Kas kellelegi on jäänud mulje, et valitsus ja parlament seisavad nagu üks mees meie kõigi kui „kõrgema võimu kandja“ huvide eest? Et valitsuses ja parlamendis istuvad rahva parimad pojad ja omakasupüüdmatu poliitiline koorekiht? Et meie valitsejad „arendavad ja riiki „kõikumatus usus ja vankumatus tahtes“?

Ei. Selge on see, et paeguse poliitilise süsteemiga jätkamise korral — valimised toimuvad kord nelja aasta tagant — domineerib pigem võigas populism kui visioonid ja andekad lahendused. See ei ole parim lahendus „eesti rahvuse ja kultuuri säilimiseks läbi aegade“.

Riiklike majandusstruktuuride parema toimimise garanteeriks tippspetsialisti palkamine neid juhtima. Andku Juhan ja Ivari mulle andeks, aga ma olen kindel, et Indrek Neivelt ja Sandor Liive saaksid vastavate volituste olemasolul riigi rahanduse ja majanduse juhtimisega üheskoos paremini hakkama kui kogu see poliitiline kari seal kokku.

Kodanikuna on mul õigus nõuda, et riigi asju korraldaksid vastava valdkonna kodumaa „parimad pojad“. Kuna praegune poliitiline süsteem seda mulle ei garanteeri, siis järelikult vajab see parandamist.

Tooksin võrdluse arhitektuurist — kõige ilusamat ja otstarbekohasemat maja ei saa mitte võimalike lahenduste asjus tulevaste elanike seas küsitlust korraldades, vaid siis, kui selle projekteerib andekas arhitekt. Küll aga peab kindlasti tulevase maja elanike käest küsima, kuhu nad seda ehitada tahavad ja kui palju on nad selleks valmis kulutama.

Ma ei arvagi, et selline süsteem lähitulevikus võimalik on, aga ilma unistamiseta ei lähe ka elu edasi. Tean sedagi, et praeguse suvalistest poliitilistest tõmbetuultest sõltuva riigijuhtimise adekvaatselt toimimasaamine on veelgi suurem väljakutse kui arhitektuurinäite abil kirjeldatud lahendus.

Loomulikult on „riigi direktori“ süsteemis omad karid, kuid aruka korralduse puhul on õiges kohas kaasatud nii rahvas kui ka poliitikud. Hästi toimivad suured riigifirmad — ma ei räägi siinkohal monopolidest — on riigi majanduse ja heaolu jaoks sama tähtsad kui stabiilne rahasüsteem.