kristiina hellstrรถm
Minu Hiiumaa aed
Sisukord Lugejale i osa
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
looaed ja aialood
7
12
Alguses oli heinamaa . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 15 Looaia eripärad. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 23 Õige taim õiges kohas . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 31 Lilleaas. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 43 Murud ja aiaääred. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 53 Umbrohud aias – ilusad ja hirmsad. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 61 Rohimine on kunst. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 71 Mulla tegemine on tähtis töö. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 79 Elu koos muude olenditega . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 87 Head ja pahad putukad. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 95 ii osa Maia Regi, Taavi Tuulik toimetajad: Merike Järvlepp, Meeli Müüripeal kujundaja: Linda Liblikas
Kõik õigused kaitstud. autoriõigus: Kristiina Hellström ja OÜ Hea Lugu 2018
isbn 978-9949-634-27-9
trükitud trükikojas Pakett
102
Paiga vaim maja nurga taga. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 105 Kadakas oli, on ja jääb. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 115 Pargikujundus sae ja võsalõikuriga . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 121 Lambad paradiisiaias . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 129 Suur maastikupark ehk lammaste karjamaa . . . . . . . . . . . . . . . . . 137 Minu pisikene puisniit . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 147 Metssead. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 153 Kodutee . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 159 Minu aialoo lõpetuseks. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 165
fotod: Kristiina Hellström, Fred Jüssi, Ulla Myhr,
www.healugu.ee
sarve maastikulaboratoorium
iii osa
lubatud õpetussõnad lugejale
170
Looduslik aed ja aed kui loodus. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 173 Küsimused ja vastused. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 183 Lilleaas koduaias. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 191 Saeharjutusi kodumetsas . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 199 Kirjandus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 214
Looaia eripärad milline taim sobib minu aeda ja milline mitte? kui
Seoses väikese veetoruavariiga 2007. a suvel sai maja nurga juures kasvav alpi elulõng väga rikkalikult kastetud. Sellist õitsemist, nagu järgmise aasta kevadel, pole olnud ei varem ega hiljem.
kogemusi veel pole, annab nõu kirjandus. Kuid tõe kriteerium on siiski praktika ehk taimed tuleb läbi katsetada. Kas just kõik, aga vähemalt need, mida hing ihaldab1. Aeg, karmid talved ja kohalikud loodusolud sõeluvad terad aganatest. Kohalikust loodusest oli juba juttu, aga nüüd tuleb teemaga sügavuti minna. Kõigepealt, loopealse muld on üldjuhul kas kivine või väga kivine. Maakaevamise vältimatu aksessuaar minu aias on kiviämber. Paekiviämbritäied kummutan kärusse ja need lähevad külatee aukude täiteks, ilusad maakivid maja vundamendi äärde või sillutiseks. Igasugu kaevetöödel tuleb maa seest välja ka üsna pirakaid maakive ning paeplaate, mida igas korralikus majapidamises alati vaja läheb. Suurem osa minu aiast paikneb väga ilusal savikal rähkmullal. Lõunapoolseim ja kõrgem aiaosa, mis hiljem juurde tuli, on teistsugune – mustjashall väga kivine saviliiv künnikihi sügavuses (30–40 cm), mille all jäme kivine liiv. Kui veel sügavam auk kaevata, siis tuleb vastu helehall paerähk, mis on kruusakividega segamini savi, ja lõpuks vana paas ise. Et minu aed paikneb paeplaadil, sai kinnitust siis, kui oli vaja uuele kasvuhoonele korralik vundament rajada. Rohkem kaevata ei saanudki 1 Väga suure sisselamisega on aedniku vajadusest taimedega katsetada kirjutanud Karel Čapek oma raamatus “Aedniku aasta” (ptk “Aedniku elust”, lk 121). Loomingu Raamatukogu nr 40/41/1964.
