kohvik, kuhu koos kahepäevase esiklapsega sisse astusin. Laste sünd ja Kalamaja taassünd on astunud minu jaoks üht jalga. Linn on kasvanud koos meiega.
Kas Kalamaja keskklassistus koos minuga? On ta nüüd valmis? Jah, ka mina sõidan aastaringselt retrorattaga, sain äsja kutsika, olen söönud vegeburksi ja joonud käsitööõlut. Aga ei taipa ikka veel, olin ma millalgi nende aastate jooksul hipster. Jäin ma selleks saamata? Või olen hipsteriks suisa saamatu?
304 pages, Paperback
Published May 1, 2022
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 6 of 6 reviews
September 2, 2023
õudselt imelik raamat oli see.
mingis osas täitsa ootuspärane minu-raamat, selline, nagu need Eesti eri nurkade kohta kirjutatud ikka on. aga suurema osa lugemisajast maadlesin ikka tundega, et... ma ei saa aru!
esiteks ei saanud ma aru sel tasandil, et kas autorile siis meeldib Kalamaja juures ka mõni asi või ei meeldi üldse mitte miski või et kui ei meeldi, kuidas siis tema meelest parem oleks. jah, raamat algab väitega, et ta armastab Kalamaja, aga see armastus kuidagi ei paista välja eriti :( kõigepealt saame põhjalikult teada, kuidas ta Tallinna linna üleüldiselt põlgab, ja siis on üsna selge, et see Kalamaja, kuhu ta 90ndatel kolis, oli veel selle õudse Tallinna kõige õudsem nurk, kole ja ebaturvaline ja vastikute naabritega (vaesed, haisvad, joodikud) ja keegi ei tahtnud sinna küllagi tulla. aga siis praegune Kalamaja on hoopis teistsugune, aga ka ei sobi, sest nüüd on liiga ilus ja liiga turvaline ja naabrid on teistmoodi vastikud (rikkad) ja siis veel käivad üldse mingid muud inimesed mujalt Tallinnast ja Eestist ja isegi maailmast ja vahivad ringi ja võtavad F-hoones istekohad ära, ikka paha!
lõpuks vist ikka sain aru, et kuskil seal vahepeal oli üks õrn tasakaalupunkt, kus enam väga palju ei tapetud ega varastatud, aga Tasapisitasakaalus pilateses käia juba sai ja Kalamaja päevadel veel food trucke ei käinud, ja see sobis. ja laste kunstiring on ka okei. (kuigi ma saan aru, et Kalarand, mis enne oli vastik kole prahti täis koht, on nüüd kordatehtuna jälle nõme, sest ringilapsed ei saa enam prügist kunsti teha.)
teine tasand, mis arusaamist takistas, oli see, et minu meelest oli unustatud raamat toimetamata ja seda oli lihtsalt raske lugeda. palju kordusi, segased ajaliinid ja lihtsalt segased ja äraseletamata asjad. näiteks on siin täitsa möödaminnes ühe lõigu jagu juttu mingitest inimestest, kes hakkasid legaalselt ja politsei teadmisel kuskil keldris kanepit kasvatama, aga siis tuli politseireid ja nad jagasid oma kanepitaimed tänavanurkadel laiali. ee, mis, kas saaks palun veel korra? mida see politsei seal reidis, kui see legaalne ja teada oli? ja kuidas neid taimi jagada võis, kui kasvatada ei võinud? mis osa meile rääkimata jäeti?
kolmas tasand, mis mind korduvalt segadusse ajas, oli keeleline. ma usun küll, et elupõlisest ajakirjanikust autor ei ole kirjaoskamatu, vaid püüab keelega loovalt ja mänguliselt ümber käia, aga ka siin kuluks ära toimetaja lisapilk, mis tagaks, et mõte kogu selle pillerkaari käigus lihtsalt kaotsi ei lähe. ma lugesin mõnda lauset või fraasi ikka mitu korda ja ei saanudki aru, mismoodi see... mõeldud oli. konteksti abil sain üldiselt enamvähem aru, kuhu jutt tüürib, aga no ausalt, kas keegi seletaks mulle näiteks lahti lause "Tema käekirja eksimatu kammertoon on koriander"?
