Tellijale
Lingi Antsu muuseumi tulevad soovitud asjad ise
/nginx/o/2015/12/30/4840241t1h55b9.jpg)
29. detsember 2022, 00:00
:format(webp)/nginx/o/2022/12/28/15048020t1h68da.jpg)
Halli habemega mees istub tugitoolis ja uurib üht vana kaarti. Mehe nimi on Ants, tugitool seisab ta Treimani külamuuseumis ja tooli käetoed on Lingi Ants ise vanadest pikkhöövlitest teinud. Hea sangadest kinni võtta.
„Sa vaata, kus oli kunagi Eestis alles raudteevõrk! Jaah. Kitsarööpaline taheti isegi Kuressaarde viia. Jaah. Kus oli alles peatusi, ikka sadu üle maa!”
Antsul on omamoodi intonatsioon ja jutusoon. Millega, tunnistab ta isegi, võib muuseumikülastaja surnuks rääkida. Piltlikult. On rääkinudki, misjuures korduvalt. Kes tema käes, ei pääse.
„Aga kas sa tead, mis see on? Ei tea? See on bensiiniga töötav jootekolb. Jaah. Näe, pump ka siin.”
Ants pole just päris noor mees ja ka tervis ei ole tal enam päris, aga vanadest asjadest ja oma muuseumist rääkides põleb ta nii, et võtab kaasa.
„Kunagi väga ammu oli meie majas üks hirmus huvitav asi, nelja sektsiooniga klaasist karahvin. Igale sektsioonile käis punn peale ja igas jaos sai olla oma jook, vali ja vala, mida tahad. Jaah, väga huvitav asi,” annab Ants märku, millal ta kogumiskirg süüte võis saada. „Aga kui sõjaväest 1969. aastal tulin, olid õelapsed selle kahjuks katki teinud. Teist niisugust pole ma kusagil näinud.”
Ants Lingi suguvõsa elab Treimanis juba õige mitmendat põlve. Ta vanaisa oli meesterätsep, kellele kohalik mõisnik kalessi järele saatis, kui oli ise Riiga sõpade juurde sõites vaja majahoidjat või riideid õmmelda. Vana Link võttis söetriikraua ja Singeri masina ja läks. Hea massin olnud, kannatas nahkagi õmmelda, teab Ants.