Anu Raud – kunstitudengite maavanaema
— Milline on üks harilik päev Kääriku talus?
— Suvel on palju tegemist, on igasuguseid jooksvaid probleeme. Minu ema on ligi 90-aastane, hommikul aitan alati teda. Kuid mul on õnneks siin talus ka abilised, kes toimetavad laudas ja köögis. Päris palju käivad mul siin ka tudengid, kes tahavad hüva nõu. Talv on vaiksem. Kuid siis on lammastega tegemist – palju laudaskäimist ja poegimisel aitamist, olen neile ühtaegu loomaarst ja ämmaemand.
Ja muidugi vaibakunst. Näiteks möödunud aastal Eesti Rahva Muuseumile üle antud „Kogujate” vaip oli terve aasta töö. Ongi juhtunud nii, et möödunud ja ülemöödunud aasta olid kuidagi tohutult viljakad. Kuid ega ma päris üksi nii palju jõuaks, mul on abilised – kudujad ja nööritegijad ka välja koolitatud.
— Rääkige mõnest lapsepõlvepildist, mis on jäänud teid saatma kogu eluks.
— Kui räägin piltidest seoses selle kohaga siin, siis meenub hetk, kui olin umbes kolmeaastane. Selles mõisamoonaka majas oli pikk-pikk laud – see laud on mul muide siiani kasutusel töölauana – ja seal laua peal olid ühes otsas suures savikausis punased vähjad ning teises valge räti all sarvesaiad.
Kuid lapsepõlves käisime harva siin, meil ei olnud autot ning rong Tallinnast Viljandisse sõitis kaheksa tundi! Mäletan, et rongi seinale oli kirjutatud „äärmine kiirus 35 kilomeetrit tunnis” ning Türil oli peatus 55 minutit. See oli ikka suur tulemine ja tahtmine.
— Te olete sündinud tegelikult Moskvas – kas selle kohaga on ka mingi erilisem side?
— Ei ole, see lihtsalt sattus nõnda, oli ju sõjaaeg. Isa evakueerus Moskvasse ja ema sattus hoopis Saratovi oblastisse. Moskvas said nad kokku ja nõnda ma sündisin 1943. aastal ning juba aasta pärast kolisime perega Tallinna.
— Teid siin sajapealise lambakarja keskel nähes tundub, nagu te oleksite kogu elu talus veetnud. Kuid tegelikult olete elanud pea kogu elu hoopis Tallinnas ja siia Käärikule kolisite alles 15 aasta eest. Kui palju on teid muutnud otsus asuda maale elama?
— See maale kolimine juhtus tegelikult tahtmatult. Ma jäin omandireformile jalgu, sest elasin linnas ühes neist omanikuga majadest. Kuid tagantjärele võin sellele õnnetule juhtumile, mis mu sealt minema kupatas, vaid tänulik olla. Mulle tõesti meeldib siin, kuigi algus oli raske. Kemmerg üle õue ja vett sees ei olnud.
— Seda on raske ette kujutada – vaadates ülimalt hoolitsetud aeda ja musterkorras taluhooneid...
— Ma võin öelda, et naudin oma maaelu väga – seda, kuidas pääsukesed õuel lendavad ja tamm kahiseb. Ning samal ajal naudin ka mugavusi – seda, et mul on toas soe vesi ja saan alati pesemas käia. Et siis taas lauata lammaste juurde minna ja end mustaks teha.
Kuigi ühest asjast on mul siiski väga kahju – sõbrad ja töökoht jäid mul ju linna. Kunstiakadeemias olin ma õpetanud alates 1972. aastast ja alguses see eemaldumine ehmatas. Nii olin Viljandi kultuuriakadeemia rahvakunsti- ja käsitöö osakonna üks asutajatest. Kuid siis tuli kunsti-akadeemia siia minu juurde. Augustis on näiteks oodata sealt taas umbes 60 üliõpilast, kes tulevad rahvakunstipraktikale.
— Kuidas te nende kõigiga siin hakkama saate?
— See on kaunis koormav tõesti, kuigi nad käivad gruppides ja viiepäevaste tsüklitena. Nad elavad siin talus, söövad siin ja töötavad muuseumis. Mina püüan oma õpilaste jaoks olla see vanaema maal, kus nad saavad maalõhna ninna koos rahvakunsti, looduse, loomade ja loominguga.