aga noh. muidu oli täiesti loetav raamat ja kui ma poleks enne Kalamajst juba päris palju teadnud, siis siit oleks ühtteist teada saanud küll. mingeid asju ma ikka sain ka, nt Noblessneri tehase kohta ja et kes oli Kalinin.
mingis osas täitsa ootuspärane minu-raamat, selline, nagu need Eesti eri nurkade kohta kirjutatud ikka on. aga suurema osa lugemisajast maadlesin ikka tundega, et... ma ei saa aru!
esiteks ei saanud ma aru sel tasandil, et kas autorile siis meeldib Kalamaja juures ka mõni asi või ei meeldi üldse mitte miski või et kui ei meeldi, kuidas siis tema meelest parem oleks. jah, raamat algab väitega, et ta armastab Kalamaja, aga see armastus kuidagi ei paista välja eriti :( kõigepealt saame põhjalikult teada, kuidas ta Tallinna linna üleüldiselt põlgab, ja siis on üsna selge, et see Kalamaja, kuhu ta 90ndatel kolis, oli veel selle õudse Tallinna kõige õudsem nurk, kole ja ebaturvaline ja vastikute naabritega (vaesed, haisvad, joodikud) ja keegi ei tahtnud sinna küllagi tulla. aga siis praegune Kalamaja on hoopis teistsugune, aga ka ei sobi, sest nüüd on liiga ilus ja liiga turvaline ja naabrid on teistmoodi vastikud (rikkad) ja siis veel käivad üldse mingid muud inimesed mujalt Tallinnast ja Eestist ja isegi maailmast ja vahivad ringi ja võtavad F-hoones istekohad ära, ikka paha!
lõpuks vist ikka sain aru, et kuskil seal vahepeal oli üks õrn tasakaalupunkt, kus enam väga palju ei tapetud ega varastatud, aga Tasapisitasakaalus pilateses käia juba sai ja Kalamaja päevadel veel food trucke ei käinud, ja see sobis. ja laste kunstiring on ka okei. (kuigi ma saan aru, et Kalarand, mis enne oli vastik kole prahti täis koht, on nüüd kordatehtuna jälle nõme, sest ringilapsed ei saa enam prügist kunsti teha.)
teine tasand, mis arusaamist takistas, oli see, et minu meelest oli unustatud raamat toimetamata ja seda oli lihtsalt raske lugeda. palju kordusi, segased ajaliinid ja lihtsalt segased ja äraseletamata asjad. näiteks on siin täitsa möödaminnes ühe lõigu jagu juttu mingitest inimestest, kes hakkasid legaalselt ja politsei teadmisel kuskil keldris kanepit kasvatama, aga siis tuli politseireid ja nad jagasid oma kanepitaimed tänavanurkadel laiali. ee, mis, kas saaks palun veel korra? mida see politsei seal reidis, kui see legaalne ja teada oli? ja kuidas neid taimi jagada võis, kui kasvatada ei võinud? mis osa meile rääkimata jäeti?
kolmas tasand, mis mind korduvalt segadusse ajas, oli keeleline. ma usun küll, et elupõlisest ajakirjanikust autor ei ole kirjaoskamatu, vaid püüab keelega loovalt ja mänguliselt ümber käia, aga ka siin kuluks ära toimetaja lisapilk, mis tagaks, et mõte kogu selle pillerkaari käigus lihtsalt kaotsi ei lähe. ma lugesin mõnda lauset või fraasi ikka mitu korda ja ei saanudki aru, mismoodi see... mõeldud oli. konteksti abil sain üldiselt enamvähem aru, kuhu jutt tüürib, aga no ausalt, kas keegi seletaks mulle näiteks lahti lause "Tema käekirja eksimatu kammertoon on koriander"?
aga noh. muidu oli täiesti loetav raamat ja kui ma poleks enne Kalamajst juba päris palju teadnud, siis siit oleks ühtteist teada saanud küll. mingeid asju ma ikka sain ka, nt Noblessneri tehase kohta ja et kes oli Kalinin.
