Perepilt: Vanaisa Johannes Taul (81) ning lapselapsed Anu (24) ja Triinu (19) Taul

Vanaisa Johannes Taul on viiulimeister ja helilooja. Ta kirjutas 70ndatel kodutalus laulu “Metsa veerel väike maja”, millest hiljem sai tema üks kuulsamaid lugusid. 

Johannes Tauli isa Eduard meisterdas kandleid ning juhatas Vambola külaansamblit. Johannes Tauli poeg, rahvamuusik Ants Taul peab Valgamaal Riidajal Eesti ainsat torupillitalu.

Lapselapsed Anu ja Triinu Taul võitsid mõned nädalad tagasi Eurovisiooni Eesti vooru Neiokõstõ lauluga “Tii” (võru keeles tee). 

Anu Taul on lõpetanud Viljandi kultuuriakadeemia rahvamuusika osakonna ning õpetab seal uuemat rahvalaulu.

Triinu Taul õpib Tartu Elleri-nimelises muusikakoolis klassikalist laulmist.

Intervjuu: Birgit Püve

Johannes, vanaisa

Kui Anu veel koolis ei käinud, armastas ta väga joonistada. Ta oskas kõige paremini kujutada inimesi ja mitmesuguseid loomi erinevates olukordades. Ta arendas nende tegevust kogu aeg edasi, seriaalideks. Nii et loomade peredel olid lõpuks kõigil oma elulood.

Peale Riidaja põhikooli lõpetamist läks ta õppima Tartusse kunstikallakuga kooli. Lõputööna maalis ta minust õlivärvidega portree. See oli ka lõputööde näitusel väljas.

Miks ta just minu valis? Mina olen niisugune imelik inimene, et ma olen väga paljusid asju alustanud, aga minust mitte olenevatel põhjustel on paljud asjad katki jäänud... Ma õppisin Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis maali, kaks kursust jõudsin ära teha. Aga kuna ma tutvusin kursusekaaslasega, siis ma abiellusin temaga ja nii jäi kool tolleks puhuks pooleli.

Ilmselt Anu tundis, et meil on sama huvi. See joonistamise pisik on tal ilmselt tulnud minu kaudu. Või vanaemalt - tema vanaema ka joonistas.

Samal ajal hakkas ta ise laule kirjutama, ta tegi viise nii oma kui ka teiste kirjutatud sõnadele.

Anust ja Andrusest (vanemast vennast) oli Triinu noorem, ja võibolla sellepärast tundis ta end väiksena mõnikord üksildasena.

Ühel kevadõhtul, kui ma välja läksin, nägin: kõnniteeäär on palistatud arvukatest jaaniussidest, nagu kee läks teedpidi allapoole! Üllatav vaatepilt. Kust see korraga tuli?!

Hiljem selgus, et need olid Triinu toodud. Ta oli need kogunud ligidal asuva kruusaaugu serva pealt ja ritta pannud.

Triinu oli üksildane uitaja. Ta armastas käia heinamaadel, niidul lilli noppimas. Metsas marjul ja seenil.

Vahepeal oli neil kodus näitus, vaatamiseks eksponeeritud mingisugused nahast ehted, kujukesed. Triinu tegi ehteid, ja voolis savist kujukesi.

Nüüd Tartus käisin ma kahel korral – siis, kui Saksamaalt oli professor siin, kes viis läbi loenguseeria ja praktilise koolituse – Triinu esinemist vaatamas. Kui kursus lõppes ja oli avalik kontsert, siis ma sain kuulda ka Triinu laulu.

Ta tegi niivõrd kõvasti tööd, lisaks nendele muusikakoolidele ja lauluklassile, ja ma imestasin, kuidas Triinu on vahepeal edasi arenenud!

1988. aastal käisime Antsuga Ameerikas. See juhtus tänu Ingrid Rüütlile, kes pani meid üleliidulise artistide ansambli koosseisu. Ameerikas toimusid igal suvel Washingtonis esinemised, Kapitooliuimi ees pikal väljakul. Seal ma tutvusin ühe mehega, kes töötas Kongressi raamatukogus, mis on maailma suurimaid. Ta kutsus meid raamatukokku - ütles, et saab meid aidata. Tõi tohutu nimekirja raamatutest ja ma valisin sealt saksakeelset ja ingliskeelset kirjandust, eesti keeles seal muidugi midagi ei olnud. 