— Millised on praegused tudengid?
— Koos eluhoiakutega nende ümber muutuvad ka tudengid. Kui ma käisin veel 15 aasta eest Kihnus, siis me enesestmõistetavalt aitasime kohalikel kartuleid võtta ja elasime koos nagu üks pere – tänapäeval nii suurt usaldust inimeste vahel enam pole. Kapitalistlik rahamaailm peegeldub kõikjal, ka õpilasest on saanud tarbija või hoopis ettevõtja. Kunagi oli õppimise aeg ikkagi vaid õppimise aeg.
Ka aeg ise on teise tähendusega – muudkui hammustatakse tükke siit ja sealt ning kõik kokku on üks suur kiire. See tähendab ka pealiskaudsust.
Samal ajal on praegu palju toredaid õpilasi, kellele rahvakunst meeldib. Ma rõõmustan, kui nad tulevad. Eks õpetamine ole kahepoolne protsess – kui ma näen nende silmades huvi, siis avanen ka mina rohkem. Õppimise kohta öeldakse: kes armastab, see saab selle endale.
— Kuidas te õpetate?
— Ma püüan oma õpetamistega olla mitte liiga teoreetiline – ka pliiatsi ja villaga saab mõelda. Ma pean kätega tegemise osa väga oluliseks. Ning samuti pean oluliseks vahetut suhtlemist, et õpilased praktikatel räägiksid inimestega. Et nad näeksid üht vanameest ja oskaksid tähele panna, mis tal seljas ja suus. On kahte liiki tarkust – elutarkus ja raamatutarkus. Mulle tundub, et elutarkusele pööratakse liiga vähe tähelepanu ja kõik püüavad joonduda raamatutarkuse järgi. Kui sul ikkagi jääb lammas mudasse kinni, siis raamatutarkused ei aita.
— Mulle tundub, et ka palju igapäevasemate asjadega jäädakse kergelt jänni. On inimesi, kes ei tea, kust tuleb piim ja kuidas lambipirni vahetada...
— Selliste kohta on ütlemine: põlvkond, kes asfaldilt maha ei astu. Nad ei tunne loodust ja kardavad seda: konn, tigu ja heinamaa võivad nende jaoks olla imelikud asjad. Ma usun, et rahvakunsti praktika osa on ka asfaldilt kõrvale astumine.
Ma näen Heimtali muuseumis – mille ma nüüd Eesti Rahva Muuseumile kinkisin – just sellise vahetu kogemuse kandjat. Sest käpikud moodsas jaapanlaste kujundatud muuseumis räägivad hoopis teist lugu kui siin, Viljandimaa talus.
— Kus on teie pärimuskultuuri huvi juured?
— Mäletan, et rahvakunst huvitas mind juba lapsena. Minu lapsehoidja Võrumaalt tegi ühe rahvusliku nukuteki, mis mulle hirmsasti meeldis. Ning ema rahvariidetriibulisi jakke vaatasin ka – kui ilusad! Nii hakkasin selliseid asju tähele panema. Käisime lapsepõlves külas sõp-rade taludes – sealt jäi mul mingi talutunne sisse. Ning eriti mäletan korda, kui ma esimest korda sattusin Kihnu. Hiljem, ülikooli ajal mängisin 1. liini trolliga talvel kooli poole sõites üht mängu. Esimese asjana vaatasin seal alati kindaid, millega inimesed käsipuust kinni hoidsid – see oli omamoodi kindapuu. Ja püüd-sin kindakirjade järgi ära arvata, mis kandist on inimesed pärit. Vahel läksin ka juurde ja uurisin nende kinnaste lugusid, põnevamad joonistasin hiljem üles.
— Rääkides veel lapsepõlvest: mäletate ehk ka oma esimesi kokkupuuteid kultuuri ja kunstiga?
— Isa kaudu käis meie kodus palju kultuuritegelasi, eriti kirjanikke. August Sang, Kersti Merilaas, Debora Vaarandi – selline seltskond oli meil igapäevane. Gustav Ernesaks tuli tihti külla ja jäi terveks päevaks malet mängima. Kui ma juba suurem olin, võeti mind kaasa juubelitele ja kirjandusõhtutele.