Read
June 9, 2022Ma kunagi ammu-ammu, kuuldes selle raamatu ilmumisest, olin veidi skeptiline, sest Kalamajaga mul mingit tihedamat seost pole. Aga no need kalamajakad, nood on ju nii põnevad ja erilised (kuigi samas ka väga ühesugused), et kohe tahad seda inimrühma natuke lahti muukida (kes fb Kalamaja grupis ringi liikunud, see mõistab, millest ma räägin).
Mul on tunne, et Kalamajale on saanud hea autor. Tal on esivanemate side kohaga, mis on ajaliselt piisavalt kauge ja põnev, seejärel tema enda Kalamajja sattumine, samuti piisavalt palju aega tagasi, nii et tal on isiklikult kogetud see tohutu muundumisprotsess, mille Kalamaja on lühikese ajaga läbi teinud, ehk siis kahtlasest pätipesast überkalliks hipsterlandiks. Tõsi, nende varguste ja kahtlaste tegelastega on neil vist mingil määral tänaseni probleeme.
Ajakirjanikule omaselt on Tali mõnusalt detailne ja põhjalik, kõik on kenasti lahti seletatud, hea lugeda ka võhikul. Mõned detailikordused olid, mis silma hakkasid, ent see on minu viga, et ma loen ühe hingetõmbega raamatu läbi ja seepärast neid märkan. Ilmselt pikema perioodi peale lugemist jagades ei paneks tähelegi. Ka tema töö- ja sotsiaalelulised seigad ja meenutused olid põnevad lugeda. Tahaks küsida, et kuidas ta kõike nii täpselt mäletab, uskumatu.
Kalamaja kirjumirjusus on kenasti tabatud ja lehekülgedele raiutud: kogukondlikud suhted, lapsed-loomad ja nende osakaalu muutumine läbi ajaloo, kinnisvarateemad, hipsteri tundemärgid, põnevamad ettevõtmised, või näiteks märksõnad Žorik, Kalma saun, Boheem ja Ülo, Telliskivi, Noblessner, Ivo Uukkivi, Russow ja Kross, Balti jaama turg jms.
Omaette teemaks, mis kulges raamatus läbivalt, aga oli samas tugeva sordiini all, olid suhted majakaaslastega. Tundus päris hull variant olevat, aga jah, liiga palju sellest ei kirjutatud.
Endiste aegade ihalus ja magusvalus nostalgia on tooniandvad selleski raamatus:
"Mulle pole Tallinn kunagi meeldinud. Minu jaoks on ta katki.
Siin puudub väärikas suurlinlaste klass, mis oleks tänavatel tooniandev. Nagu Varssavis või Viinis, Stockholmis või Pariisis. Võimalik, et see on Nõmmel või Viimsis, aga mitte igapäevases linnapildis kesklinnas.
Pigem hakkavas silma idaeuroopalikult üles löödud tüdrukud, liiga kallid autod, tühjaks jääv vanalinn, turistilõksud. Kohtad „linlasi“, kes üleeile tulid Põlva liinibussiga Tallinna ja nüüd usuvad, et töökoht küünetehnikuna, unistus rikkast mehest ja papptopsist kohv viie pilvelõhkuja vahel ongi suurlinna elu. Või noorukeid, kes, investeerimisõpik käes, õnne otsivad.
Tahaks näha neid Energia kohviku vanaprouasid või omaaegseid Pärli ja Tallinna tantesid, Pegasuse ja Kuku boheemlasi. Aga ei näe."
Mul on tunne, et Kalamajale on saanud hea autor. Tal on esivanemate side kohaga, mis on ajaliselt piisavalt kauge ja põnev, seejärel tema enda Kalamajja sattumine, samuti piisavalt palju aega tagasi, nii et tal on isiklikult kogetud see tohutu muundumisprotsess, mille Kalamaja on lühikese ajaga läbi teinud, ehk siis kahtlasest pätipesast überkalliks hipsterlandiks. Tõsi, nende varguste ja kahtlaste tegelastega on neil vist mingil määral tänaseni probleeme.