Pooleteise tunni jooksul tegi ta kõikidest minu loetletud raamatutest koopiad! 

Ja kui ma siis tulin nende koopiatega koju, oli mu kohver nii paks, et ma ei jõudnud üksinda tassida. 

Nende materjalide põhjal hakkasin ma ise viiuleid tegema.

Leal (elukaaslane, matemaatika koduõpetaja) on praegu ühed sõnad, millele ta soovib, et ma teeksin viisi. Oma laulud olen ma teinud siiski akordioniga. See viiul, mis siin nurgas on, on ka mu enda tehtud, aga seda ma ei ole ammu mänginud.

Kogu mahv on läinud kirjutamise peale. Raamatu lõpetamine on olnud minu elu fookuses. Ma kirjutasin viiuli tegemisest ja Eesti viiuli ajaloost õpiku, suvel augustis peaks ta ilmuma. Just nädalavahetusel sai punkt pandud.

Kui Eurovisiooni lauluvõistlus lõppes, siis kell 12 öösel inimesed helistasid veel ja küsisid kõigepealt, kas ma juba magan. Ja siis soovisid õnne! Proovisime ise ka saatesse helistada, aga liinid olid nii umbes, et ei saanudki tüdrukutele häält anda.

Meil oli kodus üks väga hea šampus. Ja kui võit selgeks sai, siis me tegime selle Leaga lahti!

Ma mäletan, kuidas me ootasime ärevusega seda aega, kui pajul koor lahti läheb, et saaks pajupilli teha.

Vanaisal oli alati palju tegemist, ja ilmselt sellepärast on jäänud meelde, et ta oli selline asjalik. Aga ta võis ka võtta järsku õhust komme! Tal on hästi hea huumorisoon. Ja tal olid oma võlujoogid! (Lõbusalt.) Nagu mustkunstnikul.

Vanaisa hirmutas ka mind ükskord. Kui ta meile külla tuli, siis õue peal oli teeperv, ta läks kummargil selle taha peitu ja tegi “Tot-tot-tot...” Ma ehmatasin nii ära, et ma nägin unes painajaid! Keegi tegi seal jälle akna taga “Tot-tot-tot...”!

Mäletan seda esimest hetke, kui ma endale kitarri sain. See oli keskkooli viimases klassis. Ma ei osanud veel midagi, ma ei teadnud veel, mida ma tegema hakkan - tõmbasin üle kitarrikeele, see oli esimene puudutus, ja selline imelik tunne oli. Kitarrikleeltega helises minus nagu midagi kaasa. Varem ma laule ei loonud ja pärast seda kitarripuudutust midagi nagu juhtus.

Kõik oma laulud teen ma kitarriga. Kunagi ma käisin muusikakoolis klaverit õppimas, aga see jäi sinnapaika.

Mul ei ole olnud konkreetset õpetajat, kes oleks õpetanud laulu, nagu oli Triinul. Ma mõtlesin: ise otsid, ise leiad.

Triinu käis õpetaja Maie Kala juures tundides, mina  l i h t s a l t  tulin sealt ära. Mulle ei meeldinud, et mind õpetatakse.

Rahvamuusikat õpin ma salvestusi kuulates.

Urmas Alenderile pühendatud laulukonkursil Paides sai minu lugu "Sinu lind" preemia.

Kooli lõpus tegin ma kannapöörde ja läksin järsku Viljandisse rahvalaulu õppima. Kõik arvasid, et ma joonistan edasi. Lõputööna ma joonistasin vanaisast portree. Eks mul oli oma kasu ka mängus – lootsin vist, et vanaisa juhendab, kuidas paremini teha. Ühe lõputööna joonistasin ma neegrinaise. Väiksena mulle väga meeldis lugeda raamatuid igasuguste maade kohta, ja siis ühest raamatust ma sain idee, et võiks joonistada ka neegrinaist. Figuurid ma joonistasin selle raamatu põhjal. 

“Kahte takti” (2003) sattusin ma nii, et prooviks lõpuks ära – huvi pärast. Mind ei ole konkursid, võidud kunagi huvitanud. Sõbranna soovitas, ega ma ise ei oleks läinud.