Ka kunstiga on kokkupuuted varased – mäletan, et lapsest peast joonistasid ja maalisid mind Olga Terri, Aino Bach ja Vive Tolli. Nii tundus kunstiakadeemia loogilise valikuna.
Kuid üks oluline mõjutaja oli mul veel – meie tänaval elas ruumikujundaja Olga Maasik, kellel oli kaks last – ühest neist, Maasike Maasikust sai omakorda tekstiilikunstnik. Mina elasin Vaarika tänaval ja nemad Maasika tänaval. Mina käisin nende juures joonistamas ja maalimas ning me käisime koolivaheaegadel koos siin Käärikul – läksime üheskoos metsa maalima, kohvrid värvidega käes.
Tegelikult tahtsingi ma alguses minna maali õppima, see mulle istus – ilmselt oli mul hea värvitunne sees ja tekstiil tundus hea valikuna, see on ju ka nagu maalimine. Tookordse valiku üle olen väga õnnelik, sest see on sobinud väga hästi kokku minu rahvakunsti ja vanavara kogumise kirega – tekstiilil on selles vallas oluline roll.
— Keda peate oma õpetajaks? Kellega tekkis võimsam side?
— Kõige lähedasem oli mulle minu diplomitöö juhendaja Mari Adamson. Ma nii mäletan, kuidas esimesel kursusel tema kodus käies tuli tema abikaasa Adamson-Eric, kes oli siis juba osaliselt halvatud, ning kiitis mu kavandeid. See oli eriline hetk.
Kuid toredaid õpetajaid oli veel. Minu esimene kateedrijuhataja oli Natalie Mei – erakordselt värvikas ja vahva kuju. Eks õpetajalt õpitakse ka hoiakuid ning eluvaadet.
— Huvi rahvakunsti vastu aina süvenes?
— Pärast kunstiakadeemia lõpetamist läksin tööle rahvakunstikombinaati Uku ja hakkasin reisima mööda Eestit. See oli erakordselt huvitav aeg mu elus: kuna kogu Eesti oli jagatud kunstnike vahel ära, siis minu peamisteks sihtpunktideks said Kihnu ja Ruhnu. Need on mulle praeguseni eriti armsad kohad. Siis oli mul veel Võrumaa, Tartumaa ja Viljandimaa, igas maakonnas olid oma Uku osakonnad ja tootmiskoondised.
Mulle tõesti meeldis, et Uku andis tööd invaliididele, noortele emadele, puudega ja vanadele inimestele... Mingit kohustuslikku plaani ei olnud – igaüks teenis nii palju kui jõudis. Võisid kududa kolm paari või ka kaksteist paari kindaid kuus. Väga tore ja inimlik süsteem.
— Kas nendelt reisidelt talletatuga panitegi aluse oma rahvusliku käsitöö kollektsioonile?
— Mõnikord mulle kingiti asi, mis mulle oli väga meeldima hakanud, mõnikord ostsin. Tol ajal mul muuseumiideed veel ei olnud ja mitmed väga olulised asjad kinkisin ma edasi. Mäletan, et ühed väga haruldased Hiiumaa leinapalmiku otsad ja kindad kinkisin oma õpetaja Mari Adamsonile.
Ma olen tänulik ka nende piltide eest, mida reisidel kogesin. Vaid vähesed on tegelikult pääsenud nõnda lähedale võõrastele inimestele – ma käisin lugematu hulga eestlaste kodudes või taludes. Sattusin nägema, kuidas keegi sibulaid kuivatab või lapsi hoiab, kuidas keegi sööb ja joob.
— Kuidas Heimtali muuseumi kollektsioon täieneb? Kas inimesed toovad ka ise kodudest haruldasi käsitööleide?
— On annetatud ja ma olen ka ostnud. Alguses kogusin nagu rebane – juhuslikult, reiside jooksul. Hästi korralik kogu on Kihnu asju – kuigi mõnikord oli tunne, et mis mina, mulk nüüd seal sorin... Aga kui Kihnu saarest vesi üle käis ja paljud nende asjad ära ligunesid – siis sain aru, kui oluline on kultuuri hajutamine ning mitte vaid ühes muuseumis hoidmine.