Ajakirjanikule omaselt on Tali mõnusalt detailne ja põhjalik, kõik on kenasti lahti seletatud, hea lugeda ka võhikul. Mõned detailikordused olid, mis silma hakkasid, ent see on minu viga, et ma loen ühe hingetõmbega raamatu läbi ja seepärast neid märkan. Ilmselt pikema perioodi peale lugemist jagades ei paneks tähelegi. Ka tema töö- ja sotsiaalelulised seigad ja meenutused olid põnevad lugeda. Tahaks küsida, et kuidas ta kõike nii täpselt mäletab, uskumatu.
Kalamaja kirjumirjusus on kenasti tabatud ja lehekülgedele raiutud: kogukondlikud suhted, lapsed-loomad ja nende osakaalu muutumine läbi ajaloo, kinnisvarateemad, hipsteri tundemärgid, põnevamad ettevõtmised, või näiteks märksõnad Žorik, Kalma saun, Boheem ja Ülo, Telliskivi, Noblessner, Ivo Uukkivi, Russow ja Kross, Balti jaama turg jms.
Omaette teemaks, mis kulges raamatus läbivalt, aga oli samas tugeva sordiini all, olid suhted majakaaslastega. Tundus päris hull variant olevat, aga jah, liiga palju sellest ei kirjutatud.
Endiste aegade ihalus ja magusvalus nostalgia on tooniandvad selleski raamatus:
"Mulle pole Tallinn kunagi meeldinud. Minu jaoks on ta katki.
Siin puudub väärikas suurlinlaste klass, mis oleks tänavatel tooniandev. Nagu Varssavis või Viinis, Stockholmis või Pariisis. Võimalik, et see on Nõmmel või Viimsis, aga mitte igapäevases linnapildis kesklinnas.
Pigem hakkavas silma idaeuroopalikult üles löödud tüdrukud, liiga kallid autod, tühjaks jääv vanalinn, turistilõksud. Kohtad „linlasi“, kes üleeile tulid Põlva liinibussiga Tallinna ja nüüd usuvad, et töökoht küünetehnikuna, unistus rikkast mehest ja papptopsist kohv viie pilvelõhkuja vahel ongi suurlinna elu. Või noorukeid, kes, investeerimisõpik käes, õnne otsivad.
Tahaks näha neid Energia kohviku vanaprouasid või omaaegseid Pärli ja Tallinna tantesid, Pegasuse ja Kuku boheemlasi. Aga ei näe."
July 29, 2022
Pärast selle raamatu lõpetamist olid peas üsna kahetised mõtted. Autoril muidugi on millest kirjutada, sest kolis ta ju Kalamajja ajal, kus korralikud inimesed sinna väga elama ei kippunud ja pimedatel tänavatel kõndimine võis üsna kehvasti lõppeda. Esimese kodu algusaastate elu kohta saab lugeda üsna värvikaid seiku, mis nõukaaja kogemuseta võivad suisa ulmena tunduda. Mõeldes sellele, milline on tänapäeva Kalamaja, on vaid väga lühikese ajaga toimunud suur muutus nii linnaosapildis kui ka asukate osas, kus kunagised joodikud ja pätid on sujuvalt asendunud hipsteritega ja kunagi usinasti huuganud ja seejärel vaikinud tehaste massiivsed hooned on tranformeerunud ulmeliste hindadega veganburkside ja muu sarnase serveerimise kohtadeks. Kõiki neid muutusi autor ka jälgib ja kuigi ma üldjuhul tema arvamustega nõustun, siis jäi kogu raamatust kuidagi läbi kumama pettumus- või kibestumistunne, et kõik on läinud just nii, nagu on. Endal mul Kalamajaga erilist isiklikku suhet ei ole, kuid lugeda oli sellele vaatamata huvitav. Tasakaalus on see teos päris hästi, andes ülevaate nii koha ajaloost kui ka isiklikest kogemustest.
June 14, 2022
Milline meeldiv üllataja! Üldiselt mulle väga ei istu need Eesti linnakeste versioonid raamatuna. Muidugi mõned erandid on olnud (Minu Jõhvi, Minu Hiiumaa), autoris ka pole asi, sest Pireti Tali Minu Pärnu mind üldse ei kõnetanud.
