/nginx/o/2013/10/04/2430531t1h833b.jpg)
Vastavatud näitus Pärnu Endla teatrigaleriis nimega „Metafeminism“ toob rahva ette meeskunstnike feminismist inspireeritud ja sellega sobituvad kunstiteosed.
Feminismiteemaline näitus esitab väljakutse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Feministlik kunst ei ole tänapäeva kontekstis enam ainult naiskunstnike looming, kus naisekehalt on rebitud loor ja kaardistatud pandoralik uudishimu. See on pigem tähenduslik ruum, milles võib võtta palju subjektiivseid vaatenurki.
Intensiivselt kehaline
Kuraator Karol Kallas seisis avamisel näituse sümbolteose, Peeter Alliku „Ürgse kutse“ ees ja kutsus üles sugupooli dialoogile võrdsetelt positsioonidelt. Kõnealune väljapanek püüab kuraatori seletuse järgi vastata küsimusele, miks nimetatakse mingit osa kunstist feministlikuks, teist mitte ja kas feminism kunstimaailmas on reserveeritud ainult naistele.
Sellele näitusele on oma vanema ja uuema loomingu sobitanud kunstnikud Peeter Allik, Ilmar Kruusamäe, Andrus Joonas, Kiwa, Erki Kasemets, Priit Pajos, Rait Pärg, Meeland Sepp ja Urmas Martinson.
Kunsti puhul meeldib mulle see, et palju sõnu pole vaja. Sel näitusel lastakse pildikeelel kõnelda ja teadlikult on jäetud autorlus ning teoste pealkirjad esile tõstmata. Loeb vaid teos ja see, et kunstnik on mees.
Piltidel kujutatu on intensiivselt kehaline ja sugestiivselt koloriitne. Suhtumist märgib vorm. Intrigeerivalt astub vaatajaga kahekõnesse installatsioon „Tüdrukud, istuge!“, kus ridadesse asetatud koolipingid kannavad märke, mis juba enne näituse avamist tekitasid kelleski tsenseerimistarbe. Tahtnuks hüüatada: kui te ometi näeksite, millest kõnelevad ühe tavalise kooli ülekoormatud klassiruumi lauad-toolid pärast tunde ja enne küürimispulbrit!
Maskuliinne rünnak
Kahtlemata on fakt, kas kunstnik on mees või naine, olulise tähendusega. Feminism on postmodernismi nähtus ja selle näituse puhul liigub mõte vägisi suunas, millele on viidanud Craig Owens oma artiklis “Teiste diskursus: feministid ja postmodernism“. Ta kirjutab, et hoolimata valitsemise diskursust lõhkuva “feministliku hääle” aktsepteerimisest postmodernistliku mõtlemise poolt, püüavad postmodernistlikud teooriadki seda häält elimineerida või sootuks alla suruda.
Owens jõuab tõdemuseni, et postmodernismist võib kujuneda samuti järjekordne maskuliinne rünnak naiste välistamiseks.
On’s see näitus meeskunstnike püüd vallutada feministliku kunstimaastiku äärealasid, hüüdes: „Meie ka!“? Rõhutatud vastandus ja kutse võitlusele ei ole signaal tasakaalupüüdest, see on väljakutse. Ainult et kellele?
Peaasi, et terve mõistus ikka peale jääks.
Ille Rohtlaan