Kuid siia jõudes keskendusin rohkem Mulgi asjadele, nii on mul näiteks haruldane kollektsioon Mulgi vöösid.
Silmad olid mul kogu aeg lahti. Kui turul nägin, et üks mees müüs tavotiseid autoosi tikitud vaibal, et mitte oma kallist autokapotti ära kriimustada, läksin ma ruttu tekipoodi ja ostsin vahetuskaubaks talle uue teki. Niimoodi ma kauplesin.
— On teil muuseumis mõni eksponaat, millel on teie jaoks eriline tähendus? Või on mõni asi, mille saamislugu on mällu tugevamini sööbinud?
— Erilise saamislooga asju on seal palju ja just need lood ongi olulised. Kui mult kunagi päriti mu kogumiskire kohta, siis vastasin, et ega ma polegi kirglik asjade koguja – pigem nende lugude nautija. Jutustuste mäletaja, kus on põimunud inimeste elud ja saatused. Ja kui ma midagi sellist leian, siis olen omamoodi lapsemeelne – kohe nii piiritult õnnelik.
Mul on muuseumis üks Mulgi mehe väike must kuub, mille sain tänu kahele Mulgi vööle, mille omakorda leidsin komisjonipoest. Läksime koos Linda Viidinguga ühte tallu, kus perenaisel oli lehm Viiu, kellele ta muudkui laulis: „Viiukene anna piim kätte.” Ja tema muudkui lüpsis lehma. Siis tulid naabrinaised, kellega ta pidi koos minema surnuaeda, ning mina võtsin siis millegipärast need vööd välja ja ütlesin, et näete, millised Mulgi vööd ma sain. Seepeale ütles üks naine nagu muu seas: „Mul kodus neid küll!”
Nii me saime jutule ja ma läksin talle külla. Tema käest sain vanaaegset pesu ja ehtsaid Halliste vöösid ning sellesama väikese Mulgi kuue – kõik olid vana taluperenaise tehtud. Ning seal olid veel imepeened valged sukad ja imepeened kindad. Kõik selle talu asjad olid kohe eriti elegantsed ja ilusad. Kui ma sukkade peenust imetlesin, ütles vanaperenaise tütretütar, et ega neil peetudki teenijaid, kes selliseid sukki poleks osanud kududa. Selles loos on palju omamoodi mulgi uhkust.
Siis on mul üks imeilus vöö-mõõk – armastusmotiividega. Selle sain Kihnust ühe naise käest, kel oli raskelt haige tütar ja noorem poeg. Tubli ja tõsine poiss oli – aitas ema ja käis merel. Sattusin siis kord nende aita, kus jäi see väga ilus vöömõõk silma. Perenaine ütles: „Ah, anna see Anule, tema kogub igasuguseid vanu asju.” Mina mõtlesin, et poisile – Eduard oli ta nimi – ehk ei meeldi, kui ma selle ära võtan, sest kui ta võtab naise, on sel vaja ju hakata vööd kuduma. Seepeale ütles Eduard väga tõsiselt: „Vaevalt ma leian naist, kes oskab vööd kududa. Ja kui ma juba leian, siis teen talle ise ka mõõga.”
Siis meenub mulle veel üks liigutav lugu Viljandimaalt. Vana naine tuli koos tütrega mulle üht tekki näitama. Kuid see polnud niisama tekk – ta oli selle ise tikkinud õe pulmadeks. Kuidagi õnnetult olid õde ja õemees surma saanud ning tema oli oma teki tagasi saanud. Vanast peast pidas ta oluliseks, et just see tekk saaks muuseumisse.
Kui nüüd neid asju muuseumis vaatan, siis näen neid lugusid ja inimeste saatusi. Iga asja taga on inimene, kelle jaoks see asi on väga armas olnud.
— Eks sellised inimlikud lood ongi rahvakunstile olemuslikud, eristavad seda kõrgkultuuriks peetavast.
— Ka rahvakunstis võib olla kõrgasju. Kuid rahvakunsti peamine omadus professionaalse kunsti kõrval ongi see, et viimases domineerib isiksus. Rahvakunstis on kollektiivi mälu. See on tegelikult küsimus: kumb on olulisem – kas Picasso või terve Kihnu saar? Rahvakunstis on kogukonna jõud.