Minu Kalamaja jättis aga väga hea mulje. Võib olla kuna Kalamaja on riivamisi mu elust möödunud. Napilt 5a tagasi oleksin läinud sinna harukogu juhtima, aga saatus viis mind hoopis Nõmmele.
Samas olen kõrvalt Kalamaja arengut jälginud, käinud seal kandis suviti aastaid jalutamas ning märganud täpselt nagu autor, et kunagisest agulist on sirgunud rikaste ja hipsterite linnak, kuhu minemiseks peab raha koguma :)
Isegi Telliskivi, mis kunagi oli selline mõnus räämas hunnik kultuuri ja taaskasutust on nüüd teinud suure muudatuse, hinnalt krõbe Fotografiska (kus tõsi näitused on alati tasemel). Suht krõbeda hinnaga restoranid ja odavate taaskasutus poodide asemel on nüüd loomelinnak, kus a la kõrvarõngaid alla 60 eur kindlasti ei saa. La Muu on jäätis siiski meelitab mind suviti sinna Telliskivi kanti. Noblesser on mõistagi ilusam kui see, mis seal kunagi oli, aga samas hinnad on valusad, ootejärjekorrad üüratud ja inimesed, kes seal hängivad on ausalt snoobid (sorri, aga need paar üksikut korda kui olen teinud vea, et sinna oma raha viia, siis ma vihastan kõrvalalaua jobude peale).
Balti jaama turg on ka nii ja naa, pole enam neid vahvaid mammisid ja soodsat kaupa, küll on aga udupeened söögikohad ja ilus ning puhas turg (tõsi veidi krõbedama hinnaga juba).
Piret Tali kirjeldab tabavalt (kohati ma ei saagi aru, on see iroonia või sarkasm) kuidas kord vandalismi täis vaeste piirkond on kujunenud nüüd hoopis milleksi suureks ja võimsaks ning inimesed on täiesti teised. Näha on autori enda sisemist heitlust, et ühelt poolt talle meeldib kõik see, mis Kalamajast nüüdseks on saanud. Samas hipsterlik kallis eluviis pole ka tema teetass ehk teisalt ta justkui igatseb seda aega, kui asjad olid veel lihtsad ja taaskasutus oli taaskasutus mitte, et kiirmoe poest ostes asi paneb kauem vastu ja on parema kvaliteediga kui vintage kaltsukas a la.
Tänapäeva Kalamaja ongi veidi segadust tekitav. Kõrvuti on hipsterlus oma veganluse, kummaliste inimestega, kes ajavad taga oma kaerapiima, sojapiima ja ma ei tea mis piima :)
Nõustun Piretiga, et kas tõesti on vaja nii udupeen olla, kui sul on mingi talumatus, siis tee palun eeltööd ja võta oma piim kaasa.
Sattusin Kalamajas kord ühte baari, seal toimus mingi sadomaso üritus, kohalikud pingsalt vaatasid kuidas üks mees sidus naise kõvasti nööridega kuhugi rippuma, väidevalt meeldis see mõlemile (ma lihtsalt pabistasin hullult terve aja, et äkki naisele ikka ei meeldi!). Igatahes kuni mina pabistasin jõudsin jälgida ka kohaliku eluvenda, kes oli veits pohmas näoga aga muudkui niitis siis üritusele tulnud 30+ naikasid ja selleks oli tal kaasas mega nunnu koer. Koer siis saadeti tsiki juurde, see oli nagu aaaa kutsa, siis nad kadusid varsti tüübiga kuhugi ära. Naine ei naasenud, küll aga mees ja koer ja nii see õhtu läks kolme naisega. Kuniks lolle jagub keda niita, siis miks ka mitte :)
Igatahes Kalamaja on nagu paha poiss, sa tead, et sellest tuleb ainult jama. Kuid natuke ikka tahaks ning leiad end jälle seal tänavatel patseerimas. Seal elamiseks olen ma ise liiga mitte vege ja hipster, aga eemalt hõljuda ja vaadelda on ikka tore ;)
Minu Kalamaja jättis aga väga hea mulje. Võib olla kuna Kalamaja on riivamisi mu elust möödunud. Napilt 5a tagasi oleksin läinud sinna harukogu juhtima, aga saatus viis mind hoopis Nõmmele.