looaed ja aialood
23
kui 40 cm. Vundamendi sai kenasti pae peale paigutada. Aed ise asub aga suure põllu madalamas nurgas ja põllu suunas maapind kerkib. Märgadel aastatel tekivad põllule loigud ja veel kõrgemal asuvale karjamaale ajutised järvekesed – loopsud. See on loopealsete anomaalia – vesi käitub siin veidi kummaliselt, sõltuvalt sellest, milline on aluskord. Kus on tihedam paas, sinna jääb vesi pidama, kuhu aga ei jää – järelikult on tal kuhugi minna! Tagantjärele võin ennast igati õnnitleda, sest hoolimata sellest, et mu aed asub maastikul madalas kohas, ei jää see märjal ajal vee alla ning isegi ei lirtsu. Küllap on kuskil mingi paepragu, mis liigvee ära dreenib. Ümbrusest madalamal asuva aia halvem külg on hiliskevadised ja varasügisesed öökülmad, mis siin kimbutavad. Paraku ei leevenda seda ka meri, mis ometi asub vaid poolteise kilomeetri kaugusel. Mõnikord võtavad kevadised öökülmad ära isegi nurmenukuõied, pojengidest-liiliatest rääkimata. Minu arvates on see sügavalt ebaõiglane, sest minu aiahulludest sõpradel ei käi kunagi nii karme öökülmi. Ja kui jutt juba ebaõiglusele läks, siis pean tähtsaks alla kriipsutada, et Sarve poolsaarel sajab väga vähe vihma võrreldes muu Hiiumaaga. Kui Kärdlas kallab, siis Sarvel paistab päike. Vahel jõuab vihm isegi Suuremõisa, aga edasi kagu poole – mitte midagi. Ja ometi peaks just siin suviti väga regulaarselt sadama, arvestades seda, kui kiiresti paepealne õhuke mullakiht läbi kuivab! Kevadine põud loopealsel on nagu täitmata lubadused või suured lootused, mis tasapisi, kuid kindlalt luhtuvad. Kui soojaks läheb, puhkeb kõik vaimustusega nagu kevadel ikka. Siis hoog raugeb, kõik jääb soiku. Kaks kuud põuda aprillis-mais – muru on kollane, põõsad ja lilled norutavad. Istikud ei võta juuri alla, kasta või ära kasta. Veelgi hullem on põud siis, kui sellega kaasnevad külmad ööd. Kasv seiskub, tärkav rohi närbub. Tuleks ometi vihma! 24
minu hiiumaa aed
Lõpuks ometi sajab! 2014. a suvi oli väga kuum ja kuiv, alles augustis tuli vihma.
Ürdipeenras kasvavad taimed taluvad põuda üsna hästi, fotol merikapsas, nelgid, murulauk, metssalvei.
2011. a suvel kasvas kõik mühinal. Esiplaanil vihma ja kastmist armastav hubei ülane ehk jaapani ülane.
Suvine põud on veel hullem. Kuumadel päevadel ei saa aias ollagi ja õhtud kuluvad kastmisele. Päevad lähevad, praepanni-ilmad kestavad, põõsad hakkavad lehti koomale voltima, siilkübarad, floksid, heleeniumid ja jaapani ülased lasevad lehed ja nupud longu, sügisastrid vaevlevad jahukaste käes. Põuasel suvel jäävad võrsed puudel ja põõsastel lühikeseks – jälle üks aasta kaotatud. Niimoodi minu kolm aastat tagasi istutatud puukesest küll hiiglast ei sirgu, vähemalt mitte lähiajal. Kastmisega pole enam lootustki aeda taas kikki ja roheliseks meelitada, aga elusid on vaja päästa. Kasta tuleb korraga palju. Sirtsutamine ei aita, on lausa kahjulik. Aga voolikuga ei malda kuidagi piisavalt kaua ühte kohta leotada – kõrval vahivad ju teised põõsad ja lilled kadeda pilguga ning hõikavad kuival ja kähedal kurgul – aga mulle?! Tuleb teha nii – matta vooliku ots multši alla ja las ta jookseb vaikselt, veerand tundi vähemalt igale suuremale taimele. Sel ajal kui vesi jookseb ja 26
minu hiiumaa aed
mulda imbub, võib ju muid asju teha. Põuaga tuleb näiteks umbrohi kergesti maast lahti, võib seda nokkida. Äraõitsenud püsikuid saab lõigata, aia ümberkujundamist planeerida... Nii ununeb voolik muidugi sootuks, aga vähemalt sai see koht korralikult kastetud. Kui põud kestab veebruarist juulini, siis hakkavad isegi kõigega harjunud kased kesk suve lehti langetama ning tammelehed tõmbuvad krussi ja pruuniks. Siis ei taha aeda minnagi – nutt, ulgumine ja hädakisa kostab sealt. Tegelikult jääb enamik hädaldajaid ellu ka ilma suurema kastmiseta, sest niipea kui tuleb päästev paduvihm, taastuvad puud-põõsad, lilled ja muru üsna kiirelt. Vähemalt need, mis on oma kohale paigutatud kohalikke olusid arvestades. Kevadel istutatud taimekesed aga ilma kastmata ellu ei jää. Põud, mis kestab sügiseni, halvendab külmaõrnade puude-põõsaste talvitumist. Põuaga kaasneb siiski ka positiivseid nähtusi – ei pea muru niitma, sest see lihtsalt ei kasva, umbrohi on kergesti ohjeldatav ja peenraservad ei rohtu. Ligustrihekk kasvab mõõdukalt ja selle pügamisega annab venitada. Osa taimi saab põuaga hästi hakkama – liivateed ja kukeharjad, kipslilled, nelgid ja iisop näiteks, nemad püsivad hästi vormis ja õitsevad kenasti. Pärast järjekordset põuaperioodi otsustan ikka, et tuleb kasvatada rohkem neid taimi, mida kastma ei pea, januga täiesti nõrkevad ja inetuks muutuvad tegelased aga välja juurida. Tuleb lihtsalt loobuda floksidest, siilkübaratest, elulõngadest, sügisastritest jne, jne. Mõni kogenud aednik väidab, et tema aeda põhimõtteliselt ei kasta – harjugu ära või surgu maha! Et vett otsides kasvatavad taimed juured sügavamale ja elavad järgmise põua juba rõõmsamalt üle. Loopealsel on juurte sügavuti minekul muidugi piir ees – kõige rohkem pool meetrit ja
Näärelehine roos ‘Poppius’, ema lemmikroos, pärineb PõhjaRootsist, on väga külmakindel ja vastupidav, aga nagu tema liigikaaslasedki levib ta kiiresti ja tõhusalt juurevõsudega.