Muidugi on iga kultuuri üheks aluseks keel, kuid on olnud aegu, kui see keel pole olnud vaid sõnaline. Ka mustrid ja värvid võivad inimesi ühendada.
— Millisena näete rahvakunsti rolli tänapäeval?
— See on väga mitmetahuline. Palju on kaduvat. Kuid minu jaoks on maailm rikas ja värviline tänu eri rahvastele ja kultuuridele. Üheülbastumine ja kokkusulamine mind ei vaimusta. Eripärased traditsioonid annavad meile turvatunnet. On ju midagi turvalist teadmises, et inglaste magamistoad on teisel korrusel ja rootslaste majad on punased. Sellised asjad annavad maailmale vürtsi ja värvi. Indias käies uurisin nende saride mustrite ja värvide keelt, kuid kui hindud läheksid kaubamajja ja ostaksid sealt endale ülikonnad, siis ma vaevalt viitsiks enam Indiasse minna.
— Olete te neil reisidel Eestist midagi eriti taga igatsenud?
— Mäletan oma esimest välisreisi Prantsusmaale koos Juhan Peegliga, kes ikka ohkas: „Tahaks tangusuppi, tahaks valget viina!” Mina tean alati väga hästi, mida ma välismaal olles hakkan igatsema – reisil olles võtan oma magamiskohas väsinuna igal õhtul ühe kääru musta leiba.
— Viimase paari aastaga on huvi eesti rahvuspärandi vastu tohutult kasvanud. Seda kasutavad moeloojad, disainerid ja arhitektid, plaadimüügi edetabeleid kroonivad folkartistid. Millise pilguga te seda mängu vaatate?
— Kuna ma seda valdkonda armastan, siis see muidugi rõõmustab mind. Kuid samal ajal ei meeldi mulle mõõdutundetu leierdamine, siis võivad proportsioonid paigast ära minna. Olgu või üks laulja Kihnu saarelt – kui seda liiga palju igalt poolt tuleb, siis võib-olla läheb proportsioon paigast ära. Mulle tundub, et see kihnlane oli oma loomulikus olekus kõige ilusam, siis kui ta ei olnud veel liiga palju imetletud. Kuid teisalt on populaarsus teinud kihnlased taas uhkeks oma pärandi üle.
Ma mäletan, kuidas üks tore Kihnu mees, kes armastas viina võtta ja oma majja lõpuks sisse põles, ütles kord: „Kui eestlasi enam ei ole, siis usu – kihnlased on veel alles!” Praegu tundub mulle, et asi liigubki sinnapoole. Olid ajad, mil oli häbi mööda Pärnu linna Kihnu seelikus käia. Nüüd on see riie taas au sees.
Samas on rahvakunst alati olnud professionaalse kunsti inspiratsiooniallikas – sellised kultuuripärandi mõtestajaid nagu Kristjan Raud või Veljo Tormis on olnud igal ajal. Adamson-Eric oli väga modernne kosmopoliit, aga teisalt austas ta meie rahvapärandit. Kusjuures omal ajal ei leidnud ta sugugi mõistmist rahvakunsti tõsimeelselt takerdunud inimestelt.
— Millised on teie laulupeo-plaanid?
— Ma tahaksin küll väga minna, aga praegu sõltub see ema tervisest. Õnneks näidatakse seda pidu ka televiisorist väga hästi.
— Kuid kuidas on laulupeomälestustega? Väga paljudele on need ühed eredamad pildid lapsepõlvest.
— (Anu hüüab emale, kes punus punast näpunööri.) Kuule, kas ma olin neljane, kui me esimest korda laulupeol käisime? Kunas see oli? Vist tõesti neljane. Pilt peost on ebamäärane, kuid mingi väga ilus tunne, mis on seotud just rahvariiete värvidega – see jäi sisse. Ja see pidulikkus. Hilisemast ajast mäletan muidugi viimase laulu ootust. Siis olid silmad veel.