Samas olen kõrvalt Kalamaja arengut jälginud, käinud seal kandis suviti aastaid jalutamas ning märganud täpselt nagu autor, et kunagisest agulist on sirgunud rikaste ja hipsterite linnak, kuhu minemiseks peab raha koguma :)
Isegi Telliskivi, mis kunagi oli selline mõnus räämas hunnik kultuuri ja taaskasutust on nüüd teinud suure muudatuse, hinnalt krõbe Fotografiska (kus tõsi näitused on alati tasemel). Suht krõbeda hinnaga restoranid ja odavate taaskasutus poodide asemel on nüüd loomelinnak, kus a la kõrvarõngaid alla 60 eur kindlasti ei saa. La Muu on jäätis siiski meelitab mind suviti sinna Telliskivi kanti. Noblesser on mõistagi ilusam kui see, mis seal kunagi oli, aga samas hinnad on valusad, ootejärjekorrad üüratud ja inimesed, kes seal hängivad on ausalt snoobid (sorri, aga need paar üksikut korda kui olen teinud vea, et sinna oma raha viia, siis ma vihastan kõrvalalaua jobude peale).
Balti jaama turg on ka nii ja naa, pole enam neid vahvaid mammisid ja soodsat kaupa, küll on aga udupeened söögikohad ja ilus ning puhas turg (tõsi veidi krõbedama hinnaga juba).
Piret Tali kirjeldab tabavalt (kohati ma ei saagi aru, on see iroonia või sarkasm) kuidas kord vandalismi täis vaeste piirkond on kujunenud nüüd hoopis milleksi suureks ja võimsaks ning inimesed on täiesti teised. Näha on autori enda sisemist heitlust, et ühelt poolt talle meeldib kõik see, mis Kalamajast nüüdseks on saanud. Samas hipsterlik kallis eluviis pole ka tema teetass ehk teisalt ta justkui igatseb seda aega, kui asjad olid veel lihtsad ja taaskasutus oli taaskasutus mitte, et kiirmoe poest ostes asi paneb kauem vastu ja on parema kvaliteediga kui vintage kaltsukas a la.
Tänapäeva Kalamaja ongi veidi segadust tekitav. Kõrvuti on hipsterlus oma veganluse, kummaliste inimestega, kes ajavad taga oma kaerapiima, sojapiima ja ma ei tea mis piima :)
Nõustun Piretiga, et kas tõesti on vaja nii udupeen olla, kui sul on mingi talumatus, siis tee palun eeltööd ja võta oma piim kaasa.
Sattusin Kalamajas kord ühte baari, seal toimus mingi sadomaso üritus, kohalikud pingsalt vaatasid kuidas üks mees sidus naise kõvasti nööridega kuhugi rippuma, väidevalt meeldis see mõlemile (ma lihtsalt pabistasin hullult terve aja, et äkki naisele ikka ei meeldi!). Igatahes kuni mina pabistasin jõudsin jälgida ka kohaliku eluvenda, kes oli veits pohmas näoga aga muudkui niitis siis üritusele tulnud 30+ naikasid ja selleks oli tal kaasas mega nunnu koer. Koer siis saadeti tsiki juurde, see oli nagu aaaa kutsa, siis nad kadusid varsti tüübiga kuhugi ära. Naine ei naasenud, küll aga mees ja koer ja nii see õhtu läks kolme naisega. Kuniks lolle jagub keda niita, siis miks ka mitte :)
Igatahes Kalamaja on nagu paha poiss, sa tead, et sellest tuleb ainult jama. Kuid natuke ikka tahaks ning leiad end jälle seal tänavatel patseerimas. Seal elamiseks olen ma ise liiga mitte vege ja hipster, aga eemalt hõljuda ja vaadelda on ikka tore ;)
August 23, 2022
Raamatuna ladus ja kergesti loetav, palju huvitavat ja uut. Aga põlise tallinlasena üpriski häiris autori (korduv) rõhutamine, et Tallinn on kole, kaootiline ja mida veel. Tegelikult on Tallinn väga mõnus väike suurlinn.