Eurovisiooniga sattusin ma teise maailma. Šõubisnis. See on õpetlik kogemus. Kohanemine, õppimine.

Laupäeval esinesime viimati kodus maal. Talus oli arstide seltskond. Alguses mängisime torupilli ja laulsime, siis olid minu laulud, siis olid Triinu laulud, ja Valgre laulud... “Tiid” meilt ei küsitud. See teebki rõõmsaks, et meid ei tunta ainult “Tii” järgi.

Nädala pärast peaks tulema välja mulgikeelsete lauludega plaat, selle nimi on “Tähe tüdär” ja need on salvestatud Tartus.

Ma ei ole joonistamist unustanud, aga mul ei ole joonistamiseks aega. Kogu minu praegune jõud läheb muusikasse. Aga kindlasti kunagi, võibolla alles vanas eas... hakkan ma uuesti maalima!

Vanaisal oli oma tuba, meil oli aukartus selle toa ees. Aga siis, kui vanaisa ei olnud, siis me käisime seal vahel salaja.

Seal kapi otsas oli suur krokodill, kelle plastikhambad mängides ära kukkusid. Hästi põnevaid asju oli. Pillid ja igasugust muud kraami.

See oli siis, kui vanaisa veel meie juures elas (viis aastat tagasi kolis Johannes Taul Tartusse - B.P).

Lapsena ma uitasin palju kodu ümbruses ringi. Kaks õde-venda olid vanuselt lähedasemad, mingi hetk ma tajusin, et ega mind eriti mängudesse ei võeta.

Lihavõtete ajal oli vanaisal komme pühadejänest mängida. Meil on kodu juures tiik, ja siis vanaisa ütles, et minge vaadake tiigi äärde: “Jänesed on kindlasti mune toonud!” Pühade ajal tekkisid sinna šokolaadimunad. 

Talle meeldis igasuguseid trikke teha. Ja ma  u s k u s i n  ka, et ta oskabki õhust komme võtta! Võttis õhust niimoodi (tõmbab käega läbi õhu), ja komm oli käes!

Ühte krokodillilugu kordas vanaisa tihti: “Krokodill tegi palju nalja, ajas lapsed toast välja...” See oli lastelugu.

Vanaisa majas oli alati mõnus õhkkond. Vaikne. Mulle meeldis tal külas käia. Maal oli tal varem oma maja, ta elas meist natuke eemal, paar kilomeetrit.

Vanaisa oli suur seenefänn. Seal, kus ta elas, olid suured seenemetsad, ja seal pidi palju usse olema. Ma käisin küll ja küll seal metsas, aga mitte ühtegi ussi ma ei näinud! Vanaisa rääkis, et tema on ussi näinud…

Põhikoolis hakkasin laulmas käima. Käisin Tõrva laste ja noorte laulustuudios. Edasi läks see loogiliselt, ma teadsin, et ma tahan laulmist õppima minna. Suurt peamurdmist ja suunamist isa või vanaisa poolt ei olnud. 

Gümnaasiumi lõpuklassides hakkasin ma rohkem tegema klassikalist häälekooli.

Mind huvitasid laulukonkursid. Minu üks unistus oligi “Laulukarussell” võita. 2002. aasta "Laulukarussellil" pääsesin ma finaali ja võitsingi selle. Ma olin 18, mis oli viimane vanusepiir, mil sai veel osaleda. Ma esitasin laulu "Perpetum mobile".

Enne gümnaasiumi lõppu tuli hästi raske kevad. Sisseastumisel Hellerisse oli eriala viis, aga just teoreetiline pool oli väga kehv. Ma olin peaaegu joonealune. Aga kuna eriala oli viis, siis mind võeti ikkagi sisse.

Kui ma kooli ei oleks saanud, siis ma ei tea, mis ma oleksin teinud. Heino Elleri kool Tartus oli ainuke koht, kuhu ma paberid sisse viisin ja kuhu ma tahtsin ka saada.

Nii jäin mina Tartusse, Anu läks Viljandisse.

Kui ma mõtlen, et me peaksime praegu Anuga kogu aeg ninapidi koos olema, siis läheks vist raskeks. (Naerab.)

Mis kaugel, see kallis!