Mulle tundub, et laulupeol on väga oluline roll meie igapäevaelu kaootilisuse ja teadmatuse korrastamisel. Kõik need kurvad mõtted, et meid on nii vähe ja kõik helgemad pead on välismaal – laulupidu tekitab tunde, et meid on ikka veel päris palju.
— Kas te peate päevikut, kus kõik kuuldud ja kogetud lood kirjas?
— Ema on mul kohusetundlik päevikupidaja. Ma olen kirjutanud väikeseid jutte ja novelle – need tahaksin ma ükskord kokku panna ning ilmutada.
— Mis teid viimati väga rõõmustas?
— Oleneb, mis on „viimati”. Laulev revolutsioon rõõmustas mind väga. Aga isiklikumas plaanis – mind tõesti rõõmustas väga see, et ma sain kunstiakadeemia emeriitprofessoriks. Minu jaoks on väga oluline kuuluvustunne ning maale kolimisega muutus side kooliga kuidagi lünklikuks. Kuid kuna ma olen selles koolis õppinud ja 37 aastat järjest õpetanud, siis see on minu jaoks erilise tähendusega.
Teine rõõmustav hetk oli see, kui ma otsustasin kinkida Heimtali muuseumi Eesti Rahva Muuseumile ning nad selle ka vastu võtsid. Tingimuseks oli, et see jääks õppebaasiks koolidele ja asju sealt ära ei viida. Selle muuseumi loomine koos eraraamatukoguga on oluline osa minu elutööst.
Siis rõõmustab mind veel minu kodukoha hea käekäik. Hiljuti rekonstrueeriti väga põnevalt Heimtali mõisa ringtall, kuhu tehti kunsti- ja muusikaklassid ning spordisaal. Kui ma nüüd vaatan koolilapsi, kes on elanud tagasihoidlikes tingimustes ja lähevad uhkelt oma uhiuude spordisaali või kunstiklassi – seda on hea vaadata.
— Ka teil on hirme seoses Eestiga?
— Ma kardan kõige rohkem lollust, mis võiks ohustada meie iseseisvust.
Ma ei ole väga suur eraomanduse fänn. Ma ei taha kuulata juttu, et riik on halb peremees – ma tahan riiki, kes oleks hea peremees. Riik, kes hooliks oma inimesest.
Kuid inimesed võiksid hoolida ka riigist. Kui kunagi mindi vabaduse eest püssiga sõtta, siis miks ei võiks me kõik nüüd kinkida oma hätta sattunud riigile raha? Vastavalt võimalusele – aidata nagu hätta sattunud sõpra.
Ahnust ma kardan – mõnikord mõtlen küll hirmuga, kas on võimalik selle tohutu tarbimise suunda muuta. Oluline on ise vähem tahta ja enam hinnata väikest. Tahaks loota, et kõik ühikud ei paisu ebainimlikult suureks, põllud ääretuteks lahmakateks ja koolid õppekombinaatideks. Me lobiseme ülearu, kasutame ülearu elektrit, asfalteerime ülearu, meie saed on liiga suured. Kuid oluline on ka väike, siit leiab kodusooja, turvalisust, loomingulisust ning inimsuhteid. Väikesed vead teevad vähe kurja, suured eksimused seevastu võivad hävitada kõik.
Aga tegelikult ma ei karda väga midagi.
Kes ta on?
Anu Raud
tekstiilikunstnik
Sündinud:
10. mail 1943 Moskvas
Haridus:
1961 Tallinna 22. keskkool
1967 Eesti riiklik kunstiinstituut, tekstiilikunstnik
Töötanud:
1967—1970 Uku kunstnik
Alates 1973 kunstiakadeemia õppejõud
1994—2001 Viljandi kultuuriakadeemia professor
Muu:
•• Alates 10. juunist 2009 kunstiakadeemia emeriitprofessor
2008 — aasta tekstiilikunstnik
Pälvinud kultuurkapitali aasta-preemia, Kristjan Raua nimelise preemia, Oskar Looritsa preemia, Carl Robert Jakobsoni medali, Valgetähe ordeni III järgu, Viljandimaa vapimärgi jpm.
Raua vaip „Kogujad” võitis Eesti Rahva Muuseumi sajanda sünni-päeva puhul korraldatud vaibavõistluse, seda saab näha muuseumi näitustemajas Tartus.