Ja kui seda loetud, siis torkas veel rohkem silma see "vanasti oli kõik nii ehe ja rohi roheline" suhtumine - no vabandust, et me mitte-kalamajakad nüüd vahel F-hoones hängime. Koos Soome prouadega.
Ja kui seda loetud, siis torkas veel rohkem silma see "vanasti oli kõik nii ehe ja rohi roheline" suhtumine - no vabandust, et me mitte-kalamajakad nüüd vahel F-hoones hängime. Koos Soome prouadega.
April 28, 2024
Tunnen autorit juba 30 aastat (appi, kauemgi!), ma tean, et ta on omamoodi sõnaseadja, nii et ei saagi alati ta juttu kuulates aru, on ta tõemeeli kritiseeriv või teeb nalja. Võibolla ei saa ta vahel ise ka aru. Nii et kui tallinlased kohati pahandavad autori Tallinna-kirjelduste peale, siis võibolla peaks arvestama, et ta ei mõtle seda kõike 100% tõsiselt.
ja samas tean ma, et Piret on vana maailma armastaja, nostalgik. See tuleb ka tema (pigem lapsepõlveainelises) "Minu Pärnu" raamatus välja. Talle on alati oluline see, mis oli enne.
Igatahes sain mina "Minu Kalamaja" lugedes mitmeid nostalgialakse. Ka mina elasin 1990ndatel mõnda aega Tallinnas. Ja 2000ndate alguses samuti, isegi lausa Kalamajas. Mäletan sinistes maikades mehi hoovis viina võtmas ja ketikoeri haukumas. Ja mäletan, kuidas algas linnaosa muutus.
Ühest küljest ongi siin kaante vahel lugu linnaosa suurest muutusest (kõige eredamalt esindab seda ehk Balti jaama turg "enne" ja "nüüd"), aga peale selle on siin lihtsalt üks tihemadala linnaosa elu ja ka lihtsalt ühe kodu tekkimine: tülid naabritega, korteri järkjärguline laiendamine, mööbli tuunimine, laste kasvamine. Tasapisi saab koos linnaosaga ka Piret ise muutuse osaliseks. Kuigi mis muutus see siis ikkagi on... Väikekodanlikuks ja korralikuks saamine? Jah, võimalik. Ja sisse jääbki väike kurbus sellepärast, et see kunagine raju noorus on möödanik. Nii linnaosal kui inimesel. Aga nii see elu käibki!
Ja mida tähendab alapealkiri "hisperiks saamatu", seda võib antud kontekstis igaüks ise tõlgendada.
ja samas tean ma, et Piret on vana maailma armastaja, nostalgik. See tuleb ka tema (pigem lapsepõlveainelises) "Minu Pärnu" raamatus välja. Talle on alati oluline see, mis oli enne.
Igatahes sain mina "Minu Kalamaja" lugedes mitmeid nostalgialakse. Ka mina elasin 1990ndatel mõnda aega Tallinnas. Ja 2000ndate alguses samuti, isegi lausa Kalamajas. Mäletan sinistes maikades mehi hoovis viina võtmas ja ketikoeri haukumas. Ja mäletan, kuidas algas linnaosa muutus.
Ühest küljest ongi siin kaante vahel lugu linnaosa suurest muutusest (kõige eredamalt esindab seda ehk Balti jaama turg "enne" ja "nüüd"), aga peale selle on siin lihtsalt üks tihemadala linnaosa elu ja ka lihtsalt ühe kodu tekkimine: tülid naabritega, korteri järkjärguline laiendamine, mööbli tuunimine, laste kasvamine. Tasapisi saab koos linnaosaga ka Piret ise muutuse osaliseks. Kuigi mis muutus see siis ikkagi on... Väikekodanlikuks ja korralikuks saamine? Jah, võimalik. Ja sisse jääbki väike kurbus sellepärast, et see kunagine raju noorus on möödanik. Nii linnaosal kui inimesel. Aga nii see elu käibki!
Ja mida tähendab alapealkiri "hisperiks saamatu", seda võib antud kontekstis igaüks ise tõlgendada.
Displaying 1 - 6 of 6 reviews