Põlise maalapsena on suured lillepeenrad ja aiamaa olnud alati minu läheduses. Elades vahepeal linnaelu, hakkasin aga väga igatsema sedasama mõnusat atmosfääri. Korteris oli minu aed mu aknalaud – väikesed potsikud, milles kasvatasin basiilikut, tilli ja muud maitserohelist, lesisid aknalaual aastaringselt ning tõid linnakärasse tükikese sedasama maaelu hõngu. Kogu ülikooliaja unistasin, et ühel heal päeval kolin taas suurde majja, koos imeilusa tagahooviga, kus suvel grillida, imetleda ise istutatud lillepeenraid ja nautida isekasvatatud köögivilju. Aastaid hiljem on see lõpuks reaalsus. Minu aed – see on minu paradiis, enda kätega loodud paradiis. On imeline vaadata suve hakul taas õitsema puhkevaid tulpe, nartsisse ja pojenge, mis sügise poole asenduvad krüsanteemide ja liiliatega. Kui aga poelettidele ilmuvad uued sordid või põnevad lillesibulad, olen kindlasti agar katsetama – vahel võib leida kevadpakkumiste hulgast pakkumisi sortidele, millest ei olnud aimugi. Tegemist on omamoodi põneva hobiga, mis ühtaegu rahustab, aitab mõtteid koondada ning annab mõnusa tegutsemistuhina – on ju iga kevad vaja taas peenraid sättida ja valmistada ette koduaed eesolevaks suveks ning päikesepaisteks.