Kord põllul, kus kirendas punane moon, 
üks pardike paterdas papaga koos 
ja võlutult silmitses purpurset moonikest 
parditütreke noor: 
„Pai papa kas moonikest puutuda saan?” 
Kuid pajatas pardile papake hea: 
„Ei pisike pardike moonikest puutuda saa.

Ja lausus veel, kui nokkis värsket heina: 
„Eks nii on elu, ära nõnda leina!” 

Refr. Sa tead ju, et moonid kõik on pikad, pikad, pikad, 
:,: kuid pardike on väike. :,: 
Sa tead ju et moonid kõik on pikad, pikad, pikad, 
kuid pardike on väike. Nii oli, on ja jääb. 

Kord lainetes vallatles pardike noor 
ja perve pealt piilus punane moon 
ja puutuda purpurpunasel moonil on pisikest 
pardikest soov: 
„Pai mamma, kas pardikest puutuda saan?” 
Kuid pajatas pojale mammake moon: 
„Ei pisike moonike pardikest puutuda saa! 

Kui pardil lased ennast haneks püüda, 
kuis võib siis terve maailm enam hüüda!” 

Refr. Sa tead ju, et moonid kõik … 

Ja ometi ilusal õiekuu ööl, 
kui särasid lõbusalt põllud ja veed, 
me pisike pardike põgenes pesast 
ja moonile naiseks siis sai. 
Kuid kurvemaks läheb veel lauluke nüüd, 
sirp lõikab ja põlluke lagedaks jääb, 
ja tuuleke tõuseb ja moonid kõik minema viib. 

Nii läkski lendu uhke moonipeiu 
ja püüdis haneks väikse pardineiu. 

Refr. Sa tead ju, et moonid kõik …