/nginx/o/2013/10/04/2430781t1hbb98.jpg)
Metafeminism liigub edasi sealt, kus feminism pooleli jääb, naisi kampa ei võeta ja kui teater poleks seebist peeniseid ära keelanud, olnuks lausungil “Tervist, tüdrukud, istuge, palun!” hoopis teine sisu.
See tuleb pärast feminismi
/nginx/o/2016/02/19/5064449t1hbab6.jpg)
27. august 2004, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Karol Kallase koostatud, kureeritud või lihtsalt öeldes kokkuklopsitud “Metafeminism” on juba mõnda aega Endla Sammassaalis ja Küüni seintel püsinud, aga jääb sinna septembri esimese päevani, et kooliteed alustavad õpilasedki kolme päeva vältel ammu eksisteerinud, kuid nüüd nimega nähtusest oma järeldused teeksid.
Nelja aastaga koorunud
Kogu metafeminismi asi sai alguse aastal 2000, kui maestro Peeter Allikul oli valmimas nüüd juba legendiks muutunud maal “Looduse rüpes”. See on see töö, millel ilus tiiger on koledal naisel käe ära hammustanud ja tunneb ennast hästi. Naine muidugi ei tunne end hästi.
Allik maalis ja temal käis külas Kallas. Nad ajasid juttu maailmast ja selles pesitsevatest asjadest ning nende pähe sugenes mõte, millest nelja aastaga koorus metafeminism.
Pikka teemat lühidalt kokku võttes on feminism kunsti mõttes Kallase sõnade järgi see, mida teevad naised, ja üldiselt kaldub feministlik kunst radikaalsusele. Laiemalt tähistab feminism sugudevahelise võrdsuse eest võitlemist.
“Minu arust on see “Looduse rüpes” väga feministlik teos ja näitab naiste olukorda, kattub hästi naisõigusluse temaatikaga. Tiiger on suur maskuliinne ühiskond, kes ahistab seda naisolevust,” seletas Kallas.
Kuna feministliku kunsti eeldus on selle teostamine naiste poolt, tekkis Kallasel ja Allikul õigustatud küsimus: kui mees teeb feministliku kunstiteose, millega siis tegu on? Kas tavalise maalikunsti või ikkagi feminismiga? Väljapääsu leidis Kallas metafeminismis ehk selles, mis tuleb pärast feminismi (ja on sellest parem).
Väljapanekul “Metafeminism” pole ükski töö naise tehtud, aga siiski kattuvad taiesed feminismi või soolise võrdõiguslikkuse temaatikaga. Kui feminism kasutab väljendusvahenditena uut meediat, ratsutades performance’ite, videote, installatsioonide ja fotode kukil, siis metafeminismi sildi alla koonduvad seekord eelkõige maalikunstnikud, kuid järgmisel näitusel võib rõhk olla graafikal või skulptuuril.
Liialt siivutu
Kallas rääkis, et ideaalses maailmas ei olekski vaja sellist asja nagu feminism. “Meil pole tarvis mingit võitlust või revolutsiooni, vaid arukat dialoogi, ja see näitus ongi püüe tekitada tasakaalustatud dialoogi, mitte feministe sõimata.”
Plaanid enne “Metafeminismi” olid Kallasel suured. Eraldi töid selle näituse tarvis tegid vaid Ilmar Kruusamäe, kes maalis metafeministliku “Ahviarmastuse”, ja Andrus Joonas, kes esitas 30 vagiinalillelist “Aledoiat”.
Kujutava kunstiga pidi kaasnema teatrietenduski. See ei jää tulemata, sest metafeministliku tüki “Olovernes” on Kivisildnik valmis kirjutanud, Rednar Annus tegeleb selle lavastamisega ja sügisel tuleb komplekt Tallinna Kultuurivabrikus rahva ette.
Rääkimata Meeland Sepa installatsioonist, mis enne näituse avamist osutus ruumi omanikele siivutuks. Nüüd seisavadki raudvarbade otsas algul sinna paigutatud seebist voolitud vembade asemel punased paberlaevukesed. Kuigi makist kõlab järjekindlalt “Tervist, tüdrukud, istuge, palun!”, ei oma see taies enam mõtet. Seekord siis jälle niimoodi.
Karol Kallas ütles, et ega loodust ümber tee ja jõgesid teistpidi voolama pane. Aga külalisteraamatusse kirjutas kunstiteadlane Reet Varblane, et metafeminism on tiba formaalne, nentides, et midagi selles on.