looaed ja aialood
27
siis on paas või tihe paerähk vastas. Kui vett ja toitaineid napib, hakkab tunda andma karm konkurents puude-põõsaste ja püsikute vahel. Võidab see, kellel on võimas juurestik või väike veetarve. Nagu nimetatud, raamivad aia peaväravat suured kased ning läänepoolset nõlva ääristavad nüüdseks juba üsna võimsad kadakad. Teadagi, kuhu nende kõigi juured praeguseks on jõudnud – ikka peenardesse. Mäletan hästi piinarikast vihmaootust ka oma eelmisest aiast, mis asus Rootsis Ölandi saare liivases ja päikeseküllases põhjaosas. Maja verandal oli plekk-katus, mis vihma häält kenasti võimendas. Ka Hiiumaa maja sai samasuguse plekist katusega veranda, kus saab käia vihma krabinat, põrinat ja trummeldamist nautimas. Oo, missugune nauding on minna aeda pärast vihma, hingata sisse magusalt lõhnavat õhku ja vaadata, kuidas lilled-rohud end sirgu ajavad. Aga kui poolest augustist sadama hakkab ja jääbki sadama? Algul nii rõõmsad ja lopsakad lillepuhmad venivad välja, vajuvad laiali ning hakkavad hallitama, seenetama ja mädanema. Teised jälle, kes vihmaga igati päri, kasvavad nagu hullud ja vajuvad oma nõrgematele naabritele selga. Puuoksad ja põõsad kaarduvad teede kohale, hekivõsud on meetripikkused. Inimkõrgused vägiheinad ja jaapani ülased viskavad pikali ning kitsukestel muruteedel ei mahu enam käima. Umbrohi – eriti vesihein ja murunurmikas – vohavad vaimustuses, muru tungib peenrasse ning tigudel ja nälkjatel on rõõmupidu. Kuskilt ei käi enam jõud üle, seda enam et aias ju tööd teha eriti ei saagi, kuna kogu aeg sajab. Sügisvärvidele loota ei saa, musta- ja pruunikirjud lehed kukuvad enneaegu maha, ainult lodjapuud, tuhkpuud ja kikkapuud näitavad punakat tooni. Savikas maa ja paene põhi hoiab niiskust kinni, mis suurte vihmadega omakorda taimi ahistama hakkab. Osa kuivalembeseid taimi vihkab sügisest ja talvist niiskust lausa sedavõrd, et nad eelistavad elust lahkuda. 28
minu hiiumaa aed
Nii et kui loopealsel ainult põuakindlaid liike kasvatada, on altminek ikkagi kindlustatud. Kui taevast teinekord liiga pikalt ja hästi kastetakse, tuleb ka välja, millised taimed tegelikult lubjarikkas mullas kasvada ei taha – lehed tõmbuvad inetult kollakaks ning kasv seiskub, tekib raua- ja magneesiumipuudus. Neid tuleb siis vastavate kemikaalidega (raud- ja magneesiumsulfaadiga) turgutada, kuid vahel ei aita seegi. Turvast olen nõus ainult äärmisel vajadusel kasutama, näiteks paari hortensia poputamiseks. Esiteks oleks turbapeenar minu looaias nagu sadul sea seljas, teiseks pole turvas taastuv loodusvara, mida ma rohelise (või vähemalt roheka) mõtteviisi esindajana tahan rõhutada. Looaia aednik on niisiis alati kahevahel – kas panustada põuale või loota vihma? Jääb üle kasvatada ikkagi erinevate nõudmistega taimi, nii et ühel aastal ilutsevad ühed, teisel jälle teised. Kõik eelnev peaks nüüd olema piisavaks selgituseks ja vabanduseks sellele, et miks meil Sarvel puud nii pisikesed ja kadakad nii nirud on ning muu maailmaga võrreldes kõik üleüldse nii kiduralt kasvab. Aednik on siin lausa sunnitud looduslähedaselt ja -sõbralikult majandama, et üldse mingit tulemust saada.
Hiid-ogaputk ja lavendel saavad samuti kuival suvel hakkama.
Verev kurereha oma sügisrüüs, ilus nii loometsas kui peenras.
looaed ja aialood
29